Jätkus puhkus. 2. juulil oli taas üks harukordne soe ilm ja seadsin sammud lugemisest lamatiste vältimiseks Tallinna. Mõned vajalikud ostud olid tarvis teha, mõeldes lähenevale laulupeole ja lõpuks leidsin endale ka sobivad teksased jalga. Niisama jalutada tahtsin ka.

Olin nädala töölt ära olnud ja…olgem ausad, igatsesin tassikest kohvi. Ma olen ju tegelikkuses väike kohvitaja, pigem tööl kolleegiga seltskonna pärast joome kohvi lahjemat versiooni ehk kohvilaadset toodet. Kodus ei joo üldse. Aga…lase mind linna ja siban kohe oma lemmik-kohvikusse kohvi/koogile. Jah, esimene peatus La Boulangerie. Nende ekleerid on võrrratuuud!!! Muud koogid/saiad muidugi ka. Tatrajahu krepid täidisega on lemmikud, kui tõhusamalt süüa soovin. See pildil olev vaarika ja keedukreemi lipsuke on suussulav!

Rotermanni kvartalis armastan ma alati hulkuda ja sealne arhitektuur ei pane õnneks õudusest niutsuma. Kõik, mis sinna ehitatakse, paitab silma ja sobib ansamblisse.

Viimati lisandunud Golden Gate on lausa suurepärane. Kui nüüd seal Poordi tänava pool need mahhinaatorite pooleliolevad majad samuti valmis saaks…oleks eriti šeff.

Ootamatult olid käes puhkuse 3 viimast päeva ja ees terendas laulupidu. Reedel tegelesin koduste asjadega ja õhtupoole käisin poja perega rukkililli, karikakraid ja viljapäid hankimas. Tütar oli neljapäevast laululaval proovides. Loomulikult naasis laulupeoks ka sant suusailm, seega-2.juuliks me pruuniks ei saanud ja peaasi, et pidevast vihmast rooste ei läheks :P

Reedel tegin pärja valmis, viskasin keebi kotti ja ruttasin lõunasele rongile. Tütar ühines minuga Saku peatuses ja sai pärja pähe. Tallinna jõudes loomulikult sadas. Võtsime suuna Vabaduse väljaku poole lootes saada kätte vee rongkäigu Raplamaa kolonni, kus meie pere kaks neiukest oma kooridega olid, aga võta näpust…nagu öeldakse, nägime vaid punaseid tagatulesid. Tütrel oli Leelo kooriga kogunemine alles kell 15, sellest me ka nii hilja linna tulime. Eks ta oleks meeleldi marssinud ka oma kooli segakooriga, aga klooni tal endast veel pole, et kahes kohas korraga olla. Tuli valida ja valis Üle-eestilise neidudekoori Leelo. Jätsin ta Vabaka tunneli katuse alla oma koorisõpru ootama, võttes ise suuna kesklinna.

Ma arvasin, et tuginedes eelmise laulupeo märgadele kogemustele, oleks mõistlik panna jalga kummikud. Nojah, ostsin endale eelmisel päeval ühed sinised…aga see ei olnud liiga hea mõte. Kole valus oli nendega kablutada. Sellegipoolest, üritasin jõuda Narva maanteele, kus vanem poeg koos kaasaga ootasid rongkäigus Raplamaa kolonnis oma lapsi. Mingi hetk sain aru, et selleks ajaks ma nende juurde ei jõua, et lastele lehvitada ja targem on kohe liikuda T1 keskusesse, kus poja auto seisis. Mis sest autost? Noorem poeg otsustas, et see on kõige õigem päev oma uues majas soolaleivapidu vahmiiliga pidada. Ma küll mõtlesin, et hiilin üldse kõrvale ja läheme Kirkega mõni teine kord, aga…kus sa sellega, poeg helistas ja kamandas kohale, sest tema olla palju süüa teinud. Nii ma siis kohtusin T1-s pojaga ja sõitsime koos Uus-Järvekülla soolaleivapeole. Ah jaa, kõndides Majaka tänaval avastasin, et lillepoes on hea hinnaga ilusad suured õitsvate lilledega potid. Haarasin sealt kaks kaunitari- jorjenid ja lõvilõuad, kaasa, et lapsed saaks need maja terrassile panna. Peaks ütlema, et lillede hind oli seal Majaka tänaval harukordselt hea. Kui me kohale jõudsime, olid teised kõik kohal ja söönud. Koorisime oma märjad joped maha ja liitusime seltskonnaga. Mul olid selleks hetkeks teksad märjad ja jalad valusad. Oh ja ah vihmametsas!!! Tore soolaleib oli ja kaunis uus kodu noortel. Tasapisi hakkas seltskond laiali tilkuma ja mina sõitsin minia vanematega pealinna tagasi, et sealt juba edasi lauluväljakule minna õhtust avakontserti kuulama.

Ilus kontsert oli, vihmane kontsert oli. VIP-ala taga seistes leidsin endale kontserdisõbranna ja meil oli tore koos kuulata ning laulude vaheajal muljetada. Esinesid valikkoorid, kes olidki terve aja laval. Lõpuks lisandusid ühendkooride lauljad, et laulda lõpulaulud. Kirke seisis seal laval algusest lõpuni püsti. Laulis valiknaiskooridega, valiksegakooridega ja ühendkooridega. Peale kontserti saime kokku ja hakkasime seiklema Balti jaama. Bussidele saada tundus lootusetu ja hakkasime jalgsi minema. Mingil ajal saime siiski aru, et jalad enam ei kanna ja tellisime Bolt-i. Ära sa märgi, aga 2 minuti pärast oli takso ees ja 5€-ga olime raudteejaamas.

Jaamas saime pisut oodata ja õnneks loksus see öine lisarong varakult sisse, et ülejäänud tunni saime istuda vähemasti soojas ja kuivas. Ma ei tea mida ja kas üldse Elronis mõeldakse, aga…laupäeval panna kell 00.30 haakes kaks rongi Viljandisse sõitma oli rumaluse tipp. Põhipäev oli ju pühapäev ja kes ometi sõidab öösel tagasi Viljandisse? Rongid olid sisuliselt tühjad. Kui kontsert lõppes kell 22.30, siis lisarongile oleks sobinud väljumine pigem hiljemalt kell 23.45. Samas…järgmisel päeval, kui on teada, et alatiiii laulupeo lõpp venib, ei pandagi lisarongi, aga…22.27 rongi peale sealt enam läbi rahvamasside ja umbes liikluse ei jõua ja see on viimane meie suuna rong Türini. Seal oleks pidanud olema kell 23.30 väljuv lisarong. Tundub, et otsustajad ei käi ise laulupeol ega sõida rongiga.

Igatahes, meie jõudsime esimesel õhtul(öösel)- väsinud, märjad, aga õnnelikud- koju. Laps väljus Kasemetses, mina Raplas. Magama sain peale 3, seega ees ootas unine hommik, et tagasi linna sõita.

Hommikul siis toimetused silmad kinni ja taas lõunasele rongile. Jalad olid kummaritega villi hõõrutud igast vähegi kõrgemast kohast, seega loosi läksid vabaaja jalatsid. Mis tähendas, et esimese tunniga olid jalad märjad ja õhtuni tatsasin “švammide” peal.

Linna jõudes lippasin läbi Rottermannist ja ostsin alles ülespandavast uuest kauplusest korraliku vihmakeebi. Küsi ja sa saad! Edasi bussi peale ja lauluväljakule. Peale mõningast sabatamist olin platsil ja otsisin üles vanema poja oma kaasaga(eelmisest päevast targemana oli poeg kalamehe pükstes ja kummikutes :D). Nendega pisut lobisedes, läksin otsisin üles tema noorema tütrekese. Nemad läksid rivistuma, siis jalutasin mereväravate poole Kirkele vastu. Saime veel korra rivistusel meie kõige nooremaga lobiseda ja juba nad läksid lavale ja…Kirke naiskooridega rivistuma. Suurem väikestest oli sel ajal paviljonides söömas. Tema sain ma millalgi ka korraks platsil kätte, aga selleks ajaks oli noorem mudilaskooriga juba koju sõitnud. Seega jah…oma kolme piigat ma korraga ühele pildile ei saanudki, sest kogu aeg oli keegi kas laval või söömas või rivistumas jne. Meie kaks vanemat neidu olid platsil viimase lauluni.

Kuna ma sain aru, et viimasele rongile me Kirkega ei jõua, leppisime kokku, et peale kontserti lähen mina koju oma vanema poja autoga ja Kirke tellib endale sõbra järgi ning sõidab ööseks jälle Kasemetsa, et hommikul tagasi linna tööle sõita.

Esimese pildi tegin “Mesipuu poole” laulmise ajal. Imeliselt kaunis oli lauluväljakul tuhandete tulukestega ja laulsid nii koorid kui ka pealtvaatajad. Teise pildi autoriks on Aivar Pihelgas, kes tegi mu piigast pildi laulukaare all peale Grande Finale-t. Viimane pilt aga laval sugulase Anneli Teder poolt tehtud. Juhtusid lähestikku laulma.

Telepilti jõudis meie neiu kahe päeva jooksul päris palju :)

Lonkisime pool tundi auto juurde- poeg kalamehe pükstes ja säärikutes oma kaasaga ees ja mina lapselapsega järel. Olime paras paar, mõlemal jalad haiged :D Kuigi piiga ütles mulle alguses, et ta ei taha enam kunagi laulupeole tulla, siis kõndides sain tal tuju paremaks, autos taandus vaikselt väsimus ja tunne sai helgem. Tegelikult sain ma aru küll, miks 11-aastane laps oli nii väsinud ja tuju kehv. Olles ise aastaid olnud erinevas vanuses koorilauljate valveema jagasin ära kiiresti, et tema koori lapsed olid terve päeva vihmas ja külmas ripakil ega olnud hoitud vastutavate inimeste poolt. Loomulikult on lapsed, kes olnud poris ja vihmas juba üle 12 tunni ja valdava osa ajast oodanud oma päeva kahte esinemist, üdini väsinud ja tüdinenud, porised ja märjad. Nii isa kui mina käisime muidugi teda mingitel aegadel vaatamas, aga sellest ei piisanud, sest ega istuda märjaga polnud ikkagi kusagile. Kui Kirke lastekooris laulis, hoidsime me oma lauljaid nii “kaisus”, et keegi polnud õhtuks nördinud ja laulurõõm jäi alles. Laulupidudel esinemise rõõm samuti. Nüüdseks juba 15 aastat. Et siis see kivi on tõesti selle koori koorijuhi ja valveõpetajate kapsaaeda. Ka see ei ole ok, et lapsed proovipäeval ei leia oma pesa üles, sest ei tunne territooriumi ja õpetajad pole jaganud lastele oma telefoninumbreid.

Väike läbilõige tütre laulupidudest- esimene aastal 2011 olles laulupeo noorim laulja – 4,5 aastane.

Mis puudutab laulupeojärgseid avalikke kommentaare, siis…ma parem ei kommetaari, sest inimesed ei jaga tegelikult ööd ega mütsi asjast, millest räägivad. Puudub arusaam koorikultuurist, kultuurist laiemalt ja ka korraldusest. Vingviiulid tõmbasid ikka eriti haleda sae käima. Ei saanud piletit? Kes käskis piletiostu viimasele minutile jätta? Mina ostsin piletid vast pool kuud enne laulupidu täiesti probeemitult. 8 või 11€ pilet kallis? Päriselt??? Laulupidu on eliidile, sest kõik ei saa laulma ega kuulama….no kuulge, kuidas saab nii üldse mõelda? Laulukaare alla saavad ikka need, kes suudavad viisi hästi pidada ja õpivad repertuaari selgeks. Minge proovige seal ühendkooride ajal seista, rohkematele seal lihtsalt ruumi pole. Miks olid pinkidega nn wip-alal kohad mingi aeg tühjad? Teate, seal ei istunud eliit, mul kaks kolleegi oma peredega istusid seal samuti, piletid ostsid netist ja tõde on see, et turismifirmad ostavad sinna massiliselt kohti välisturistidele, kes pole nii vaprad vihmas istujad, kui eestlased. Nii need tühimikud tekivad. Ühesõnaga….piinlik oli lugeda.

Et lõpetada positiivsel noodil, sest laulupidu oli vaatamata vihmale suurepärane ja kontserdid kaunid, panen siia netist kogutud kaunid pildid – droonifotod kindlasti Kaupo Kaldalt, muud fotod Tiina Tuul, Aivar Pihlegas, Sven Zacek ja võimalik, et keegi veel – tänud kõikidele fotograafidele ilusate jäädvustuste eest ja et te oma piltide all ka peost ülivõrdes rääkisite! Järgmise peoni! Mina piirdusin telefoniga pildistamisega ja seegi sai lõpuks vihmakahjustuse.

Olav Ehala ja Leelo Tungal – viljakad loojad ja eestlaste lemmikud

Üle-eestiline neidudekoor Leelo koos oma armsa dirigendi Külli Kiivetiga, kes oli ka naiskooride liigijuht

Imeline Külli Kiivet

Peale laulupidu sai puhkus läbi. Kaks nädalat kui linnutiivul. Ega peale kahte päeva vihmas kangelaslikult püstijalu kõige kiuste kontserti nautides hommikul tööle minna tore ei olnud. Alamagamine ja väsimus tekitasid tunde, et oleks nagu pastamasina vahelt läbi käinud. Tööle läksin ikka vaid sellepärast, et pidin minema. Pärast väsitavat ja keerulist poolt aastat oli 2 nädalat puhkust vähe, aga elame edasi.

11-13. juuli – merepäevad

Tütretirts oli merepäevadel taaskord tööl vabatahtlikuna, seekord meediatoimetuses. Tänavu ei olnud merepäevad nii mastaapsed, kui möödunud aastal. Ülisuuri aluseid sadamasse ei tulnud ja TSR Tallinna samuti ei läbinud. Lapsele pakuti küll osalemist TSR etapil kuskil Euroopas(Poola, Prantsusmaa), aga seda ajaakent ta ei leidnudki, et sinna minna. Rääkimata sellest, et see maksab päris kena kopika. Pigem valis siinse kohalike merepäevade vabatahtliku tegevuse ja suvise töölkäimise.

Ilmateade :)

Reede(11.07) õhtul oli meil päris karm äike. Eelmisel ööl samuti, siis lõi pauguga lausa puusse lastepargis ja äratas terve linnakese üles. Reedel olid taevas õhtul omamoodi pilv – rullpilv ja üks hetk oli kõik must, no nii must, et tõusin lugemast ja läksin akendest olukorda uurima. Nagu kott oleks majale pähe tõmmatud. Tõusis tuul, kallas vihma ja müdistas-välgutas südamest. Tore, et selleks ajaks vaibus, kui laps viimase rongi pealt tuli. Huvitav fakt on see, et möödunud suvel sain tihedasti Telia hoiatussõnumeid, et sellest selle kellaajani on äikeseoht, tõmba juhe seinast välja :P Mida polnud, polnud äikest. Sellel suvel on äike vaat et üle päeva ja Telialt ei ühtegi hoiatust :)

Tagasi merepäevade juurde…

Mina tänavu ainult põikasin läbi merepäevadelt. Pikemalt ei peatunud. Reedesel päeval olin tööl ja õhtul enam ei viitsinud linna sõita. Laupäeval sõitsin küll hommikul linna, aga poeg võttis mu Liivalt peale ja sõitsime otse tema juurde Uus-Järvekülla.

Sõime, kohvitasime, noored sättisid ja kui vihm, mis ladistas pool päeva, läbi sai- sõitsime Vääna-Jõesuu randa pildistama. Sattusime imelisel ajal sinna, sest merelt rullus randa udu ja valgus oli nagu fotograafi unistus. Veetsime seal kena tunni ja kaunid pildid minu noortest said tehtud.

Tagasi Järvekülas, mürasin nende mõnusa kutsaga, kuni minia oli valmis linna sõitma – sõbrannadega kohvitama ja minu pani sadama juurde, sest plaanisin minna tütrekest vaatama merepäevadele kruiisisadamasse. Olin juba sinna teel, kui selgus, et tema ära läinud – sõbra sünnipäevale. No mis siis ikka, tegin kruiisialal väikese tiiru ja kuna miski ei kõnetanud, liikusin rongijaama. Turult ostsin mustikaid ja mustsõstraid ja siis sõitsin koju.

Pühapäeval ma ei plaaninud merekatele üldse minna. Tegelesin kodus oma asjadega, töötlesin eelmise päeva pilte, laps pidi tulema viimase rongiga koju. Nagu öeldakse- inimene plaanib, vanajumal naerab :P Helistab seesamune lapsuke, et eeee, ema kas sa tuleksid linna. ??? Ilmnes, et ta ei tule koju ja kuna hommikul peab olema tööl, olid riided otsa saanud. Mis seal ikka, ema pani lapse riided kotti ja sõitis seitsmese rongiga linna. Neiuke pidi merelt Noblessnerisse jõudma pisut peale 21. Mõtlesin kuidas seni aega sisustada…ja kirjutasin sõbrannale. Tema on tore kiirreageerija ja tuli Tallinn-Väiksest samale rongile. Jalutasime Noblessnerisse, tegime väikse koogi/kohvi Lore bistroos, andsin lapsele riided üle ja varsti jalutasime rongijaama tagasi, et saaksin viimase rongiga koju sõita. Õhtu kujunes pikaks, aga toredaks. Seda Lore Bistrood soovitan aga soojalt. Väga mõnus teenindus, toit ja atmosfäär.

Juuli eelviimasel laupäeval otsustasime tütrega sõita mõnda randa. Vaatasime, kus vesi soojem ja nagu ikka…tuli suunata nina Pärnu poole. Põhjarannikul oli mõne päeva eest vesi soe, aga plaanitud laupäevaks jäi sellest järgi vaid +16. Otsustasime sõites, et kesklinna randa me ei lähe – liiga rahvarohke, otsi parkimiskohta ja maksa arutut hinda. Sõitsime Lottemaa kõrvale Reiu randa. No ega see suurem asi rand polnud. Solberdasime seal mõnda aega madalas ja sogases vees. Pärnu lahe vesi on alati selline mittefotogeeniline ja porise välimusega. Lisaks tuleb ujuda saamiseks kõmpida pool km vähemalt. Tütar plaanis päevitada, mina ringi kõndida, aga ei suutnud temagi ennast üle 10 minuti praadida.

Otsustasime sõita edasi. Sattusime mingisse nime poolest roosiaeda männimetsa vahel….kus oli 3 roosipõõsast. Järgmine peatus oli söögipeatus, sest kõht tuletas ennast meelde ja see oli üllatuspaik – samamoodi, männimets, mingid eramud siin ja seal, vist midagi kämpingutaolist ja “Toidunaut” söömakoht. Grill ja chill käis. Rahvast kõvasti ja lisaks broneeritud lauad. Kõrval oli veel Austribaar oma pop-up käruga. Olla seal juba neljandat korda sel suvel ja väga populaarne. Minule pole austrid õnneks kunagi silma pilgutanud ja ega ma neid taha ka. Liiati oli hästi meeles, kuidas noorem poistest alles hiljaaegu austritest päris tõsise toidumürgituse sai. Sõime hoopis šašlõkki munderkartuliga ja fish & chips-i. Neiukesele sai alkovaba kokteil ja mulle pool pokaali valget cremant-i. Päike küttis, tuju oli hea ja kõht sai täis.

Veidi aja eest kirjutasin messangeris oma õepojale, et kas ta on kodus. Tekkis mõte, et me pole nii pikalt kokku saanud ja peaks läbi astuma. Andiski just siis teada, kui hakkasime söömast ära minema, et täitsa kodus. Poole tunni pärast olime kohal ja juttu jätkus kauemaks. Meil on kõigest 4 aastat vanuse vahet ja kasvasime lastena pigem kui õde-venda. Pilte me seal ei teinudki, sest jutustada oli nii palju. Õhtuks koju. Päev sai tore.

Järgmisel päeval käisin mina pealinnas ja tütar Tapal oma noormeest kaitseväes koos tema vanematega külastamas. Ilmad on jätkuvalt kuuuuumaaad.

Pealinnast tuli leida õele sünnipäevakingitus ja kuna mul oli mõte olemas, seadsin sammud RahvaRaamatusse. Ostsin sealt ägeda viskoosist salli 180×180 mõõtudes. Selline võiks endalgi olla. Salli looja Piret Jüriöö

Käisin ära PaperMill-i kohvikus, mida mu kohvigurmaanist poeg soovitas. Sealt pidavat saama väga head kohvi. Oli hea küll. Kõrvalt Pavlova kohvikust ostsin ühe makrooni kohvi kõrvale. Teenindus oli armas ja soovitan külastada.

Esmaspäevast, 21. juulist jäi järgmise puhkusejupini 2 nädalat, mille lõpetab üle-eestiline lasteraamatukoguhoidjate ja kooliraamatukoguhoidjate laager Raplamaal Laukatagusel. See jääb aga augusti algusesse.

Laupäeval, 26. juulil, tähistasime kohalikus Namaste aasia toidu restoranis minu õe juubelit. Liiga palju sööki – tulemuseks toidukooma, aga muidu oli tore.

Pühapäeval, 27. juulil, tähistasime maal minu pojade isapoolse vanaisa sünnipäeva. Terve vahmiil oli koos, saime süüa, lobiseda, teha traditsioonilisi pilte, natuke vihma saime ka, aga üldiselt oli kohutavalt palav. Kella viie paiku võtsime tütrega seltskonnast kaks noormeest peale ja sõitsime Tallinna. Poisid läksid oma koju ja meie kahekesi Ülemiste Apollo kinosse filmi vaatama – taas oli ekraanidel “Uhkus ja eelarvamus”. Ülikaunis film, mida ma olen kordi näinud, aga ilus oli seda suurtelt ekraanilt vaadata. Lõpuks läksime veel meie noorema R-i juurest läbi, kes oli kaasa ja koeraga maalt koju tagasi jõudnud. Mina tahtsin tassikest kohvi ja tips arutas oma venna ja vennanaisega edasiõppimise valikuid.

Kaks esimest pilti on tehtud maal vanade juures ja viimane puhtalt niisama elamukvartalis, kus noorem R elab. Meie lastel on hoopis valge maja :P

Nii sai juuli läbi. 31. kuupäeva veetsin Hagudis, kus olin viimast korda asendamas puhkusel töötajat. Täna oli õues jällegi väga palav ja äikesepilved hiilisid igast kandist ähvardades vihmaga. Lehvitame vägagi palavale juulile ning tervitame viimast suvekuud.

Raamatud:

“Järgmine peatus Hankyü liinil” Hiro Arikawa

Mees ja naine, kes võistlevad raamatukogus samade raamatute pärast, ilma et nad teineteise olemasolu tunnistaksid; valges kleidis naine, kes on äsja saabunud oma endise kihlatu pulmast; otsekohese ütlemisega eakas naine ja tema lapselaps, kelle süütud küsimused teiste reisijate kohta panevad nii naerma kui ka kohmetuma; tüdruk, kes ei suuda kuidagi oma vägivaldsest poiss-sõbrast lahti lasta; pungiliku välimusega uje armeefriik ja häbelik tudengineiu; endast viis aastat vanema mehega suhtes olev keskkoolitüdruk, kes püüab aru saada, mida oma eluga peale hakata… Armastuse algus ja lahkumineku märgid, inimhinge peenemad nüansid… Lugu reisijatest, kes astuvad Hanky? raudtee Imazu liini rongi. Rong sõidab, kandes endaga kaasas inimeste lugusid, mis võivad ootamatul hetkel ristuda.

Mulle jaapani kirjandus meeldib. Meeldis ka see raamat. 9/10

“em” Kim Thuy

Sõna „em” esimene tähendus on väike vend või õde, aga ka kahest sõbrast noorem või naine paarisuhtes. Mulle meeldib uskuda, et „em” on homonüüm prantsuse tegusõnaga aimer (armastama) selle käskivas kõneviisis: aime – armasta. Armasta. Armastagem. Armastage.

Kesk kohutavat sõda toimub tavaline ime: hüljatud beebi, kelle eest hoolitseb hellalt teine hüljatud laps, Saigoni tänavatel elav väike poiss. Poiss on Louis, ammu koju naasnud Ameerika sõduri laps. Louis kutsub beebit em H?ngiks – väikeseks õeks või armastatuks. Kuigi tema hälliks on vaid papist kast, on em H?ngi jaoks avatud kõik võimalused. Paljude omavahel seotud tegelaskujude kaudu jutustab „Em” ajaloolistest sündmustest, sealhulgas operatsioon „Babyliftist”, mille käigus evakueeriti 1975. aasta aprillis Saigonist tuhandeid segarassist orbusid, ja M? Lai veresaunast, aga ka küünesalongide tööstuse tekkest, millele panid aluse Vietnami emigrandid. Vietnami päritolu Kanada kirjaniku Kim Thúy „Em” on lummav jutustus, samal ajal jõuline ja õrn teos, mis ülistab vastupanu võimsaimat relva: armastust. Em tähendab vietnami keeles muu hulgas väikevenda või -õde, selle homonüüm prantsuse keeles – aimer, armastama – kajab vastu igal leheküljel.

Kim Thúy teoseid on tõlgitud 31 keelde ning pärjatud nii Kanada kui ka rahvusvaheliste kirjandusauhindadega. Kim Thúy debüütromaan „Ru” ilmus eesti keeles 2014. aastal (Loomingu Raamatukogu, tlk Triinu Tamm), 2023. aastal valmis romaani järgi samanimeline film.

Minu kolleegile see raamat ei meeldinud, jättis pooleli. Mulle aga vastupidi, väga meeldis. Maitsed on erinevad. 10/10

“Dirigent Neeme Järvi. Muusika tahtutd” Koostaja: Sirje Endre

Mulle raamat kohe väga meeldis, aga eks ma ole ka üdini muusikainimene ja klassikamuusika on nii minu kui Kirke suur armastus. Sügisel käisin kontserdil, kus Järvi dirigeeris ERSO ees. Teda on puhas nauding jälgida. Oma vähestes liigutustes ülitäpne ka 88 aasta vanuses. Raamatu lugesin läbi vahetult enne laulupidu ja sealgi oli ta suurepärane. Oma täpse taktikepiga ja vahetu huumoriga Isegi siis, kui ta viimases lõpus puldis kukkus ja pea 100 000 inimest minutiks ehmatusest kivistusid. Neeme enda sõnad ajakirjanikule, mõni päev hiljem haiglas, olid nii temalikud : “Ükskõik mis on, aga siin me, eestlased, oleme kõik koos. Siin me armastame üksteist kõige rohkem. Ja laulame nii kõvasti, kui saame. Aga ma võin mõned kohad vaikselt ka teha. Jah, see kõige vaiksem koht oli siis, kui oli täielik vaikus – lõpus, kui ma kukkusin. Siis oli täielik vaikus üle lauluväljaku. Olete kunagi kuulnud niisugust vaikust?

Mitte keegi, Neeme, polnud sellist vaikust kunagi laulupeol kuulnud!

No näed, aga seda mina tahtsin, et ükskord kuulata seda vaikust. Ei pea kõvasti laulma, mõnikord võib üldse mitte laulda ja natuke istuda täielikus vaikuses.”/Eesti Päevaleht, Tiina Kruus

Raamat minule 10/10

Neeme Järvi lapselapsed, nelja-aastased tüdrukud Lydia ja Elsa omavahel: Lydia: Kas sa tead, et sinu vanaisa on maailmakuulus dirigent? Elsa (mõtleb tükk aega): Ma usun sind.

Raamat „DIRIGENT. Muusika tahutud Neeme Järvi” on filosoofilist laadi reis läbi aja, muusika ja elu koos maestro Järvi ja tema teekaaslastega. Kuna Neeme Järvi dirigendina armastab ise oma tuleviku kontsertide kohta naljatamisi öelda, et kavas tuleb üllatusi, siis sobib niisugune ütlemine ka selle raamatu kohta. Jah, võib öelda, et leiate siit ülevaate Neeme Järvi viimaste hooaegade tegevusest, mil ta on juhatanud Eestis või maailma suurtes kontserdisaalides peamiselt vaid tõelisi suurteoseid. Aga mis imekunst see õieti on – dirigeerimine? Lühike vastus maestrolt endalt: „Dirigeerimine, see on loo jutustamine muusikas.” – Kuidas nii?! – „Ma ei saaks Mahleri sümfooniaid muidu juhatada, kui poleks enne lugenud Goethe „Fausti”.” Jah, muidugi on raamatu peategelane maestro Järvi, kelle rõõmsa elufilosoofiaga saate tutvuda mõttetelje NEEME SÕNA kaudu. Kuid samahästi on raamatu „osatäitjad” kõik need, kes siin oma sõna ütlevad alates Andres Mustonenist, Arne Mikust, Ruth Alakülast, Toomas Velmetist, Margus Mikomäest, Heili Sibritsast, Hubert Kahnist, Kristjan Järvist… ja lõpetades klaverivirtuoosi Anna Shelesti, filmimehe Erik Norkroosi, viiuldaja Triin Ruubeli, esseist Joonas Hellerma ja paljude teistega. Ka muusikavaatlejad kodumaalt, Inglismaalt, Ameerikast, Rootsist, Saksamaalt on oma lugudega Järvist leidnud raamatus iseenesest mõistetavalt koha. (Järvi (naerdes): „Kriitikuid ma armastan, nii palju kui jõuan! Sest nendel on hea maitse, ja hea maitsega ma olen ometigi väga rahul!”) See on Eesti raamatuaasta 2025 raamat. („Kõige rohkem olen oma elus lugenud partituure…”). Kuid Goethe „Faust”, Nietzche „Nõnda kõneles Zarathustra”, Oskar Lutsu „Kevade”, „Suvi” ja „Sügis” ning Tammsaare teosed püsivad truult maestro läheduses. Loeme neid raamatuid jälle! on koguni peatükk Neeme uues raamatus. Leiate siit näiteks toreda loo, kuidas Toots toob põues kutsika kooli ja mis Kiirel selle kohta ütlemist on. Kui lasete oma kujutlusvõimel vabalt liikuda, võite raamatu lehekülgi keerates nautida muusikat. Sõna keele ja muusika keele täiuslik kooskõla on unustamatu. Rahutud leiavad rahu, unistajad ilu, pessimistid või muidu nukrad õnnelikkuse valemi. Mis on inspireerinud heliloojaid ja ka maestro Neeme Järvit, kui ta räägib Mahleri 2. ja 8. sümfoonia seostest Goethe „Faustiga”? Mil moel on R. Straussi teos „Also sprach Zarathustra” seotud Nietzsche kujutlusega – Tuleviku poolt tulevad tuuled salajasel tiivasahinal ja õrnad kõrvad kuulevad häid sõnumeid („Nõnda kõneles Zarathustra”)? – Vastused on raamatus. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester vajab uut kontserdisaali ja Rahvusooper uut ooperimaja! Kas sel väga tulisel teemal on raamatus juttu? Jah, küllaltki. On eraldi peatükk – ERSO. Leiate raamatust ka saaga Järvide kokkuhoidvast perekonnast, kelle vaieldamatult kõige kesksem isik on Neeme abikaasa Liilia. („Ta vaatab, et kõik saaks tehtud ja kord oleks majas.”) Neeme Järvi, kes täna on paljude tipporkestrite aupeadirigent, ütleb: Mu lapsed on mu suurim inspiratsioon. Ja vastupidi, kui lugeda Paavo, Kristjani ja Maarika Järvi mõtteid. Raamatu vahel on CD-plaat „Great Maestros” eesti muusikaga (ERR, Estonian Record Productions, SE&JS).

“Kogu see aeg”  Mikki Daughtry, Rachael Lippincott 

Hea noortekas. Ootamatute pööretega. Sobib lugeda ka vanematel inimestel. 8/10

Kyle ja Kimberly on olnud kogu keskkooli vältel täiuslik paar, aga kui Kimberly lõpupeo õhtul temast lahku läheb, pöördub Kyle´i maailm pea peale – sõna otseses mõttes. Nende auto satub avariisse ja kui Kyle ärkab, on tal ajukahjustus. Kimberly on surnud. Ja keegi tema elus ei suuda seda mõista. Kuni tema ellu saabub Marley. Marley on üle elanud oma kaotuse – ja ta süüdistab selles iseennast. Kyle näeb Marleys kõiki neid asju, mida ta tunneb, aga ei suuda sõnadesse panna. Sedamööda, kuidas Kyle ja Marley töötavad üksteise haavade parandamise nimel, kasvavad ka nende tunded teineteise vastu tugevamaks. Kuid Kyle ei suuda maha raputada tunnet, et ta on suundumas järjekordse katastroofi poole, mis purustab tema elu niipea, kui tal on õnnestunud see taas kokku lappida. Ja tal on õigus.

Daughtry ja Lippincott on kirjutanud muinasjutuliselt romantilise loo lugejatele, kes usuvad teistesse ja kolmandatesse võimalustesse, samuti ebatõenäolisse, kuid saatuse määratud armastusse. Mikki Daughtry lõpetas Brenau ülikooli, kus ta õppis teatrikunsti. Ta on stsenarist ja romaanikirjanik. Rachael Lippincott õppis loovkirjutamist Pittsburghi ülikoolist. Nende sulest on varem ilmunud rahvusvaheline menuk „Kolm sammu sinuni”.

“Valge surm” Ragnar Jonasson

Ma loen krimkasid üldiselt väga harva. Islandi autoritel on aga selline mingi oma veider stiil, mis mulle istub. Ei pidanud kahetsema, et võtsin ette. Hea lugemine ja lõpp oli üllatavalt ootamatu. Ootan nüüd järgmiseid osasid. 9/10

„Valge surm“ on esimene osa sarjast, mille peategelaseks on nooruke kriminoloogiat õppinud uurija Helgi, kes võtab teatepulga üle pensionile minema sunnitud Hulda Hermannsdottirilt.

1983 Islandi põhjaosas asuvast endisest sanatooriumist, kus nüüdseks asub haigla, leitakse mõrvatuna vana põetaja Yrsa. Surmajuhtumit saadetakse uurima Hulda Hermannsdóttir ja ta ülemus Sverrir. Nad leiavad eest viis kahtlusalust: peaarsti, kaks nooremõde, noore tohtri ja majahoidja. Veidi vähem kui nädal pärast mõrva leitakse surnult ka pealtnäha rõdult alla kukkunud peaarst. Sverrir jõuab järeldusele, et tegu on enesetapuga, ja eeldab, et mees oli ühtlasi mõrva toimepanija. Juhtum lõpetatakse.

2012 Peaaegu kolmkümmend aastat hiljem otsustab Ühendkuningriigis kriminoloogiat õppinud noor politseinik Helgi Reykdal kolida tagasi Islandile, kus talle pakutakse tööd Reykjaviki politseijaoskonnas – sedasama ametikohta, kust Hulda Hermannsdóttir pensionile valmistub minema. Noormees kogub ühtlasi kuldajastu krimiromaane ja kirjutab teadustööd 1983. aastal Islandi põhjaosas aset leidnud mõrvast. Sügavamale minevikku sukeldudes ja samal ajal uuel töökohal alustades otsustab ta kohtuda esialgsete kahtlusalustega. Kuid aastatetagust saladust lahendada püüdvat uurijat ootavad igal sammul vaikimine ja kahtlustused.

“Imelaps. Kelly Sildaru lugu” Kalle Muuli

Meeldis. Ja nii kahju on, et raha ajab ka kõige lähedasemad inimesed tülli ning ahnus paneb katuse sõitma. Nii sõitma, et ka iseenda lapses nähakse vaid rahamasinat. 8/10

Pekingi taliolümpialt Eestile ainsa medali toonud Kelly Sildaru pole lihtsalt üks sportlane paljudest. Teda on juba pisikesest peale peetud imelapseks. Ta on üles kasvanud meie kõigi silme all ja aastaid säranud üle väikese Eesti piiride. Aga imelapse elu ei ole alati imeline. Vaid vähesed inimesed teavad, kui okkaline on olnud Kelly teekond tippu tegelikult, sest pikka aega kõneles Kelly eest tema treenerist isa, kelle tegusid uurib nüüd prokuratuur. Selles raamatus räägib oma loo ausalt ja avameelselt Kelly ise.

“Nutivaba” Hugo Vaher

Auhinnatud kirjaniku Hugo Vaheri humoorikas romaan räägib kolmest sõbrast, kes võtavad ette pöörase road trip?i, et päästa ühe noormehe suhe. Kui kokku saavad bemmivend Remm, temast pisut noorem punkar Päss ja nende ühine sõber furry-curious Pontu, võib kindel olla, et kõik ei lähe plaanipäraselt.

Raamat sobib nii vanematele teismelistele kui ka täiskasvanud lugejale.

Käsikiri on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2024. aastal korraldatud noorteromaani võistluse esikohatöö.

Mulle pole kunagi meeldinud, kui raamatutes ropendatakse. Selles raamatus ropendab üks tegelane ka, aga ta teeb seda nii oma karakteri sees ja kontekstis, et mind isegi ei häirinud. Noortekaid ma loen tööalaselt ja seda oli lugeda hea. Pole ammu nii head elulist huumorit lugenud. Sihtgrupp alates põhikooli lõpupoolest ja eriti hea “poistekas”. Mid täna mind aga hämmastas oli see, et selle raamatu võttis koju lugemiseks ema esimesse klassi minevale pojale. Polevat mõtet peita, loeb salaja. Küsimus pigem selleks, miks seda üldse koju viia, kui see pole eakohane? Soovitasin lugeda vähemalt koos, et laps ei saaks asjadest valesti aru. Ei ole üldse kohe sellise vanuse lektüür. Peategelasedki 17-18 aastased poisid. Aga muidu hea raamat. 9/10

“Catherine. Walesi printsess” Robert Jobson

Mõnusalt ja kergelt loetav. Tahad või mitte, kuninglikud persoonid on ikka meie silme all kasvanud ja Catherine on mulle kuidagi alati sümpaatne olnud. Huvitav oli lugeda, kuidas ta on kujunenud selliseks, nagu ta praeguseks on. 9/10

„Ma ütlesin Williamile, et kui sa leiad kellegi, keda armastad, siis pead sellest armastusest kinni hoidma ja selle eest hoolitsema. Pead seda kaitsma.” Diana, Walesi printsess

Kate Middletoni elu näib kui tänapäeva muinasjutt. Kaunis, tark ja ambitsioonikas tüdruk kohtub ülikoolis printsiga ja armub temasse. Tavalisest perest pärit Catherine ja tulevane Inglismaa kuningas prints William abielluvad 29. aprillil 2011. Sestpeale on Catherine võitnud kogu maailma inimeste südame oma võluva naeratuse, stiilitunde ja kahe jalaga maa peal olekuga. Koos prints Williamiga moodustavad nad dünaamilise duo ja on saanud kuningliku perekonna kõige populaarsemateks liikmeteks. Kuid kõik see pole tulnud ilma skandaalideta.
Kasutades kuningakojale lähedasi allikaid, jutustab raamatu autor, kuidas on Catherine’ist saanud naine, kes ta täna on.
Robert Jobson on auhinnatud ajakirjanik ja kuninglik korrespondent. Ta on kirjutanud raamatuid nii printsess Dianast, prints Williamist, kuningas Charles III-st kui ka prints Philipist. Wall Street Journalilt kuningliku ajakirjanduse ristiisa hüüdnime saanud Jobson on Briti kuningakoja tegemisi kajastanud alates 1991. aastast.

“Eeterlikud õlid koduapteegis. Igapäevane kiire leevendus” Maria M. Kettenring

Pealkiri ütleb juba kõik, Raamat eeterlike õlide kasutamisest. Noh, oli ja ei olnud ka. Siiski parem, kui mittemidagi. 7/10

“Paradiisiaed” Elena Fischer

Väga meeldis. Ega “punases” sarjas naljalt kehva raamatut polegi. 10/10

„Paradiisiaed“ on liigutav, intelligentne ja kurbnaljakas lugu neljateist-aastasest Billiest ja tema perekonnast. Billie, kelle nimi on tegelikult Erzsébet, elab oma südamliku ning mängulise ema Marikaga kasinalt ühes korrusmajas. Siis saabub neile soovimatu külaline, emapoolne vanaema Ungarist, ning kõigi elud pööratakse pea peale. „Paradiisaed“ on lugu emadest, tütardest ja vanaemadest, identiteedist, kaotusest ja suureks kasvamisest.

Elena Fischer (snd 1987) on õppinud kirjandust ja filmi ning elab Saksamaal Mainzis. „Paradiisiaed“ on tema esimene romaan ning see pälvis kiirelt palju tähelepanu, nomineeriti väärikale Deutscher Buchpreisi auhinnale, jõudis müügiedetabelite tippu mitmetes riikides ja on tõlkimisel paljudesse keeltesse.

“Kevad Applemore`is” Rachel Lucas

Appelmore lugude järg. Mõnus ja lihtne lugemine, kui ei taha midagi sügavat lugeda. 8/10

Beth Fraser on õilmitsevat lillekasvatustalu pidav üksikema. Ootamatult keset tema armsaid istikuid maanduvat Jack MacDonaldit tal küll vaja ei ole, niisiis pole imestada, et nende tutvuse algus on pisut konarlik.

Beth on paar viimast aastat keskendunud oma ärile, Applemore House’i rohtunud ja umbe kasvanud aiast kauni ja tegusa aiandi tegemisele. Kõik sujub suurepäraselt. Jah, ta sõbrad leiavad küll, et ta peaks hakkama uue kallima järele ringi vaatama, kuid ei, tal pole vähimatki kavatsust seda teha. Kõik on tema meelest parimas korras, kuni ta endine abikaasa annab ootamatult teada, et naine peab leidma viisi aiandi tulu teenima panemiseks – ja kähku.

Linnapoiss Jack MacDonald tuleb Applemore’i sooviga midagi tõestada. Teda ajendab selleks minevikusaladus ning mees on otsustanud oma uuest seiklusest eduloo teha. Ehkki Jacki naabrit Bethi mehe saabumine kuigivõrd ei vaimusta, annab ta väikeses külakohvikus tublisti kõneainet. Kas ta suudab näidata Applemore’ile, et tema töö probleemsete teismelistega on elutähtis – ja kas ta tunnistab endale, et Bethi arvamus temast on tema jaoks olulisem, kui see talle meeldiks?

“Kummaline Sally Diamond” Liz Nugent

Vat see oli raamat! Emotsioonidest laetud, pingeline, ängistav, otsast lõpuni enda küljes hoidev, traagiline, valus…ja lõpp oli kahetine. Ühtepidi lõppes kurvalt, teistpidi hea, et keegigi seotutest sellest jamast vaimselt ja füüsiliselt tervena väljus. 10/10

Sally Diamond ei suuda mõista, miks tema tegu nii kummaliseks peetakse. Ta tegi ju lihtsalt nii, nagu isa oli käskinud: viis ta pärast surma koos prügiga välja.

Ja ometi on Sally nüüd tähelepanu keskpunktis, tema vastu ei tunne huvi mitte ainult politseiuurijad ja kõmunäljas meedia, vaid ka kurjakuulutav hääl tema minevikust, mida ta ise ei mäleta. Kui ta hakkab tasapisi oma lapsepõlves juhtunud kohutavatest sündmustest teada saama, avab Sally end esimest korda elus uutele kogemustele, leiab sõpru ja langetab tähtsaid otsuseid, kuid märkab ka seda, et inimesed võivad nii mõnigi kord öelda üht, ent mõelda hoopis teist.

Aga kes on see inimene teisel pool maakera, kes Sallyt jälgib? Ja miks üks äsja naabruskonda kolinud mees tema vastu nii suurt huvi tunneb? Sally niigi vähene usaldus inimeste vastu pannakse tõsiselt proovile …

Liz Nugent sündis 1967. aastal Dublinis ning tegutses enne kirjanikuks hakkamist filmi, teatri ja televisiooni valdkondades. Ta on kirjutanud viis romaani, mis kõik on pälvinud suure lugejamenu, neli neist on võitnud Iiri Raamatuauhinna. Eesti keeles on varem ilmunud „Oliver, kildhaaval”.

Muusik ja arengutreener Sandra Sillamaa soovitab: „Ma tahan, et mul oleks alati käsil üks ilukirjanduslik raamat, mida oleks hea vabadel hetkedel telefoni asemel kätte haarata. Selle põnevikuga oli mul see probleem, et ei suutnud käest ära panna. Lugu, mis tõmbas nii endasse oma valus, vastikuses, sügavuses ja ilus.”

“Igal järgmisel suvel” Carley Fortune

Varraku ajaviiteromaanide tuntud kvaliteet. Mõnus lugemine. Lugu kahes ajas, mis ajab paljusid segadusse, aga mulle meeldib see ajas siia ja sinna hüppamine. 13-aastaselt alanud armastus, eksimused, taaskohtumised ja arusaamised, et mõni armastus ei lähe kunagi südamest minema. 9/10

Kuus suve, et armuda. Hetk, et riidu minna. Nädalavahetus, et parandada, mis parandada annab.

Öeldakse, et koju tagasi ei saa, ja just nii on lugu Persephone Fraseriga, kes tegi kümne aasta eest elu suurima vea. Enam ei veeda ta sädelevaid suvepäevi lapsepõlveaegsel järvekaldal, vaid püsib oma stiilses linnakorteris ega lase endale mitte kedagi tõeliselt südamesse.

Kuni tuleb telefonikõne, mis sunnib kibekähku Barry’s Baysse kihutama, ja seal on ka Sam Florek – inimene, kelleta elu tundus võimatu.

Kuus suve, uduvinestel pärastlõunatel järvel ja soojadel suveõhtutel Florekite pererestoranis tööd rabades, olid Percy ja Sam lahutamatud. Sõprus arenes viimaks millekski enamaks ja lõppes siis järsult.

Kui Percy Sami ema leinatalituseks järvelinna naaseb, on nende side sama vaieldamatu nagu enne. Ent kuni Percy ei suuda kunagi tehtud otsuseid ümber mõtestada, pole veel teada, kas nende armastus ikka on suurem, kui oli nende suurim minevikueksimus.

Kuut mineviku suve ja üht oleviku nädalavahetust hõlmav „Igal järgmisel suvel” on hõrgult nostalgiline pilguheit armastusele ning ühtlasi inimestele ja valikutele, mis märgistavad meid igaveseks.

Carley Fortune on avaldanud kolm raamatut: „This Summer Will Be Different”, „Meet Me at the Lake” („Kohtume järve ääres”) ja „Every Summer After” („Igal järgmisel suvel”). Enne kirjanikuks hakkamist oli ta auhindu võitnud ajakirjanik ja Kanada oluliste väljaannete toimetaja. Carley Fortune elab koos abikaasa ja kahe pojaga Torontos.

“Neko Cafe” Anna Solyom

Selline nunnu raamat. Mõnus lihtne lugemine, kuhu on sisse põimitud kasside elufilosoofiat. Tegevus toimub Barcelonas, kuhu üks jaapanlanna tegi kasside kohviku ja parasjagu töötu ja kaaslaseta Nagore, kes on illustraator, satub sinna tööle. 10/10

Raamatus olev tsitaat teisest raamatust ehk siis “Dalai-laama kass”

“Teate, professor, sel äraeksinud kassipojal ja teil on midagi väga olulist ühist.”

“Ei kujuta küll ette, ” vastas professor külmalt.

“Teie elu on teie jaoks maailmas kõige tähtsam,” ütles Tema Pühadus. ” Sama lugu on kassipojaga”.

Ja teisest raamatust – “Mina olen kass”

“Kui mul oleks aega päevikut pidada, kasutaksin seda pigem verandal pikutamiseks”.

Ja veel üks:

” Enne kui Mick Jaggerist rokkstaar sai, laulis ta:”Mul ei ole raha, aga tean, kuidas seda kulutada.”

Nagore elu on pärast lahkuminekut ja töölt lahti laskmist koosnenud üksteisele järgnevatest probleemidest. Viimase häda veerel leiab vana sõber talle töökoha ettekandjana Neko Cafés, kus seitse kassi loodavad külastajate seast leida uue peremehe. Lapsest peale kasse kartnud Nagore peab nendega toime tulema ning lõpuks õpetab igaüks neist seitsmest talle midagi elamise kunstist.

“Psühholoog” Kristi Raava

Üle ootuste hea lugemine. Kahjuks ka tõdemine, et nii paljud inimesed on kurjad, hoolimatud ja kättemaksuhimulised. Ikka mina ja mina. See pole küll mingi uudis, aga ikkagi….valus. Oma naiivsuses kipun ikka mõtlema, et inimesed on enamasti head… Sain teada psühholoogi erinevatest tegutsemisvõimalustest.

“Olin rahuldanud nii koolis psühholoogina kui kodus pereemana teiste vajadusi. Ma ei olnud endale aastaid esitanud küsimust: Mida ma ise tahan teha ja kogeda?”

See koht raamatus oli mulle nii tuttav, ainsa vahena, et psühholoogi asemel käiks sinna ettevõtjana ja palgatöötajana ühel ajal…et ma tõesti ei osanud enam aru saada, mida ma ise tahan teha ja kogeda. Ei tea vist siiani.

“Esimene väike muutus, mida meist igaüks saab teha, on luua kodus vaikuse ja rahu oaas. Kui muu maailm on mürarikas, tuleb seda kuskil tasakaalustada ja kodus on selleks suurepärane koht.”

Tõsi, seda tuleb teha. Mäletan aegu, kui meie pere koosnes 5-st inimesest. Koju tulles pandi igasugused helitekitajad tööle. Mina käisin tiiru sabas ja lülitasin kõik välja :P Olmemüra meie ümber muutub aasta-aastalt aina hullemaks. Kohati ei kuule enam oma mõtteid ja siis tahakski kodus vähemalt vaikus. Praegu kahekesi elades meil ongi vaikne, kui just korterinaabrid ei tee lõputut remonti või naabermaja krundil ei niideta muru(meil ka) või naabermaja prowa ei karju üle terve auuli ja kolgi oma sulast. Eiei, sinna appi minna pole mõtet, naabrimees läks, sai prowa käest kaikaga ja politsei ütles, et nemad ei saa midagi teha :) Seega jah, vaikus on defitsiit.

10/10

Pikaaegse kogemusega laste- ja noortepsühholoog KRISTI RAAVA annab lugejale võimaluse piiluda psühholoogi töö salapärasesse ja varjatud maailma. Kuidas see töö tegelikult käib, kui uksest astub sisse klient, kes keeldub rääkimast, või noor, kellel on kadunud elutahe?
Mida kogeb psühholoog ise seda tööd tehes? Milliseid võluvõtmeid peab psühholoog valdama, et klient leiaks uuesti elu mõtte, motivatsiooni lõpetada kool, tasakaalu oma elus või teineteisemõistmise vanemaga? Mis on selle töö hind psühholoogi enda jaoks ja kuidas tulla toime oma vaimse tervisega? Mis viib ühe psühholoogi selleni, et ta vahetab koolikabineti metsakabineti vastu ja võtab endale abiterapeutideks loomad?

See on raamat psühholoogiks olemisest ja kujunemisest läbi isiklike väljakutsete ja klientide lugude. Autor Kristi Raava räägib otse ja ausalt oma 20aastasest tööst ja kogemusest psühholoogi ning terapeudina. Raamatust leiab vastuse küsimusele – mis siis ikkagi päriselt toimub meie laste vaimse tervisega?

– Mul endal on olnud kõik häired, mis saavad olla ühel normintellektiga inimesel: raske depressioon koos suitsidaalsete mõtetega, ärevushäire, posttraumaatiline stressihäire, paanikahood, anoreksia. Olen teadlikult pikki aastaid nende teemadega tegelenud: käinud teraapias, vajadusel saanud antidepressante, õppinud ja teadvustanud, mis minuga toimub, ja muutnud need kannatused õppetundideks ning enda tööks. Praeguseks on minu kui psühholoogi töö eesmärk igapäevaselt leida üles inimese enda ressursid, teha need nähtavaks ja kinkida need kliendile tagasi. Tänu elus läbielatud katsumustele saavad mu kliendid öelda: „Ma saan aru, et sa saad minust aru.“

Kristi

Jõudis kätte, see kauaoodatud suvekuu. Mitte et õues ülearu soe oleks, aga ikkagi suvi. Eriti oluline, et tööl kestavad tööpäevad max kuueni, mitte nagu sügis-talv-kevadel seitsmeni. Ja see on suur ajavõit, seda enam, et 18-19 vahemikus tavaliselt istud nagu putkavaht ja mõtled, kuidas see kell küll üldse ei liigu ja kodus tahaks teha seda ja teist või kasvõi saaks lihtsalt varem õue jalutama ja ei peaks õhtust enne üheksat sööma. Suvel oleme õnneks kolm kuud lahti lühemalt ja tunneme ennast inimesena.

Kuu algus oli meie peres veel hullumoodi töine ja stressirikas. Tütrel olid ees kaks üleminekueksamit(neil seal on alates kuuendast klassist iga aasta lõpus 2 eksamit) ja minul oli tööl väga tihedalt tunde lastega+tavapärane töö. Eksamid läksid hästi – nii ajalugu kui prantsuse kirjandus “5”. Juhuu, 11. klass hästi lõpetatud. Sügisest ootab ees gümnaasiumi abituurium. Tuleb otsustada, kuhu edasi õppima minna ja hetkel igatahes selgust veel pole. Praegu on aga ees suvi – puhkus ja pisut tööd.

4. juuni on Eesti lipu päev. Läksin hommikul tööle ja mõtlesin, et miks pole majadel lippe lehvimas? See pole kaugelt esimene kord, kui ma seda märkan. Jah, ma olen kuulnud, et mõnedel omamoodi hoiak selles osas….meie valitsus ja riik on nii mõttetud, et vat ei pane lippu üles. Aga inimene, sina ise oledki ju riik! Mis on pistmist lipul riigikoguga? Jaanipäeval kõlbab küll oma lippu mürtsuvate autode küljes lehvitada??? Õnneks ma näen nii palju intelligentseid noori, kes peavad meie lippu ja omariiklust au sees. Minu kodumajal ja tööl lehvis küll lipp. Alati lehvib, kui on riigipüha. Minu ümber on inimesed, kes armastavad meie Eestimaad ja kõige ilusamat lippu maailmas.

Järgmise päeva õhtul õmblesin tütrele pluusi, ikka seda, mida kohe tarvis, sest ees terendas reis ja kindlasti oli tarvis just sellist pluusi. Kangaks oma 10 aastat seisnud valge tikandiga batist. Pluus klassikalise lõikega- kannaga krae, mansetiga lühike varrukas ja kehasse töödeldud. Ilus pluus, aga kell 1 öösel magama minna ei olnud ülearu vahva. Õnneks sellised olukorrad ei ole meil sagedased, et tuleb poole ööni õmmelda. Pluus sai igatahes kenake. Selliseid võiks juurdegi treida.

6. juuni hommikul kell 7.15 lendas tütarlaps klassiga Münchenisse. Kuni 11. juuni hilisõhtuse tagasilennuni oli neil seal imeline programm ja palju toredaid tegemisi.

6. juunil lõpetasin tööl Ilon Wiklandi kohvernäituse tunnid. Kokku tegin neid 1,5 nädala jooksul 12. Tund on huvitav, emotsionaalne ja mitmetasandiline. Nõudlus suur, aga kui kõik tehtud saan, on kergendus samuti suur.

7. juunil, ehk vabal laupäeval, otsustasin minna Tallinna kultuurselt aega veetma.

Kõndisin Balti jaamast läbi vanalinna kesklinna, vaatasin üle rongkäiku kogunevad korstnapühkijad ja edasi trammiga Kadriorgu. Vihmapilved hiilisid siit ja sealt ning jõudsin napilt koos esimeste vihmatibadega KUMU päästvate seinte vahele, sest ega ma siis vihmavarju kaasa ei vedanud.

Tegin seda, mida ma tavaliselt teinud ei ole – vaatasin ära KÕIK näitused. Tavaliselt olen piirdunud mõne ajutisega ja ühe püsiekspositsiooniga, aga seekord trampisin läbi kõik korrused ja näitused. Piltidele püüdsin suurest hulgast loomulikult vaid mõned teosed.

Õed Meid. Avangard ja argielu.

Hiiumaalt pärit meremehe tütred Kristine (1895–1969), Lydia (1896–1965) ja Natalie (1900–1975) Mei astusid Eesti kunstiellu 1910. aastate teisel poolel. Õed Meid on Eesti kunstiloos ainulaadne sõsarkond, kes kõik väärivad kohta Eesti modernismi klassikute seas. Minule meeldisid rohkem just Lydia tööd. Natalie keskendus valdavalt karikatuuridele.

Püsiekspositsioon ja kõik muu, mis seal viimase korruseni pildile jäi.

Lõpuks vaatasin veel lummavat installatsiooni kitarritüdrukutest. Kohe pikemalt vaatasin. Nii kaunis oli. Ehk siis…

Islandi video- ja maalikunstniku Ragnar Kjartanssoni (snd 1976) esmakordsel isikunäitusel Eestis näeb kuut mastaapset teost aastatest 2004–2025. „Poiss ja tüdruk ja põõsas ja lind“ pakub sissevaate tänapäeva rahvusvahelise kunstielu ühe huvitavama ja omanäolisema kunstniku loomingusse, mis on mõjutatud popmuusikast, uuemast ja vanemast kunstiajaloost ning kaudsemalt ka suurtest poliitilistest draamadest. Kuigi Kjartanssoni kunst on vägagi kontseptuaalne, täis kultuurilisi viiteid ning tsitaate, on see samas ka ülimalt mõjus, puudutades vaatajat tugevalt ja väga lähedalt.

Tekst KUMU kodulehelt:

Ragnar Kjartanssoni rahvusvaheline tuntus sai alguse Islandi paviljonist 2009. aasta Veneetsia biennaalil ning võib julgelt öelda, et viimasel kümnendil on ta olnud mitte üksnes Islandi, vaid Põhjamaade nõutuim kunstnik, kelle isikunäitused on toimunud nii MoMA-s ja Metropolitani muuseumis New Yorgis, Palais de Tokyos Pariisis, Barbican Centre’is Londonis kui ka Louisiana muuseumis Kopenhaageni lähistel, lisaks veel Stuttgartis, Zürichis, Helsingis, Washingtonis ja mujal.

2020. aastate algul kerkis Kjartansson esile hoopis muusiku ja lauljana, eelkõige electro-clash & glam-rock’i bändi Trabant ekstsentrilise ja hüperperformatiivse frontman’ina. Ent ta ei vaidleks meile ilmselt liiga innukalt vastu, kui ütleksime, et kunstnikuna on ta tegelikult hoopis eneseirooniline kantrimees, kes pilklikult ja piltlikult, viskiklaas käes, teeb kunsti sellest hetkest, kui auto läks katki, kõik tööd tegemata jäid ning naine ja koer ta maha jätsid.

Öeldakse, et armastus, identiteet, melanhoolia, maskuliinsus, jõud ja jõuetus on tema loomingu kesksed motiivid. Nagu ühele kantrimehele kohane, võiks lisada. Teisalt, süüvimine kunstiajaloo konventsioonidesse ja nendega mängimine – peen dialoog feministliku kunsti klassika ja maastikumaali traditsiooniga, halastamatu eneseiroonia ja -kriitika ning vägivalla ja võimu kompromissitu naeruvääristamine – murravad seda lihtsustavat kantrimehe kuvandit. Aga niivõrd, kuivõrd „feministlik kantrimees“ on iseenesest peaaegu ilmvõimatu ja vastuoluline kombinatsioon, on Kjartansson selle perfektne kehastus.

Ragnar Kjartansson, Margarét Bjarnadóttir & Bryce Dessner. Homset ei ole. 2022. Videoinstallatsioon. Kunstnike, Luhring Augustine’i (New York) ja i8 galerii (Reykjavík) loal.

Kahjuks ei saa siia piltidele lisada seda imelist laulu, mida need piigad esitasid, aga see oli nagu haldjate laul, imekaunis.

Järgmised Kjartanssoni suurformaadid olid väga-väga lummavad.

Kodus oli plaan külastada ka Kadrioru kunstimuuseumi, aga kunsti nautimise mõõt sai vist täis ja tundsin, et 3 tunnist KUMU-s on selleks korraks küllalt. Üle kesklinna liikusin T1 keskusesse. Esmalt sööma, sest kell oli palju ja mul oli kindel siht süüa Tokumaru-s sushit. Siis hiilisin Villaroy&Bosh-i outlet-i. Oh sa juudas, küll seal oli järjekord. Inimesed ostsid kärud kraami täis. Hinnad olid valdavalt -20% mõnel üksikul asjal -50%, aga sellegipoolest üsna kallid. Vägisi tekkis tunne, et esmalt tõstetakse pisut hinda ja siis öeldakse, et näe, soodne :P See ju suht klassika kaubanduses, väikeste eranditega. Kuna midagi nii hirmsasti vaja polnud ja mind huvitavaid tooteid seal polnudki, jäid kõik nõud minust poodi. Nii ahvatlevad need hinnad polnud, et lihtsalt igaks juhuks osta.

KUMU hoovis olid Islandi päevad – sai sööki ja jooki ja….kes soovis sai maalida ja muid toredusi vaadata.

Ühes outletis püüdsin leida endale tulutult uusi teksaseid. Tuleb välja, et isegi meeletu valiku juures pole lihtne leida teksaseid, millega ma rahule jään. No mis sa kostad, või kuhu pistad.

Kesklinnas tagasi, tegin veel mõned käigud ja kuna õhtu hakkas terendama, vaatasin rongide plaani. Jäi pisut aega….et teha üks kook ja kohv. Polnud ammu oma lemmikus Ocean11-s käinud ja seadsin sammud kruiisikaile, et nautida merd ja tassikest kohvi. Oh üllatust, seal polnud enam isegi koogiletti. Menüüs oli 3 magustoitu, millest üks jäätis. Istusin lauda, sain menüüd…..aga ei jõudnud ära oodata teenindust. Ilmselgelt on keeruline tuua hõredalt asustatud restoranis 15 minuti jooksul tass kohvi ja tükk kooki. Läksin ära. Pettumusega. Kunagist suurepärast teenindustaset seal enam pole ja menüügi oli kahvatuks jäänud.

Kokkuvõtteks oli 30 000 sammu ja mõnus päev. Oma kohvi sain aga R-kioskist :) Käis kah.

11.juunil, kohe peale keskööd, jõudis K tagasi klassireisilt Münchenisse. Said Riias napika ümberistumise, aga kuna mõlema lennu operaator oli Air Baltic, siis oodati nad kenasti ära. Reis läks hästi ja oli tore. Oli kunsti, kultuuri, linna ja loodust. Kõike.

Vahemärkus: käes on 12. juuni ja suvest pole haisugi. Jahe, kogu aeg sajab ja kus see mai lõpus lubatud kuumalaine jäi???

16. juunil oli Tallinnas TLÜ-s lõpuaktuste päev. Meie peres lõpetas seekord suure R-i elukaaslane eripedagoogika bakalaureuse. Olime platsis ja rõõmustasime temaga koos. Suur töö tehtud, aga ega see läbi pole. Kohe paberid magistriõppesse ja veel 2 aastat õppimist. Kui paljude erialade puhul ei anna magister midagi, siis eripedagoogika puhul on see pigem vajalik. Oleme talle selles perega toeks.

Sellel aktusesatsil lõpetasid alushariduse õpetajad ehk lasteaiakasvatajad ja eripedagoogid. Üllatusena avastasime veel mitu tuttavat lõpetajat. Mis on eriti tore – kuigi mu armsal minial on praegugi väga tore töökoht, on talle juba mitu head uut pakkumist tulnud. Puhas rõõm, kui noor inimene on valinud eriala, mida vajatakse ja mis on tasustatud üsnagi hästi. Peale aktust läksime kõigepealt oma pesakonnaga Reidi tee algusesse perepilte tegema ja siis sõitis päevakangelane perega koju, meie Kirke ja noorema poja kaasaga läksime esmalt Rottermanni Rösti kohvitama ja siis igaüks oma asju ajama. Ja see oli üks selle suve haruldane soe päev.

22. juuni – pojatütardega Estonia teatris “Luikede järve” vaatamas. Noorem tirtsudest küsis millalgi, et vanaema, millal me sinna ooperisse lõpuks läheme??? No eksole, oodata tuleb tavaliselt kaua, sest piletid saavad ostetud vaat et pool aastat enne etendust. Lõpuks jõudis see päev siiski kätte. Meil oli kolmekesi mõnus ja tore. Esmalt ballett, vaheajal kohvikus väike koogike ja vesi ja peale etendust käisime Rahva Raamatu Literaadis söömas, sest lastele meeldib raamatupoes elu uurida. Pisut aega veetsime kaubamaja lasteosakonnas, kust mõlemad piigad said endale midagi selga ja lõpuks viisin lapsed linna minumeelest parimasse pagarikohvikusse – La Boulangeriesse. Õhtuks koju, kõigil meel rõõmus toredast koos veedetud päevast.

21. juunist-st jäin ma puhkusele. Milliseks kujunes see 2 nädalat? Vihmane, külm ja mis siin nuriseda- kaks sooja ja kuiva ilma sain :) Tegelikult mind see ei seganud, sest väsimuse ja läbipõlemise faas oli just selline, et peale raamatute lugemise ei tahtnud ma mittekuimidagi teha. Lugesin läbi hunniku raamatuid ja et päris lamatisi mitte saada, käisin mõnel päeval Tallinnas -natuke vajaduspõhiselt ja natuke niisama hulkumas. Ei tahtnud ei õmmelda ei koristada ega üldse midagi muud teha.

Jaanipäeva veetsin samamoodi kodus lugedes. Vanem poeg oma kaasaga olid selle nädala Hiiumaal, noorem oma naisega tegelesid majja kolimisega ja tütar oli klassivenna pool Peipsi lähedal. Olid seal koos klassivenna vanematega ja veel mõne sõbraga. Enne jaanipäeva mingil õhtul, kui ta koju jõudis, oli meil siin kohalik suur jaanisimman, popi bändiga ja puha. Noh, ega me pole siin Tammemäel kunagi jaanipäevadel käinud – häirivalt suur rahvamass ja liiga palju purjus inimesi. Aga…kell oli pea kesköö ja mõtlesime, et lähme korraks vaatame lõkke ära. Kohale jõudes seisime ja vaatasime seda issanda loomaaeda ning nentisime mõlemad – miks me peaks tahtma siin olla? ja põhjust ei leidnud. Tänu vihmadele ei õnnestunud ka lõket kaeda, see lihtsalt susises ja tossas, ei muud. Läksimegi rõõmsalt oma sooja koju tagasi.

Tütretirts on meil suvel tööl Rottermanni kvartali Flamm-is ja kui linnas käisin, astusin läbi. Kusagil peab sööma ja Flammi leegikoogid maitsevad mulle väga. Kohvi saab sealt samuti ja kohvikõrvast võib osta üle ukse asuvast Röst-ist. Sattusin lapse juurde just hetkel, kui tal oli laual 5 pokaali erineva veinitörtsuga. Omanik sai naerda, et näe ema tuleb korraks vaatama ja tuleb välja, et laps tööl tegeleb veini joomisega :D No tegelikkuses on Flamm ka venibaar, seega need valitud head veinid, mida seal pakutakse, tuleb endale selgeks teha, et osata kliendile pakkuda. Mina sain igatahes söönuks ja kui lapsel vahetus läbi sai, sõitsime koos koju. Ma olen seda meelt, et kõik noored peaksid kooli kõrvalt (gümnaasium, ülikool) tegema perioodiliselt teenindustööd. See on väga hea praktika tulevaseks eluks. Õpib suhtlema, käituma, olema täpne ja olles ise teenindaja, saab selgeks, et teenindajat tuleb kohelda alati viisakalt. Ei ole nii, et klient on kuningas ja s…b sulle pähe. Olenevalt tööst, omandab lisaks ka spetsiifilisi teadmisi ja oskusi.

Juuni viimastel päevadel nautisin mina kodus halba ilma, puhkust ja raamatute lugemist, aga tütar käis sõbraga Poolas, lausa Tšehhi piiri lähedal Wroclawis. Alustasid ühel hommikul kell 7 meilt sõitu ja olid õhtuks kohal. Kahekesi kordamööda sõitsid ja Poolas on nii palju kiirteid, et vahemaa päevaga igati läbitav. Läksid nad mingile peenikesele luksusautode näitusele. Noorte asi.

Selline oli juuni. Lahtiseid kingi ma igatahes jalga ei saanud, aga tühja kah. Vihmane ja jahe. Igatahes on see parem, kui Euroopat piinav kuumalaine. Ja muidugi, laulu-ja tantsupeo tuli saabus Raplamaale. Käisime tervitamas.

Juuni raamatud:

“Ilu pole number. Moodne Eesti ilupiibel” Agnes Kajander, Mari lakspere, Triin Maasik

Ütleme nii, et võhikule seal on mõndagi huvitavat ja kasulikku. Mina, kes ma olen iluvaldkonnaga ja tervislike eluviisidega suhtkoht kursis, uudiseid ja üllatusi polnud. Kinnistasin mõned vanad tõed ja mõtlesin, et noorel inimesel võiks see isegi kodus lugemiseks olla. 8/10

“Rahamaa” Mehis Pihla

Võtsin ette selle raamatu lugemise, sest teatrisse ei saa ju pileteid, et etendust vaadata. Noh, nüüd on mul teatris “käidud”. Teades, kes mis osa mängib, on päris lihtne endale etendust ette kujutada ja karaktereid tabada. Loomulikult intrigeeriv teema, pangandus, aga….see kõik pole ju tegelikult uudis. Minu jaoks seal puudus sensatsioon ja nüüd puudub ka vajadus jahtida selle etenduse pileteid. Raha jääb alles. 8/10

“Pimeduse paitus I” Koidu Ferreira

Koidulikult põnev, fantaasiarikas ja paeluv. Minule oli boonuseks raamatut läbiv fotograafiateema. Nendes tegemistes ja mõttekäikudes tundsin ära nii palju iseennast. Nagu Koidu, olen ma isegi kasvanud üles isa kõrval pimikus pildi ilmumise lummuses. Kõik see eelnev protseduur….film mustas varrukas “karpi”, siis ilmutamine, pesemine, kinnitamine, filmi kuivama riputamine raskus alumises otsas…ja kannatamatu negatiivide uurimine, sest polnud ju sel ajal võimalust pilti kohe peale klõpsu vaadata. Jah, fotograafia, valgusega maalimine. Raamat tuletas mulle meelde, et ma olen viimasel ajal liiga vähe kasutanud kaamerat ja palju telefoni. Hakkasin lehitsema Instagrami pilte ja sain aru, et pildid, mis mulle on enim meeldinud ja südamelähedased, on siiski kaameraga tehtud ja sellest ajast, kui nutitelefon võttis pildistamise üle…enam midagi eriti head ma ei leidnud. Sellest moraal…aeg uuesti raskust kaelas kanda ja kaameraga pildistada :)

Lugu ise – noor ambitsioonikas fotograaf fotograafide dünastiast, tema esimesed iseseisvad tööd. See tunne, see ärevus enne pulma pildistamist ja kihelus pärast kiiresti pildid arvutisse saada, et leida see eriti hästi õnnestunud kaader…mh, nii tuttav tunne. Ka mina armastan enim portreefotograafiat, aga pildistan meeleldi ka loodust. Ja muidugi on loos piltilusad poisid, kuidas siis muidu. Neid peategelase Reva ümber ikka tiirutab. Ka parim sõber, kena noormees, kes esitles ennast aastaid homoseksuaalina…aga polnud tegelikult ei seda, ei teist. Valgus ja varjud, müstiline olend, keegi pole see, kes on…Mida raamatu lõpu poole, seda suuremaks pinge kruviti ja siis pauhhh…sai läbi. Aga edasi??? Nüüd tuleb oodata, millal järgmine osa augustis ilmub. Eeldan, et kokku saab neid olema 3. Suurepärane noortekas, mida mõnus lugeda ka täiskasvanul. 10/10

“Minu Türgi” Susanna Veevo

Alguses kuidagi ei läinud see raamat mul vedama, kokkuvõtteks aga osutus üsnagi loetavaks raamatuks. Noore inimese õpingud, islami ja kristliku Istambuli vahel hõljumine, head ja vead, näpuotsaga poliitikat ja mitmeid häid soovitusi. Nagu ikka. Igal pool tundub parem, kui kodus. Paraku saab aru sellest, et kodus on ikkagi väga hea siis, kui võõrsil pikemalt ära oled. Mitte kui turist, vaid elad mujal. Sai ka raamatu autor aru sellest, et Eestis on väga hea elada. Türgiga jäi tal armastan/ei armasta suhe alatiseks, aga kodu on siiski siin.

“Tere, kaunitar! Ann Napolitano

Väga meeldis! Kui valesti võib kõik minna ja kui lähedal on vahest võimalus paranemiseks. Sügav, huvitav, haarav. Elu kõrghetked ja augus olemised. Lugu perest, toetusest, taasühinemisest, eemaldumistest. Seal on kõike. 10/10

Alustame 1. maist, sest see oli vaba päev. Ühegi vaba päeva üle nuriseda ei tohi, sest…neid on meie riigis vähe. Päev algas meil kodus täiesti rahulikult. Kirkel oli külaline, mina lugesin, vaatasin telekat ja üritasin puhata, sest pikalt kulgenud haiguse ja väga tiheda tööelu juures tuleb kuidagi ellu jääda. Hommikul tegin pannkooke, lõunaks kanasuppi…kuni juhtus nii, et lapsel tekkis võimalus sõita järgmisel hommikul sõbranna perega koos Saksamaale Billie Eilishi kontserdile. Esiteks võttis see võimalus õhku ahmima, teiseks tekkis asjade pakkimise paanika ja hädasti pidavat vaja olema uut seelikut. Nii ma siis võtsingi käbelt kanga välja ja õmblesin mõne tunniga voodriga seeliku valmis. Õhtul pakkis piiga ennast auto peale ja sõitis sõbratari juurde Tallinna, kust nad juba varahommikul lennujaama sõitsid ja kell 6 Frankfurti lendasid. Sealt aga edasi 2 tundi rongiga Hannoveri. Temale oli see esimene taoline megastaari suur kontsertelamus(minul polegi selliseid kogemusi, aga ma ei armasta ka selliseid suuri rahvamasse). Loomulikult tuli ta sealt tagasi ülivõrdes emotsioonidega. Kogeda koos parima sõbrannaga midagi nii võimsat on kindlasti elamus, mis jääb meelde ja siirad tänud sealjuures sõbranna perele, kes mu lapse kaasa kutsusid.

Need kaunid õied on tegelikult aprilli lõpust.

2. mail oli mul tööl hommikust õhtuni üks kiire ja kiire. Nimelt olin ma võõrustajaks 23-le lastetöötajale Eestimaa raamatukogudest. Toimus Kogemuste Tuur – selline tuur võetakse ette alati jooksval aastal parima lasteraamatukoguhoidja tiitliga pärjatud inimese juurde. Tore oli. Kolleegidega on alati tore kohtuda. Tegin neile peale meie direktori avasõnu ettekande oma tööst, pakkusin head ja paremat ja kui raamatukogu tutvustav tuur tehtud, kõndisime Kultuurikeskusesse – vaadates teele jäävaid koole ja muid toredaid vaatamisväärsusi. Kultuurikeskuses ootas meid sealne lahke juhataja Age, kes viis läbi majatuuri. Meil seal hulgaliselt erinevaid tubasid ja põnevaid kohti nagu näoteks Valgre tuba, Riho Sibula tuba jne. Pidasime lõunapausi, käisime jalutamas jõeäärsel promenaadil ja oligi kell sealmaal, et rahvas sõitis laiali. Mina istusin korraks maha, et hinge tõmmata ja 17-19 olin laenutuses tööl. Kolleegiga sammusime läbi vihma koju ja ma tänasin taevast, et kuni mul siin külalised olid, hoidis ilmataat päikese paistmas ja luugid kinni. Mina jõudsin koju igatahes märgade jalgadega ja läbi mantli sai isegi kampsun märjaks.

3. mail, laupäeval, olin tööl(juba teist laupäeva!!!) ja toimus Rapla Toidutänav. Peale tööd läksime kolleegiga Toidutänavale, et leida midagi õhtuks süüa. Mõlemad olime üksi kodus ja plaan oli oma elu lihtsustada. Pika otsimise peale leidsime mingi leti, kus müüdi keedetud lihapirukalaadseid palle. Lasime endale kaasa pakkida. Kodus olles vahetasime sõnumite teel kogemusi ja nentisime, et väga vastikud kakud, mõlemal läks osa biolagunevasse. Kolleeg juba kergelt köhis ja hääl oli ära, mis tähendas, et jäigi haigeks nädalavahetusel. Sel aastal on keeruline, sest oleme siin olnud riburadapidi haiged, ennastsalgavalt ka poolpidusena tööl käinud, sest muidu kannatavad teised kolleegid, aga tulemuseks on see, et kuidagi terveks ei saa. Mina olen sellega eriti hädas, sest minu kanda on valdavalt kõik lasteüritused peale muinasjutuõhtute. Mis tähendab seda, et katsu sa üle 2 päeva koju jääda. No ei õnnestu. Nii olengi aasta algusest ei liha ei kala. Kõrv on praeguseks kaks kuud lukus olnud. Enne seda olin kopsupõletikus ja kaks kuud köhisin.

Kodus hakkasin toimetama pesudega ja lugesin. Mingi hetk selgus, et Kirke oma seltskonnaga õhtuks Saksamaalt tagasi ei jõua, sest Hannover-Frankfurt lend tühistati ära, seega ei jõudnud nad ka Franfurt-Tallinna lennukile. Eelmisel päeval käisid päeval Hannoveri loomaaias ja õhtul eelnimetatud kontserdil. Laupäeval sõitsid siis lõpuks rongiga Frankfurti ja jäid sinna ööbima. Pühapäeval tutvusid linnaga, käisid üliägedal interaktiivsel õhtusöögil ja õhtuse lennuga Tallinna. Jõudsid kohale kell 00.11, kena tunnikese ootasid oma pagasit, siis sõitsid Merirahu teele sõbranna koju. Kirke võttis sealt oma auto ja sõitis veel öösel koju, hull laps. Reisiga jäi ta muidugi 120% rahule.

Ise olin pühapäeva päeval Tallinnas sõbranna juures külas, tähistasime tema sündimise päeva väikese neljase seltskonnaga.

Esimesel pildil on kakuke ja toorkakao jook kohvikus, teisel pildil karudemeister Anneli mõmmikud ja viimasel minu sõbranna Aire meisterdatud karu ja pallid. Imelist tööd teevad naised ja mis seal salata, alailma saavad nad ka Euroopas karude messidel võitjatiitleid. Mul aga nüüd hammas verel, sest soovin samuti selliseid palle teha :)

Mai teine nädal oli mulle millegipärast raske. Ei taha ja ei jaksa ja ei suuda. Kui midagi teen, siis sunnin ennast. Puhkepäevadega ei suuda välja puhata. Ilmselged läbipõlemise tunnused. Eks ta ole, kui käid haigena tööl ja vindumine venib juba viiendasse kuusse – sellesse aega on mahtunud aaastaaruannete kirjutamine, mitme maakondliku ürituse korraldamine, lastega kohtumised ja loomulikult käis see kõik tiheda lugejateeninduse kõrvalt…lisaks veel isikliku elu tegemised, siis kaua see inimene jaksab. Jah, sunnin aga edasi ja ootan puhkust.

11. mail Emadepäev

Emaks olemine on rõõm ja privileeg. Suhtun sellesse võimalusse austusega ja tänutundega, et mu lapsed on valinud just mind oma emaks. Ega meile emaks olemist koolis ei õpetata ja last saades manuali kaasa ei panda. Kõigele vaatamata püüab ma usun iga ema anda endast parima ja see armastus mida oma lapse vastu tunned…..see on mõõtmatu ja kui sünnib veel lapsi, siis armastus aina mitmekordistub ja kui lapselapsed sünnivad, saab olema ema südames veelgi rohkem armastust. Kõigile jagub. Pole tähtis ka see, kui vana laps juba on – emale jäävad lapsed ikka ja alati tema armsateks lapsukesteks. Mulle meeldib veel see, et kui lastel on juba kaasad, siis saaks nagu peresse veel mõne tütre või poja lisaks. Nii ma tunnengi, et praegu on mul koos lapselaste ja laste kaaslastega 8 last :) ja ajapikku meie seltskond kasvab.

Hommikul ärkasin varakult ja mida üks ema ikka emadepäeva hommikul teeb…hakkasin koristama. Eelmisel päeval olin õmmelnud tütre jakki ja polnud aega, seega põrandad oli tarvis üle käia. Kui tütretirts ärkas, käisime poes. Kodus võttis ta juhtimise üle ja kuna tal oli oma kontseptsioon/visioon, kattis elutuppa laua ja serveeris toidud. Kella 14-ks tulid pojad oma kaaslastega ja meil oli plaanis kuuekesi üks tore istumine. Lapselapsed olid oma ema juures. Linnalaste koer oli samuti kaasas, sest noored tulid otse Pärnust teise ema juurest ja ega siis koer ei saanud mitu päeva üksi Tallinnas olla. Piisavalt söödud ja lobisetud, viisid poisid linnapoja autosse minu väikese sügavkülmiku ning tegime õues toredaid perepilte. Ma juba mitu aastat vaadanud, et kapp seisab tühjana ja poisil seda tegelikult rohkem tarvis. Meile oli ta tarvilik, siis, kui Kirke väike oli. Praegusel ajal oleme mõlemad nii vähe kodus, et suuri varusid ei vaja.

Pojad-miniad läinud, koristasime Kirkega laua ja tegelesime pisut kumbki oma asjadega. Ehk siis mina lõpetasin tema jakile pärlite tikkimist ja tema vaatas, mida esmaspäevaks õppida. Viimase asjana sõitsime aga hoopis Mukri rabasse päikeseloojangut nautima. Päevane suur tuul oli vaibunud ja rabas mõnus jalutada. Oli üks ilus emadepäev :)

16. mai Haapsalus Muinasjutukonverentsil

Konverents tore, nagu ikka. Palju huvitavaid esinemisi ja oodatud kohtumisi. Oli ka ootamatu kohtumine hea tuttavaga, keda pole väga kaua aastaid näinud ja juhtumisi oli ta sattunud aasta tagasi raamatukogude süsteemis Haapsalu raamatukokku tööle. Tore taaskohtumine. Kohalikus kultuurikeskuses sai ka mitmele näitusele silm peale visatud.

Noppeid Navitrolla maalide näituselt.

Ja keraamik Henriette Tugi- Nuusberg retrospektiiv “Lootust jagades”. Väga meeldis.

Paar klõpsu Haapsalu linnaruumist :)

Valmis sai lapse voodriga jakk. Kaua tehtud kaunikene. Kanga ostsin tegelikult millalgi sügisel, aga nagu ikka kangastega juhtub – kui kohe ei hakka õmblema või otseselt pepusse ei tao, siis jääb seisma, kuni tekib kas vajadus või tuhin. Kevadepoole vaatasin, et peaks selle armsa 100% villase kanga siiski lapsele kevadjakiks tegema. Lõikasin välja…nii et sõrmel vill. Masinaga sai õmmelda ainult põhiõmblused, aga kõik muu on puhas käsitöö. Absoluutselt kõik õmblusvarud on käsitsi seestpoolt toote külge kinni pandud käsitsi, sest pressi palju pressid, karvane lambake kerkib üles. Ühtegi tepingut masinaga teha ei saa, sest isegi pistepikkus 5mm muutub õmmeldes 1mm pisteks ja see pole sugugi ilus. Teppisin käsitsi. Nööpauke sinna karva sisse polnud mõtet pusida, õmblesin käsitsi külge sisemised ilutrukid ja peale dekoratiivnööbid. Tegelikult on isegi taskuklapid käsitsi peale pandud. Et asjale veidi eksklusiivsust lisada, tikkisin kraele figuurseid pärleid ja värvituid litreid. Hõlmadele sai ka pisut litreid. Ja saigi sellest printsessi jakk. Lambavillane, mis tähendab soe ja minu üllatuseks peab ta isegi tuult.

Mais olen võtnud eesmärgiks vähendada koduseid käsitöökaupade varusid. Nädalaga müüsin maha arvestatava portsu kvaliteetseid Gütermanni litreid ja pärleid. Püüan selles osas edasigi produktiivne olla, et kodus saaks nurgast kaste vähemaks.

17.mai Maijooks

Päris mitukümmend aastat tagasi käisin mina ka Maijooksudel jooksmas. Tore oli. Nüüd rõõmustasin, et tütar läks jooksma. Vanasti sai küll iga osaleja tasuta Rootsi kruiisi pileti ja finišis roosi. Tänapäeval enam nii helded ei olda, aga nii tore, et sellel jooksul on olnud pikk traditsioon ja medali saab kaela iga osaleja.

18. mai Tallinna talent 2025 galakontsert Estonia kontserdisaalis – haa, sellega oli hea nali. Tahtsin sinna kontserdile väga minna, sest noori andekaid muusikuid on alati tore kuulata ja pealegi oli üks pianist meie hea tuttav, keda tahtsin kuulata ja lilleõiega rõõmustada. Kuna laupäeval olin tööl, siis pidasingi plaani, et pühapäeval käin hommikupoole kõigepealt kaubamajas ja otsin ühele kuuesele preilile sünnipäevakingitust.

Kell 14 oli plaan minna Estoniasse kontserdile. Linna sõites vaatasin korra kontserdi kava….ja siis märkasin, et ahhaa, kontsert oli tegelikult juba eelmisel päeval, ehk laupäeval. Einohh, ma olin ikka nördinud küll, aga mis teha. Käisin siis poodlemas. 15.50 rongiga sõitsin Kasemetsa, sealt võttis mind tips auto peale, sest tema oli sealkandis külas eelmisest päevast. Sõitsime koos koju ja kohe sellesama kuuese sünnipäevale meie linnakese uude mängutuppa. Nunnu tuba.

Peale sünnipäeva läksin mina korraks koju, tütar läks venna juurde, et vanemale vennatütrele emakeele kontrolltööks valmistumisel abiks olla. Seejärel tulid kõik 3 piigat ja koer meile, võtsid minu peale ja koos sõitsime Mukri rabasse.

Järgmine päev, ehk esmaspäev oli mul samuti vaba ja olin nipsti tagasi Tallinnas. sedakorda noorema poja juures. Käisime koos poja ja pojanaisega nende vastvalminud majja kardinakangaid koos valimas. Nad on üks omapärane paar, kel visuaalselt täiesti erinev maitse. Mind on siis tarvis sinna vahele tasakaalustama, et mõlemad pooled jääksid rahule. Pealegi on mul kõva kogemus ja teadmistepagas kardinadisainis, sisekujunduses ja materjalide tundmises. Päeva lõpuks olid valikud tehtud ja kõik rahul. Mina läksin tütrele kooli vastu ja koos sibasime rongi peale, et koju sõita.

20. mail Juuru õpilastele Ilon Wiklandi kohvernäitus “Pikk, pikk teekond” tegemas.

Seda teematundi olen ma teinud lastele ka varem. Viimased tunnid lausa koroona alguses üle veebi ja see on siiani väga populaarne teematund. Sain sel kevadel lõpuks üle Eesti ringlevad kohvrid taas Raplasse ja siin ma siis olen – taas lastele põnevat tundi tegemas. Igale vanusele pisut kohandan seda tundi, aga põhiolemus jääb alati samaks- Ilon Wiklandi pikk, pikk teekond lapsepõlvest Eestis noorpõlveni Rootsis ja tema tegevus tänini. Huvitav, hariv ja südamlik tund. Sekka naljakatele juhtumistele ka tõsisemat teemat. Huvitav on laste reaktsioone jälgida, kui kaasan neid tegevusse ja vestlusesse. Isegi õpetajad imestavad, et krutskivennad peavad ennast hästi üleval.

21. mai – sellel päeval oleks minu kallis isa saanud 100 aastaseks. Paraku on ta taevastel radadel juba 33 aastat. Igatsen teda siiani, minu hingesugulast ja loodan, et ta valvab nii minu, kui minu lähedaste üle sealt, kus iganes ta ka on.

27. mai – Niguliste kirikus näitusel ja kontserdil.

Tööl on mul mai lõpp ja juuni algus kiire, sest broneeritud on hulgaliselt Ilon Wiklandi teematunde. See kohvernäitus ringleb juba aastaid mööda Eestimaad ja suur rõõm oli see lõpuks jälle endale saada. Viimati tegin neid tunde enne koroonat, aga lapsed on algklassides vahetunud ja nõudlus taas suur. Et kuidagigi jaksaks peale seda tervise poolest laastavat talve ja venivat kevadet, tuleb käia ennast tuulutamas. Ega väga ei jaksa enam ja päriselt, ootan pikkisilmi puhkust. Iga arst või pereõde, kellega ma aasta algusest olen kokku puutunud ütlevad nagu ühest suust – sul on stress, pead puhkama ja sellest ka see, et üks häda ajab teist taga. Arst soovis viimati mind kohe haiguslehele puhkama saata, aga mina va poolearuline, võtsin vaid 2 tervisepäeva, palavik läinud ja kohe tagasi rügama. Loll pea on kere nuhtlus.

Aga…enda tuulutamiseks käisin 27. mail Tallinna Niguliste kirikus kontserdil ja näitusel ja ka kiriku tornis, kuhu viib nüüd trepi kõrval ka lift. Sõbrakese Hiiega sain vanalinnas kokku, jõime Musta puudli kohvikus tassikese espresso macchiatot ja suundusime kirikusse. Kohvikus muide on ajatud disainiklassikat.

Seekord oli kirikus hooaja viimane kontsertide sarja kontsert, kus astusid üles Tallinna Prantsuse Lütseumi koorid, ansambel ja solistid. Nende muusikaõpetaja Margot Peterson on teinud noortega vaimustavat tööd ja kontsert oli tõeliselt nauditav. Tegemist ei ole ju kooriga, kuhu võetakse lauljaid konkursiga. Kooli kooris laulavad need, keda koolist võtta on. Ja Margot on suutnud viia need noored sellisele tasemele, et rõõm kuulata. Miski ei riiva kõrva. Ja minu kõrva on lihtne riivata. Jah, ega nad siis asjata ole ka laulupeol valikkooride seas, kes laulavad nõudlikumat repertuaari ja alles siin kevade hakul laulsid ennast rahvusvahelisel koorifestivalil noortekooride kategoorias 3. kohale. Lisaks segakoorile ja neidudekoorile laulis segaansambel, kaks solisti ja musitseeris kaks pillisolisti. Minu suureks üllatuseks laulis Kirke soolot. Ega ta kavalpea mulle seda kodus ei öelnud, tahtiski üllatada. Ega tal pole olnud gümnaasiumi kahe aastaga ülearu palju aega solistina laulda. Aitab sellestki, kui suure õppekoormuse kõrval laulis koos nelja erineva koosseisuga ennast laulupeole.

Laulustuudio, kus ta alates 4-st eluaastast laulis kuni põhikooli lõpetamiseni, tähistab tänavu 35. juubelit. Rapla Laulustuudio Thea Paluoja juhendamisel. Kuulsin, et eilsel suurel kevadkontserdil meenutati meid hea sõnaga – Kirket kui lauljat ja mind, kui fotograafi ning “alati valmis aitama ja toeks olema” valveema. Ah, läksin nüüd nostalgitsedes teemast välja, aga jutt sinna läks sellest, et ma olen tütre laulmist päriselt igatsenud. Imekauni häälega noor naine. Aga jah, imelise kontserdi lõpus seisid inimesed püsti ja aplodeerisid. Kirik oli rahvast täis. Pilte sai vähe, sest valdava osa kontserdist hoopis salvestasin või pühkisin liigutuspisaraid.

Pärast kontserti haaras tütrel nööbist üks kontserdil olnud sakslanna, kes laulis talle pika kiidulaulu ja rääkis laulmisest. Meie läksime aga otsima oma autot. Isake oli selle kusagile linnapeale jätnud, et Kirke saaks sellega koju sõita. Sõitsimegi koju, kui auto üles leidsime.

Tore oli see, et kontserdipileti eest sai külastada ka kiriku torni ja näitust “Eesti raamat 500 reliikviad”. Näitus oli huvitav ja vaated tornist meie pealinnale imelised. Ilm soosis – õues oli selge ja päikeseline ilm.

Laulustuudio sünnipäevakontserdi eel tegin FB-sse postituse –

Rapla Laulustuudio tänase 35. aastapäeva kontserdi eel jagan rõõmuga mõnda mõtet ja mõnda fotot. See, et meie linnakeses on olnud lastel võimalus järjepidevalt muusikaga tegeleda, on suur privileeg. Igal tasandil – kvaliteetne pilliõpe muusikakoolis, koorilaul laulustuudios ja koolides, soololaul laulustuudios, koolides ja muusikakoolis. Ja sellest võimalusest katab väga suure osa just Rapla Laulustuudio koos oma ägeda õpetaja Thea Paluojaga. Ma usun, et kõik vanemad on sama meelt – oleme Theale tema töö eest ütlemata tänulikud. Kirke läks laulustuudiosse laulma 4-aastaselt aastal 2010 ja lõpetas 2023. aasta kevadel, kui suundus sügisest õppima Tallinna. Laulustuudio neidudekoori osades proovides on ta laulnud ka sellel hooajal. Minu FB albumites on väga suurel hulgal pilte laulustuudio tegemistest. Kevadkontserdid, jõulukotserdid, maakonna-, noorte- ja üldlaulupeod, konkursid vallas, maakonnas ja mujal, eriprojektid, laagrid, reisid….neid tegemisi on olnud ikka väga palju. Kirkel lauljana ja minul abi- ja valveemana. Ma ei unusta ilmselt kunagi meie esimest laulupidu, kus vist seni ainsal aastal laulis ennast suurele laulupeole meie laulustuudio eelkoor ehk siis koolieelikud olid seal vanimad osalejad. Kirke oli noorim, kõigest 4,5 aastane. Järgmine vanuselt oli mais 5 saanud. Selle mudilaspesa valvamine oli üldse mitte lihtne ja ilm juhtus olema hullult palav. Aga me saime hakkama. Laulsime laulukaare all esireas kõrvuti Musamari ja ETV mudilaskooridega. Aitäh Sulle Thea, aitähh Age ja kogu kultuurikeskuse pere, kes te meid alati hoidnud olete. Aitäh kõikidele emadele-isadele, kel on olnud soovi, viitsimist ja järjepidevust oma lapsi muusika juurde viia.

Lõpetan kahe tsitaadiga Gustav Ernesaksalt.

“”Laulu õpetamine on kui kella valamine. Helilooja annab vormi, millesse koorijuht valab laulja hinge helisevat väärismetalli. Tardunud materjaliga kellavalamine ei õnnestu.”

“Muusikal näib olevat omadus: viia kaasa mingisse uude ilma, mängude maale. Inimene satub nagu teise olekusse, umbes nagu jää muutub veeks või veel enam – vesi muutub auruks. Äkki on inimese sisemuses suletud uste taga uusi olekuid, tänu millele võib osa saada uutest senitundmatutest rõõmudest, taolistest, mis tekivad heade raamatute lugemisel, koduste kirjatööde tegemisel õhtuvaikuses, muusika kuulamisel, kunstnike meeldivate töödega tutvumisel.”

Esimene avalik esinemine emadepäeval 2011 ja suurel laulupeol Tallinnas 4,5 aastasena.

Eelkooriga laulupeol proovides

Neidudekooriga laulupeol

Lastekooriga laulupeol – paus

Saluveerilt tunnustust vastu võtmas maakonna laulukarusselli finaalvõistlusel.

Laulukarusselle on olnud lapse elus väga palju

Stuudiokaaslastega Orissaares klassikakonkursil “Võluhääl”

Lastekoor Raplamaa laulu-tantsupeol

Üks paljudest jõuluaegsetest kirikukontserditest

10 aastat tagasi koos Vaikoga laulustuudio 25. juubelipeol

Kuu viimasel päeval toimus Rapla Laulustuudio 35. aastapäeva suur kontsert, kus astusid üles nii praegused lauljad, kui vilistlased.

Tundub et ilus punkt jahedavõitu maikuule.

Mai raamatud:

Esimesed kolm on kõik eri muusikast.

“Anett Kontaveit Võitlejahing” Eia Uus

Raamat meeldis. Ta ei olnud minu jaoks selline lugemine, mida loen rida realt kaanest kaaneni. Osa lõike, kus Anett keskendus iga võistluse kõikidele skooridele, lasin silmadega lihtsalt üle. Kahtlemata on see oluline sportlasele endale, mulle kui võhikule aga on tähtsam sportlase elu kulg ja psühholoogiline külg. Anett on sihikindel ja andekas sportlane olnud. Päriselt oli kahju, et tervis pani võistlustele käe vahele just tippu tõusmise hetkel, kuid oma tervise hinda pole väärt ükski võit ja Anett sai sellest suurepäraselt aru. 9/10

“Seiklus Prantsusmaal” Jennifer Bohnet

3 erinevas vanuses naist, kolm erinevat saatust. Juhuslikult tekkinud sõprus ja teineteise toetamine. Vanad saladused ja erinevad valikud, uued algused ja loobumised. Lisaks idülliline Prantsusmaa. Mõnus ja kerge lugemine õhtuteks, kui süveneda ei jaksa. 9/10

“Ellujäämiskursus. Kuidas muutustega elus toime tulla” Rita Rätsep, Peep Vain, Mai-Agate Väljataga

Selline lihtne eneseabi meeldetuletusraamat. Selge ja arusaadav, põhitõdede kordamine. Kuula intuitsiooni, sest mõistus viib sind sageli võpsikusse. 9/10

“Ankruta inimesed, kes on tormidele rohkem avatud, on näiteks pagulased ja migrandid. Nad tajuvad energeetiliselt, et on võõrad, võib-olla tajuvad isegi vihkamise energiat, ja see muudab nad ärevaks. Ärevus võib teha agressiivseks ja siis hakatakse ründama. Nad elavad uues keskkonnas, mis on nende jaoks suur muutus. Mida madalama intelligentsiga inimene, mida vähem teadlikkust, seda rohkem rünnatakse seda keskkonda, kus neil ankrut pole, ja siis üritavad nad tekitada võimalikult palju oma kogukonda, mis annaks neile mingilgi määral nn turvapaiga.”

“Mida ärevam on inimene, seda kergemalt ta negatiivsete uudistega kaasa läheb. Ka ennustatav muutus tekitab ärevust ja hirmu. Tasakaalus inimene tuleb ärevusega paremini toime ega allu ka nii kergelt hirmutamisele. Võtame näiteks koroona- või sõjaaja või kliimateemad. Kisajaid ja karjujaid on ikka ümberringi, aga kes läheb nendega kaasa? Need, kellel on kaks jalga maas ehk ankur paigas, suudavad adekvaatselt ja iseseisvalt mõelda ka väga suurte tuulte ja tormide kes, aga need, kel kese pole paigas, pole iseseisvat mõtlemist, on pillutatavad.”

“Näiteks totalitaarsed režiimid hävitavad kõigepealt haritlased, kes suudavad ise mõelda, ja hakkavad mõjutama noori, kes on alles eneseotsingutel ja seega ka kergesti mõjutatavad. Olgu see siis hitlerjuugend või mõni muu taoline nn noorteorganisatsioon. Tänapäeval on noori väga hea mõjutada sotsmeediakanalite kaudu ja seepärast peaks tõsiselt mõtlema, kuidas noori kaitsta.Teadlikkus iseendast on see, mida tuleks neis arendada: mõtled teadlikult, mida saaksin teha ma ise, et selle või teise olukorraga mitte kaasa minna, mitte lasta ennast mõjutada. Süsteemi jaoks ei ole inimese elu üldse oluline ning ainult mina ise saan midagi teha, et ennast hoida ja väärtustada.

“Võidu kõrval sisaldab muutus endas alati ka millegi kaotamist ja just sellepärast võivad muutused keerulised olla ning tekitada segadust ja ärevust. Soovides kaotada halba, tuleb paraku leppida sellega, et kaob ka olnud hea. See aga tekitab frustratsiooni: tahaks ju nii, et kaob ainult halb. Näiteks kui soovid lahkuda mittetoimivast suhtest, kaotad tahes-tahtmata ka selle, mis suhtes oli head ja toimivat. Just sellest heast ilmajäämise hirm ja valu ei lasegi tihti muutusi ellu viia ning nii ollaksegi hakvas suhtes edasi, ehkki see rikub nii vaimset kui füüsilist tervist.”

“Need inimesed, kes on teadlikuma mõtlemisega, on rohkem avatud muutustele. Teadlik olemine tähendab võimet tunda iseennast erinevates olukordades. Kui inimene otsustab midagi muuta, siis

• ta peab olema veendunud, et see peaks olema tema jaoks oluline;
• mõtleb läbi, mis muutustega kaasneda võib, kas ta elu läheb kuidagi paremaks;
• arutleb, kas see on tema jaoks sobiv;
• usub, et saab sellega hakkama.”

“Kui kahtled, ära tee ja kui oled juba teinud, ära kahtle”

“Ma pole mujal maailmas reisides näinud, et lapsed ja lapsevanemad nii palju nutseadmetes on nagu Eestis. Meil antakse lastele ekraanud kätte juba maast madalast, aga ekraaniga suhtlus on ühepoolne suhtlemine. Silmaarstid ütlevad, etb nuti-põlvkonnad ei näe enam kaugele, nad on füüsiliselt lühinägelikud. Aga mitte ainult! Nad on ka vaimselt lähinägelikud, kuna ei suuda luua suurt pilti ka oma elus.”

” Andestamine ja lahtilaskmine on väga tugev muutus ning see käib täiskasvanuks kasvamise juurde. Sageli ongi põhjuseks, miksinimesed ei tule muutustega toime, see, et nad ei lase lahti. Kui sa ei lase lahti oma päritoluperest ja oled süüdistavas energias, siis sa ei lähe arengusse ehk muutusse. See, kuidas sa muutustega toime tuled, sõltub sinust endast – kas jääd kinni sellesse, mis on sind kujundanud või muudad ennast ja kujundad ennast ise. Päritoluperekonda ei saa ära kaotada, aga saab muuta selle tähendust.

” Õnn on sisemine seisund, silmaga ei näe ja käega katsuda ei saa. Õnn on tasakaalus energiaväli. Kui teed seda. mis sulle meeldib, ja käitud nii, nagu sulle meeldib, ja julged olla selline, nagu sa tegelikult oled, siis see annab rahulduse ja see ongi õnn. Muidugi tuleb olla ja teha nii, et see teisi inimesi ei kahjusta.”

“Väga oluline on armastada seda keha, mille sees sa oled. Siis on su sees armastuse tunne ja sa kiirgad seda välja, ja kui sa kiirgad seda välja, siis tõmbad ligi kõiki armastavaid asju, tundeid ja inimesi. Kui tahad, et maailm sind armastaks, pead s akõigepealt iseennast, oma keha, mille sees sa oled, armastama. Olgu ta kasvõi puujala või küüruga. Usu mind, ka see puujalg võib sind õnnelikuks teha. Väga palju on inimesi, kes ei salli oma keha, ja siis nad on hädas, et neil asjad ei suju. Ei suju sellepärast, et oled oma loomingu peale vihane ja kui sa oled vihane, siis kiirgad endast viha välja ja sellega tõmbad endale ligi seda, mis on vihaga seotud. Nii et kui vihastad, siis tee endale selgeks, et seda tunnet on vaja muuta. Viha on madala sagedusega energia, organitest saab kõigepealt litaka maks. Need, kes hoiavad viha enda sees, surevad sageli vähkkasvajasse. Väga oleks vaja hakata ümber tegema oma negatiivseid tundeid, aga kui inimene ei ole jõudnud arusaamiseni, et ta ise loob ennast, siis…”

” Lähed peegli ette ja vaatad ennast- kas sa armastad seda tegelast, kes sulle peeglist vastu vaatab, kas pead temast lugu? Me kritiseerime ennast kogu aeg, aga ei peaks seda tegema. On vaja siiralt uskuda oma väesse, armastada ennast ja maailma. Nagu suhtud endasse, suhtub maailm sinusse.”

“Kui sa ise ennast ei hirmuta ning usud endasse ja sellesse, et Elu sind kannab, siis tuled välja igast olukorrast. Aga kui sa asud iseennast hirmutama ja kui sa veel ennast niimoodi hirmutad, et “mida teised minust arvavad”, siis läheb asi käest ära. Kui sul on täiesti ükskõik, mida teised sinust arvavad, ja oled lihtsalt see, kes sa oled, siis ei lähe käest ära. Kannatusi põhjustab hirm olla ühiskonna silmis madalam, sest meid on niimoodi koolitatud, et sa pead alati olema teistest parem, targem, toredam, vastupidavam ja veel midagi enamat. Ja sa ei julge teistest erineda.”

“Väike kohvik Kopenhaagenis” Julie Caplin

Väga armas raamat inglastest, kes läksid Taani hygge-ga tutvust tegema. PR-tüdruk ja 5 keerulist ajakirjanikku. Miks? Sest üks tore taanlane hakkas Londonisse Taani hygge-kaubamaja ehitama ja soovis inglastele oma kontseptsiooni tutvustada. Mõnusalt huvame lugemine. 10/10

“Laps ja muusika” Joan Koenig

Väga huvitav raamat nendele, keda huvitab lapse maast madalast arendamine muusika teel. Muusika abil on võimalik lapse heaks ikka väga palaju ära teha ja mul on siiralt hea meel, et olen muusikat lapse kasvatamisel ise praktikas rakendanud ja näen ka tulemusi. 10/10

“Kõik on võimalik” Lucy Diamond

Mis juhtub, kui välja tulevad hästi hoitud saladused ja 18-aastane noor naine tahab saada teada, kes ta siis õigupoolest on? Emotsionaalne, hoogne, eluline, vahest valus ja samas ka ilus.9/10

“Kolm” Valerie Perrin

Kaks eelnevat Perrini raamatut olid väga head. “Lilledele värsket vett” on meie raamatukogus igatahes juba neljandat aastat järjekorraraamat ja järjekord on ikka 20-30 vahel stabiilselt.

Minuni jõudis lõpuks tema kolmas raamat nimega “Kolm”. Vaatasin reedel, et ohsaa, paras jõmikas(638lk) ja ega prantsuse autoreid ei saa lugeda diagonaalais, nagu suurt osa meelelahutuslikke romaane. Olin valmis, et loen seda nii kena nädalakese või lausa poolteist. Nojah, lugesin ta tegelikult nädalavahetusega läbi. Sealajuures tehes ka mõningaid koduseid töid. Ei saanud lihtsalt seda käest panna, sest see oli nii nii hea raamat. See raamat on elav näide meid ümbritsevast elust koos selle erinevate saatuste ja keerdkäikudega. Harva on selliseid raamatuid, kus palajud asjad saavad selgeks enne, kui neist kirjutatakse. Selles raamatus oli küll päris palju üllatusi ja “ah soo, või nii hoopis” momente. Suurepärane tõlge ja lummav prantsuse keelele iseloomulik rütm eesti keeles. 10/10

1986. Adrien, Étienne ja Nina on kümneaastased. Nad tutvuvad koolis, saavad ruttu lahutamatuteks sõpradeks ning tõotavad üksteisele, et jäävad kokku isegi siis, kui kunagi tulevikus kodusest väikelinnast Pariisi elama kolivad.

2017. Järvepõhjast leitakse auto, milles on paarkümmend aastat tagasi kaheksateistaastaselt kadunud tüdruku surnukeha. Juhtumit asub kajastama ajakirjanik Virginie, paljastades sammhaaval seosed sünge leiu ja kunagi ebaharilikult lähedase, kuid nüüdseks suhted katkestanud kolmiku vahel.

„Kolm“ on ühelt poolt kujunemisromaan, teisalt aga ootamatute pööretega põnevuslugu inimsuhetest, saatuslikest valikutest ja paljastustest, mis ulatuvad läbi kolme aastakümne. Valérie Perrin on üks viimaste aastate enim müüdud ja tõlgitud prantsuse kirjanikke, kellelt on eesti keeles ilmunud romaanid „Lilledele värsket vett“ (2022) ja „Pühapäeva rüppe unustatud“ (2023).

“Minu Brüssel. Nagu kaelkirjak šampusepokaalis” Inga Höglund

Jälle üks “Minu…” sarja raamat, mis mulle väga meeldis ja lugemine läks nobedalt. Intrigeeriv, hoogne, lõbus, aus. Küll tekkis mul tunne, et sinna linna ma küll kunagi minna ei soovi ja siis jälle mõtlesin, et hm, tegelikult oleks seal päris huvitav ära käia. Lõpuks jäigi viimane tunne peale. 10/10

Brüssel ei võta end liiga tõsiselt. Ta on originaalne ja humoorikas, kaootiline ja muretu, vaba ja vabameelne. Brüssel on nagu sürrealist René Magritte’i kaelkirjak šampusepokaalis – ta laseb asjadel olla nii, nagu nad on ja tahavad olla. Ja Brüssel on igaühele täpselt selline, nagu ta tahaks, et see linn oleks.

„Minu Brüssel“ räägib sõpruse tekkimisest ühe linnaga, mis esmapilgul tundus hall ja kõle, sest Brüssel hoiab oma parimad küljed turistide eest tihti varjus, avades end pigem neile, kes on valmis tõeliselt seiklema ja avastama. Iga sammu saadab keskmisest loomingulisem lähenemine ja parajas koguses absurdi. Kõik, mis esmapilgul tundub võimatu, on siin kahtlemata võimalik. Kõigega harjub. Kõik on suhtumise, perspektiivi ja prioriteetide küsimus. Isegi need 10 000 veidrat elamust kuus…

Huvi Euroopa Liidu poliitika vastu viis Eestis ajakirjanikuna töötanud Inga Höglundi 2014. aastal Brüsselisse. Pärast tiheda sõela läbimist on ta 2020. aastast eluaegne euroametnik.

1. aprill, kevadlillede õitsemise aeg on täies hoos.

2. aprillil tähistasime Rahvusvahelist lasteraamatute päeva. Eestis alates 1991. aastast, maailmas juba alates 1967.aastast. Tähistasime meiegi. Sipsik läks rõdule päikese kätte raamatut lugema ja võttis Poku kaasa. Tegelikult on ilusate ilmadega väga mõnud seal rõdul kohvi rüübata ja lehte/raamatut lugeda, ainus häda, et päris kiiresti hakkab palav või kui tuul puhub rõdule, siis hoia oma piip ja prillid :)

Tööl avasime kauni näituse.

Reedel, 4. aprillil sõitsin lõunast Tallinna. Nimelt Prantsuse Lütseumis toimus kevadball – tänavuse pealkirjaga “Tuhat ja üks ööd”, mida korraldavad igal aastal 11-ndad klassid ehk siis sel aastal tütre lend. Linna saabusin vara ja jõudsin enne suurt õhtut lapsega koos söömas käia. Miks ma aga sinna ballile üldse läksin? Lapsed palusid mind balli pildistama. Esmalt ütlesin EI, siis ütlesin, et mõtlen, lõpuks ütlesin JAH. Kokkuvõttes olin aga õnnelik ja tänulik, et mind kutsuti ja kutse vastu võtsin, sest ball oli kaunis, väljapeetud ja stiilne. Noored olid ballil intelligentsed ja kaunid. Imekaunis elamus, kuigi tegin tööd. Dekoratsioonid, kostüümid, kõhutansijad, õhuakrobaat, MUBA noorte big-band, samba, rumba, valss, tango, tša-tša. Eesti ja prantsuse vanemad seltskonnatantsud. Ega kõike ei jõua kirja pannagi. Läksin sealt viimase rongiga koju ja terve tee mõtlesin, kui tore ball see oli.

Tips ise jäi Tallinna, et järgmisel õhtul armsa sõbranna 18-ndat sünnipäeva tähistada.

Laupäeval plaanisin tegeleda koduste asjadega, aga inimene plaanib, vanajumal naerab. Hommikul kirjutas minia ja kutsus kaasa IKEA-sse ja sealsetesse teistesse poodidesse. Muidugi ma tahtsin minna. Mingeid ostuplaane mul polnud, aga ühte ja teist leidsin sealt ikkagi kodu värskendamiseks. Elutuba sai uued padjakatted.

Tagasi jõudsime õhtuks ja plaanis oli hakata pilte töötlema. Neid eelmise õhtu balli pilte. Hommikul arvuti töötas, aga õhtul…ei midagi. Nagu lubab ja siis on pilt ees must. Katsetasin oma 10 korda, ikka ei midagi. Mõtlesin, et proovin hommikul uuesti, sest korra on mul sama seis olnud, aga siis läks arvuti teisel katsel tööle. Hommikul aga seis sama. Oma 5 korda proovisin ja ikka tööle ei saanud. Halasin siis ühele pojale ja teisele ja nemadki olid esmalt nõutud. Noorem helistas linnast tagasi, et ilmselt viga pigem Windowsis, kui arvutis endas. Vanem tuli mõne aja pärast läbi, istus arvuti taha, mina lükkasin taaskord selle nupust tööle ja….eksole, see läks käima!!! No mida sa oskad öelda? Igatahes sain õhtul tööd teha ja arvutit enam välja ei lülita igaks juhuks :p Aga, kuna ta on streikinud juba aastaid, on häbiväärselt aeglane ja vanust tal oma 20 aastat, siis…otsustasime, et tuleb osta uus arvuti ja kuvar. Ah jaa, lumi sadas jälle maha. Õnneks see kevadine sulab ruttu.

Pühapäeval tegin hommikul pilditöötlust ja kui Kirke tuli peale kolme linnast koju, läksime poja juurde sauna. Minu kõrv on nüüd kuu aega lukus olnud ja käin seda saunas soojendamas. Kirke jäi peale balli linna, sest järgmisel päeval läks sõbranna sünnipäevale. See toimus peenes Swiss Hotelli restoranis ja kestis keskööni.

Esmaspäeval tööl olles, tundsin poolest päevast, et oi sinder, vist on nohu tekkimas. Teisipäeval läksin peale lõunat perearstile, sest üle kuu lukus kõrvaga elamine hakkas ära väsitama. Enne kohale jõudmist juba tundsin, et midagi on viltu. Kohapeal selguski, et palavik, 37,8. Nojah, kas ma sain seal arstil targemaks? Ega mitte väga. Hea uudis oli see, et nohu on ehk vajalik, sest tundub, et ta on istunud mitu kuud kuskil sees ja sellest on arvatavasti ka kõrv lukus. Kõrvad põletikus polnud, muud silmnähtavat häda samuti mitte. Arst tahtis tegelikult mind pikema jututa koju haiguslehele saata, sest mul on ilmselge üleväsimus ja läbipõlemise oht. Eks see ole ka põhjus, miks ma juba neljandat kuud terveks ei saa- püstijalu põdemine. Samas, tuttav apteeker ütles, et aasta aastalt on märgata seda, et haiguskulg pikeneb. Huvitav küll millest? Tavaliselt mul isegi nohu aasta jooksul ei ole, rääkimata köhast või muust hädast. Ah, mis siin halada. Eesmärk on terveks saada ja loodetavasti varsti saabuv kevadsoe seda ka toetab.

Meie pere üks nupsikutest sai 10. Tüdruk nagu pisike päike!

Tööl pidasime kahe kolleegi sünnipäevi ja tellisime neile tordi. Ilus tort tehti “Kaire magus maailma” poolt. Lõigata on ainult neid kaunidusi päris keeruline.

16. aprillil Tallinnas EMTA-s kolleegiga kontserdil.

Väga mõnus kontsert oli, kauni ja meloodilise muusikaga. Suurepärased muusikud.

Väike kontserdieelne söömine sai tehtud Solarise keskuse Da Vinci-s. Maitsev ristotto peedi ja kitsejuustuga. Soovitame.

Arvo Leibur (viiul), Ivari Ilja (klaver)

Keelpillikvartett koosseisus Mari Poll, Mariia-Sofiia Dyka (viiul), Johanna Vahermägi (vioola), Henry-David Varema (tšello)

Kavas:
Heino Eller. „Kuuvalgel”
Claude Debussy. „Kuuvalgus”
Ernest Chausson. Kontsert viiulile, klaverile ja keelpillikvartetile

„Musica Aeterna” on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) kontsertide sari, mis toob publiku ette nii klaveri- kui ka kammermuusikaõhtuid. Sarja keskmes on kõrgetasemelised ja mitmekülgsed kontserdikavad EMTA tunnustatud õppejõudude ja väljapaistvate külalisesinejate esituses, pakkudes kuulajatele unustamatuid muusikaelamusi.

Arvo Leibur on olnud üle kahekümne aasta Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontsertmeister. Lisaks interpreeditegevusele on Leibur Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia keelpilliõppe juht. 2005. aastal omistati talle Eesti Muusikanõukogu interpretatsioonipreemia panuse eest ERSO kõlapildi kujundamisse ja silmapaistva solistitegevuse eest. Leibur töötas 12 aastat Hollandis orkestrite kontsertmeistrina. 2008. aastal omistati talle Hollandi Kuningriigi Oranje-Nassau orden ning 2015. aastal Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia kaaluka panuse eest Eesti muusikaellu ja keelpillikultuuri arengusse.

Solisti ja kammermuusikuna on Leibur andnud kontserte kogu Euroopas. Ta on salvestanud sooloplaadi “Euroopa virtuoosid” Corelli, Paganini, Handoškini, Kuulbergi, Bulli ja Wieniawski muusikaga, koos pianist Vardo Rumesseniga firmale BIS albumi Tubina viiuliteostega, lisaks mitmeid CD-plaate (“Viva España”, “Tango King Astor Piazzolla”, “Drama”) koos Terje Terasmaa ja Heiki Mätlikuga.

Ivari Ilja on andnud soolokontserte paljudes riikides, sealhulgas Eestis, Prantsusmaal, Suurbritannias, Saksamaal ja Hiinas, ning esinenud solistina mainekate orkestrite ja dirigentidega. Tema repertuaar keskendub romantilise ajastu muusikale, eriti Chopini, Brahmsi ja Schumanni loomingule, kuid hõlmab ka Mozarti, Prokofjevi, Britteni ning Eesti heliloojate Tubina ja Kõrvitsa teoseid. Ansamblistina on ta olnud klaveripartner maailmakuulsatele lauljatele nagu Irina Arhipova ja Dmitri Hvorostovski.

Ivari Ilja on hinnatud rahvusvaheliste klaverikonkursside žüriiliige ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klaveriprofessor, kelle õpilased on saavutanud märkimisväärseid tulemusi. Teda on tunnustatud Eesti kultuuripreemiaga ning alates 2017. aastast on ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor ja Eesti Muusikanõukogu president.

18.-19. aprill – viimase minuti otsus, ehk koolivaheaja/pühade väljasõit koos tütrega.

Ega meil ikka kahekesi koos midagi viimasel ajal ette võtta liiga lihtne ei ole. Minul on töö ja töö, lapsel kool ja omad koolivälised käimised/tegemised. Ühist vaba aega leiab harva. Seda rõõmsamad olime mõlemad, et aprilli koolivaheajal tekkis siiski kaks päeva, mida saime ühiseks ettevõtmiseks kasutada. Kolmandat päeva ohverdada ei saanud, sest siis oli tagumine aeg tegeleda päev otsa keemia õppimisega. Õnneks mitte minul.

Seega otsustasime eelmisel õhtul, et läheme kaheks päevaks sõitma ja ööbimispaigaks saab olema Saka mõis. Otsustasin kohe, et sõit tuleb ööbimisega, sest talvel load saanud neiu võiks kaugemale sõites vahepeal siiski puhata. Lapsel oli soov külastada erinevaid mõisaid ja kindlasti mõnda kunstinäitust. Minule see sobis ja aitäh papale, kes lubab lapsel kasutada oma autot, et autokoolis õpitu ei ununeks, vaid kinnistuks.

Suure reede hommikul kell 10 asusime teele. Kõigepealt sõitsime Uus-Järvekülla, kuhu meie pere keskmine laps oma kaasaga ostsid uusarendusse maja. Kirke soovis maja vaadata(mina ja suur venna olime seal käinud) ja viisime neile pühadeks karbitäie pruune kodukanamune.

Visiit tehtud, suundusime edasi Narva maanteele ja sealt keerasime mingi hetk Kiiu poole, ehk siis esimene peatus Kiiu mõis ja Kiiu torn. Mõlemad on mälestised, aga sisse nendesse ei saanud. Mõis on vallavalitsuse käsutuses ja torn on torn, see on lukus ja ei hakanud helistamistega mässama, et korraks sisse astuda. Mõlemad aga ilusad vaadata. Torn nägi välja täpselt selline, et Tallinna vanalinnast oleks nagu ära teisaldatud sinna.

Kiiu vasallilinnus ehk Kiiu mungatorn ehk Kiiu torn asub Harju maakonnas Kuusalu vallas Kiiu mõisapargis 3 kilomeetrit Kuusalust Tallinna poole. Linnus rajati oletatavasti 1520. aasta paiku Kiiu mõisaomaniku Fabian von Tiesenhauseni poolt kindlustatud tornelamuks. Müüride paksus jalamil on 1,8 meetrit, torni sisemine läbimõõt küünib 4,3 meetrini. Linnus purustati Liivi sõja ajal ning restaureeriti kunstiajaloolase Villem Raami juhtimisel 1974. aastal.

Kiiu mõisa on esmamainitud 1418. aastal, mil mõisa omanikud olid vennad Hans ja Klaus Soye. Mõisa varasemale eksisteerimisele viitab aga asjaolu, et 1348. aastal toimus seal Harju-Viru seisustepäev, mis eeldab ürituse läbiviimiseks vajalike ehitiste olemasolu.

Juurde lugeda saab Siit

Kiiul käidud, võtsime suuna Kolga mõisa poole.

Muljetavaldavalt suur mõisakompleks, kahjuks aga suhteliselt kehvas seisukorras. Tegime ümber valduse suure tiiru ja uudistasime kõike, mis alles. Võib ainult aimata, milline oli see peahoone ja kogu mõis oma hiilgeaegadel. On näha, et osaliselt on pandud uus katus. Jääb vaid loota, et kunagi on see kaunis hoone taastatud.

Esimesed teated Ida-Harjumaal Pudisoo jõe seljandikul asuva Kolga mõisa kohta pärinevad 13. sajandist, kui mõis kuulus Eestimaa hertsogkonda valitsenud Taani kuningas Valdemar II pojale hertsog Kanutile. Nõukogude okupatsiooni saabumisega 1940. aastal Kolga maavaldus natsionaliseeriti, ning sinna loodi hiljem Kirovi kolhoosi Kolga osakonna keskus.1990. aastal ostsid Stenbockid mõisa tagasi. Lisaks loe siit:

Peale Kolgat hakkasime liikuma Saka poole, aga teele jäi Sagadi mõis ja ega me siis sellest mööda ei sõitnud. Lähedal asub ka Vihula mõis, aga seal käis tütar üsna hiljaaegu tuuritamas, seega valisime Sagadi. Selles mõisas olen mina käinud korduvalt. Ka pidustustel jalga keerutamas omal ajal. Oma pikad kleidid olen just nende pidude tarbeks õmmelnud. Mõis on kaunis ja RMK poolt hästi hoitud.

1469 – Sagadi mõisa kirjalik esmamainimine. Püha Benedictuse päeval ehk 21. märtsil andis Helmeyt Risebiter, tollal juba haige mees, Sagadi (Saccad) mõisa üle oma vennale Ottole.

Ajalugu ja kõike, mida Sagadi mõis tänapäeval pakub, on lihtne lugeda RMK kodulehelt.

Sagadist sõitsime otse Saka mõisa. No tegelikult tahtsime külastada teele jäävat Aa mõisa, aga selgus, et see pole ligipääsetav. Nimelt paistis seal olevat hooldekodu või pansionaat ja mitme hoone juurest lehvitasid meile lõbusad vanakesed, kes maja ees päikest nautisid.

18. sajandi teisel poolel ehitatud Aa mõisahoone asub looduslikult kaunis kohas, vaid jalutuskäigu kaugusel rannast. Alates 1924. aastast tegutseb mõis hoolekandeasutusena ning selle asub Aa Hooldekodu.
Aa mõisa peahoone on suur kahekorruseline tiibehitusega kivihoone. Kuna hoone rajamisel on kasutatud erineva ajastu ehitusdetaile, võib arvata, et hoone ehitati etappide kaupa.
Põhikorpus ja tiivad võivad pärineda XVIII sajandi lõpust, omades mõningaid barokkstiilile omaseid jooni. Historistlikud frontoon ja puitrõdud pärinevad aga XIX sajandi teise poole lõpust.
Põhikorpusele liituvad samasuunalise pikiteljega kummagil küljel kaks eenduvat ühekorruselist tiibhoonet,mille seinte pind on esifassaadil kujundatud põhikorpusega samas laadis. Peaukse ette on hiljem ehitatud suur puitrõdu, mis külgedelt suletud.
Fassaadi esiküljel on neli pilastrit, millised toetuvad kõrgele soklikorrusele. Pilastrite laiuselt on katusel viil, mille keskel paikneb ümar aken. Viilu harjal oli tuulelipp munaga ja luige kujutisega.
Hoone tagafassaadil on kolmeastmeline liigendus.

Juurde saab lugeda SIIT.

Jah, rääkides ilmast, siis 18. aprill oli selle kevade kõige soojem päev. Lubadusega kuni +25. Seda see kindlasti ka oli.

Lõpuks olimegi kohal. Saka mõis võttis meid vastu linnulaulu ja fantastilise ilmaga. Esmalt tegime territooriumil väikese jalutuskäigu, seejärel registreerisime ennast sisse, käisime vaatasime üle oma toa(saime suurema toa kui algselt lubati, sest meie spa-kellaaega lükati tund edasi) ja läksime tagasi õue, et sõita Aa randa jalutama. Ilm soosis. Veetsime rannas kõva tunnikese nautides merd, päikest ja rahu.

Tagasi Sakas, viisime oma vähesed asjad tuppa, puhkasime pooltunnikese ja oligi aeg SPA-sse minna. Spa on seal tagasihoidlik ja kellaaeg vahetati meil just selleks, et saaksime nautida privaatsust. Väike ümmargune basseiniala koos mullinurga ja kontrastduššiga, auru- ja soomesaun. Kontrastvannid jalgadele koos kivise põhjaga. Kuna tunnist meile piisas, veetsime viimase pool tundi soolakambris. Kui esiotsa mõtlesime, et relax on meie eesmärk ja loodetavasti ei jää seal kambris tukkuma, siis tegelikkuses oli seal nii hea muusika, et me muudkui laulsime kaasa. Pool tunnikest läks lennates.

Tagasi toas, sättisime ennast valmis ja jalutasime mõisa restorani. Võin julgelt öelda, et see oli viimase aasta üks parimaid toiduelamusi ja soojemaid teenindusi ja ega me ei olnud kiidusõnadega kitsid. Meie kindel soovitus 10/10.

Tagasi toas, lõbustasime ennast telefonis ERR-i Von Fock-i lingil, kus sai oma pildi AI abil mõisaprouaks või talupiigaks muuta. Päris lõbus. Passiks mõisaprowaks küll :D, aga eelistan vist siiski elada kaasajal. Lõpuks lugesin raamatut ja kesköö paiku saabus meile uni vaatamata sellele, et ma õhtul kohvi jõin. Suurepärane päev oli öösse veerenud.

Hommikul ärkasime 8.30 ja kell 9 olime hommikust söömas. Mõnus ja rikkalik kontinentaalne hommikusöök. Kirsiks tordil kodused vahvlitorbikud.

Saka mõisa ajaloost SIIN.

Toas lasime leiba luusse ehk siis mina lugesin, Kirke tegeles oma asjadega, pakkisime asjad ja läksime autosse, et sõita meie järgmisesse punkti, milleks oli Palmse mõis. Ilm oli hommikul vaat et veel mõnusam, kui eelmisel päeval. Tuulevaikne ja soe.

Palmse on kindlasti põhjarannikul üks kaunimaid mõisakomplekse, kuhu kuulub üle 30 hoone, mis on kenasti korras. Kirke ikka fantaseerib, et ta oli kindlasti eelmises elus Palmse mõisapreili, sest ta nii väga armastab seda mõisa. Noh, mine tea, eksole. Mõis on tõepoolest kaunis ja ka kõik muu, mis seal ümber. Hämmastavalt liigrikas on sealne õunaaed. Ma pole paljudest sealsetest sortidest isegi kuulnud.

Palmse mõisa on mainitud juba keskajal, mil Taani kuningas Valdemar II kinkis maa-alad tsistertslaste Tallinna Püha Mihkli nunnakloostri valdusse. Praeguse härrastemaja rajamist alustas Gustav Christian von der Pahlen 1697. aastal Jakob Staël von Holsteini jooniste järgi.

Põhjalikumalt SIIT.

Palmsest suundusime viimasesse sihtkohta – Viinistu Kunstimuuseumisse.

Viinistu Kunstimuuseum on muuseum Viinistu külas. Muuseum avati 2002. aastal endise kalatööstuse renoveeritud hoonetes. Viinistu kunstimuuseumis on esil selle omaniku Jaan Manitski kogusse kuuluvad teosed. Eksponaatide hulgas on ligi 400 eesti tuntumate kunstnike maali ja graafilist lehte.

Kirkel oli suur soov külastada reisi jooksul vähemalt ühte suuremat näitust ja see oli kohe päris pirakas. Oli nii vanemat kui kaasaegset kunsti. Kõike. Ma arvan me vaatlesime neid kunstiteoseid seal oma 2 tundi. Konrad Mägi, Jüri Arrak, Viiralt, Soans, Kaido Ole, Põldroos jne.

Muuseumist välja tulles tabas meid ootamatult halb ilm. Kahe tunniga oli suurest kevadsoojast saanud külm, kõleda tuule ja algava vihmaga ebameeldiv ilm. Kell oli sealmaal, et kõht andis endast märku ja suundusime kohe muuseumi vastas olevasse Viinistu restorani. Võrreldes eelmise õhtu toiduelamusega oli viimane nüüd tõesti kehvake. Nii toidu kvaliteedilt, kui teeninduselt. Hind oli ainult suhteliselt sarnane. Kui tellid ikka toidu krevettidega, siis ei pea avastama alles süües, et krevette polegi, on mingit kala natuke. Hilisemalt küsides selgus, et jah, krevette neil lihtsalt pole hetkel, aga….kas seda ei peaks kliendile siis ütlema kohe, kui ta tellib krevettidega rooga? Ka supp oli nagu ta oli – punast ja valget kala oli tõesti, aga porgand oli veel kõvavõitu ja pipart oli puistatud sinna peoga, kuid soola unustati vist sootuks lisada. Ühesõnaga 4/10, aga kõht sai sellegipoolest täis. Magustoiduga ei julenud riskida.

Jooksuga külmaks läinud ilma eest autosse ja algas sõit koju. 1 tund ja 35 minutit möödus lobisedes ja lauldes. Kokkuvõtteks saab öelda, et meil oli ülimalt vahva ema-tütre minipuhkus ja värske juhilubade omanik on igati adekvaatne sõitja. Võib teinegi kord toredaid elamusreise ette võtta.

Munade värvimise ja koksimise jätsime seekord vahele. Suurem poeg oma naisperega oli Pärnumaal seiklemas. Tegid esimese mitmepäevase reisi oma uue suure haagissuvilaga. Sealpool oli meri madalas nii soe, et lapsed lustisid terve päeva vees. Sellist asja pole ammu juhtunud 18.aprillil.

Pühapäeval saime korraks kokku. Selgus, et nendelgi munad alles värvimata, aga õhtul hiljem saatis minia pildid, et munad said ikkagi lastega värvitud ja munade aardejahtki korraldatud/peetud. Ülimalt tragi ja armas minia mul. Vaata ja imesta, kuidas ta kõike tahab, suudab ja jõuab. Tegelikult eks mina jaksasin ja tahtsin pea 30 aastat tagasi samamoodi, isegi veel 5 aastat tagasi jaksasin arvestatavalt palju. Lihtsalt…me kõik jääme vanaks ja unustame ära, kui tegusad ja asjalikud me kunagi olime. Eks oleme nüüdki, aga imetleme hardalt noori inimesi ja tunneme nende üle rõõmu.

Kõik lapsed, lapselapsed ja miniad said pühade ajal üle vaadatud. Super! See teebki õnnelikuks, kontakt oma kõige kallimatega.

Nii, aprilli viimane osa käes – see sai olema väga töörohke ja sisutihe.

25. aprill, reede, kolleegidega Pärnus.

Sõitsime välja kell 8.30 ja esimene peatus oli Jannseni ja Koidula kodumuuseum Pärnus. Muuseum oli kahtlemata huvitav, aga…meile oli saadetud giid, kes rääkis väga vigases eesti keeles. Ütles, et ta harjutab. Midagi muud, mida me ise poleks saanud seintelt teada ta ei rääkinud ja keel oli ikka nii konarlik ja kehv, et puhuti pani päris mõtlema, mida ta õieti öelda tahab. Ja kui veel lisada see, et tegemist on siiski kirjandusega seotud muuseumiga ning vaatama tulid raamatukogu töötajad, kes on keeletundlikud….siis see oli päris kole. Ja seda veel raha eest….

Järgmisena külastasime Pärnu suurt keskraamatukogu. Direktriss tegi meile majas toreda tuuri ja rääkis maja saamisest, loomisest, ümberkorraldustest ja tööst.

Seejärel külastasime direktrissiga koos nende haruraamatukogu ehk siis suhteliselt uut Pärnu Mai raamatukogu.

Lõuna sõime kaubanduskeskuses, kus valikut oli igale maitsele. Kõik said valida endale meelepärase toidukoha. Mina ühe kolleegiga maandusin Da Vinci keti itaalia restorani. Käisime samases alles kuu keskel Tallinnas ja oli selline turvaline valik. Toit väga maitsev.

Viimasena külastasime Vändra suhteliselt uut raamatukogu ja nende kunstigaleriid, kus oli parasjagu Epp Maria Kokamägi kaunis näitus. Raamatukogu direktriss rääkis meile raamatukogu asjadest ja näitusel saime kuulata kuraatorit.

Ja näitusest:

Kella 17-ks olime Raplas tagasi ja päeva jooksul saime Pärnumaal kogeda vist kõiki aastaaegu. Oli vihma, lund, päikest ja tuult, aga päev oli sisukas ja erialaselt huvitav. Uued raamatukogud on uued raamatukogud, kaasaegsed, valged ja helged. Võib-olla Mai kogus oli vast pisut hämar, aga Pärnu keskraamatukogu ja Vändra olid avarad ning valged. Tingimustele vastav raamatukogu juurde kuuluv kunstigalerii oli muidugi kirss tordil ja võiks endalgi selline olla.

26.-27. aprill Üle-Eestiline Neidudekoor Leelo etendusega “Kahe maailma vahel”, Euroopa meistrivõistlused võistlustantsus.

Laupäeval olin tööl. Tööpäev kujunes väga tihedaks. Rahvast oli palju. Õnneks järgnes sellele kaks puhkepäeva.

Millele need kulusid? Noh, kindlasti ma lugesin, pesud tahtsid pesta, ühe silmaga jälgisin Euroopa meistrivõistlusi võistlustantsus. Kirke oli linnas ja jooksis seal ühest servast teise. Alustas laupäeva hommikul Pelgulinnas Peeteli kirikus proovidega ja õhtul kell 19.30 andsid nad Üle-eestilise neidudekoor Leeloga ja näitlejatega kontsertetenduse “Kahe maailma vahel”. Pühapäeval kell 13 andsid teise etenduse. Rahvast oli kõvasti ja etendus emotsionaalselt väga liigutav. Kui ta laupäeval seal lõpetas, sõitis kiirelt Kalevi spordihalli oma sõbrannale Euroopa meistrikatel kaasa elama. Juhuu, 50 Euroopa parima tantsija seast valiti Ciara ja Frederik III kohale!!! Pühapäeval oli lisaks veel üks võistlus samadele tantsupaaridele ja seal tantsisid nad ennast esimesele kohale! Kuidas žürii suudab nii suure tantsijate hulga seast parimad välja sõeluda…nende nahas olla küll ei tahaks.

Reportaaži vaatamise kõrvalt nokkisin aga käsitsi Kirke uut jakki. Õmblesin talle nimelt 100% villasest karvasest loodusvalgest kangast voodriga jakki. Teppida seda ei saa, seega kõik tepingud on mul käsitsi tehtud ja õmblusvarud käsitsi toote külge kinnitatud. Tellin nüüd kusagilt kinnituseks peenemad sisetrukid, eksklusiivsuse lisamiseks teen natuke pärltikandit ja varsti saab laps endale üliägeda jaki. Päris suur nokitsemine oli, aga tulemus meeldib meile väga. Kangas on pärit Narva kangapoest, kust ma viimasel ajal kõik oma head kangad olen ostnud. Eks parem jaki pilt tuleb siis, kui see lõpuni valmis saab.

Aprilli lõpus toimus rahvusvaheline koorikonkurss “Tallinn 2025”. Väga tore oli see, et noortekooride kategoorias saavutas türe kooli segakoor(kus ta ka ise laulab) auväärse III koha. Esikolmikus koolikoore rohkem polnudki. Olid ikkagi sellised koorid, kus laulavad valitud noored. Seda ägedam, et nad oma kooriga kolmandaks tulid.

29.aprill maakonna kirjanduslik viktoriin.

Hommik algas tööl tuletõrjeõppustega ehk et harjutasime pulberkustuti kasutamist ja vaatasime üle majas asuvad juhtpuldid. Edasi letti ja laenutamise kõrvalt tegin veel kiirelt ettevalmistusi kell 15 algava kirjandusmängu tarbeks. Saal sai hommikul juba korda pandud ja jäi veel nipet-näpet teha. Võistlema tulid 12 võistkonda üle terve Raplamaa, et selgitada välja parim, kes läks siis meie maakonda juba laupäeval Tallinna üleriigilisele võistlusele esindama. Õhtuks selgus, et edasi pääsesid Kohila Mõisakooli võistkonna õpilased ja mis veel toredam….laupäeval Tallinnas saavutasid nad 2. koha!!!

30.aprill maakondliku Netikirjariini lõpuüritus. 13 võistkonda kahes vanuseastmes olid võistlemas hooaja viiel kuul. Lõpuüritusel pärjati paremaid ja sai mängida kodutööna valminud lauamänge, mis olid tehtud hooajal loetud raamatute põhjal. Noortele esines meie enda armas noortekirjanik Ene Sepp, kes rääkis nii oma elust kui kirjaniku tegemistest.

Aprilli raamatud:

“Datlitalv” Maija Kajanto

Jätk sama autori raamatule “Kaneelisuvi”.

Peategelane Krisse on lisaks kohvikupidamisele rentinud järve ääres asuva vana koolimaja ja muudab selle hotelliks, kus peatuvad peamiselt talispordiharrastajad ja matkajad. Mõnikord on tal jaks sellest rähklemisest päris otsas. Eriti hull on lugu Soome iseseisvuspäeval, kui kohvikus on plaanis seda tähistada 25 külalisega, hotellis ootavad samal ajal õhtusööki 15 suusatajat – ja keset vaaritamist ütleb üles kohviku nõudepesumasin. Sõbrad tulevad appi, kuid Krisse on lõpuks kokku kukkumas. Tore on teada saada, kuidas iseseisvuspäeva Soome väiksemates kohtades peetakse. Kohviku õhtune menüü oli üpris auahne: eelroaks keerukad suupisted, näiteks punapeet suitsujuustuga ja rukkinööbid külmsuitsu-põdralihavõidega; pearoaks põdrapraad ning magustoiduks salmiaagikattega mokaampsud ja mustika-mascarpone-juustukook. Raamatus antud retsepti järgi saab igaüks seda küpsetada. Üks mõnusa soome huumoriga romaan ei saa läbi suheteta – vallavanem Tommi tuleb Pühajõele tagasi ja tekib lootus, et äkki jäävad nad Krissega nüüd kokku. Ka Krisse vanaema isiklikus elus puhuvad salapärased tuuled. Kuidas laheneb jõuluõhtu, kui elekter on ära, kuid Krisse ootas hotelli hollandlasi, kelle tarvis toidudki olid hakkama pandud…. 9/10

Krisse lugu jätkub romaaniga „Safranisügis“, mis ilmub eesti keeles sügisel. Ootan siis järge.

“Minu Belgia” Johanna Adojaan

Noore kunstitudengi elu, kes koos perega Belgiasse kolib ja ise seal vanematest eraldi teise linna õppima kolib koos peikaga. Hoogne, värvikas, nooruslik. Kohati lugesin diagonaalis, kohati rida-realt. 7/10

“Ainult koos õega. Fjällbacka õed” Asa Hellberg.

Õed Anna ja Cornelia kasvavad üles väikeses Lääne-Rootsi külas. Perekond on vaene, kuid sellest hoolimata saavad kaks noorimat tütart võimaluse õppida halastajaõeks. Läinud pärast õpingute lõppemist tööle suurlinna, ootab neid ees täiesti teine maailm arstide, naisõiguslaste ja põnevate patsientidega. Töö on raske, aga nende usk tulevikku vankumatu, sest uks vabadusse on juba paokil. Nad tahavad saada kaasaegseteks naisteks, kuigi selle eest tuleb maksta kõrget hinda. Mõni aasta hiljem nende lootused purunevad – sohilaps, vastutustundetu mees ja keelatud armastus kisuvad õed lahku. Tragöödiatele järgnevad rasked aastad. Õdede tugev side ähvardab õnnetuste, kaose ja leina tõttu katkeda. Kuidas taastada nende suhe ja leida elus rõõmu, kui igasugune lootus paistab olevat kadunud? Åsa Hellberg (snd 1962), kes on seni olnud Rootsi niinimetatud hea tuju raamatute laine eesotsas, keeras mõni aasta tagasi täiesti uue lehekülje ja otsustas lugejateni tuua oma suguvõsa naiste haaravad lood. Need räägivad naistest, kes tahavad saada õigust ise oma elu üle otsustada. „Fjällbacka õed” on eelmise sajandi Rootsi naiste elu kirjeldav triloogia, millest esimene osa on „Ainult koos õega” .

Väga meeldis ja ootan lubatud järge.10/10

Flanagansi hotelli sari oli samalt autorilt ja meeldis väga.

Kolm raamatut Varraku ajaviiteromaani sarjast.

“Unistus õmblusmasinast” Bianca Pitzorno

Kunagi oli aeg, mil polnud veel prêt-à-porter’d ega odavaid moekette ning jõukamad pered lasid oma rõivad ja pesu õmmelda koduõmblejannadel. Sageli eraldati selleks otstarbeks tellija majas üks ruum, kus võeti mõõtusid ning traageldati ja õmmeldi rõivad kokku, aga sosistati ka saladusi ja jagati unistusi. Käesoleva romaani minategelane on 19. sajandi lõpul vaeses itaalia peres sündinud nooruke koduõmblejanna, kes õpib omal käel lugema ja jumaldab Puccini oopereid, kuid eelkõige unistab isiklikust õmblusmasinast: progressi ja vabaduse säravast sümbolist, imepärasest leiutisest, mis suudab omanikule tagada majandusliku sõltumatuse. Õmblustööd tehes puutub noor neiu kokku paljude inimestega ja kuuleb nende lugusid: markiis Ester, kes ratsutab, õpib mehaanikat ja vanakreeka keelt; ameeriklanna Miss Lily Rose, ajakirjanik ja teisitimõtleja; õed Proverad oma skandaalsete Pariisi rõivastega; vaeslaps Assuntina. Rangelt seisustesse lõhenenud ühiskonnas saabub ka õmblejanna elus hetk, mil tal tuleb leida oma tee, tuginedes tarkusele ja oma käteosavusele.

Mulle täitsa meeldis. Ei saa mitte meeldida raamat, kus räägitakse nii kaunilt õmblemisest. Kohati endalgi kahju, et “tänu” kiirmoele see imeline oskus aastatega tegelikult aina hääbub. Jäävad vaid need, kes eelistavad massmoele individuaalsust. Õnneks jäävad ka need osavnäpud, kes õmblevad teatrikostüüme ja kõrgmoodi. Teenus kui selline…noh, sellega on nagu on. Mäletan oma noorusajast ütlust, et selle oskusega ei jää ühegi valitsuse ajal nälga. Jah, pikalt see nii tõesti oli. Praegusel ajastul õmblusoskustega inimestele sellist klientuuri ei jagu, et korralikku palka teenida. Jah, kes hakkavad nn individuaal/massmoodi õmblema, nendel midagi ehk koguneb. Või siis lennukate ideedega näitsikud, kes õmmelda ei oska, aga loovad rõivabrändi ja palkavad õmblejad. Tänulik olen ma aga endale küll, et omal ajal õmblemise selgeks õppisin. Praegu enam sellega ammu elatist ei teeni, aga toetuseks on küll. Teinekord õmblen pulmakleidi, vahest lõpukleidi ja loomulikult riietan oma perekonda ja ennast. 9/10

Autorist: 1942. a Sardiinias Sassari linnas sündinud Bianca Pitzorno on unustamatute tegelaskujude looja ning ka ise kogemustega õmblejanna. Jutustades küll selle raamatu lehekülgedel enam kui sajandivanust lugu, vaatab ta sellele nüüdisaegse pilguga. Rääkides omaaegsest koduõmblejast, räägib autor ka tänapäeva naistest ja suurtest unistustest, millest peaksid saama õigused – õigus vabadusele, tööle, õnnele.

“So long, Marianne” Sylvia Frank

Leonard Cohen ja tema suur armastus.

Kanada muusik Leonard Cohen ja tema põhjamaine muusa Marianne Ihlen kohtusid 1960. aastal Kreekas Ýdra saarel. Nende esmakohtumisest tärganud vastastikune hoolimine ja hingesugulus jäid püsima kuni surmani. Romaan maalib tundeküllase pildi sündmustest, mis suunasid noore kirjaniku muusikuteele. Coheni sugestiivsel moel esitatud sügavalt poeetiliste laulude austaja saab aimu, kuidas kulges autori loominguline rännak alates tema esimesest hitist „Suzanne” sellele raamatule pealkirja andnud lauluni ning milline hingeseisund võis panna ta peas helisema tänini tuntud ja armastatud laulud „Bird on the Wire” või „Hallelujah”:

Ja isegi kui elu lahku meid viis,

nüüd laulude jumala ees seisan siin

ja mu huultel pole muud kui Halleluuja.

Autoritest: Sylvia Frank on Galast ja Dalíst jutustava romaani „Lahutamatud” kaudu eesti lugejale juba tuttavaks saanud kirjanikest abielupaari pseudonüüm. Sylvia Vandermeer on õppinud bioloogiat, psühholoogiat ja kauneid kunste, Frank Meierewert on doktorikraadiga etnoloog.

Lisaks ametlikule tekstile:

Olen lugenud selle autoritepaari lugu Galast ja Dalist . Väga meeldis. Ja ka seekordne romaan on kütlestav, tundeline, huvitav. Aina imestan, kuidas saavad kaks erinevat inimest koos sellise harmoonilise loo kirjutada. Pärisinimestest on muidugi huvitav lugeda, kuigi ilukirjanduslikus teoses pole kunagi 100% tõtt. Ametlikus tutvustuses ei mainita üldse Norra kirjanikku Axel Jensenit, kes oli ääretult keeruline natuur, aga koos temaga Marianne Ydra saarele Kreekas üldse sattuski. Kaunis lugu armastusest ja loovinimeste keerukusest. Pisut asja uurides selgus, et raamatu põhjal on vändatud ka seriaal.

Pilte Mariannest ja Leonard Cohenist

Mõned pildid Mariannest koos tema ja kirjanik Axel Jenseni pojast Axel Joachim Jensenist

Mõned pildid Axel jensenist ja tema hilisemast kunstnikust kaaslasest.

Ja muidugi “Halleluujah” – kes siis seda laulu lugematutes versioonides ei teaks. Siin aga autori enda lauldud.

“Kohtume järve ääres” Carley Fortune

Fern ja Will veedavad meeldejääva päeva Torontos. Nad lepivad kokku, et kohtuvad aasta pärast Ferni kodus järveäärses puhkekülas. Fern ootab, aga Willi ei ole. Kümme aastat hiljem juhatab Fern emalt päritud kehvas seisus puhkeküla. Ta tunneb, et peab seda tegema, kuigi sooviks hoopis Torontos kohviku avada. Ootamatult ilmub puhkekülla Will ja pakub abi. Selgub, et mees on kohtunud Ferni emaga ja lubanud tal aidata puhkeküla taas kliente meelitavaks asutuseks muuta. Ferni ja Willi vahel on endiselt tunda särinat. Siis kaob Will uuesti. Kas Fern leiab Willi ja kas neil on veel võimalust ühiseks tulevikuks? Kas Fern tahab teada saladust, mida Will varjab?

Autorist: Carley Fortune on avaldanud kolm raamatut: „This Summer Will Be Different”, „Meet Me at the Lake” („Kohtume järve ääres”) ja „Every Summer After”. Enne kirjanikuks hakkamist oli ta auhindu võitnud ajakirjanik ja Kanada oluliste väljaannete toimetaja. Carley Fortune elab koos abikaasa ja kahe pojaga Torontos.

Inimeste lood. Lood teismeeas kaotatud usaldusest vanemate vastu, pettumustest ja solvumistest, andeks andmistest, mõistmistest, sõprusest, traumadest. Meeldis. 9/10

Viimasena lugesin Kjell Westö raamatut “Videvik 41”

Põhjamaade romaanide sarjas ei saagi olla vist raamatut, mis jätab ükskõikseks. Sügav, tõsine, keeleliselt rikas, ajaloost põimitud. Ei olnud just kerge teema, aga meeldis väga. Westö raamatuid olen varem samuti lugenud ja need jätavad alati sügava mulje.

Romaanis „Videvik 41” jätkab Kjell Westö Soome ajaloo käsitlemist läbi inimsaatuste. Teose tegevustik hõlmab ajavahemikku Talvesõjast Jätkusõjani, näidates tollast elu kahe peategelase kaudu. Üks neist on ajakirjanik ja rindereporter Henry Gunnars ja teine tuntud näitleja Molly Timm. Westöle iseloomulikult võib üheks tegelaseks pidada Helsingit ja sealset elu sõja ajal. Romaan algab Talvesõja viimastel kuudel, 1940. aasta jaanuaris ja kujutab armusuhet segasel rahuajal ja edasi kuni järgmise sõja puhkemiseni juunis 1941. Autor jälgib Henryt ja tema armastatut, näitlejanna Mollyt, kes pärast lahusolekut, kui naine Rootsis ringreisil käis ja mees rindereportaaže kirjutas, kohtuvad taas oma kodulinnas Helsingis. „Videvik 41” on armastuse, sõja ja loovisikute romaan, milles pinged nende omavahelistes suhetes segunevad ühiskondlike pingetega. Kjell Westö on silmapaistev soomerootsi ajakirjanik, luuletaja ja prosaist, keda tuntakse enim tema Helsingi-teemaliste eepiliste romaanide järgi. 2006. aastal tunnustati teda Finlandia ja 2014. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnaga. Tema teoseid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Värvika tegelaskonna ja rohke dialoogiga raamatute põhjal loodu on jõudnud ka teatrilavale ja kinolinale. „Põhjamaade romaani” sarjas on ilmunud tema „Kus kõndisime kunagi” (2011), „Terendus 38” (2014) ja „Väävelkollane taevas” (2018).

Märts algas tegelikult mitte niiväga plirts-plärts, vaid küll pilves, aga suhteliselt mitmed soojapügalad üle nulli. Mõnus, kevadine, lumetu ja kõndides samm kindel. Kohati lausa +11. Pilvisele ilmale vahelduseks päkesepaistelised päevad.

4. märtsil oli Tallinna päev. Kolm koosolekut järjest ja õhtuks tagumine pool istumisest kandiline. Hommik algas Lastekirjanduse keskuses üleriikliku lasteteeninduse toimkonna koosolekuga. Tore seltskond, lahke majarahvas ja palju kasulikku infot/jutuajamisi. Pigem jääb meil alati ajast puudu, aga mida sa teed, kui lasteraamatute aastakoosolek sõidab selga ja see on lausa nii tähtis üritus, et televisioon kohal ja järgmisel päeval tuttavad teatavad, et kuule sa olid telekas. Noh, ma ise ei märganudki, millal pilti sattusin, kuulasin süvenenult ettekandeid. Aga hea kokkuvõtlik koosolek oli ja anti välja ka kaks Muffi-auhinda ning tunnustati Hea lasteraamat ja Hea noorteraamat laureaate. Edasi tormasin lapse kooli, sest seal said kokku lapsevanemad, et arutada läbi laste suvine Müncheni reis ja reisikava. Igavesti põnev nädal tõotab noortel tulla, lapsevanemad oleks tahtnud isegi osaleda. Koolist jooksuga 18.15 rongile ja koju. Väikese lõuna sõin kiirelt Boulangeries. Mulle meeldivad sealsed tatrajahukrepid. Nende ekleeridest ma parem ei räägi, need on jumalikud.

Tööl on kiire, mis pole enam mingi uudis. Siin saad 3-4 asjaga ühele poole, kohe sõidavad uued tegevused ja üritused ja korraldamised selga. Ainus periood veidikenegi rahu on suvised kuud, aga seal on puhkused, mis tähendab, et töötame piiratud koosseisuga ja see on omaette probleem. Suvel on lisaks ka mitmeid muid üritusi. Nagu näiteks kaks laagrit. Tuleb Üleriigiline lasteraamatukoguhoidjate ja kooliraamatukoguhoidjate ühine 3-päevane seminar augusti alguses ja kuu lõpus 2-päevane meie maakonna raamatukogude ühine seminar-laager.

8. märtsi ehk naistepäeva tähistasin vanema poja perega. Sõime seal naisperega sushit ja lõpuks läksime hoopis õue tööle. Ega siis imeliselt soe ja päikeseline ilm raisata pole. Poeg pani maja ümbritsevat kiviteed, meie miniaga tassisime talle kive ette. Vahepeal mõnnasin lapselastega ja kuue paiku vedasin ennast koju. Tegin endale salatikese, lugesin pisut raamatut ja….ärkasin hommikul kell 8. Magasin müstiliselt 12 tundi!!! Tea kas see oli nüüd töö ja värske õhu mürgitus või pigem senini kimbutav kopsupõletikust taastumine.

Järgmisel päeval ootasin kuni tütar linnast koju saabus ja läksime jälle poja juurde – seekord oli saunapäev. Proovin igasuguste meetoditega haiguse jäänukeid endast välja ajada.

10-l kuupäeval käisin varahommikul taas pereõel külas, sest no köha juba 2 kuud kestnud ja tagatipuks pea nädala vasak kõrv lukus. Klassikalist nohu pole olnud, aga ninaneelus miski pidevalt segab, ilmselt sellest ka kõrvaprobleem. Kõrvad iseenesest korras, ei mingit põletikku. Tehti uus röntgen, vaatamaks, et kopsupõletik läinud ikka ja andsin uue vereproovi. Praktikant sai minu peal harjutada. Sai kenasti hakkama, isegi klassikalist sinikat ei tekkinud. Kirjutati mingi nohurohi, mis peaks lõõrid lahti tegema, aga ka järgmise päeva lõunaks polnud seda digiretsepti veel üleval :( Õhtupoole ma enam ei katsetanud, sest olin tööl kauem, kui apteek avatud. Kui uus päev koitis, läksin uuele katsele ja sain oma allergiarohud + ninaspray kätte. Nädala pärast selgus ka see, et kopsudega on kõik normipäraselt, aga mingi puslak on veel sees ja sain uue 3-päevase AB kuuri. Ma pole kunagi elus nii kaua haige olnud!!!!!

13. märtsil oli meil rampsis Andres Ehini 85-sünnipäevale pühendatud üritus. Väga sümpaatne õhtupoolik. Ly Ehin rääkis oma abikaasast ja nende tütar Piret luges luulet. Ülihästi luges luulet ka Jaan Urvet ja laulis Ehini tekste viisistanud Vaiko Eplik.

Emakeelepäeva puhul toimus raamatukogus Hedvig Hansoni kontsert – laul ja luule. Rahvast oli palju ja kuuldavasti oli kontsert kena. Ise jätsin selle ürituse vahele ja läksin koju. Päeval olid ehitajad käinud meil ja kubu ära vahetanud. Noh, endine oli kõvasti elegantsem, aga sellele vanakesele polnud neil enam õigeid filtreid võtta. Mul tarvis nüüd kubu ümbrus korda teha ja eks ma pean selle uuega siis kuidagi harjuma.

Kahte filmi tahtsin näha – “Kikilipsuga mässaja” ja “Leelo. Ükskord me naerame niikuinii”. Esimene siis eks-president Ilvesest ja teise peategelane on Leelo Tungal. Kodulinna kinos ei õnnestunud neid dokumentaale näha, tuli pealinna kinno minna.

Kõigepealt läksin Arsisesse “Leelo” filmi vaatama. Ohsapoiss, sattusin seansile, kuhu tuli mingist koolist 4 klassi ja vabamüügis oli vaid 2 esimest rida. Istusin teises reas keskel ja minu rõõmuks oli minu seljatagune vaikne. Lapsed vaatasid süvenenult ja filmi lõppedes oli isegi aplaus. Mulle meeldis väga. Korduvalt oli meeleliigutusest pisar silmas. Kirke käis mõned päevad varem klassiga seda vaatamas ja temale meeldis samuti. Jah, ega Leelost ei saagi kehva filmi teha. Kui üks kena päev see film jõuab telesse, vaatan kindlasti uuesti.

Edasi kõndisin kohe CocaCola Plazasse, kust tahtsin osta pileti järgmisele filmile, mis pidi algama peale viit. Minu üllatuseks oli aga olemas ka seanss algusega 15.35. Minule sobis nagu valatult. Ostsin pileti ära, käisin ostsin lähimast kohvikust kaks saiakest ja läksin kinno. Lux-saal oli, sai mõnuleda mugavas nahkistmes. Mida siis öelda selle filmi kohta? Toomas Hendrik Ilves võib persoonina meeldida või mitte, aga film oli äge. Tema arrogantsus on intrigeeriv ja inimesena on ta paras koomik ja krutskimees. Mida olen ma varemgi mõelnud ja see kõlas läbi tema suu filmski, siis see, et poliitikuna on ta välispoliitika osas väga asjalikku tööd teinud, meie riiki seletavaid loenguid pidanud, turvalisuse eest seisnud, aga sellest üldiselt ei räägita. Tasub aga ainult leheneegritel genereerida intrigeerivaid pealkirju tema pereelu kohta, siis kõik räägivad ja kindlasti mitte head. Eestlasel on ikka hambus tema nätsutamine, aga peale filmi jõudsin ma arusaamale, et ta teeb seda omal põhjusel – rahustab närve, sest presidendi amet ON väga stressirikas ja elu killustav. Igatahes on see variant parem, kui pidevalt suitsu kimuda, alkoholi tarbida või hullumajas aega veeta. Ma sain ikka väga temast aru, kui ta omal ajal peale valijakogus läbikukkunud presidendivalimisi kulisside taga röögatas- ma ei taha enam, ma ei taha enam!!! Seega jah, ka see film meeldis mulle väga.

Peale filme põikasin korraks Orangerie-sse sööma, sest õhtu oli juba käes ja kõht tühi. Söömast õue tagasi tulles tabas mind väike üllatus- lumi oli maas. Õnnes õhuke kiht ja kiirelt sulav.

Tähelepanuväärne fakt. 20. märtsil käis Eestis 2-päevasel visiidil Suurbritannia prints William.

Märtsi viimasel nädalavahetusel hakkasin tegelema seisvate käsitöökaupadega. Hakkasin neid servast üle mõõtma/lugema, pildistama ja müüki panema. Ükskord saan ma nendest kastidest lahti niikuinii, sest kellelgi on nende sisu tarvis. Igatahes rohkem, kui mul endal.

Õues on kevad

Samal õhtupoolikul istusin arvutis ja koostasin Canvas ühe esitluse tarvis slaidiesitlust. Nimelt pidin ma 28. märtsil ERÜ kõne- ja üldkoosolekul Tallinna Tehnikaülikoolis tegema ettekande meie raamatukogu lastetööst. See on minu kui Aasta Lasteraamatukogutöötaja 2024 laureaadi kohustus. 7 minutit pabistamist :P Õhtu sisustasin aga kauni muusikaga Estonia kontserdisaalis.

Esinemine 28. märtsil läks hästi. Pabistasin eelnevatel päevadel parasjagu just sellepärast, et kas mahun etteantud ajaraami. Lõpuks tegin aga nii, et esinema minnes jätsin kasutamata 2 A4 suurust lehte, kuhu kirjutasin jutu kondikava ja ei vaadanud ka kella. Ma lihtsalt rääkisin seda, mida ma ju hästi valdan ja tean. Jah, vast 2 minutit läksin ajast üle, aga ei pidanud ajama paberilt näpuga järge ega vaatama kella, mis oleks pigem seganud ja kokutama ajanud :D Palju olulisem oli see, et nägin vastu vaatamas säravaid silmi ja naerusuid.

Kui kell 15.40 koosolekult vabanesin, sõitsin kesklinna ja kohtusin sõbrannaga Päris-e restoranis, et süüa õhtuks kerge salati. Sealt edasi läksime kella 18-ks Estoniasse eelkontserdile, kus oli väike kontsertosa ja Indrek Koff rääkis väga köitvalt eellugu Bizet muusikale. Väike vaheaeg ja algas põhikontsert, mis kestis ühe vaheajaga kella 21.20-ni. Kontsert oli ÜLIHEA!!! Tõsiselt vaimustav elamus. Eriti rahul olin sealjuures sellega, et triiki täis väljamüüdud saali õnnestus viimasel hetkel osta mingi ime läbi piletid teise rea keskele. Estonia teatri galeriis oli seintel vägagi kaunis näitus. Peeter Musta maalinäitus “Jalutuskäigud Pariisis”.

Kava

kell 18 – eelkontsert

Henri Tomasi
„Concert Champetre“ oboele, klarnetile ja fagotile (1938)

Esitavad Heli Ernits, José Carlos Domínguez Almela ja Kristjan Kungla

Indrek Koff räägib teemal „„Tüdruk Arles’ist“ – novell kui küllusesarv“

kell 19 – sümfooniakontsert

Georges Bizet
Katkendid muusikast näidendile „Tüdruk Arles’ist“

Camille Saint-Saëns
Klaverikontsert nr 2 g-moll, op. 22     ~25?

Claude Debussy
Sümfooniline triptühhon „Nokturnid“     ~26?

Paul Dukas
Sümfooniline poeem „Võluri õpilane“     ~11?

LOUIS SCHWIZGEBEL klaver, tütarlastekoor Ellerhein, ERSO, dirigent YAN PASCAL TORTELIER

LOUIS SCHWIZGEBEL on rahvusvaheliselt hinnatud pianist.

Sündis 1987. aastal Genfis Šveitsi-Hiina kunstnike segaperekonnas. Ta õppis Brigitte Meyeri juures Lausanne’is ja Pascal Devoyoni juures Berliinis, seejärel Juilliardi koolis Emanuel Axe ja Robert McDonaldi juures ning Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias Pascal Nemirovski juures. Seitsmeteistkümneaastaselt võitis ta Genfi rahvusvahelise muusikakonkursi ja kaks aastat hiljem New Yorgis toimunud noorte kontserdikunstnike rahvusvahelise kuulamise. 2012. aastal võitis ta Leedsi rahvusvahelisel pianistide konkursil teise koha ja 2013. aastal sai temast BBC uue põlvkonna artist. Schwizgebeli etteasted on fantaasiarikkad, värvikad ja muusikaliselt ülevoolavad. Viimistletud Pianisti on korduvalt kiidetud tema mängu selguse, viimistletuse ja erakordselt hea sõrmede töö eest.

Teda kiidetakse tasakaalukuse, elegantsi, fantaasia, ekspressiivse lüürika ja kristalse artikulatsiooni eest. Ta esineb regulaarselt kontserttuurides ja parimate orkestritega üle maailma ning on pälvinud oma salvestuste eest kriitikute tunnustust.

Aastal 2023/24 on Schwizgebeli tipphetkedeks ringreis Birminghami linna sümfooniaorkestriga Kazuki Yamada juhatusel (Victoria Hall Geneva, Zürich Tonhalle, Casino Bern, KKL Luzern) ja kontserdid koos Tonkünstler-Orchesteriga (esinevad Oxfordi Philadelphias, Vienna Mussikveres. Dortmunder Philharmoniker, Belgrade Philharmonic, Sao Paulo Symphony Orchestra, Bangkok Royal Symphony ja Orchestre national de Metz (esinevad Amsterdami Concertgebouw’s), samuti Mozarti mängu- ja dirigeerimisprojektid Puplinge’i festivalil ja Genfi rahvusvahelise orkestriga Piano à Saint-Ursanne’i festivalil.

Dirigent YAN PASCAL TORTELIER

Tortelier on oodatud külaline maailma prestiižsemate orkestrite ees. Ta on BBC Filharmooniaorkestri emeriitdirigent, viimati aga töötas Islandi Sümfooniaorkestri peadirigendina.

Pariisis sündinud Tortelier on tšellist Paul Tortelieri poeg ja Maria de la Pau vend. Tortelier alustas klaveri- ja viiuliõpinguid 4-aastaselt. 14-aastaselt võitis ta Pariisi konservatooriumi viiulimängu esimese preemia.

Laupäeval, 29. märtsil oli kolmeni tööl ja sõitsin jälle otse Tallinna. Poeg oma kaasaga ootasid mind Tallinn-Väikese jaamas Tai söögikohas. Sõime üpriski autentsest tai toidust kõhud täis ja sõitsime edasi Uus-Järvekülla vaatama nende värskelt ostetud maja. Sain pildi selgeks, milline maja see on ja nii saame juba paremini mõelda, kuidas seal asju sisekujunduslikult lahendada. Noored kibelevad kolima, aga esmalt tuleb tegeleda maja sisustamisega. Maja meeldib mulle kohe väga.

18.30-ks viisid noored mu linna tagasi, sain Kirkega kokku ja sammusime Estoniasse. Seekord teatrisaali poolele. Nimelt oli neil kooli vanema astmega “Kabaree” etenduse ühiskülastus ja lapsel õnnestus mulle üks vabaks jäänud pilet sebida. Pikk etendus. Lavastuslikult mulle meeldis väga, dekoratsioonid olid vägevad. Mmm, vokaalselt ei olnud asi just kõige parem. Eriti lahjaks jäi selle muusikali tuntuim lugu “Money, money, money…” Seal oleks tahtnud suuremat energiat ja vokaalset võimekust. Muidu oli aga Priit Võigemast konferansjee rollis igati arvestatav. Aplaus kannatliku kõrgetel kontsadel sebimise eest! Sally rollis Hanna-Liina Võsa oli muidugi hea. Artist muusikaliharidusega, pole ka ime. Katrin Karisma maadam Schneideri rollis ja Jassi Zahharov härra Schultzina olid toredad. Küll aga jäi häirima lavastuse lõpp, mis oli lahendatud originaalist erinevalt ja kahjuks mitte paremini. See tänapäeva probleem, muudkui uuendame klassikat ja sageli kipub see olema ämber. Kui ikka etendus saab läbi sellega, et osalejad võtavad riided seljast ja kõnnivad gaasikambrisse ning linal hakkavad jooksma nn hukatavate numbrid….kellele ja mille peale ma siis peaksin plaksutama hakkama? Ma usun, et teatripublik on teadlik, mida juutidega omal ajal tehti. Kas aga peab teatris etenduse lõpus tekitama publikule süütunnet, mida tal pole põhjust tunda? Kas meelelahutusetendus on see koht, kus teemat sellisel viisil esile tõsta? Õigem koht oleks selleks ikkagi koolis ajaloo tund.

Kevad ajab sügelema. Hullult tahaks kusagile reisida, aga…kuhu ja millal?

Raamatud:

“Kuninganna.Elizabeth II-valitseja, kes juhtis oma rahva uude ajastusse” Eva-Maria Bast

See oli nüüd siis Elizabethist kolmas raamat. Eks valitsemisaeg oli ka pikk, ei mahu kuidagi ühte raamatusse. See “Säravad naised” sari on mõnus ja lihtne lugeda. Konkreetse sarja puhul ütleksin, et esimene ja kolmas osa meeldisid väga, teine osa oli pisut kesisem. Kolmas osa jutustas sellest perioodist, kus kuninganna lapsed olid juba suureks kasvanud, tütre peres sirgus kaks last ja Charles-i ellu oli tulnud Diana. Paljud sündmused on läbi meedia tuttavad olnud, palju sellist, millest polnud aimugi. Tegelikult oleks tore, kui ilmuks ka neljas osa. 8/10

“Kuni ma veel elan” Heidi Mclaughlin

Oh kui kurb raamat. ma üldiselt ERSEN-i kirjastuse raamatuid ei loe, aga vahest satub sinnagi paremaid palasid. See raamat on ühe ravimatu ajukasvajaga 37-aastase lastekodus kasvanud naise lugu ja parameedikust meesterahva lugu. Väga empaatiline lugu. Pisarakiskuja. Lugu täiel rinnal elamisest ja väikeste hetkede nautimisest. 9/10

“Lumekass” Junko Oyama

Mulle ikka väga meeldivad Jaapani autorite raamatud. Nad on sellised omamoodi kiiksuga, sageli sürreaalsed, aga samas väga sügavad. Antud raamat kubises kassi filosoofiast. Lugu keerles läbi kassi silmade, tõestades meile, et kassi armastus oma inimese vastu võib olla piiritu ja ennastsalgav. Seda enam, kui see inimene on päästnud kassi surmasuust. Tüdruk, kes kassi leidis, pani kassipojale nimeks Valge, kodus aga ütles vanaema, et see pole kassi nimi, ning kass saab olema Tamao. Kiisu oli lumivalge. Kass tõstis tüdruku jumalanna staatusesse. Lugu algaski sellega, et 7-aastane Ririko leidis mustast prügikotist tillukese lumivalge vastsündinud kassipoja. Loos ei puudu fantaasiaelement- kui kass saab 10 aastaseks, saab ta endale ühe võime. Mitte aga iga kass, vaid selline, kellel on oma inimese vastu jäägitu armastus. Valge saab oskuse muutuda teatud tingimustel inimeseks. Jah, loos on seiklusi ja pöördeid, huvitavaid inimkaraktereid, rõõmu ja kurbust. Öeldakse, et kassid kõnnivad omapead, kuid on kasse, kes siiski armastavad ja jumaldavad oma inimest.

Inimeseks muutumise juures oli üks konks, kassi elu lühenes seda kiiremini, mida rohkem ta inimeseks muutus. Kassina oleks elu pikem. Tamaolgi oli dilemma, kas elada kassina kauem, või valida muundumiste tee ja elada vähem?

Kass arutleb selles loos sageli inimpsüühika üle ja tal on alati huvitavaid mõtteid: “Enne, kui oma tingimustel surra, tuleb oma tingimustel elada.”

“Lahked olendid lasevad tervel maailmal helgemana paista”

“Kas polnud see mitte õnn, et said nendega(oma inimestega) eluajal koos olla? Vaata sellele ajale tagasi. Sa olid õnnega koos!”

“Head uudised või halvad, keelt pekstakse niikuinii.”

“Kuuldavasti on selline inimene nagu Nietzsche. Ja tema olla öelnud, et pole olemas fakte, on tõlgendused. Kui tema sõnu prktikas rakendada, siis “prügkott” on fakt, aga tõlgendus on “must üsk”, ja kui mõelda nüüd, et sealt väljumise hetk on ühtlasi ka hetk, mil ma sündisin, siis tundub see ka täiesti tõene. Kuigi ma pole Nietzschet kunagi oma silmaga näinud, olid just tema sõnad need, mis aitasid võtta sünguse pitseri minu päritolult. Veelgi enam, seda ütlemist saab rakendada väga paljudele asjadele, see on tõeliselt universaalne.” 10/10

“Tõepoolest täiuslik päev” Holly James

On Lucy Greeni 30. sünnipäeva eelõhtu ja ta loodab, et pidupäev toob talle väljateenitud ametikõrgenduse ja oodatud abieluettepaneku. Lucy saadab keskööl universumile teele soovi, et homne päev oleks täiuslik. Ent soovidel on teatavasti kombeks täide minna ettenägematul moel …

Sünnipäeval hommikul ei suuda Lucy millegipärast tavapäraseid iluprotseduure teha ega kurnavasse trenni minna – kuigi oli endale alati kinnitanud, et naudib neid. Tal pole mingit isu süüa hommikuks vaid pisike jogurt ega tahtmist kanda kontoris šikke ebamugavaid rõivaid.

Suhtekorraldusfirmasse tööle jõudes avastab ta, et ta ei ole enam võimeline valetama mitte ainult iseendale, vaid üldse kellelegi. Ei klientidele, poiss-sõbrale ega ahistajast ülemusele. Kuna ta ei saa enam oma tõelisi tundeid varjata, tuleb Lucyl astuda vastu kogu ebaõiglusele, millega ta päeva jooksul kokku puutub.

Holly Jamesi särtsakas debüütromaan võtab sihikule kõik valed, mida naistelt tänapäeva maailmas hakkamasaamiseks oodatakse, ja näitab, millise vabanemise toob puhta tõe rääkimine.

Teemaks on seega raamatus naiseks olemine ja kui palju nõuab ühiskond naiselt, et nö sobituda. Raamatus saab korralikult “peksa” ka ahistajast ülemus ja seda ahistamise teemat kajastatakse laiemalt. Tegelikult lugusid elust enesest.

Raamat on nutikas, meelelahutuslik, inspireeriv ja ka mõtlemapanev. Lucy suutmatus öelda välja asju, mida temalt oodatakse, võib ohtu seada kogu tema karjääri, tema suhte ja üldse kõik, mille nimel on ta aastaid tööd teinud. Õnneks on see aga ka meelerahu toov. Tõde teeb tegelikult lõpuks hoopis vabaks, kui ei pea enam teesklema ega mõtlema teiste inimeste arvamusele.

Intelligentne, provokatiivne, värske, mõtlemapanev, äratav ja hästi kirjutatud.

Nauditvalt hea huumoriga kirjutatud, pisut kergemeelne, aga tõsise alatooniga. Tugev naispeategelane ja mitmed tugevad kõrvaltegelased. Ka tõsiseid teemasid – nagu näiteks seksuaalne ahistamine töökohal, on käsitletud läbi huumoriprisma. Lucy suhteid baarmen Adamiga on käsitletud just nii vähe, et asi ei muutuks piinlikuks.

“Mis toimub? Või äkki see, et tuleb ootamatult ausalt hakkama saada, ongi õnn…?”

Jah, film hakkas peas kerima küll :) 10/10

“Südametammide taga” Kristiina Ehin

Mõtlesin tükk aega, kas võtan selle raamatu lugemisse või jätan tulevikku. Noh, üks päev jõudis ta järjekorraga minuni ikka. Hakkasin lugema. Alguses ei läinud nagu vedama, aga lõpuni ma ta lugesin ja võin öelda, et oli omapärane lugemine. Ilusas eesti keeles kirjutatud. Ja see viimane on eriti oluline. Autor jutustab kogu aeg tõsielu ja väljamõeldu piiril, et ei saagi lõpuks aru, palju oli selles päriselu ja palju fantaasiat. Kellele sügavamad tekstid meeldivad, sellele soovitan. 8/10

“Varjud kuuvalguses” Santa Montefiore

Raamat Montefiore headuses. Nagu järelsõnas selgus, tuleb sellele raamatule järg. Seekord on tegevus toimumas pisut esoteerilises võtmes. Tegevus tänapäeval ja selgeltnägija “libisemine” teise ajastusse teise inimese kehasse, et saada jälile toimunud õnnetusele, mis aitaks omakorda saata teele lõksu jäänud hinge vaimude maailma. Põnev, huvitav. Vahepeal olin hädas, et tahaks kiiremini teada, kui lugeda jõuan. Igal juhul ootan järgmist osa. 10/10

/”Elu ei peagi kerge olema. Elu peab täis olema auke ja rööpaid, et kasvaksime targaks ja kaastundlikuks. Kui elu oleks kerge, oleksime kõik isekad ja tundetud.”/

/”Silmitsen hauakirju, kivisse raiutud daatumeid, numbreid, mida eraldab mõttekriips. Esimest korda mõtlen, kui sobimatu on see mõttekriips terve elatud elu märkimiseks. See ei räägi midagi armastusest, rõõmust ega tragöödiast, mitte midagi tõusudest ja langustest, südamevalust, naudingust, puhtast elutäiusest. Numbrid, mis ei anna kunagi edasi silmade rukkilillesinist värvi või inimese seiklusjanu.”/

“Iiris, ilu ja instapildid” Reeli Reinaus

Peategelase Iirise elu keerles Instagrami ja sealt saadava tähelepanu ning tagasiside ümber. Varem või hiljem juhtub see, mis noortega kipub juhtuma – Iiris ei teadnud enam ise ka kes ta on, vaid tegutses ainult raha ja kuulsuse nimel. Ta ei teadnud enam, mida ta tahab või kes ta üldse on. Raamatus püütakse saada selgust, kui oluline on väline ilu ja teistele meeldimine ning kui kaugele ollakse valmis selle nimel minema. Kas see kõik aga midagi väärt on? Ainus, kes näeb Iirist lihtsalt tüdrukuna on Joonas, aga temalegi oli Iiris valetanud. Tänapäevaprobleemide noortekas. 9/10

“Emadepüha” Graham Swift

Raamat Moodsa klassika sarjast. Esialgu ei saanud ma asjale pihta, aga siis saabus selgus ja lugu hakkas jooksma. Nagu sarjale kohane, selline pisut sügavam kirjandus. Orvust teenija Jane lugu. Tema elu lugu ja kirjanikuks saamise lugu. Huvipakkuv seik, et raamatu autor on mees, lugu jutustatud aga nais-minategelase poolt. 8/10

“Napoli ei lase üksindust tunda” Evelin Ojamets

Selline nii ja naa lugu. Päris palju Napoli kohta, napoli toitude, kultuuri ja eluolu kohta, aga läbi raamatu jooksis jätkuvalt nutt itaallasest kallimaga lahkumineku pärast. Üldiselt aga igati loetav, kuigi mitte pärl. Päris täpselt ei saanudki aru, kas autor soovis kirjutada Napolist või enda elust. Võimalik, et nii ühest kui teisest. 7/10

“Kui peaks juhtuma” Rebecca Yarros

Lendamine tekitab 18-aastases Izzy Astoris kabuhirmu, kuid lennukile minna tal tuleb. Peagi on neiu tähelepanu mujale juhitud, sest tema kõrval istuvast Nate Phelanist õhkub kütkestavalt karmi võlu. Nende vahel tekib otsekohe side. See on müstiline, defineerimatu, ent ometi vaieldamatult olemas. Vaid üheksakümmend sekundit pärast õhkutõusmist kukub nende lennuk alla Missouri jõkke. Izzy ja Nate’i elu muutub. Nate alustab sõjaväekarjääri ja Izzy leiab tee poliitikasse. Nad kohtuvad aastate jooksul mitu korda, ent aeg pole nende jaoks kunagi õige. Siiski ei suuda kumbki oma eluga ka edasi minna. Kümme aastat pärast esmakohtumist viib elu nad jälle kokku sõjakoldes. Izzy on tulnud Afganistani otsima oma fotoreporterist õde ja Nate määratakse Izzy turvaülemaks. Nate teeb kõik, et naist kaitsta. Kuid Afganistan on kohe-kohe Talibani kätte langemas, Izzy keeldub ilma õeta riigist lahkumast ning tema ja Nate’i läbisaamist varjutavad aastate jooksul tekkinud haavumised ja pettumised. Menuromaani „Neljas tiib“ autori uus teos „Kui peaks juhtuma“ räägib võimsa loo kõikevaldavast armastusest, mis võib inimest tabada vaid kord elus.

Omapärane ja põnev raamat, kust ei puudu igikestev armastus. Inimesed, kelle vahel oleks justkui magnet, mis ei lase lahti. 9/10