Veel on talv

Jah, käes on veebruar ja õues on loomulikult talv. Kord sulab, kord külmetab ja ega see suurem asi just pole. Kas on libe või vesine, igatepidi jamps. Noh, aga ega mis siin viriseda, ikka peab liikuma ja saab hakkama. Lohutad aga ennast, et enam pole kaua seda lumeaega jäänud ja elad edasi. Kui ilm on hall, sompus ja tatine…pole erilist soovi hommikul voodist välja ronida – parema meelega loeks raamatut ja toimetaks oma tubaseid toimetusi. Midagi on ju alati teha- õmmelda, mõnda uut fotoalbumit koostada, lugeda, midagi head kokata, kasvõi koristada…Ja siis, kui õues on ilus päikeseline ilm, ärkad rõõmuga, lähed õue…aga vat tööle ei tahaks minna, pigem sooviks jalutada mööda metsaradu või kuskil mere ääres. Inimene on loodud siiski loodusega kooskõlas elama – kas magad talveund või ajad õues jälgi. Vaevalt et tööl käimine on geneetiliselt meile sisse programmeeritud :P

Aga ega pole seal tööl kah häda midagi, kuigi mul on kujunenud välja kuidagi nii, et eelmise aasta sügisest polegi see suur kiire mööda läinud. Kogu aeg ajab üks asi teist taga ja tööd on tõepoolest väga palju. Pealegi suudan ma alailma ise endale kohustusi juurde teha, näiteks mõtlen mõne uue ürituse välja, millega hulk sebimist. Vaatan, et tütargi ei taha minust maha jääda. Koolis on õppimist kuhjaga, aga ikka vaja veel midagi muud endale kaela võtta. Kogu selles kaoses tuleb lihtsalt pidada silmas, et endale liiga ei teeks. Ei mina, ei tütar. On hetki, kus mingid asjad jooksevad nii üle pea, et …..jah, tuleb ette. Eriti hästi tekib selline peaga seina jooksmise tunne siis, kui saad kätte järjekordse üüratu kommunaalarve. Et nagu rabad ja rabad, aga selliste summade maksmine käib kaugelt üle jõu. Hakkaks see sindrima lubatud maja remont lõpuks peale….siis pärast kaost oleks ehk vähemalt lootust väiksematele arvetelegi. Müügimõtetega ma ennast praegu isegi ei vaeva. Ka ostuhuvilised minestavad nende “kumminaalide” peale. Aga…küll kõik laheneb varem või hiljem. Täpselt siis, kui peab.

Kooli olen olen sel talvel sattunud päris mitmeid kordi. Näiteks kasvõi eesti kirjanduse päeval lastele “Taks ja Dogi” raamatut lugema ja eesti kirjandusest rääkima. Ka vanemate akadeemias esinetud ja Nukitsa konkursi raamatuid lastele tutvustatud.

Jaanuari lõpp ja veebruari algus on meil peres alati selline tihe sünnipäevatamine(mitte et meil novembris ja detsembris sünnipäevi poleks). Kuna nad siin kuidagi puhta üksteise otsas, siis tähistasime seekord mõlema poja ja noorema poja südamedaami sündimise päevi vanema poja juures – koos saunatamisega. Õigel päeval käisime muidugi Kirkega tema kõige vanemat venda patsutamas, aga nooremat poissi ja miniat õigel ajal tabada ei õnnestunud, nemad olid reisil. Saime varakult kokku ja Kirke liitus meiega pisut hiljem, sest tema tuli üle Tallinna Tartust. Käis teine pidus. Eelmisel aastal Tartu Ülikooli anatoomia kursust tehes, tutvus ühe Miina Härma kooli sama kursust tegeva noormehega ja see kutsus ta nüüd oma kooli abiturientide ballile. Eksole. Üks oma kooli sõbranna, kes osales Rakett 69-s selle kooli noormehega, läks samuti sinna ja nii oli koos sõbrannaga toredam võõras keskkonnas olla. Sõime ja saunatasime ja saime jälle koos juttu ajada. Sellised perega koos olelemised on minu suured lemmikud. Jagasin lastele nendest tehtud iidvanu fotosid. Lõbusad äratundmised olid.

7. veebruaril pakkisin lõpuks meie kuuse kokku. Oksad läksid kaminasse, okkad kilekotti ja prügisse. Vars läheb biolagunevana võssa. Oli teine sel aastal ikka väga pikalt kaunike ja rõõmustas meid pimedal ajal koju tulles.

17. kuupäeval tähistasime pojade vanaema 80. juubelit Nõmme kõrtsis. Väike 20. inimese istumine koos kõige lähema pereringiga. Kella 21-ks olime kodus tagasi, noorem poja kaasaga sõitsid edasi oma koju Tallinna ja vanem poja jäi Nõmme kõrtsi edasi, sest teises ruumis korraldasid nad tema sõbrale üllatussünnipäeva. Käisidki kahekesi rõõmsalt kahe sünnipäeva vahet. Järgmine koosistumine tuleb pärast tillukest vahet alprilli alguses, kui on noorema lapselapse 9-s sünnipäev. On ikka lugu küll, juba 9 ja vanem saab augustis 11. Preilid, täitsa suured preilid. Igatahes on tore, et saab pereringi sünnipäevadega pisutki vahet pidada.

Sõbrapäev oli ka. Käisime sel päeval kolleegist sõbrakesega pealinnas tähistamas. Esmalt astusime sisse kergeks õhtusöögiks Päris restorani ja sealt suundusime EMTA saali klaverikontserdile. Mängis Marko Martin ja kuulata sai Braahmsi, Liszti, Schubertit…Kui lisada siia veel see, et käisin samal päeval üle 2 aasta massaažis, siis võib julgelt öelda, et oli tore sõbrapäev. Vanuigi on lõpuks selgeks saanud, et kõige suurem sõber tuleb olla endale ikka ise. Ei maksa oodata, et keegi midagi sinu heaks teeb. Ja kui teeb, on see juba boonus. Massaaži minek oli tegelikult rohkem vajadus, kui kingitus iseendale. Viimase aja pidev arvutis trükkimine(aruanded, aruanded) oli turjale nii liiga teinud, et hakkas probleeme põhjustama. Massaažis saab lausa oma tööhoones käia, seega kasutasin võimalust ja sai palju paremaks.

Lapsel oli koolis sõbrapäev. Palju toredaid tegemisi ja ettevõtmisi. Laulis isegi ekspromt-trioga vahetunni ajal kooli sööklas ühte Presley laulu. Klassivend mängis trompetit, tema natuke noorem vend klaverit ja Kirke laulis. Videoajastul saab õnneks ka ema kooli tegemistest osa. Ilus etteaste oli neil ja vahva, et noored musitseerivad.

Jätkuvalt oli tänavatel libe ja kolleegil õnnestus isegi nii kukkuda, et operatsioon ja jalg kipsis. Ei no päriselt. Kogu aeg tuleb naksud saabastele alla panna, kui tahad kondid terved hoida.

Veebruaris oli vabariigi 106. aastapäev. Kirke koolil on traditsioon käia koos lipu heiskamisel. Kõik koos – õpilased, pereliikmed, pedagoogid. Esiotsa vaatasime ilmaprognoosi ja leidsime pidupäeva eelpäeval, et eiei, ilm tõotab olla väga vihmane ja pigem me ei lähe. Aga…õhtuks oli uus plaan – läheme. Eks ta oli see kambavaim, suur osa sõpradest plaanisid minna ja siis tekib endal samuti tunne, et läheks. Vorpisin siis suurema klaaskarbi kiluvõikusid täis ja läksime varakult magama, sest äratus oli kell 4.45. Ainus võimalus rongiga õigeks ajaks kohal olla. Kogunemine leidis aset kooli juures enne 7 ja 7-st hakkasime kolonnis, eesotsas direktoriga, liikuma Toompeale. Kooli lipp oli ees ära läinud, et võtta koht sisse teiste lippude rivis.

Vantsisime kõik koos Toompeale ja sättisime ennast paika päris platsi keskele. Tore oli vaadata, et lapse kooli tekleid paistis platsil arvestatavalt suur hulk. Oma punavalgesiniste värvidega torkavad need muidugi hästi silma. Ja rahvast kogunes Toompeale oi kui palju. Me oleme Eesti sünnipäeva alati tähistanud, aga kordagi pole me käinud päikesetõusul lipu heiskamisel. Seega – selle aasta esimene “esimest korda”. Ilm oli tuulevaikne ja piisavalt soe, et kületama ei peaks. Ülev hetk, lipp kerkis hümni saatel. Mõned kõned, veel mõned laulud ja rõõmsal noodil Toompealt minema. “Kas tunned maad, mis Peipsi rannal” kõlas peas veel ka koduteel. Aga mitte koju ei läinud me Toompealt, vaid kooli tagasi, sest kõik olid palutud kooli sööklasse sooje jooke jooma ja kaasavõetud võileibu sööma. Kooli poolt oli soe kohv, tee ja glögi. Inimestel oli kaasas igasugust kraami – pirukaid, kiluvõileibu jne ja klassiõest sõbranna pere oli ostnud tervele koolile kringlit – sooja moonikringlit. Väga head kringlit pealegi. Meeleolu tundus ülev, lapsed ja vanemad sagisid, poisid särasid ülikondades ja lipsud kaelas, tüdrukud olid kaunikesed. Istusime Kirkega ühte lauda sööma ja kohvi jooma, varsti maandusid meie kõrvale ka Kirke sõbranna oma isaga. Direktor siblis ringi ja tegi pilte.

Olime seal juba üsna viimaste seas lobisemas, kui tekis mõte, et lähme koos paraadi vaatama. Vaatasime, et kell parasjagu sealmaal ja võtsime suuna Vabaduse väljaku poole. Väljakul tõdesime, et rahvast nagu polegi ja asja uurides selgus, et mitte kell 10 vaid kell 12 hakkab paraad. No mis seal ikka, platseerusime neljakesi kohvikusse “Moon”, vanasti oli see minuteada kohvik “Moskva”. Sealt oli mõnus väljakul toimivat silmas pidada ja pealegi mõnusalt soe. Kui me lõpuks otsustasime õue endale paraadi vaatamiseks kohta otsima minna, oli liikumine muutunud pea võimatuks. Kuskile me igatahes trügisime ja nalja sai palju. Selles “kilukarbis” paraadi vaatamist katsetades aitaski ainult hea huumor. Kui paraad hakkas läbi saama, õnnestus meil lõpuks isegi esiritta saada :D

Natuke aega nautisime mõnusat lahedat olemist, tegime mõne pildi ja suundusime tagasi kohvikusse “Moon”, sest selleks ajaks oli tekkinud tunne, et vaja oleks mingit sooja jooki. Istusime tagasi peaaegu samasse lauda ja tegelikult mõtlesime, et võiks lausa süüa lõunat, valisime menüüst välja head ja paremat, aga siis selgus, et ooteaeg oli peaaegu üks tund – liig, mis liig. Piirdusime sooja kakaoga ja seltskonna ainus meesterahvas võttis kartulisalati. Selle aja sees, kui nianaotsi soojendasime jõudis ka meie pere noorem R oma kaasaga sealt läbi astuda ja vahetasime kallistusi.

Meie kohvikutamise ajal sätiti rahvale uudistamiseks väljakule sõjatehnika. Eks ta rohkem selline poisikeste ja meeste huviala oli, aga meie kamba tüdrukud olid samuti täitsa elevil, sest hiljuti riigikaitse tunni raames kaitseväes käimise järel, olid mõnedki relvad ja sõidukid neile äratuntavad. Minus tekitab paraku igasugune miltaarvärk pigem õudu. Neiud vaimustusid erinevatest vormidest, eriti just sinelitest. Kui uudistamisest isu täis, soovisime oma kamraadidele head reisi ja läksime kumbki oma suunas. Sõbrad nimelt olid järgmisel päeval koolivaheajaks sooja lendamas.

Selleks ajaks oli vihm aina tihenenud ja võtsime suuna otsejoones rongijaama, ostsime teele kaasa süüa ja ronisime aegsasti Viljandi rongile. Hea, et aegsasti, sest rong läks täitsa täis, isegi istekohti ei jagunud kõigile. Ja kodus rõõmustasime, et saime enne ilma päris nahka minemist koju peitu. Õhtuks tõusis vali tuul ja vihma sadas ladinal.

Kodus pugseime teki alla sooja- kes lugema, kes telefonis surfama ja peagi avastasime ennast magamast. Ärkasime siis, kui presidendi vastuvõtt oli peaaegu läbi. Mis seal ikka, lugesin raamatut edasi ja kesköö paiku sai uuesti tuttu jäädud. Vastuvõtu vaatamine jäi järgmisesse päeva. Elagu järelvaatamine ja meie armas Eestimaa!

26-st kuupäevast algas mul pikem töötsükkel, kus tööpäevi esmalt 6, siis üks vaba päev ja otsa jälle 6 tööpäeva. kahe nädala sisse mahtus mitmeid pikemaid õhtuid, palju letis olemist(sest koleeg puhkusel), muinasjutuõhtu läbiviimist(sest kolleeg puhkusel ja olin sellest hooajast muinasjutuõhtud temale edasi pärandanud) ja koolis eelkooli vanematele loengu pidamist(märtsi alguses). Aastaaruande tarvis oma firma paberite kokkupanemist ja muid sehkendusi. Lapsel aga algas nädalane koolivaheaeg. Võimalus käia hommikuti venna pool lapsi vaatamas ja sõpradega aega veeta. Näiteks piljardit mängida. Samuti on rohkem aega tegeleda TÜ kursustega, mida ta otsustas teha(geeniteema ja juriidika). Tutvub endale huvi pakkuvate ainetega, et gümnaasiumi lõppedes oleks mingigi aimdus, mida edasi õppida.

Toitume nagu ikka oma parema äranägemise järgi. Enamasti läbimõeldult ja harjumuspäraselt tervislikult, väikeste möendustega.

Kaks veebruari head lugemist lisan ka. Üks huvitav teaduslikul uurimisel põhinev raamat muusika tajumisest ja teine maailmaränduri mõtisklus. Mõlemad huvitavad ja nauditavad lugemised. Viimase puhul oli huvitavaid äratundmisi nii piltides kui kirjeldustes, sest samas kandis seljakotiseiklesid 4 kuud mul enne pandeemiat noorem poeg oma kaasaga.

Veebruari teine pool oli tavatult soe. Viimastel päevadel oli lumi lõpuks peaaegu ära sulanud, vaid suured lumehunnikud seisid nagu jäämäed ja ootasid sulamist. Lausa kevad veel polnud, aga juba hakkas looma. Rõõm!

Nii tiksus veebruar oma lõppemise poole ja seekord oli päevi üle mitme aasta 29.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Uus aasta numbriga 2024

Jaanuar algas käreda külmaga. Teise nädala alguses andis külm õnneks korra järgi, aga sellegipoolest on õues talv ja peagi läks jälle miinus üle 10. Külm ja pime, vahest heleroosa, härmas ja imeline. Kuusk seisab meil endiselt toas. Miks mitte. Ei pudenenud. Ilus ja helge. Nii oli isegi pimedust lihtsam taluda.

Lastel kujunes koolivaheaeg 2,5 nädala pikkuseks, mis tähendas seda, et sai korralikult puhata. Pärast üliintensiivset kooliaasta esimest poolt oli see absoluutselt vajalik. See õppekoormus on ikka päris muljetavaldav TPL-is. Pärast esimest nädalat avaldas piiga küll arvamust, et võiks juba kooli tagasi minna, aga eks ta nautis seda puhkust siiski edasi. Lõpuks istus isegi klaveri taha üle pika aja ja hakkas õppima uut ja üpris keerulist Chopin-i klaveripala. Siis ma vaatasin, et jah, nüüd on ta vist lõpuks puhanud ja toibunud pidevast õppimisest ning edasi-tagasi sõitmisest.

3. jaanuaril käisin Lastekirjanduse Keskuses igaaastasel tänuõhtul. Tore ja armas, nagu alati ja ma ei väsi imetlemast, kui hästi oskab rääkida keskuse direktor Triin Soone. Kui tema võtab sõna, siis see pole kunagi igav ja on alati südamlik. Läbi tuule ja külma oli küll paras tegu see linnas käimine, aga õnneks võeti meid soojalt ja südamlikult vastu ja mis see külm vali tuul meile ikka teeb.

Kohe järgmisel päeval oli Tallinnas kohtumine oma armsa sõbrannaga. Istusime mitu tundi kohvikus, sest kõik vahepealsed asjad, mis toimusid peale viimast kohtumist, tuli ära rääkida. Ühesõnaga juttu jätkus kauemaks. Lõpuks käisime kaubamaja parfüümiosakonnas lõhnu nuusutamas ja siis juba edasi Kalamaja poole, kust minu tee viis rongiga koju ja sõbranna sõitis trammiga oma koju. Aega veetsime, nagu meile omane, Rahva Raamatu Literaadi kohvikus. Sealt ka need kaks järgmist fotot nunnust maalähedasest kannust ja pilkupüüdvatest vahemerelistest kokaraamatutest.

Hakkasin koostama järgmiseid reisialbumeid. Kaks Corfu reisi said vormistatud ja ühe neist lasin kohe valmis trükkida. Ega üle ühe albumi kuus ei saa endale lubada, aga selline formaat on väga mõnus. Palju mõnusam, kui eraldi fotosid laboris trükkida ja neid albumisse laduda. Jõulude ajal sain kohe testida ja minu esimesena tehtud Egiptuse perereisi pilte vaadati väga heal meelel. Päris kindlasti ei vaata pilte keegi arvutis, aga album võetakse ikka ja jälle kätte.

Ah jaa, peale jõule otsad andnud praeahi on uuesti töökorras ja kuivatist kahjuks elulooma enam ei saa. Ja….oh seda rõõmu, 12. jaanuaril olime fakti ees, et meil pole enam sooja vett. Ma ei tea mis toimus, aga järjest olid mingid probleemid kodutehnikaga ja kaugeltki mitte ainult meil. Viimase aja voolukõikumised ehk….No päriselt, on seda vaja?! Igatahes poeg tuli asja uurima ja ma olen päriselt väga tänulik, et meil peres on inimene, kes oskab igasuguseid asju. Et siis mina targutasin niisama, aitasin hoida mida vaja ja poeg uuris asja. Peale pisukest lammutamist ja boileri uurimist selgus – halb uudis, et küttekeha on läbi, hea uudis- et boiler ise on terve ja ei leki. Ütleme nii, et sellele boilerile on selline asi isegi andestatav, sest meile on ta sooja vett andnud 22 aastat ja oli selles korteris juba enne meid mõnedki aastad. Poeg ütles, et tema pole oma praktikas nii kaua tööd teinud boilerit näinud. Eksole, haruldane eksemplar, aga fakt on see, et olime sooja veeta. Järgmisel hommikul kimas poeg kohalikku Espaki poodi, aga seal sellist küttekeha ei olnud. Lasi selle siis tellida ja seni tuli elada nagu lapsepõlves – ilma sooja veeta. Pühapäeval käisime päeval poja juures pesemas ja õhtul saatsin lapse koos kodinatega nädalaks linna venna juurde elama, sest venna ise oma kaasaga olid sel ajal reisil Mallorcal.

Aasta alguses alustan loomulikult uue hooga lugemist. Üks esimesi loetutest oli raamat sarjast Säravad naised, kus juttu Blanche Monet(Hoschedé)-ist(10 November 1865 – 8 Detsember 1947). Suure kunstniku Claude Monet-i andekast kasutütrest. Väga hea raamat, mida julgen soovitada kindlasti lugeda. Loomulikult oli Blanche mõjutatud oma kasuisa impressionistlikust stiilist, aga kahtlemata oli ta ka ise ülimalt andekas kunstnik. Ja nende pere lugu on liigutav.

Teine raamat on aga hoopis moemaailma suurest nimest, ajakirja Vogue pikaaegsest peatoimetajast Anna Wintour-ist. Jällegi huvitav isiksus, kellest on põnev lugeda. Küll aga oleks tahtnud sinna raamatusse pilte. Nii temast endast, kui tema lavastatud fototöödest ja ka tema enda kommentaare. Raamat on kirjutatud peakangelast kaasamata. Kindlasti teatakse aga filmi “Saatan kannab Pradat”, kus peaosa mängis Meryl Streep.

“Saatan kannab Pradat” (originaali pealkiri “The Devil Wears Prada”) on Oscarile nomineeritud 2006. aastal Ameerika Ühendriikide komöödiafilm. Film põhineb Lauren Veisbergi samanimelisel romaanil, mis ilmus 2003. aastal. Peakangelanna prototüübiks on justnimelt ikooniline daam Anna Wintour.

Mõned hommikud on sellised, et ärkad ja aina imestad, kui ilus saab õues olla isegi talvel. Värvid nagu Lapimaal. Ole ainult virk ja ärka nädalavahetusel enne päikesetõusu üles – elamus on garanteeritud. Nii ka sel laupäevasel hommikul – õues oli härmas ja imeliselt roosa. Mida enam päikesetõusu poole, seda intensiivsemaks läksid värvid. Tegin kaminasse tule ja käisin aknalt aknale imetlemas. Telefonipildid täitsa filtrita.

Vahest tuuakse meile hoida koer. Nagu ka sel korral, kui poja pere sõitis Tartusse noorema tütre Gymnafeti võistlemist vaatama ja kaasa elama. Võistlustelt tagasi tulid muide lapsed oma vanuserühma üldvõitjatena.

Õhtupoole läks poeg koos perega spa-sse ujuma ja järgmisel päeva veetsid nad 5 tundi AHHAA- keskuses. Kirke võitis ühe perepääsme eelmisel aastal ja loovutas selle lahkelt venna perele. Lastele nii meeldis, et nad oleks kauemgi seal lustinud, aga uus koolinädal sundis koju sõitma. Seega läks perepääse kohe väga õigesse kohta ja meie saime koerakset hoida.

Ja siis muidugi see õpetajate streik. Mul on selle kohta oma arvamus, mida ma siin jagama ei hakka. Küll aga on kurb olnud kuulata, kuidas mõnes koolis suhtusid streikivad õpetajad erilise kiusu ja põlgusega mittestreikivatesse õpetajatesse. Päriselt, nagu lasteaed. Pesuehtne koolikiusamine! Ja sellist eeskuju õpetajad lastele näitavadki? Et kui sul on teistmoodi arvamus, siis oled paha, põlgust väärt, kiusamiseks sobilik??? Ausalt, olin sügavas hämmingus.

Meie ei streigi, mis siis, et meilegi lubati palgatõusu. Vat ei saa ja kõik. Kuu lõpus käisin oma laste endises koolis tunde tegemas, Nukitsa konkursi raamatuid näitamas, eesti kirjanduse päeval raamatut ettelugemas. Küsisin algklasside õpetajatelt, miks nemad siis ei streigi…neil pidi lastest kahju olema. Ja ma päriselt mõistan neid.

Keskastme lastel on muidugi lõbu laialt. Alles sai koolivaheaeg läbi ja saab jälle kodus lebotada. Gümnaasium sellesse päris nii ei suhtu, vähemalt arukam osa gümnasistidest.

Esimesel streigi päeval käisime korra linnas, sest see oli ainus päev, mis sobis meile ja sobis lapse endisele lauluõpetajale muusikakoolist. Ja see oli üks väga tore kohtumine üle pika aja. Nii palju oli rääkida. Vahva, et elu jooksul kohatud õpetajatest saavad mõnest ka sõbrad.

Õues on libe. Kuratlikult libe. Ühel pojal oli 28-ndal sünnipäev ja teisel tuleb kohe 1.veebruaril. Mul on ägedad ja targad pojad! Ja meil on kuu lõpus endiselt kuusk toas. Ei pudene, ilmselt on juured all :)

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Head Uut Aastat!

Uus aasta tuli nagu ikka tasa ja targu. Ega pole ju vahet, kas on see või teine aasta – elu käib omasoodu. Kalender hakkas otsast peale – seda küll.

Kuidagi võiks lõppenud aasta sellegipoolest kokku võtta. Et milline oli pensionile läinud aasta numbriga 2023?

Laias laastus täiesti positiivne, kui välja arvata see, et aasta lõpus jäin haigeks ja korter jäi aastal 2023 müümata. Loodetavasti on selles suhtes uus aasta 2024 kõvasti edukam ja meie armas kodu saab endale uue omaniku ning meie rõõmsalt linna kolitud. Laps on küll saavutanud oma koolirutiini ja igapäevase rongisõiduga harjunud, aga ilma sõitmiseta oleks arvestatav aja kokkuhoid ja hommikul märgatavalt hilisem ärkamine. Vähemalt lapsel.

Aga muidu oli isiklikus plaanis üks igati stabiilne ja rahumeelne aasta. Kodu sai korteri müümise tuules tarbetutest asjadest kõvasti tühjemaks, õmblesin märksa rohkem kui eelmistel aastatel. Puhkasin 10 päeva vähem, kui eelmistel aastatel, Eestist välja reisil käisin ainult Lätis ja sedagi tööalaselt. Enne suurt majanduslangust ostsime suvel ära ühed lennupiletid, aga reisile läheme alles 2024. aasta kevadel. Omast kohast hea, et ostsime, sest küttehindade ja muu hinnaralli valguses poleks praegu enam kuidagi suutnud endale neid lennupileteid võimaldada. Jaaaa….kass kolis meie juurest tagasi oma algupärasesse kodusse, sest selleks tekkis võimalus. Natuke kurb, aga vaikselt oleme harjunud. Loomakestest lahti lasta on alati raske. Küll aga satuvad vahetevahel meile hoiule poegade koerad ja see on tore.

Möödunud aastal olin näoga iseenda, oma pere ja kodu poole. Mulle meeldis. Sekka tulid muidugi paar pildistamist ja mõned õmblusalased tellimustööd, mõni klassikakontsert, korra käisime ooperit vaatamas, kohalikus kinos sai käidud,….aga muidu ikka rahulikult ja koduselt. Sama liini püüan jätkata alanud aastal. Rohkem aega veeta koos perega, sõpradega, iseendaga. Vähem niisama rapsida, tühised seltskonnaüritused jätta vahele(teen seda tegelikult niigi). Rohkem kultuuri ehk teatrit, kino, kontserti ja näitust. Rohkem reisimist ja häid elamusi. Rohkem looduses olemist, matkamist ja sisemist tasakaalu. Rohkem enda füüsilist liigutamist ehk mõõdukat tervisesporti. Rohkem toiduelamusi. Tahaks kangesti öelda, et vähem tööd…aga see pole ilmselgelt jätkusuutlik mõte. Tööd võiks olla piisavalt, kuid mitte hulluksajavalt.

Pere plaanis oli lausa suurepärane aasta. Eriti just tütrel. Tema lõpetas kiitusega põhikooli ja sai katsetega gümnaasiumisse Prantsuse Lütseumi, lõpetas muusikakoolis oma 9 aastat kestnud klaveriõpingud ja 12 aastat soolo/koorilauluõpet, konkursiga sai Üle-eestilise Neidudekoor LEELO lauljaks ja gümnaasiumis läheb hästi. Meie peres oli aasta 2023 kindlasti just Kirke aasta. Poegadel ja nende peredel oli samuti hea aasta – nii tööl, koolis kui eraelus. Septembrist alates olime küll riburadapidi kõik enne aasta lõppu suutnud haiged olla, aga mis peamine, siis jõuluks terved ja veetsime pühad rõõmsalt koos.

Egas muud polegi, kui et meie seekord veidi väiksem jõuluõhtu seltskond soovib kõigile Head Uut Aastat!!! Olgem kõik hoitud, armastatud ja terved!

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Algas uus aasta!(tegelikult peab see lugu olema kaks postitust tagapool, aga ta ei lähe kuidagi sinna)

Mitte kalendriaasta, ei ei, vaid uus õppeaasta. Mulle on ikka meeldinud aastaringi just kooli järgi arvestada ja meil siin peres on väga pikalt läinud nii, et alati läheb keegi tarkust taga nõudma. Uhkematel aastatel lausa mitu inimest. Ka tänavune september pole erand. Vanema poja tütred läksid vastavalt teise ja neljandasse klassi ja poja kaasal algas augusti lõpus teine ülikooliaasta TLÜ-s ning neiu K on sügisest Tallinna Prantsuse Lütseumi gümnasist.

Esimesel septembril sõitsime hommikul linna. Üks vaba päev oli ripakil ja kasutasin seda esimesel koolipäeval. Kirke soovis minuga seda päeva jagada. Pealegi otsustasime selle osaga perest kes parasjagu Tallinnas, tähistada kooliaasta algust ühise söömaga. Linnavennake on oma õe pärast siiralt rõõmus, tunneb alati tema käekäigu vastu huvi ja tähistab koos meiega, kui on mida tähistada. Ja seekord oli – esimene koolipäev uues koolis, gümnaasiumi algus.

Mis mu enda tööd puudutab, siis…hakkas pihta – oleme peale suve avatud jälle õhtul seitsmeni ja lisaks ka laupäeviti :( Ei saaks öelda, et see meil kedagi rõõmustab :P Hakkasidki suvel ennast korraks inimesena tundma. Tegelikult algab mul tööl septembrist alati hooaeg ehk väga sisutihe aeg kuni kevadeni. Detsembri lõpuni on tihe tööplaan paigas ja mõned asjad kestavad kevadeni välja. Kõige plaanipärase vahele mahub veel üksjagu plaanivälist. Tegemist jagub rohkem kui küll.

Ja tagasi tarkusepäeva.

Aktused olid lütseumis kolmes jaos. Kõige varem toimus 2.- 6. klasside aktus, sellele järgnes 1. ja 12. klasside aktus ja lõpuks kell üks 7.-11. klasside aktus. Prantsuse Lütseumil on Tallinna kesklinnas kaks koolimaja – Hariduse 3 ja Hariduse 8. Ühel pool teed on väiksemate laste koolimaja ja teisel pool teed suures majas, suuremate tunnid. Omavahel on koolid ühenduses maa-aluse tunneli kaudu ja perioodiliselt satutakse vajadusel ka väiksemate majja või vastupidi. Sellest sügisest tuleb koolil hallata lisaks kahele majale ja spordihoonele ka Roosikrantsi tänava õpperuume, sest koolis toimuva remondi tõttu tuleb osadel õpilastel vahepeal oma majast välja kolida. 11. ja 12. klassid on septembrist Roosikrantsis, uuest aastast lähevad sinna 10. klassid järgi.

Linna jõudsime pisut enne 12. Ostsime Viru tänavalt õpetajale kimbu kauneid lilli ja suundusime kooli, sest sekretäri käest tuli kätte saada kooli tekkel ja spordisärk – mõlemad kevadel tellitud. Esimesele koolipäevale kohaselt sagis linnas ringi massiliselt lapsi ja noori, neist paljudel kooli vormimütsid ehk teklid peas. Mütsid on nagu koolide välimäärajad. Vaatad lapsi ja mõtled- ahhhaa, näe VHK laps, aga see on Reaalkooli noor ja selt läheb Lütseumi õpilane, siis Toomkooli jne. Ilus. Ja mis seal salata, mulle on alati meeldinud lütseumi noorema astme koolivorm(I-V kl). Väikesed lapsed on selles tõeliselt nunnud. Suuremad on tõsi küll vormi kandmisest vabastatud, aga nõutud on klassikaliselt elegantne riietus- ei mingeid siniseid teksaseid, kirjadega T-särke ega dresse. Huvitav on see, et kunagi käisin ühtedel pikematel kursustel, ehk aastal 1994 umbes. Kursuste raames õpetas meile etiketti ei keegi muu, kui legendaarne Maaja Kallast, kes oli tol ajal Prantsuse Lütseumi õppealajuhataja. Saime temaga koolis kokku ja see kool tundus tõeliselt austust äratav. Ma ei oleks tookord iial kujutanud ette, et 29 aasta pärast õpib mul selles koolis tütar. See jäi aga proua Kallast-i jutust alatiseks meelde, et alaealise lapse toitumisharjumuste eest vastutab justnimelt kodu. Ju mul sellest ongi jäänud see seisukoht, et kuni lapsed elavad kodus, hoolitsen ma selle eest, et laps oleks korralikult ja tervislikult söönud. Tol ajal oli kool küll hoopis seal, kus praegu asub Westholmi Gümnaasium ja praegusesse ehk algupärasesse majja Hhariduse tänaval said nad tagasi hiljem, kui 7. Keskkool sealt välja kolis.

Igatahes kui jõudsime kooli, käis Kirke sees, võttis oma tavaari, tõi pluusi mulle kotti, sokutas oma vahetusriiete kotid minu kaela, pani tuttuue tekli pähe ja kadus koolimajja ootama peagi algavat aktust. Mina võtsin kõik kotid selga ja läksin Pärnu maantee Literaati natukeseks sööma ja raamatuid vaatama, sest olgem ausad, sellise kotikoormaga ringi liikumine oli liiast, kuigi ilm oli õues fantastiline – päikeseline ja soe. Kui ma eeldasin, et aktus võiks hakata läbi saama ja sellele järgnenud klassijuhataja tund samuti, läksin Kirkele kooli juurde vastu. Välja imbus ta koolimajast kell 15.

Koos läksime Rottermanni kvartalisse, et kell 16 astuda sisse Flamm: flammkuchen & bar– i, kuhu ma olin broneerinud laua. Peagi jõudis kohale meie papa ja Kirke noorem venna oma kaasa ja kimbu roosidega. Tellisime meile hunniku flamme –

FLAMMKUCHEN on spetsialiteet Prantsusmaalt, Alsace’i piirkonnast.
Õhukesel leivataignal kook, mida küpsetati vanasti leivaahjus enne leivategu, ahjus oleva kuumuse ja leegi kontrollimiseks.

Jaaa need on väga, väga maitsvad. Meie viiesele kambale oli 4 leegikooki täiesti piisav kogus, et kõht täis süüa. Ma olen absoluutselt kindel, et sinna läheme me kindlasti veel ja veel. Kohvile läksime aga kohe uksest välja ja otse vastas asuvasse pagariärisse, sest Flamm-is juhtus kohvimasin rikkis olema.

Edasi suundus papa meil oma auto juurde, venna sõitis sõbra juurde sauna ja meie- kolm naist, läksime poodlema. Kolmekesi oli hea asju otsida ja passitada, sest moepolitsei oli alati omast seltskonnast võtta. Mina olingi põhiliselt selles viimases rollis, sest endale ma ei ostnud midagi. Küll aga said mitu vajalikku asja endale nii Kirke, kui minia. Kirke läks meie meeldivast seltskonnast mingil ajal ära, sest sõber tuli tema vahetusriiete kotile järgi ja Kirke ise läks kooli juurde tagasi, kus sai kokku oma klassiõdedega, et koos minna Hirveparki, kus neil kell 20.30 toimus kohtumine 12-ndate klasside õpilastega- ehk siis algas rebaste hooaeg. Meie kaks, kes me veel seltskonnast alles jäime, läksime aga ühte poodi, kust leidsime mu armsale miniale nii kauni pükskostüümi, kui ka õhema sügismantli. Mõlemad väga ilusad, murtud sinist tooni ja kvaliteetsed. Lähimale väljuvale rongile ma enam ei jõudnud, seega jalutasime kahekesi poja pere koju, andsime koerale süüa ja siis juba koos koeraga tagasi õue, sest koera oli tarvis jalutada ja mind Tallinn – Väikesesse rongile saata. Kirke jäi pärast oma üritust linna ja mina sõitsin koju.

Nii sai läbi esimene koolipäev ja ees ootas kõikide rõõmuks nädalavahetus.

Kuna Kirke jäi eelmisel päeval linna, siis mina pühendusin kodus taaskord kodutöödele, ehk siis pesud masinasse, kamin kütte ja kapid hõredamaks. Eesmärk on saada kappidega sinnamaale, et nad oleksid kõik pooltühjad.

Kamin kütte – sest kodu on muutunud üllatavalt jahedaks ja kuivati streigi tõttu tuleb kuidagi saada kuivaks pesu. Niiskustase on niigi ruumides kõrge, seega kuivatame kamina kütmisega nii elamist, kui pesu. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, eks. Kuigi jah, kuivatist on tuline puudus. Hetkel on sellega nagu on.

Kappidest võtsin käsile selle, kus üleriided-jalanõud-tööriistad/vidinad, remonditarbed jne. Poeg oli parajasti meil käimas ehk siis keldrist mingeid oma vajalikke asju vastvalminud kuuri ära viimas ning meile alt üles kaminapuid toomas. Nii lasin tal kohe vaadata üle minu tööriistade riiuli sisu, et mida sealt ta võiks endale võtta ja mis on pigem äraviskamise kraam. Minule on tarvilikud vaid haamer, naelad, kruvid, kruvikeerajad, värvirullid, pikendusjuhtmed ja mõni vidin veel, seal riiulis oli aga igasugust kraami. Sai tühjemaks, kohe kõvasti. Jalatsite riiulitest ilmusid välja 3 paari jalatseid- parim enne möödas.

Mulle päriselt meeldib tühjendada kappe, saab kuidagi kõvasti kergem hingamine. Seda vanainimeste tarbetute asjade igaks juhuks kogumise haigust mul õnneks ei ole. Ainus pahe on kangad.

Edasi võtsin ette pika kapirivi esikus, kus pesitsevad rippuvad riided ja ülemistes kappides muu kraam. 4 maast laeni kahepoolset kappi – sinna ikka mahub. Said needki jälle kõvasti hõredamaks, kuigi…..eks hõrendada annab veel.

Õhtuks jõudis laps koju ja juttu jätkus kauemaks.

Pühapäeval jätkasin koduste toimetustega ja uueks nädalaks ettevalmistamisega. Käisime poes süüa ostmas, mina triikisin-viikisin viigipükse ja triiksärke, õmblesin lapse uuele kergele mantlile vöö mida sellel polnud, aga võiks olla, parandasin riideid, mis vajasid parandamist, õmblesin valmis tellitud lasteaialapse võimlemisriiete koti. Kirke tegi meile samal ajal süüa. Sellest triikimisest/viikimisest niipalju, et ma ei tea kohe- kaks nooremat last mul gümnaasiumis mõlemad muutunud järsku viigipükste ja triiksärkide inimesteks. Iseenesest tore, kena ja korrektne riietus. Mulle lihtsalt pisut tüütu. Poeg õppis ülikooli minnes õnneks minu käe all selle töö ise ära, neiu peaks vist varem välja õpetama :P

Üks tõsine muudatus siis veel septembrist alates – nüüdsest varem magama, sest äratus on kell 5.35. Tund hiljem saaks ärgata siis, kui Tallinna suunduv rong väljuks Raplast kasvõi 10 minutit varem. Praegusel juhul jääb lapsel 21 minutit Tallinn Väikese jaamast kesklinna kooli jõudmiseks. See oleks…nibin-nabin. Jõuab või ei jõua õigeks ajaks, eriti talvel libedaga. Ja kes teab, kus mis ummikud võivad olla või jääb rong hiljaks jne. Rahulikum on minna varasema rongiga. Õnneks on teadmine, et kõik see on ajutine. Klassivend muide tuleb tal Viimsist kooli kauem, kui Kirke sõidab kodust rongiga.

Esimesed koolipäevad on olnud rõõmsad. Klass on väga ühtehoidev, õpetajatest on seni ainult head muljed. Päevad on loomulikult pikad, sest gümnaasiumis nii lihtsalt on. Teisel koolipäeval õnnestus isegi esimene hinne saada – vene keeles hinne “5” ja kohe järgmisel päeval ning reedel prantsuse keeles “5” :D Keeled on tal alati ladusalt läinud, loodetavasti ka nüüd uuena õpitav prantsuse keel. Vast ikka jääb külge, kui seda saab õppida 5 x nädalas. Mina olen kõigest unistanud, et oleks tore prantsuse keelt osata, aga tütar näed soovis ja hakkas õppima. Sellest moraal – üksi unistamisest pole mingit kasu.

Üks ütlemata armas sündmus leidis aset 7. septembril. Nimelt minu kõige ammusema armsa sõbranna vanem tütar abiellus oma Argentiinast pärit elukaaslasega. Tähistasime väiksema seltskonnaga nende armastust ja mina olin ka fotograafina ametis. Sõbranna tütar on mulle aastaid nagu oma tütar olnud, sest sõbranna ise elab ammusest ajast Soomes ja käib Eestis suhteliselt harva. Viskas ta pulmaski emale nalja, et näe, tütar pidi abielluma, et ema tuleks lõpuks Eestisse oma sõbrannaga suhtlema :D Jah, see on just selline sõprus, mis on püsiv ja südamele armas – ei saa küll pidevalt ninapidi koos olla, aga sõbraarmastus kestab aastakümneid.

Pulmast aga – esmalt toimus ilmalik tseremoonia kultuurikeskuse kammersaalis, siis jalutasime üle silla kirikusse, kus noored pandi kiriklikult paari ja siis tagasi kammersaali, kuhu oli vahepeal tekkinud võluväel snäkilaud ja tort. Oli ilus, südamlik, lõbus, palju toredaid vestlusi ja loomulikult noorpaari kaunilt tantsitud bachata.

Ja mul on noorpaari üle tõsiselt hea meel. Kohe aastaseks saav tütreke pidas samuti vanemate pulmas suurepäraselt vastu. Pikka pikka iga nende abielule! Armastust ja üksteisemõistmist.

Koos kooli algusega tekib järjest lapse kooliga seotud käimisi. Ei saa enam nii, et silkad siinsamas kodu kõrval kooli ja tagasi koju. Kuna esimene kooliaasta uues koolis, siis olin korralik ja läksin kohale. September- klassikoosolek ja arenguvestlus. Oktoobris oli üldkoosolek.

Ja muidu on september valdavalt sügisega kohanemine. Minu rõõmuks oli õues arvestatavalt soe ja vihmagi anti vaid natukene. Lapsega kohtume nagu koit ja hämarik, sest tema läheb valdavalt 6.33 rongiga linna(näeme pool tunnikest hommikul) ja tagasi jõuab tavaliselt kell 18.30, siis sööme, õpib ja hiljemalt 21.30 on meil öörahu. Mõnel õhtul jõuab päris hilja koju ja siis pole muud, kui pessu ja magama. Näiteks siis, kui otsustab minna EMTA-sse kuulama tudengiteisipäeva kontserti või on mõni teatrikülastus jne. Sel juhul peale tunde kusagile kohvikusse sööma ja õppima ning edasi kontserdile ja siis alles koju. Kui on mingi kooliüritus õhtusel ajal, siis vaatab, kelle juurde ööseks läheb. Variante õnneks mitmeid. Kui teise õppenädala hommikul kamandasid abiturientidest “jumalad” 5.45-ks rebased Hirveparki, siis tuligi jääda ööseks venna juurde, kes viis õeraasu varahommikul rebaste-jumalate kokkusaamisele.

Vabariiklik XX lastetöötajate päev oli minul seekord Kuressaares. Ehk siis kuna mandrilt saarele sõit, toimus üritus lausa kaks päeva ja ööbisime Grans Rose SPA-s. Polnudki Saaremaale pikemat aega sattunud. Tore oli ning üldine arvamus, et kaks päeva ongi väga hea, sest kui ainult üks päev, siis jõuad hommikul tuttavatele kolleegidele tere öelda, istud päev otsa ja kuulad ettekandeid jne ning siis hakkavad osad juba bussidele jooksma, et koju sõita. Kahe päeva jooksul jõuab aga kuulata, vestelda, puhata ja huvitavaid/kasulikke vestlusi pidada ideid genereerida jne. Nali naljaks, aga ega ma selle kahe päeva jooksul Kuressaare linnas ei jõudnudki jalutada, sest kava oli tihe. Esimesel päeval Kuressaarde sõites tegime korraks peatuse Muhu pagari tehasepoes, et koju leiba osta ja siis läksimegi otse kokkusaamisele, kus esimese asjana sõidutati meid suure bussiga kahte väiksemasse rahvaraamatukogusse nende eluoluga tutvuma. Pärast ekskursiooni saime asjad hotelli viia ja läksime tagasi Saare maakonnaraamatukogusse, kus toimusid õhtused ettekanded ja pärast ka vabas vormis vestlus ning näksimine. Päris õhtul õnnestus 1,5 tunniks aga hotelli SPA-sse minna, kolleegidega saunas käia ja siis magama minna. Teine päev oli otsast ääreni ettekandeid täis ja ees ootas kojusõit. Mis nüüd Grans Rose-d puudutab, siis kunagi olen seal ainult SPA-keskuses käinud ja ööbinud mujal. Ikka päris ammu. Nüüd ka ööbitud ja väga meeldis. Hommikusöök oli lausa ootamatult rikkalik ja mitmekesine.

Ahjaa, klassi koosolekul käisin ära. Esmalt oli A ja B klassi vanemate ühine kokkusaamine väikese maja auditooriumis ja sinna läksime maa-alt…….no korralik labürint ja üllatuslikult palju elu seal tänava all neil. Direktor oli meid tervitamas, rääkis pisut üldistest asjadest. Veidral kombel on ta härra Lauri Leesiga väga sarnane inimene. Igatahes äärmiselt sümpaatne. Edasi läksime siis kumbki klass oma laste koduklassi, kus kohtusime klassijuhatajaga, kuulasime mis tal öelda on ja üritasime omavahel tuttavaks saada. See on….keeruline, sest kuna lapsi veel ei tunne, siis ei aja ka vanemaid lapsega kokku. Nendel, kelle lapsed seal esimesest klassist õppinud, on muidugi lihtsam, aga küll me tuttavaks saame. Igatahes koosolek oli konstruktiivne, kõik vajalik teave slaididel ja need saadeti pärast e-mailile, et ka puudujad oleks informeeritud. Klassijuhataja meeldib väga lapsele ja meeldib mulle ka. Kooli lipukiri meeldib mulle samuti – “Väärikas igas olukorras” ja meeldis ka direktori ütelus, et…” lisaks sellele, et me püüame siit koolist välja saata tarku, arukaid noori, tahame me, et neist saaks head inimesed. See on ülioluline, vaadates tänast pilti.” No ja siis läksime koos meie papaga koju, õigemini esmalt otsisime tema auto üles ja siis sõitsime kodu poole.

Õmblesin tütrele seeliku, sest sügisel on tore pikema seelikuga koolis käia, mitte iga päev viikaritega. Kapis seisis tükk Lillestoffi paksemat trikotaaž-teksat, kus lustakad kiilid peal. Kunagi õmblesin sellisest meile retuus- pükse. Jääk on täpselt nii suur, et saan sealt endalegi ühe seeliku ja siis on jälle kapist üks kangas väljas. Eksole, kangana väljas, rõivana teises kapis tagasi. Aga…mulle tundub, et lapsel pole kunagi kapis riideid küllalt. Ikka on midagi puudu ja siis käib minu kapis tuulamas – kus puhub tegelikult tuul. Seega, muudkui õmblen.

Endale õmblesin mustad peenikese triibuga viigipüksid. Iseendale saavad asjad valmis tavaliselt nii, et mul homme on seda asja tarvis. Nii oligi, pidin minema järgmisel päeval ühte kohta, kuhu teksadega ei lähe ja selliseid klassikalise stiiliga viikareid mul polnudki enam aastaid olnud. Tegelikult üks nädalake enne luusisin Tallinnas poodides ja proovisin taolisi jalga…ega nad ei maksnudki palju, 20€, aga siis tuli meelde, et mul on tegelikult sisuliselt samasugune kangas kodus olemas ja kangaid tuleb vähemaks õmmelda. Igatahes on mul nüüd viigipüksid kapis jälle olemas. Omal ajal oli vastupidi, teksaseid oli heal juhul 1 paar ja mitu paari viigipükse. Praegu avastasin, et täitsa viigipüksikriis ja mitmed teksad kapis oma õhtut ootamas. Miks ootamas? No otsa hakkavad saama ja mugavaid poest leida on keeruline. Ju siis peabki taas viigipükstele üle minema.

Ja…käisin ära lapse arenguvestlusel. Mis seal nüüd väga arengut vaadata, kui koolis käidud alles napp kuu, aga tore oli klassijuhatajaga korralikult juttu ajada. Sain rohkem koolist kuulda ja õpetaja sai rohkem preiliga tuttavaks. Äärmiselt meeldiv klassijuhataja ja väga sümpaatne kool, kuhu oma lapse kolmeks aastaks usaldasin. Hindeid on esimese kuuga pandud muljetavaldav kogus, aga meie suureks rõõmuks kardetud tagasilangust oluliselt polegi. Ju siis ongi asi rohkem õppijas endas, kui et vahetatavate koolide tasemevahes. Tasemel on vahe kahtlemata, õppekoormus on kõvasti suurem, aga lapsest oleneb see, kas ta õpib või ei õpi. Lapsele endale teeb eriti rõõmu see, et klassis pole noori, kes jätavad õppimata. Kõigil on tugev õpimotivatsioon ja töötahe. Jah, tõusmised on väga varajased, päevad pikad, kodus õppimist palju, magama minna tuleb hiljemalt kell 22, aga…jõuab muudki. Kontserdil-teatris-muuseumis käia, segakooris laulda, ansamblis laulda ja Leelo kooris käia. Ei ole lihtne, aga tahte korral teostatav.

Jaaaaa, hea uudis oli see, et ekskursioonile Rooma lähevad nad mitte aprilli koolivaheajal, vaid kooliaasta lõpus. Jess!!!! See tähendab seda, et meie enda plaane kevadisel koolivaheajal see sassi ei löö, nagu me pelgasime. Õpetajal pole õnneks võimalik aprillis lastega reisile minna ja meile sobib see suurepäraselt. Rääkides koolivaheajast…see esimene tuli ikka väga kiiresti.

Üle mitmete aastate käisin septembris sõbrannaga Tallinnas valgusfestivalil. Eelmisel õhtul käis tema mul külas ja tulime mõttele, et võiks minna. Kunagi, kui seda Kadriorus tegema hakati, käisime Kirkega seal igal sügisel. Isegi vihmase ilmaga. Kui aga mina tööle ja Kirke kooli läks, jäi see lõbu ära. Üritus toimus nädala sees ja kuidagi ei sobinud enam meie ajakavasse, sest hommikul tuli tööle ja kooli minna. Muidu olime ikka peale festivali mõne minu sõbranna juurde ööseks jäänud. Praegusel ajal on valgusfestival venitatud lausa mitmepäevaseks ürituseks. Käisime laupäeval. Kummalisel kombel sellist vaimustust ei tekkinudki, kui aastaid tagasi, aga tore õhtu oli sellegipoolest. Pisut liiga palju rahvast lihtsalt. Viimase rongiga tulin koju ja oli tore.

Kuu viimasel päeval olin tööl, aga sedakorda teistmoodi, kui muidu. Nimelt lõpetasin maakonna Suvelugemise projekti ja sel puhul toimus meil kultuurikeskuses tänupidu. Improteater Impeerium tegi palju nalja, kõik lapsed said sügiseks helkurkangast raamatukogu logoga seljakotid, parimad tunnustatud ja kringel söödud. Vahva oli. Juba 11-ndat korda pidasime pidu.

Ja ilmateade :) September on meid hellitanud päevasel ajal väga soojade ilmadega. 27. septembril, kui käisin lapsega arenguvestlusel, liikusin õues täiesti õhukese linase triiksärgi ja viigipükstega. Jaki panin peale alles õhtul hiljem rongijaama jõudes. Aitäh ilmataadile selle kingituse eest, et saime kuu vähem kogeda santi suusailma. Aasta tagasi läks septembri algusest kohe nii külmaks, et kuu algusest hakati kütma ja oktoobris oli lumi maas. Sel aastal algab kütteperiood ilmselt meie suureks rõõmuks alles oktoobris. (Kole külm oli tegelikult kodus, aga riided abiks)

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Jõulud ja aasta vahetamine

Jõulud tulid ja olid.

Olime sel aastal koos 24. detsembril ja kitsama ringiga, kui tavaliselt ehk siis vaid pojad oma kaasade ja lastega ning meie Kirkega. Ok, koerad ka. Osadele lihtsalt ei sobinud kuupäev ja saame kokku muul ajal.

Kella 14-ks olid kõik meil ja alustuseks läksime hoopis koos õue terviserajale jalutama ja pilte tegema. Koerad said oma isu täis möllatud ja meie kõik põsed punaseks.

Tuppa jõudes katsime kiirelt külmlaua, et kustutada esmane nälga ja samal ajal läks praad ahju ning varsti sinna järgi ka juurikad verivorstidega. Prae valmimiseni jagasime jõulukingitused laiali, sest lastel on teadupärast lühike kannatus. Kaua sa ikka jaksad neid kuuse all vaadata. Kuni kingitused lahti nokitud, uudistatud, rõõmustatud ja tänatud, sai praad valmis ning kella kuue paiku, nagu vanal heal ajal, istus pere jõululauda sööma.

Kingikottidesse panustasin ma haigusele vaatamata päris mehiselt. Tellimuse peale õmblesin sõbrannale 4 patja, mis läksid omakorda tema lapselastele jõulukingiks.

Ma ei tea, mis selle kella kuuega jõululaupäeval on, aga oma lapsepõlvest on meeles, et kella kuueks pidi olema kuusk ehitud, toad korras ja laud kaetud. Nii käis meil kodus asi ka sügaval nõukaajal.

Tore õhtu oli. Sõime, lobisesime, mängisime mänge ja hilisõhtul läksid kõik laiali. Üks poja oma perega paar tänavavahet edasi oma koju ja teine poja oma naisega sõitsid edasi Pärnu, kus järgmisel päeval ootas neid uus perekondlik jõulupidu.

25-s detsember kulges rahulikus tempos. Vanem poeg tõi lõunaks meile oma koera ja ise sõitis kaasaga linna sõprade poole. Meie siis olime koerakantseldajad. Tegime pika tiiru koos kutsaga surnuaeda ja poodi ning vaatasime telekast “Eia jõulud Tondikakul” filmi. Mina leidsin pärast veel mõne kauni kontserdi, mida vaadata ja lõpuks kuulasin “Plekktrummi” saates vestlust meie nunnu pianisti Sten Heinojaga. Ütlemata armas vestlus oli, aga Sten ongi armas inimene ja suurepärane muusik.

26-ndal käisid lapsed koos maal vanade juures, mina jäin koju, sest mingi nohulaadne toode hakkas mind jälle õhtust kiusama ja igaks petteks seda vanade juurde ei viinud, sest eks see vanainimeste tervis ja immuunsus on nagu on.

Mina panin vahepeal koogi ahju, sest hiljem oli plaanis minna Kirkega poja juurde sauna. Juhtus aga see, mida on mul detsembris lausa 3 korda elu jooksul juhtunud – praeahi lõpetas minuga kööstöö. Loomulikult sel ajal, kui kook oli ahjus. Tänu taevale sai kook peaaegu valmis ja külla minnes pidime vaid 10-ks minutiks koogi järelküpsema panema. Fakt aga jäi faktiks, praeahi enam tööle ei läinud.

Õhtu oli sellegipoolest mõnus. Lapsed olid toonud söömiseks aasia toitu, kook sai valmis, saunas oli ülimõnus.

Järgmisel päeval tuli paraku minul tööle minna ja ma olen jätkuvalt seda meelt, et alates jõuludest peaks olema kõikidel inimestel, kel vähegi töö iseloom võimaldab, puhkus kuni uue aastani. Et sellel pimedal ajal tekiks rohkem võimalust tõepoolest puhata ja lähedaste seltsis aega veeta.

Kõik orhideed on õide läinud

Samal päeval viis poja ka praeahju remonti ja mina leidsin remondimehe, kes tuli vaatama meie pikalt hingetuna seisvat pesukuivatit. Et selline huvitav teema aasta lõpus, aga…ma võtan seda kui tavalist elu osa ja see on ammu selge, et tänapäeva tehnika peab vastu ehk aasta peale garantii lõppu, ei enam. Kuigi…esimesed kaks praeahju surid õnneks oma loomulikku vanadussurma.

Praeahi jäi paraku aastavahetuseks remonti, sest saba oli andnud mingi ülekuumenemiskontrolli jubin ja uus tuli linnast tellida, mis üsna loogiliselt ei jõudnud enam aasta lõpus remonditöökotta. Noh, või vähemalt nii mulle öeldi. Ehk siis uuel aastal saab üsna pea oma praeahju töötavana tagasi. (3.01.24 oli praeahi kodus tagasi) Päris ebamugav on teha süüa ainult pliiti kasutades. Hommikuti on ahjuroogade valmistamine kõvasti aega säästvam tegevus, kui pliidi peal möllamine. Kuivatiga on nii, et ilmselt on viga elektroonikas ja vaatamas käinud remondimehe pädevusse see ei kuulu, aga seda oskas ta öelda küll, et kindlasti saab masina õige spetsialist korda ja ära visata pole teda veel mõtet. (Praeahjuparandaja tuli kuivatit 8.01.24 vaatama ja arvas, et elektroonika vahetamine+remont läheks tarbetult kalliks maksma, teadmata, kas masinast ikka elulooma saabki)

30. detsembril helistas Kirkele klassivend ja otsustas tüdruku aastavahetuseks linna kaaperdada, mis tähendas seda, et sõitsime kahekesi pealinna aasta lõppu tähistama. Linnas on restorane rohkem kui küll, aga kui minema hakkad, on pea tühi. Võtsime ühendust linnas elava pojaga ja saime hulga soovitusi. Tema ikka tööalaselt käib perioodiliselt väliskülalisitega õhtustamas ja orienteerub Tallinna söögimaastikul paremini. Valisime välja kesklinnas asuva restorani nimega Päris ja lootsime, et pääseme sisse. Aasta lõpus käiakse päris palju sõpruskondadega väljas söömas ja ega see polegi iseenesest mõistetav, et kohti on. Õnn oli siiski meie poolel ja üks kahene lauake prantsuspärases restoranis oli meid täitsa ootamas. Mis ma ütlen? Mõnus koht, võib teinegi kord minna. Toit väga maitsev, teenindus suurepärane ja atmosfäär pariisilik. Hinnaklass üsna selline, nagu nooblimates paikades ikka. Ei midagi üleliia kallist ega ka mitte liiga odav.

Mõnus ja hubane õhtupoolik oli meil kahekesi, seda enam, et selliseid olukordi tuleb viimasel ajal ette päris harva. Valdava enamuse ajast kululutame me paraku õppimisele, tööle ja toimetamisele. Seega igati väljateenitud õhtusöök.

Ja oligi käes aasta viimane päev. Magasime kaua, käisime jalutamas ja poes, tegin meile õhtusöögiks pannijuurikaid ja kotlette mulgikapsaga, sest ahjupraadi ilma ahjuta ei tee. See oli meie esimene aastavahetus, mida veetsime eraldi. Eks seda oli ka oodata, sest vanus lapsel sealmaal, et omad käimised. Noh, läks tegelikult pika hambaga, sest ta armastab magada kodus :D, aga otsustas siiski minna. Mina sammusin kella 18.30 ajal poja juurde, kus oli juba seltskond koos ja möllu jagus kõvasti. Kaks koera ja 8 last…see pole niisama. Pisut enne keskööd läksime õue ja võtsime kenasti uue aasta vastu. Aga küll see aasta lõpp lähenes ikka visalt, kõik käisid ja ohkisid, et kaua veel :D

Mina jõudsin koju tagasi kell 02.10, Kirke hommikul pisut enne 12. Magada öösel ei saanud ja lubas järgmisel aastavahetusel kodus olla, sest tema tahab magada :D

Tulgu ta mõnus. See 2024. Hommik tuli särava päikese ja selge taevaga. Olgem kõik hoitud ja olgu meil südamerahu!

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment