Need kaks pilti jah pole ei siit ega sealt. Ei osanud neid kuidagi kusagile juurde haakida, aga samas nad meeldisid mulle:)

Piiluplika

Aguliplikat tegemas :P

Laps kasvab. Juba hakkavad tekkima põnevad ideed ja kindlasti on üks osa lapsepõlvest enamusel lastest puude otsas ronimine. Mulle meeldis lapsena ka ronida. Kohati meenub, et puude otsas ma elasingi. Niisama, onni ehitamas, luurekat mängimas, mõtteid mõtlemas, kaugemale vaatamas….igaks asjaks oli puu hea abivahend. Ka selleks, kui vahest lihtsalt omaette olemise isu ja tundus, et puu lohutab, kui teda kallistada. Puu otsa ronisin siis ka, kui oli vaja vaadata, kas isa juba mööda jõge kaatriga kodu poole sõidab, kui ta juhtumisi ilma minuta sõidus oli. Seda juhtus õnneks küll väga harva.

Vaikselt hakkab ligi hiilima…..sügis :) Esialgu kuldne ja särav. Päeval ei saa nagu väga aru, kui just punetavaid puid - põõsaid ei silma, aga õhtul, õhtul, kui vaatad taevas tähti, on tunda juba öö hingust….sügis tuleb. Pimedus on pimedast pimedam ja kui juhtub veel, et pilves…. lihtsalt ongi kottpime. Sõna - sõnalt.
Päevast suvesoojust nautides tegime ühel päeval pihlakapilte :)

Merd saab vaadata mõlemalt poolt. Maalt ja merelt :) Ja vaadata võin ma merd lõpmatult. Igalt poolt, igal ajal ja iga ilmaga.

“Päike vajub loojumiseelsetesse toonidesse, kuld imbub õrna ihuroosasse.
Olen elanud oma elu meelte kaudu, vaadanud sellele, kogenud seda läbi valguse ja emotsioonide prisma.
Puudutades, kombates. Nüüd püüan olla mitte vähem romantiline, kuid praktilisem….”………keegi nagu tunneks mind :D

Nagu meil viimasel ajal kombeks, käime tipsuga õhtuti pikemal jalutuskäigul. Tema rattaga, mina jalgsi. Nüüd, kui ta on õppinud ratta seljas ennast kindlamalt tundma, kui enam ei kohuta mäest alla sõitmised ja pidurdamine käpas, on kõik palju lihtsam. Järk järgult hakkab ta ka füüsiliselt jaksama teha pikemaid tiire. Praeguse tempo ja marsruudi pikkuse juures on just paras jalgsi koos temaga kõndida. Kasutan juhust ja teen vahepeal pilte, kui laps puhkab või on midagi põnevat avastanud. Täna käisime õunaaias. Proovisime, kuidas on sõita kruusateel, vaatasime veskit, avastasime hiidlehe, kännuseene ja puus veidra augu, mis lapse meelest oli jalajälg:) Praegu on meil veel põnev.Varsti usun, hakkab meile selline variant kitsaks jääma ja tahaks kaugemale. Jaajaaa, peame hakkama oma prioriteete üle vaatama, et jaksaks osta emmele ka ratta :D Hakkame ntx vähem sööma :P

Üks suur hiidleht :)

Seen :P

Loojub nii…

Ja loojub naa…:)