Eilsega lõppes meil Laulustuudio hooaeg ja lapsed lasti koolivaheajale. Ikka selleks, et sügisel alustada puhanuna ja värskena uuesti suure hooga.
Mis seal salata, ka vanemad on kevadeks väsinud laste edasi tagasi vedamisest. Paraku nii aga on, et Laulustuudio eelkoorile ehk kõige väiksematele on vaid päevased ajad. Edasi on juba koolist tulevate laste aeg ja pärusmaa. Mis seal ikka. See aeg tuleb lihtsalt üle elada ja hakkama saada. Küll kasvavad ka väikesed laujad nii suureks, et saavad hakata ise kooli ja stuudio vahet käima.
Võiks ju suhtuda nii, et ah milleks ma ikka rabelen. Teeks parem selle aja palehigis tööd ja saaks rikkaks :D Paraku ma tunnen, et lapse ees on vanemal ka vastutus, kui oled ta siia ilma sigitanud. Mitte vaid materiaalne vaid eelkõige moraalne. Laps peab saama olla kellelegi oluline, et temast kasvaks tubli ja hea inimene. Inimene, kes oskaks väärtustada teisi ja iseennast. Ka see, et me leiame oma laste tugevamad küljed ja aitame neid arendada, kuulub lapsevanema kohustuse hulka. Lapsega tõesti tegelemine võtab aga päris suure osa lapsevanema ajast. Eriti siis, kui sa pole lapsevanem, kel on aega vaid siis, kui kõigest muust seda va ajakest ehk üle jääb. Kui üldse jääb.

Eile oli Laulustuudio väiksemate laste Kevadkontsert. Laulustuudio kevadised ja talvised kontserdid on Raplas alati tasuta ja täissaalidele. Eile astusid üles stuudio eelkoor ja mudilaskoor, poistekoor ning kaks eelkoori solisti ja 6 mudilaskoori solisti. Kanti ette 32 koori – ja soolopala. Lastele anti kätte väga toredad hooaja lõputunnistused ja kõrvalruumis oli nendele kaetud kringli-morsi laud koos kommide ja küpsistega. Lastel oli kõvasti lustimist. Tublid on need meie väikesed lapsed.

Mudilaskoori eelkoor viimast korda selles koosseisus. Sügisest lähevad 6 last kooli ja seega ka edasi laulma mudilaskoori.

Lapsed laulavad ikka koos liikumisega :) Muidu jäävad ju kangeks kohapeal seismisest. Ja selle vanuse temperament lausa nõuab liigutamist.

Kirke ja tema ” Lapse palve päikesele”. Koor saab solisti etteaste ajal puhata.

Kui tunnistused kätte jagati, võttis see enamuse neidistest ikka täitsa tõsiseks ….ikkagi tunnistus, mis sest, et väga lustakas :) Tunnistusel näiteks olid sellised “õppeained” nagu: suu lahti laulmine, südamega laulmine, rõõmsalt laulmine, liigutustega laulmine, peast laulmine….ja lõpuks ikka kenasti õpetaja Thea allkiri ka :)

Ja siis….. tuli pidu :) Kui kõht kringlist ja muust magusast täis, läks lustimiseks. Poistekoori noor mees tuli meie tüdrukuid vallutama :)

Koorikaaslased ja lasteaiakaaslased, kellest 2 lähevad nüüd siis sügisel kooli ja laulma suurematega…

Päris pisikesed tikkusid ka juba lavale ja eks jäljendamine on üks selle vanuse lemmiktegevusi :)

Lõpuks tuli mõni kalli-kalli pilt ka teha :)

Koju jõudsime peale 9 õhtul. See, et mina lootsin, laps on nüüd väsinud, oli ennatlik lootus. Sellel lapsel jätkus jaksu laulda öösel kella üheni, siis lõpuks kustus ära. Kõigepealt suunduti rõdule ilusat õhtut nautima ja laulu lõõritama ja pärast toas sain ma kuulata enamusest kontserdil esitatud lauludest ikka salmi kaupa või lausete kaupa. Kõik korraga ju meelde ei jää :D Elav raadio meil kodus :)

Kokkuvõtvalt võib öelda, et väga hea hooaeg on olnud. Laulukarussellil läks meil hästi. See, et maakonnas finaali ei saanud, on ka hästi. Kirke ju alles väike ja aega küll. Esinemiskogemusigi vähe. Rõõm laulust on tähtis ja see, et vaatasime kõik kontserdid ära. Ei lasknud nina norgu, et finaalis ei esinenud vaid olime rõõmsalt omadele kaasa elamas :) Kogu teema kokkuvõtteks jääbki lõppu üks pilt, mille eest suur tänu Kristale. Foto on tehtud Rapla valla Laulukarusselli võistlusel, kust Kirke tuli koju eduka II kohaga. Mina olin võistluse ajal jänes ja pilti teha ei tahtnud, pigem elasin lapsele kaasa :)

Neljapäeval oli tore kokkusattumus. Ilus ilm, issil oli aega ja meie olime vabad. Nii sai teoks üks tore perepäev. Teadupärast ilusat ilma pole meil sel kevadel ülearu olnud, seega – meil vedas. Täna juba sajab. Kevad – suvisel hooajal on issi ka meil selline busyman, et koosolemise aeg on arukas broneerida :) Õnnestus seegi. Kui ilmad lähevad ilusaks, pole meiegi väga paiksed ja tubased. Viuhh siin ja viuhh seal, planeerimisest tuleb harva midagi välja, sest plaanid tekivad sõna otseses mõttes jooksu pealt. Tipsil on omad tegemised ja esinemised ja peod, minul omad tegemised ja toimetamised ja tööd. Ja siiski – eile meil kõigil kolmel klappis.
Alustasime kohe varakult. Natuke enne 10 suundusime loomaaeda. Kuna meil aega oli käes kohe kõvasti, siis me tõesti loomaaias jalutasime, ei jooksnud läbi. Vaatasime üle kõik karud ja tiigrid, lõvid ja lepoardid. Laps joonistas juba linna sõites oma märkmikusse puuris istuvat lõvi ja loomaaias enamuse teest lõvi puurini uuriski, millal juba lõvi tuleb. No seekord oli lõvi oluline. Teinekord on mõni muu loom oluline. Mulle endale meeldisid seekord mitmed huvitavad linnud. Sulestiku värvid ja mustrid on ikka vapustavalt ilusad. Looduse kunstiteosed. Loomadest on seal ennemgi pilte tehtud ja sellepärast ma keskendusin rohkem vaatamisele ja lapsega arutlemisele, aga kohustuslikud loomaaiapildid jõehobu kuju seljas said ikka tehtud. Ja mõned veel.

Ahvid olid muidugi ka põnev teema. Küll igasugused pisikesed ja piiksuvad küll troopikamaja šimpansid.

Loomaaia ühes renoveeritavas ja võrguta vanas puuris kasvas üks imeline puu ja nii nagu ma sisimas kahtlustasin ning peale paari inimesega konsulteerimist kinnitust sain, oli see magnoolia. Veel täiesti lehtedeta, aga imeliste õitega.

Kuna loomaaias pole veel ametlik hooaeg avatud, käib seal praegu hoogsalt haljastamine ja kopsimine/ kohendamine.
Suurest kasvuhoonest veetakse välja suuri ja ilusaid taimi. Kõikjal midagi istutatakse. Tekkis kohe tahtmine pisut suvisemal ajal sinna tagasi vaatama minna. Just seda haljastust ja taimi.
Kirke leidis ühe draakonipuu all varju :)

Praegu aga on see aeg, kus puud – põõsad õitsevad ja väikesed lehekesed kasvavad.

Ja milline on loomaaia metsaalune….see lihtsalt valendas ülastest. Neid oli seal palju. Väga, väga palju !

Lõpuks, kui olid vaadatud ka viimased linnud, kaamelid ja kitsed, jõudsime tagasi autosse. Oh, jalad tahtsid tõesti pisut puhata.
Kõht lõi pilli ja järgmine üritus oligi söömine, peale mida oli kellaaeg just sinna jõudnud, et kesklinnas oli Tivoli oma uksed avanud.
Kirke on juba paar aastat unistanud vaaterattaga sõitmisest. Eks ta kusagil lastesaates seda nägi ja nii ta siis minu käest perioodiliselt küsis, et kas me võiksime minna sõitma sellisega. Kui vanasti oli vaateratas statsionaarselt vähemalt Pärnus ja Narvas kindlasti olemas, siis nüüd pole meil Eestis vist sellist püsivat võimalust enam ammu kusagil olemas. Nii oligi, et kui ma kuulsin mõne aja eest, et Admiraliteedi basseini juurde on ennast sisse seadnud Tivoli ja seal on vaateratas – oli asi otsustatud. Lapse unistus tuleb täita.
Tänapäeval on muidugi lõbustuspargis käimine kulukas lõbu. Oma lapsepõlvest mäletan, et suviti oli Tallinnas ikka TÅ¡ehhi Lunapark ja seal sai mitmel aastal käidud. Jõukohane oli see enamusele inimestest. Tänasel päeval vaateratta ja paljude teiste atraktsioonide pilet 5 € paneb kahjuks ilmselgelt paljud kurvastama, et sellist hinda maksta ei jõua. Soetasime igatahes meiegi kalli raha eest piletiriba, mis oli kirjade järgi soodus ja suundusime rõõmsalt vaaterattale. Tavapiletiga on sõit vaaterattal – 4 tiiru – meiesugusele perele 13€. Sooduspiletiribaga sai naaatukene odavamalt. Päris vahva oli sõita kõrgele ja vaadata kaugele. Ikka linna poole ja mere poole. Pisut aeglasemalt oleks võinud ainult see kaadervärk sõita. Laps aga oli rõõmuus ja endal oli ka tore.

Mina tegin esimest korda linnapilti nii kõrgelt :)

Ja õnneliku näoga laps.

Järgmine lõbustus oli autodrom. Laps läks issiga lõbutsema ja mina jäin raja äärde plõksutama. Lusti jagus. Laps naeris ja issi lustis sajaga. Issil vist oligi lausa lõbusam, kui lapsel :D Igatahes rahul olid mõlemad. Mina sain ka mõne pildima pildi ja mõne udusema pildi :D

Peale autosid läksime vaatama, mida siis veel, sest mõned kontsud olid veel käes. Alguses tekkis mõte, et ameerika mäed…aga, laps meil andis nõutud pikkuse küll välja, kuid mitte vanuse. Nii pidi see mõte maha jääma. Ega seal sellele vanusele väga valida pole. Kas ei lasta peale või on liiga titekad. Valituks osutus nn hirmutuba. Käuladesse mahtus korraga 2 inimest. Issi lapsega mahutasid ennast ühe sisse ja issi arvas, et ma võiks ikka ka seal ära käia. Sõitsid siis nemad kahekesi sisse ja vahipoiss pani kõrva vastu seina :P Ilmselt oli mingi õige karjatus signaaliks, et järgmise sõiduki võib teele saata. Siis küsis poiss minu käest kavala näoga, et kas ma olen sõiduks valmis? No ma siis küsisin vastu, et ohoo, kas keegi tuleb kohe kallale, et peaks ennast valmis panema? :P ja sõit algas…terve selle tee peale ei võpatanud ega ehmatanud ma ühtegi korda :D Mõtlesin vaid, et miks need imelikud kujud siin karjuvad ja ainus mure oli, et pimedas pead ära ei lööks. Enne lõppu siristas miski asi veel sutsuke vett, aga õnneks mitte nii palju, et ma kaamera pärast oleks pidanud muretsema. Valgusesse välja sõites oli mul ees ilmselt väga hämmingus nägu ja kehitasin õlgu. Ah et selle eest küsitaksegi siis raha? Laps ei olnud ka kiljunud, kuigi ta on meil päris kõva kiljumismeister. Küllap ta tundis ennast papsi kaisus turvaliselt.

Viimasena läks Kirke oma lemmikatraktsioonile- traksidega batuudile :D Nendeta ei möödu meil ühedki Merepäevad ja ei saanud Tivolistki minema.

Õhtu lõpetuseks üks mõnus Lulu pardal istumise pilt :)

Kui me lõpuks millalgi õhtul koju maandusime, olime väsinud aga õnnelikud ja läksime veel õue, sest üks obejktiiv tahtis proovimist, vot nii :)

Jah, täpselt nii saab, kui teed juhuslikult hea ostu.
Mõned kuud tagasi astusin läbi sekkarist ja leidsin juhuslikult sealt tüki musta trikotaaži, mis maksis täpselt 2,50.
Kangas seisis kapis, kuni oli tarvis musta värvi riideid. Käärid sisse ning tulemuseks on lapsele üks pluus ja kahed retuusid. Pole paha.
Mitu raha oleks kulunud ostes need 3 eset poest? Oletan, et minimaalselt 17. Meil kulus vaid 2,50. Ok, ma ei arvuta siin sisse ema töötunni maksumust :D Ema teeb lapsele rõivaid ikka suurest armastusest ja öötundidest ja ausalt, sellest uneajast polegi kahju.
Pluusi tegemiseks kasutasin hiljuti tehtud põhilõike muudatust, mille järgi tegin ka ühe valge pluusi. Seekord ei ole kaelus kaunistatud vaid tavaliselt ääristatud. Kaunistuseks on hoopis üks lipsuke, mida saab ära võtta ja mille tegin mummulisest kangast. Nii on võimalus kaunistada musta pluusi iga kord vastavalt hetke soovile ja vajadusele. Sel korral pidi meil pluus ja retuusid lihtsalt sobima koos punase mustamummulise seelikuga, sest laps on lasteaias emadepäeva peol näidendis lepatriinu ema :)
Seeliku tegime polüestersiidist mille all on õhuke vooder ning voodri ääres võrkkangast sats, et seelik ikka kohevam oleks. Seelikul lõiget pole. Sirge tükk, üleval ääres kummikanal ja kogu lugu.

Ja oligi käes emadepäeva pidu. Ilus ja armas oli vaadata lapsi, kes nii õhinal esitasid emmedele näidendit. Vahva lepatriinulugu, kus täpid läksid tuulega kaotsi ja kuidas lepatriinu ema õmbles oma tütrele peoks kleidile uued täpid. Kui ema oli väsinud, käis tütreke poest emale limonaadi toomas ja teel kohatud põrnikad, mesilased ning liblikad saatsid kõik midagi emale külakostiks. Lapsed olid tublid. Esitasid veel kambas emmedele mõned laulud ja Kirke laulis üksi ühe laulu. Nii see pidu läks. Igal emal heldimusnaeratus näol, vaadates oma armsat silmatera.

Lepatriinu ema :)

Lepatriinu emme oma tütrega, kes tõi emale korviga head ja paremat.