Pikk dressipluus ehk hoodie väikesele piigale

Väikestele tüdrukutele pole roosat kunagi liiga palju, ka jänkusid pole neile liiga palju. Eriti siis kui saadakse alles neljaseks. Just sünnipäevaks see mõnus dressikas saigi õmmeldud. Jällegi üks kangas, mis on päris pikalt kapis seisnud ja oma aega oodanud. Ostsin selle kunagi Studio Liv Fabriksist, kangas tellitud MColors-ist ja kanga serval päris tootjat kirjas ei olnud. Paksus on igatahes just parasjagu mõnus. Mitte liiga paks ja mitte liiga õhuke. Veidi ehk paksem, kui Frensh Terry kangad, aga seest pole uhutud. Ostetud ilmselt aastal 2016, seega seda enam küsida pole mõtet.

hoodie

hoodie

Lõige on pärit ei tea kust. Leidsin oma lõigete hunnikust enam vähem paraja suurusega tavalise raglaanlõike ja kohandasin vajalike pikkusmõõtude järgi parajaks. Raglaan pole päris kumer vaid kergelt nurgeline. Servad on viimistletud sobivas hallis toonis soonikuga. Kapuuts oli lõikena tavaline, aga ehitasin ta ringi selliseks, et ülekäigud oleksid kohe päris pikad.

hoodie

hoodie

Selline kapuuts on hea ja mugav just sellepärast, et jahedama ilmaga õues on kael kenasti kaetud. Mulle selline variant väga meeldib ja lapsele on see mugav. Pole tarvis eraldi salli kaela panna. Kapuuts on kahekordne, seega üsna toekas.

hoodie

Nüüd tuleb muidugi sünnipäevalapse õele samuti selline hoodie valmis õmmelda. Preili valis endale juba kanga välja ja nüüd sõltub see vaid minu ajast ja näppude nobedusest, millal rõivatükk valmis saab. Igatahes ma usun päris varsti.

hoodie

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Kevadine monoloog

Minu viimasest heietusest on möödas lausa üle kuu. Aeg liigub hämmastava kiirusega ja vahepeal on paras tegu saada aru, kuhu ma parasjagu teel olen.
Õues on lõpuks kevad ja energiat jagub enamasti mitme inimese eest. Kas just muidugi päris kahe, aga pooleteise eest ikka. Kui peale seitset hakata töölt koju tulema, ei olegi enam pime. 22 minutit kiiret kõndi ja isegi koju jõudes on ikka veel valge. No mis ma räägin, valge on praegu juba üsna pikalt. Nii, et isegi ajataju kaob ära. Valgus on seljatanud pimeduse, juhuuu!
Päeval on enamasti mõnusalt soe ja päikeseline, kuigi vahest tuleb ette üsna viludat tuult ja on esinenud isegi vihma koos lörtsiga. Nagu kevadel ikka – ei midagi uut. Kevadel on alailma suve silmad ja talve hambad. Ilusat ilma on tulnud paraku vaadata enamasti tööl olles aknast. Palju ma ikka päevasel ajal õue olen sattunud. Isegi nädalavahetused on sageli tubased, sest kas olen kusagil mõnda muud tööd tegemas või teen kodus tööd.

kevad

kevad

kevad

kevad

kevad

Koos kevadega on nüüd aga pugenud hinge rahutus. Eks ta sellest tulegi, et kogu aeg on sada sees ja muudkui rabeled. Pikk ja töine sügistalvine hooaeg on ära kurnanud ja siis polegi imestada, et hakkad kusagilt otsast kärisema. Ei hakka siin pikalt sellest heietama, aga teist nädalat teeb selg liiga. Noh, ükskord peab ta ju üle minema, eks. Vastasel juhul pean oma kondid varsti perearstikeskusesse lohistama ja uurima, kes mu perearst siiski on. Päris tõsiselt, mul pole õrna aimugi, kes see võiks olla.
Muidu on aga eluke tore ja selle kevadise sügeluse elab samuti üle. Ikka selle, et tööl ei taha enam olla ja hing kisub reisima, loodusesse, pildistama….ühesõnaga rutiinist välja. Tavaline kevadine “viirus” :D

kevad

Käisin meil siin üle kraavi võsas kevadet otsimas ja leidsin hoopis ühtede tegelinskite hammaste vilka töö.

kevad

Eelmises monoloogis mainisin, et tulemas oli filmifestival NÖFF. Nüüd on see ammu toimunud ja tõesõna, ootan juba järgmise aasta NÖFF-i. Väga huvitavad ja sisukad kaks päeva, kus ma olin ürituse ametlikuks fotograafiks ja tänu sellele sain muidugi osa programmi enamusest. Filmid olid festivaliprogrammis suurepärased. Mõtlemapanevad, intrigeerivad, kohati brutaalselt julmad, siiralt ausad ja tuli ette ka mõni naljakas koht. Teemad olid siiski tõsised. Ka filmivälised tegevused festivalil olid sisukad ja tõsistel teemadel. Kuigi festivali pealkirjaks oli Naiste Ööde FilmiFestival, siis esimesel päeval oli saalis ka mehi, teisel päeval sattus saali samuti mõni mees, aga tegelikult oleks neid võinud seal olla rohkem. Väärt seeme Raplamaa Ettevõtlike Naiste poolt on igatahes istutatud viljakasse mulda. Muide meie uus kinosaal ja kogu juurdeehitus kultuurikeskusele on selliseks festivaliks suurepärane paik.

kevad

Meie uus, mõnus ja ilus kinosaali trepikoda

kevad

Uhke punaste istmetega kinosaa, kus saab kuulata ka kontserte ja vaadata etendusi

Festivalil oli lisaks muule veel kunsti ja maasikaid ja kooke….

kevad

kevad

kevad

Kõige selle taga olid toimekad Raplamaa naisettevõtjad

kevad

Eesotsas muidugi värvika juhatusega ja nende esinaine oli ka selle festivali idee autor ning peakorraldaja – fantastiline Katrin Klaebo(pildil keskel)

kevad

Festivali juhtis hurmav Siret jakobson

kevad

Kohal oli loomulikult lisaks Kanal2-le ka TV3 – Sireti kodukanal, kus ta on ilmatüdrukuks. Kui tal muidugi jääb aega üle KapiKassi tegemiste ja oma pere kõrvalt :) KapiKass on igatahes üks äge firma, mis teeb igasuguseid toredaid vineerist mööblitükke lastele. Kodumaine, ehe ja looduslik. Kuidas siis teisiti, kui Siretil endal on kodus kasvamas kolm väikest piigat :)

kevad

Lõpetan festivalist pajatamise nüüd siiski ära, sest ma võiks sellest jutustada lõputult ja pilte on samuti väga palju. Tegelikult vääriks see lausa eraldi postitust, aga seekord jääb nii.

Uued värvid saime eelmisel koolivaheajal ikkagi linnast ära toodud ja laps on õnnelik. Värvidest oli eelmisel korral siin juttu.
Seekord sai valituks Vintage värvide karp Prima Marketing-ilt. Ajapikku ostame teisi karpe juurde, et tekiks suur ja hea värvivalik. Praegu on aga K täiesti vintage lainel ja muudkui maalib toredaid pildikesi. Joonistada on talle alati meeldinud, aga tänama peab kindlasti ka kooli kunstiõpetuse õpetajat, kes lisaks lastele töö kätte andmisele oskab õpetada joonistamise – maalimise põhitõdesid ja tehnilisi nüansse.
Nagu näha, on värvid aktiivselt kasutuses. Pilte aga ta oma tagasihoidlikkuses veel näitama ei soostu.

kevad

kevad

Kuidagi juhtus jälle nii, et seda postitust olen ma kirjutanud päris tükk aega. Vahepeal on selg saanud väga haigest vähem haigeks. Suurimad tänud selle eest minu headele sõpradele, kes appi tõttasid. Gaida oma võluõlidega ja Pille, kes torkis mind nõeltega, tegi kuppudega mu seljast lepatriinu ja teipis tagatipuks selja ära. Tänu teile kahele saan ma jälle rõõmsalt askeldada ja ei pea voodis lamatisi hankima. Ka kolleegid ei pea mind enam haletsema, kui ma peale puhkust tööl uuesti ringi liigun :D Jah, seda muidugi ka, et mul on puhkus terve nädala jagu!!!!! Sellepärast ma leidsingi aega lõpuks seda postitust lõpetada.

Jaajaa, niikui mu selg sai teibitud ja jaksasin jälle oma torsot kepsude otsas hoida, hakkasin askeldama. Koristasime koos K-ga rõdu peale talve ära. Kohe põhjalikult. Restid üles, restide alt tolm ja prügi välja. Sügisest jäänud mullapotid õue. Osad anumad keldrisse, osad prügisse ja osad uute taimede ootele. Koristamise käigus tekkis meil idee panna rõdule väike kasvuhoone. Käisime seda Magazinist otsimas, sest sealt leiab kõike, aga polnud. Matkasime siis teisele poole Konsumi Ehitustarvetesse…ja seal oli. Ladusin häbematul kombel kogu raskema kraami K-selga, sest minu selg ei luba veel ikkagi raskusi tõsta ega tassida, aga siis märkas meid üks tuttava lapse isa autoga ja pakkus lahkesti küüti. K ei saanudki oma rammu demonstreerida. Aga…see-eest pani ta kodus kasvuhoone kenasti kokku.

kevad

Ja rõõm tehtud tööst :)

kevad

Esimesena said kasvumajakesse suvitama meie kodu kaktused. Praeguseks on sinna siginenud juba mõned taimedki.

kevad

Selle imeilusa bugenvillea tõin aga kohalikust Lillesahvrist. No ei saanud kohe seda poodi jätta. Möödunud suvel Kreekas käies ei väsinud neid imetlemast ja mis oleks veel toredamat tahta siin enne suve, kui tükikest vahemeremaad koos mäletsustega oma rõdule. Lillesahvrisse soovitan kindlasti sisse astuda. Sealt saab asjatundlikku nõu ja lillevalik on seal samuti huvitav ja rikkalik.

kevad

Peale tööd võtsime ette jalutuskäigu. 6 km tuli ära ja selle käigus sai poja peregi üle vaadatud.

kevad

kevad

Jah, eks me oleme vahepeal veel usinalt ka kultuuri tarbinud, lugenud, õppinud ning mida kõike iganes. Homme aga tuleb mul lausa kodus üks huvitav koolitus :P
Siinkohal panen siiski sellele jutule punkti ja eks vaatab, mis edasi. Mul on ju puhkus ja K-l koolivaheaeg!!! Naudime koos olemisi ja tegemisi.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 2 kommentaari

Üks kleit

Sügisel õmblesin endale ühe sügiskirju kleidi või siis pikema tuunika – kuidas kellele. Lootsin muudkui, et saan temast ka seljas ühe pildi tehtud, aga kus sa siis sellega. Kleit on pidevas kasutuses, aga mida pole seda pole – pilti pole :) Täna tuli aga tuhin peale, et panen siis lõpuks selle kleidiloo siia üles, aga pildid on tehtud ” puu seljas”. Asi seegi.

Kangas on puuvillane trikotaaž ja ostetud taaskord Studio Liv Fabrics -ist.
Lisaks põhikangale kasutasin kleidi ilmestamiseks puuvillast soonikmaterjali, mis samast firmast pärit.

Oma lõikelt on kleit ülimalt lihtne. Võtsin ühe tavalise särgi põhilõike ja joonistasin ta kangal käsikaudu kimanolõikeliseks. Vaba langemisega ja mugav. Lisandiks tegin samadest kangastest prossi, mida kannan kord rinnas, kord kaeluse servas ja teinekord hoopis tasku küljes. Tasku, see on aga üks väga vajalik element ja kui kahte ei viitsi teha, siis vähemalt üks tasku peab ikka kleidile saama. Ringi liikudes on lihtsalt ikka hädapäraseid asju, mida oleks vaja kaasas vedada, aga käes hoida pole mugav. Kasvõi telefoni ja taskurätti.

Sügispäikeses see kleit pildile siis saigi.

kleit

kleit

kleit

kleit

kleit

Ja nagu ükskord ennem sai juba siia blogisse postitatud, siis jääkidest sai kleidikese minu vahva pisike pojatütar.

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Juubelikaart

Nädal tagasi käisime meie armsa vanaema juubelil. Kui niisama sünnipäevaks kiputakse üha vähem kaarte kinkima, siis juubeli puhul on kaart enesestmõistetav. Selline ta sai.

Sellise kaardi tegemiseks läheb parasjagu palju aega ja parasjagu palju erinevaid materjale ning töövahendeid, aga tulemus on luksuslik.

kaart

kaart

Kaarti tehes mõtlesin juba kevadele, kuigi käes oli veebruari keskpaik. Ikkagi tahaks kevadele mõelda ja loomulikult juubilarile :)

kaart

Posted in KAARDID, MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Veidi veel

….ja kätte jõuab kevad. Vähemalt mina olen selles suhteliselt kindel. Olgu need ilmad millised on, aga päike käib juba kõrge kaarega ja hommikuti läheb K kooli valges. Minust rääkimata. Laps on meie peres see, kes väljub kodunt esimesena ja saabub viimasena. Vähemalt enamusel päevadest. No ja kui hommikud on valged ning õhtul trennigi saab minna kaugelt mitte pimedas, on kevad samahästi kui kohal. Kui kõrvu kikitada, siis läbi üldise mürafooni kostab päris ammu ka linnukeste lõbus sädin ja küll nemad juba teavad, millal kevadet oodata.
Kolmapäeva õhtul trenni minnes jäin mõttesse, et nii santi ilma ma sel talvel ei mäletagi olevat. Isegi lumesajud ja lörtsisajud pole mind sedavõrd puudutanud, kui eilne -7 ja hirmus tugev kõle vastutuul. Siis ma tundsin esimest korda alates sügisest et appi, ma tahan ära….kusagile sooja :) Kodus undas igas lõõris(ja neid meil jagub) tuul ning uksed kolksusid. Sõbrad ja tuttavad muudkui seiklevad ja mõned lausa tulevad ja lähevad soojale maale. Meie esialgu ootame kevadet ja rõõmustame sellegi üle. Iga asi omal ajal või natuke hiljem.
Ilusat mõnusat talve ma tegelikult lausa naudin ja ka -21-ga käisin ringi naeratus näol. Praegu aga tegeleme igapäevaselt tänavalkõnniakrobaatikaga ja kõndimise vabakavaga, sest teed on kunstipäraselt libedaks lihvitud ja korra puistatud kild on ammu jää alla kinni sulanud. Pole midagi, autoinimesed teevad otsuseid, oma tervisest hoolivad jalakäijad saavad hakkama.
Mis on aga tore, siis see, et minu bussile mineku teekonna muru hakkab vaikselt lume alt välja sulama ja juba mitmel hommikul olen saanud mööda seda kitsast riba bussipeatusesse silgata ( käiks jalgsi, aga tuleb oodata, kui kõnniteed kattev igikelts ära sulab – kui teed oleks hooldanud sama firma, mis eelmistel aastatel, oleks asfalt juba väljas, aga…on nagu on). Ei peagi enam ringi minema, saab otse. Noh, vahest muidugi läheb ka nii, et mõte äpardub. Esimesel hommikul kui mururiba oli välja sulanud mingi maani, hüppasin üle kraavi ja viimased 5-6 m läksin bussipeatusesse autotee servast. Meie hiidkraavides sel korral lumi pidas, et üle hüpates üks samm kraavi kohal teha. Järgmisel hommikul oli mul sama plaan, aga ….mõte oli hea, kuid lumi enam ei kandnud. Nii vajusin müraki põlvini läbi lume kraavi. Hüppasin sealt küll kiirelt välja, aga oma peene valge põlviku mäkerdasin korralikult ära, sest ega kraavis pole siis valge puhas lumi. Seal pesitseb kuninglikult kogu talvega kogunenud teesaast ja ootab oma ohvrit, et pärast tema üle oma porise hambutu suuga irvitada. Mis seal ikka. Õhtul sokutasin põlvikud pesumasinasse ja hommikul panin puhtad jalga….ning enam üle kraavi hüppama ei kippunud. Niiplju siis ilmast ja sellega seonduvast, sest ilm on teema.

sinimustvalge

Tegelikult on mõtted aga juba täitsa kevades ja otsaga lausa suves. Tööl said paika puhkused ja nüüd on teada, millal terendab vabadus. Lastel on käes vaheaeg. Minul juhtus selle vaheajanädalaga aga hoopis selline lugu, et nädala seitsmest päevast olen 7 päeva tööl. Jah, ka pühapäeval, sest meie majas on sel aastal valimisjaoskond ja pidulikul puhul otsustati ka raamatukogu pühapäevale vaatamata lahti hoida. Eksole!
Lapsel tuleb seega veeta vaheaeg minuta, aga võib olla ongi see hea – saab empsist rahulikult puhata, sest muidu ma kogu aeg küsin kas ta ka midagi asjalikku oma toas teeb. Tal küll endal juba mingid plaanid täitsa olemas. Näiteks lihvida väga heaks oma klaveripalad, mida tuleb varsti peale vaheaega arvestusel mängida, heegeldada tööõpetuse tunnis alustatud salli ja lugeda läbi oma kohustuslik kirjandus. Kindlasti läheb lugemisse mõni raamat lisaks. Alles sai üks 310 leheküljeline kahe päevaga loetud, mis see siis ära ei ole veel mõni lugeda.
Täna avati meie tuttuus kino ja usun, et lapsed kasutavad vaheajal võimalust mõnda filmi vaadata. Kaalun isegi, kas äkki vaataks uuesti filmi Queenist. Mulle see nii meeldib, et meil nüüd oma peen kinosaal ja ei peagi selleks linna sõitma, et filme vaadata. Saab ehk mõnigi soovitud film vaadatud, mida muidu ajapuudusel linna vaatama poleks saanud minna. Lisaks on meie kinosaal korraliku põrandaga ja selles saalis saab teha isegi kontserte, etendusi, tantsuvärke jne. Ka maakonna Laulukarusselli poolfinaal toimub selles saalis ja see on juba üsna varsti märtsi alguses. Märtsi alguses toimub kahel päeval kinos esimene NÖFF ehk filmifestival.
Linna tahaks tegelikult kindlasti minna, sest mul on plaan osta korralikud vesivärvid, aga praegu ei oma ma mingit ettekujutust, millal selleks aega leiame. Ehk peale seda, kui see seitsmepäevane töönädal läbi saab. Või paremal juhul selle töönädala mõnel õhtusemal ajal, aga see tähendab, et ühe tööpäeva pean tegema 10-tunnise, siis saan teise teha lühema ja jõuab peale tööd veel linna liduda. Ühesõnaga kahesõnaga, peab olema üks suur kombinaator, et oma elu mahuks tööelu vahele kuidagi ära. Pähh, ma ütlen. Uusi värve on meil vaja aga küll. Nendest olen ma ise puudust tundnud ja kuna K on meil päris usin vesivärvikasutaja, siis oleks aeg osta koju ühed korralikud värvid, mitte niiöelda laiatarbekad. Kvaliteedi vahe on muide märgatav, nagu ka värvipliiatsitel ja muul kraamil. Meil siin kohapeal paraku selliseid asju ei müüda täiesti arusaadavatel põhjustel ja netist ma neid ei telli, kuni ma ei tea ise ka veel täpselt millise tootja ja millise koloratuuriga komplekte ma soovin soetada. Värvid on päevakorras – nii vesivärvid, kui kevadvärvid, mida ma pingsalt ootan :)
Seniks naudib aga K koolivaheaga ja lihtsalt mõnulemist.

sinimustvalge

Meie noorem R oma piigaga on nüüdseks olnud nende pikal rännakul Ameerika mandrite vahel terve kuu ja 14 päeva, ehk praktiliselt poolteist kuud. Hetkeseisuga on nad lõpetanud seiklemise Guatemalas ja sõitnud öise bussiga Guatemala Cityst ( kus külastasid ühtlasi seal elavaid R-i magistriõpingute kursakaaslase vanemaid) Hondurasesse. Täpsemalt on nad täna Copan Ruinases. Kuhu sealt edasi, seda ma veel ei tea. Ilmad on sealkandis praegu mõnusad. Soe ja kuiv periood.
On ikka mõnus sedasi ringi rännata, kui isegi see pole tähtis, mis nädalapäev parasjagu on. Välja arvatud muidgi siis, kui peab uurima mõnda transpordiga seotud plaani. Jah, kui nad ükskord koju saabuvad, saame neid tervitada ka hispaania keeles, sest selles keeleruumis nad kuude viisi kümblevadki. Bienvenido a casa!- Tere tulemast koju!

Paar pilti aga sellest, kuidas nad Guatemalas käisid ühe vulkaani pealt teist vulkaani vaatamas. Korralik matk pea 4000 meetri kõrgusele telkidega ja puha ning ikka Eesti lipp seljakoti küljes uhkelt lehvimas. Pildid on nagu on, sest tehtud on need telefoniga ja mina saan nad instagrammist.

Volcan Acatenago otsast vaatavad noored öösel purskavat Volcan Fuego-t.

sinimustvalge

sinimustvalge

sinimustvalge

Ja imeline Atitlan-i järv

sinimustvalge

Kirjutan praegu ja imestan ise ka, et viimasel ajal on mul hakanud siia sisse lipsama järjest neid kummalisi monolooge. Vaja siin heietada, eksole. Küllap on siis selleks mingi sisemine vajadus või siis praktiline kaalutlus, et kunagi oleks tore lugeda, mis oli mõttes või teoksil. K käib juba praegu perioodiliselt vanemaid lugusid lugemas, sest paljusi asju ta enam ei mäleta. Tulevikus on ilmselt eriti tore lugeda, mis jama see emps suust välja ajas ja mida me koos tegime.

Praegu on neid koostegemisi vähevõitu. Nii nagu loodus, nii oleme meiegi vaikelus. Muidugi mitte päris vaikelus, sest vahepeal ma kindlasti midagi õmblen või teen mõne kaardi näiteks….ja vahest satun hoopis mõnda pulma pildistama….

sinimustvalge

Kuid enamuse ajast nahistame õhtuti kodus tubaste tegemistega, sest kodus olemise aega on meil vähe, aga oma kodus olla me armastame väga. Mida sa seal hilisõhtul jõuadki – töölt koju, süüa teha, õppida, lugeda, vahest lauamänge mängida ja varsti magama. Ootame aega, mil saaks lasta juuksed tuules lehvima ja liikuda rattaga. Praegu on kõige tähtsam püsida tervena, sest igasuguseid puslakeid liigub ringi nii minul tööl kui K-l koolis, aga haige olla on täiesti ebahuvitav. Seega valime rõõmsameelsuse ja tervise :)

sinimustvalge

Kõige muu kõrval aga tähistame täna meie armsa Eestimaa sajaesimest sünnipäeva. Palju õnne kallis kodumaa ja kaasmaalased kodus ning kodust kaugel!!! Oleme ikka rõõmsad, et meil on see lapike maad, kus räägime rõõmsalt oma salajast haldjakeelt. Hoiame teda ja käime kodust kaugemal reisimas, et tulla siia tagasi teadmisega – kodus on hea :)

sinimustvalge

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment