Põhjarannikul seiklemas vol.2

Vahepeal on olnud hulgaliselt tegemisi ja enne, kui me jälle midagi ette võtame, katsun selle põhjaranniku tripiga ühele poole saada.

Järgmine peatus – Purekkari neem.
Tõepoolest, ma ei väsi kordamast, et Eestimaa on täis imelisi paiku. Mina pole seal Purekkari neemel varem käinud, aga nüüd oskan soovitada ja läheks ka ise sinna alati heal meelel tagasi. See pikk teekond eesti mandriosa kõige põhjapoolsemasse paika on seda väärt, et uuesti sinna minna. Looduslikult kaunis ja avastamisi täis.

Jätkakem siis jutustust juba piltidena :)

jope

jope

jope

jope

jope

jope

jope

jope

jope

Eemal paistab Mohni saar. Sinna olen ma ükskord jalgsi üle jää käinud. Imelise päikeselise ilmaga ja libeduse vastu aitasid jäänagad saabaste all. Väga lahe matk oli koos fotorahvaga.

jope

Jalutades mööda kive leidis K ühe suure südamekujulise kivi. Kohe tekkis vastupandamatu vajadus ennast seal nagu kass kerra tõmmata. Südamega juttu ajada :)

jope

jope

jope

Kive jagus Purekkaril muidugi igasuguseid. Ka päris suuri.

jope

Ja pildistamismaterjali oli seal rohkem kui küll. Isegi Inge ei suuda otsustada, mida pildistada ja mida mitte :)

jope

Ääretult mõõtmatu ja hoomamatu tunne on seal tipus seigeldes.

jope

jope

jope

jope

Ujuma tuli minna päris kindlasti. Ikkagi mandripoolse Eesti kõige põhjapoolsem tipp!

jope

Piisavalt juba seigeldud ja jalutatud, tekkis meil loogilise jätkuna nälg.
Otsustasme minna Viinistule keha kinnitama. Suur oli aga meie üllatus, kus keset päeva meid seal ei teenindatudki, sest nendel oli seal just alanud tunnine teeninduspaus. Me oleme aastate jooksul ikka lastega ja sõpradega päris paljudes ja erinevates kohtades söömas käinud, aga sellist asja nagu teeninduspaus, keset laupäeva ja turismihooaega – kuulsin ma esimest korda. Mis seal ikka – vaatasime Viinistul pisut ringi ja sõitsime edasi. Ikkagi tahtsime ju süüa saada. Kui restoran raha teenida ei taha, siis viime selle mujale. Oli seal teisigi luusimas nõutu näoga.

jope

jope

jope

jope

jope

jope

Jõudsime üle Käsmu Võsule. Käsmus olen ma varemalt käinud, aga Võsule imelikul kombel sattusin elus esimest korda. Mõnus kuurort, kõigil on aega ja mere ääres on alati mõnus. Sealt leidsime õnneks mitmeid söögikohti, kus pole ette nähtud teeninduspause :) Ühe nendest valisime välja –
Pop up grill “Kuum Kahvel”. Saime kenasti teenindatud ja kõhud täis.

jope

Ja peale sööki ilusate majade vahelt randa. Ikka mere äärde, kuidas siis muidu.

jope

Seal keskel kaugemal üks pisike kuju on meie K, kes lidub sügavamasse vette. Kuidas teisiti saakski, kui jälle ujuma. K jaoks on vesi eluliselt oluline :D Meie Ingega lõdisesime rannas ja K ujus :)

jope

jope

Jah, kui laps sai ujutud, siis vaatasime, et kahjuks on kell juba päris palju ja oleks aeg hakata oma nina tagasi kodu suunas pöörama. Ütlen ausalt, et ega me keegi seda erilise rõõmu ja entusiasmiga ei teinud ja mida kaugemale jäi meist meri ja ülimalt mõnusad männimetsad, seda rohkem me vaikimisi kurvastasime ja arutasime, et küll seal mere kandis on ikka mõnus.
Ees seisis meil siiski üks tore käik ja see käik viis meid Palmse mõisa territooriumile. Palmse on just selline väike ja rahulik mõisakompleks, mitte eriliselt suurustlev, aga kaunis. Sisse me mõisa enam ei saanud, sest aeg oli hiline, aga see ei olnudki meil eesmärk. Soovisime nautida just mõisaparki ja seda välist olustikku. Kunagi siis, kui K oli umbes kolmene, käisime seal sees, aga seda tips täiesti ootuspäraselt ei mäletanud. Kummalisel kombel ei leidnud esialgsel vaatamisel ma selle kohta aga isegi blogipostitust. Pildid on siiski mul sellest käigust täitsa olemas.

jope

jope

jope

jope

K tuvastas aknast klaveri :)

jope

jope

jope

jope

jope

jope

jope

jope

jope

Õnnelik laps, kes on veetnud imelise päeva avastades kodumaad. Mõis avaldas talle kõvasti muljet ja ta ei väsinud unistamast, kui tore oleks olla seal mõisapreili. Jalutada hommikuti päikese käes koos empsiga, istuda lehtlas ja juua koos teed, käia tegemas hommikusörki hekilabürintides, mängida klaverit….isegi koduõppest unistas :)
Vahva, kui laps tahab ja oskab unistada. Ma ise olen kehvavõitu unistaja, aga tema päris veel terve õhtu, et kas mingi valemiga siis tõesti seda mõisa meile ära osta ei saaks :D Unista suurelt, eks, siis saavad su elus asjad juhtuda!

jope

Koju jõudsime loojangu ajal.

jope

jope

Selline see meie seekordne reis Inge ja K-ga oligi. Hea seltskonnaga ja kaunites paikades. Tasa ja targu, ilma liigse kiirustamiseta. Oskus lihtsalt olla ja mitte kogu aeg elus midagi taga ajada, on üks hea oskus.

Suve on jäänud veel napp 2 nädalat, aga tunne on endiselt mõnus ja hea ( Miks ei peaks, kui mul algab kohe puhkus :P). Kool hakkab küll esimesel septembril pihta nagu alati, kuid ega siis sellega suvi otsa ei saa. Ilusat ilma tuleb veel kindlasti isegi septembris ja plaane on veel täitsa igasuguseid. Sigrimigriseid ja lõbusaid.

It was our trip on the beautiful northern coast of Estonia.

.

Posted in FOTOGRAAFIA, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Põhjarannikul seiklemas vol.1

Viimastel suvedel on meil kombeks olnud koos Kirke ja hea sõbranna Ingega kusagil ringituuritamas käia. Meil selline lõbus kolmik ja koos on tore käia paiku avastamas. Sel korral võtsime ette Eestimaa põhjaranniku ja kulgesime mööda seda siksakitades Võsuni.
Istusime laupäevasel hommikul nädal tagasi autosse ja hakkasime sõitma. Esiti üle Kuimetsa Kose poole. Seal vahepeal sattusime hiiglama suure udu sisse. Kohe hästi huvitav udu oli. Peitis päikese täitsa ära, hõljus põnevate räbalatena meil pea kohal ja kui ükskord hajus, oli ka päike tagasi väljas.
Loomulikult pidasime me kinni ja tegime mõned pildid.

põhjarannik

põhjarannik

põhjarannik

põhjarannik

Siin pildil hakkabki udu vaikselt ära lendama ja sinine taevas on nähtavale tulnud.

põhjarannik

Esimene sihtpunkt oli meil Andineeme rand. Saime seda otsida parasjagu, sest omameelest õiges kohas olles oli meil igal pool vastas eramaa silt, kuni me lõpuks mõtlesime, et tühja kah sellest sildist, sest veidi eemal paistab ikka midagi parkla moodi ja autosid sinna vurab aga juurde. Tuli välja, et tegimegi õige otsuse ja seal see otsitav rannariba oligi. Autosid vuras sinna aga sellepärast, et tulemas oli võrkpalliturniir. Rannavolle. Seal toredas rannas toimetab üks imeline naine Marianne ja jõudumööda meie põhjamaist suveilma trotsides on ta seal koos sõpradega Putkat pidanud ning rõõmsalt, kasvõi karvamüts peas, vabaheegeldanud. Putka postid saavad aina kirjumaks ja seltskond, kes sealt läbi käib, on samuti kirju. Heegeldasin minagi sinna ühe lapikese valmis ja tips punus kirju paela. Tegelikult oli seal rannas nii mõnus olemine, et laps keeldus esiotsa meiega üldse kaasa tulemast. Tema oleks meeleldi jäänud sinna koos teistega tšillima ja ujuma. Ilus ilm, mõnus olemine, lahe muusika ja rõõmsad inimesed – mida sa ikka veel tahta oskad. Meil oli paraku aga plaan edasi sõita ja kahjuks hiljem teist teed koju liikuda. Seega jah, lapsel ei jäänudki muud üle, kui oma peagi 11-ne kere meiega autosse vedada ja loota, et ülejäänud päev jätkub sama toredalt ning avastamist on veel küll ja rohkem.

Just selline putka, sildiga Putka :)

põhjarannik

Puhas heegeldamis- ja olemisrõõm :)

põhjarannik

Ees paistab Pedassaar. See on üks tore saar, kus on omal ajal peetud nii suvepäevi, kui ka käidud üle jää koos koertega matkamas. K käis proovimas vett ja tunnistas selle täiesti ujumiskõlbulikuks juba enne kella 12 hommikul.

põhjarannik

põhjarannik

ja siisn siis need vahvad heegeldised ümber postide :)

põhjarannik

põhjarannik

põhjarannik

K punub paela

põhjarannik


Turniir on täies hoos

põhjarannik

Kuigi meil oli kahju lahkuda, sõitsime siiski edasi. Siin seal pidasime kinni, vaatasime ringi ja tegime mõne pildi.

põhjarannik

Jõudsime Juminda poolsaare tippu. Kõigepealt vaatasime üle majaka ja siis läksime päris tippu, kus on mälestusmärk sõjas langenutele ja suurepärane vaade merele.

põhjarannik

põhjarannik

põhjarannik

põhjarannik

põhjarannik

põhjarannik

põhjarannik

põhjarannik

põhjarannik

põhjarannik

Eemal paistavad suured pilved. Uuris Inge asja ja tuli välja, et Soomes ongi äike.

põhjarannik

See pilv seal taga, on alasikujuline pilv. Sellel pidigi selline nimi olema ja see on äikespilv. Õnneks oli ta kaugel, Soomes.

põhjarannik

Kormoranid on kusagile teel… Neid seal ikka lendas.

põhjarannik

Inge on leidnud midagi huvitavat ja huvitav tuleb alati pildile püüda.

põhjarannik

Väga palju kasvas poolsaare tipus imeilusat nõmm – liivateed. Armsalt õrn ja kui hästi veel lõhnas…

põhjarannik

põhjarannik

K leidis endale loomulikulkt meelepärase kivi :) Et tea kas võtaks kaasa? Selle konkreetse jätsime siiski randa maha.

põhjarannik

Sõitsime edasi ja leidsime jälle kauni koha :)

põhjarannik

põhjarannik

Inge leidis ka :)

põhjarannik

Sel kohal jätan oma kirjutise pooleli, et liiga pikaks ühe korraga ei läheks. Mõne aja pärast kirjutan meie reisist edasi.

Posted in FOTOGRAAFIA, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Minu jope. Seekord päris minu jope.

Eelmise jope tegin samuti ju endale. Kes mäletab, see teab. Juttu sellest oli siin.
Juhtus siiski nii, et laps ärandas selle endale. Nii, siis nii. Ega mul kahju ei ole. Plaanis oli ju veel üks jope niikuinii teha.
Ühel päeval seisin silmitsi olukorraga, kus tuli hakata kiiresti uut jopet tegema. Nimelt oli kohe algamas laulupidu ja ilmajaamad midagi head ei lubanud. Tuli võtta kiiremas korras veel ühe jope tegemine käsile ja millal siis veel, kui mitte päev enne laulupeo proove.
Seekord tegin jope kokku mustrilisest ja ühevärvilisest softshellist. Kogemus ütles seda, et tavaliste õmbluse vahel olevate taskute asemel on otstarbekam teha lukuga taskud. Tavalise varruka asemel tahtsin mina oma jopele hoopis soonikuid. Lapsele meeldivad aga ikka ilma soonikuteta varrukaotsad. Pikema tegin jope samuti. Et oleks ikka võimalikult palju paha ilmna eest kaitstud.
Kui jope valmis sai, arvas K, et no seda jopet tahaks ka endale :P leppisime siiski kokku, et see jääb minu jopeks, aga kui väga vaja, saame jopesid vastavalt vajadusele ja soovile vahetada :) Temale on see pikem jope sellise poolmantli pikkusega.

jope

Selline see jope sai. Mõnusate erksate värvidega. Seda sorti sinine on mulle alati meeldinud. Materjal mõnusasti vetthülgav ja samas seest pehmelt fliisine. Väga oluline faktor on tuulepidavus.

jope

Muidugi on jope kapuutsiga. Meie kliimas ei saagi teisiti olla. Ikka on põhjust kapuuts peale tõmmata ja oma pead tuule või vihma eest kaitsta.

jope

Sellel jopel on lukke rohkem, kui eelmisel. Taskud tegin lukuga just sellepärast, et kui ma rattaga sõidan, on kindlam nendes võtmeid ja telefoni hoida. Mis sees, see sees – ei kuku välja.

jope

Ja muidugi on kapuutsis nöör. Stopperid abikls, et paras pikkus paigal püsiks. Nii ei pea seda nööri kogu aeg sikutama ja siduma.

jope

jope

Tripi tegin kohe sellise korraliku. Enamus poejopedel on nii tillukesed aasad, et ei taha iga nagi otsa mahtuda. Või pole üldse trippi.

jope

Kokkuvõtteks võib öelda seda, et need joped on väga praktilised ja meie heitlike ilmadega kliimas väga sagedasti kasutuses. Kerged, tuultpidavad, vettpidavad ja muidu mõnusad.
Kahjuks on see seni selle suve ainuke õmblustöö, mis on ette näidata. Nii palju on muud tegemist või tööl olemist, et masina taha olen jõudnud minimaalselt. Näiteks siis, kui pojale on vaja püksid kitsamaks teha. Suuremate tööde jaoks pole aga aega kuidagi leidnud. Õnneks on veel august ees ja ehk leian aega midagi õmmelda. Näpud ju sügelevad ja ilusaid kangaid on kodus küll, mis ihkavad mõneks kenaks rõivaesemeks saada.

Posted in MINU KÄSITÖÖ | 2 kommentaari

Merepäevad vol.2

Merepäevade teine päev oli loomulikult samuti meeleolukas. Sinna läksin tütre ja tema sõbrannaga.
Juttu tuleb siin vähe, aga pilte laste lustimistest ja meresõidukitest kuhjaga. Loomulikult ka vaated linnale. Iga aasta tuleb ju fikseerida, mis on linnapanoraamis muutunud.

Kui kohale jõudsime, oli meil esimene siht – merele! Ise oleme vanad meremurkad, aga tipsi sõbrannale oli see esimene kord. Hüppasime aga kauni purjelaeva Aurelia pardale ja sõit võis alata.

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

Sadamas sai laps teha oma lemmiktööd laevas – visata vendreid välja.

merepäevad

Onju igati vahva, kui vahelduseks õnnestub kapten oma haardesse saada :) nagu Pipi Pikksuka kohtumine isaga :P

merepäevad

Usin laps sai fotoka kätte ja tegi minust ka pilti. Mõnus, nii mõnus on merel olla.

merepäevad

Vahepeal tulime maale tagasi ja lapsed käisid hüppamas. See on merepäevade lahutamatu osa.

Eriti hästi vedas, et pliksid said vastamisi batuutidele ühel ajal hüppama. Tõeline kooshüppamine.

merepäevad

merepäevad

Külastamata ei jää kunagi ka raamatukogubuss Katariina Jee. Seal saab ju lahendada ülesandeid ja siis saab kingitusi :)

merepäevad

Parasjagu merel oldud ja karatud, läheb igal normaalsel lapsel kõht tühjaks. Vaatasime mis me vaatasime neid söögikohti, aga lapsi köitsid kõige rohkem mahlased burgerid, millega samast letist müüdi ka Türgi maiust baklavaad. Mõned korrad aastas burksi süüa võib ju ometi lubada ja kui on üks tore päev koos lastega, siis söögu, mida tahavad. Baklavaad ostsime ka, mitut erinevat sorti. Peale sööki külastasid lapsed ühte suuremat purjelaeva ja vaatasid niidama ringi, kus mida põnevat pakutakse.

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

Üks moosekant lõbustas kail rahvast

merepäevad

merepäevad

Kui kaubandusalale tiirud peale tehud, võtsime suuna Linnahalli ja Kultuurikatla poole. Sealt mööda patareivangla kõrvalt vonklevat rannapromenaadi läksime Lennusadamasse ja vahepeal käisid lapsed hüppeid tegemas (sellist atraktsiooni varasematel aastatel pole olnud) ning merd katsumas.

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

Jõudsime Lennusadamasse.

merepäevad

Kummipaate kihutas ringi sel suvel merepäevadel päris ohtrasti. Mind ei ole see kiire sõit millegipärast kunagi köitnud. Iga kell eelistan purjekaga sõitmist.

merepäevad

ja sealt ta tuleb… samal ajal helikopter jälle sõitu minemas. Helikopteriga sõitmas käimine paistis rahvale väga meeldivat, sest kaks koperdajat muudkui tulid ja läksid, tulid ja läksid.

merepäevad

Meie siis jälle pardale ja merele

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

Kohtasime sellist toredat kostüümis kutsat :D Oli teine alles 4 kuud vana.

merepäevad

Vahepeal juhtus lastel laeva oodates väike äpardus. Kotist joogipudelit võttes, kukkus tipsi telefon välja ja…no muidugi, ikka serviti ja kohe kai laudade vahelt läbi. Esimene mõte oli, et ahah, nüüd siis läks telefon ujuma ja jääb üle vaid järgi lehvitada. Õnneks hakkasid lapsed ruttu vaatama ja avastasid, et all ei olegi kohe vesi vaid täitsa kõva pind ja telefon läikis kenasti vastu. Rahustasin lapse maha ja lubasin, et küll me telefoni kätte saame. Kui ta on seal olemas ja mitte vees, siis peab see ju ometi võimalik olema ja kiirel hindamisel vaatasin, et kai lauad pole isegi mitte ühes pikkuses, vaid keskelt pooleks, seega – tuleb vaid veidike ühte lauda lahti võtta, et telefonile ligi pääseda. Käivitasime operatsiooni – päästke telefon :) Laevaga saabus oodatud issi, laps valas oma kurbuse tema rinna najal välja ja paps leidis samuti, et pole probleemi. Organiseeris vajalikud vahendid, puuris laua osaliselt lahti, mina pistsin oma peenikese käe sisse ja telefon oli omaniku juures õnnelikult tagasi. Õnnelik õnnetus ja õppetund, et kotist tuleb asju välja võtta ettevaatlikult, kui seal on ripakil telefon.

merepäevad

merepäevad

Mured lahendatud, läksime vaatama, mis Lennusadamas toimub. Parasjagu esines Liis Lemmsalu oma bändiga. Lapsed said ennem näppu jääjoogid ja smuutid ning kuulasid mõnuga kontserti.

merepäevad

merepäevad

Peale kontserti läksime lastealale ja no olgu need lapsed peaaegu 4 või peaaegu 11, ikka meeldib neile turnida ja hüpata.

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

Viimase atraktsioonina võtsid lapsed ette pallides “ujumise “.

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

Sellega sai meie päevane programm läbi ja võtsime ette tagasitee rongijaama läbi vaikse Kalamaja.

merepäevad

Väsinud, aga õnnelikud sõbrannad. Õhtu käes, aeg koju sõita. Mina sain lisaks toredale seltskonnale ja mõnusatele merepäevadele ka päikesest põlenud õlad. Praeguseks on õnneks kõik hästi ja punetus kenasti vahetanud värvi pruuniks ja isegi nahk jäi selga alles :) Ootame järgmisi merepäevi!

merepäevad

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Merepäevad vol.1

Mõtlen nüüd, et mitmendad merepäevad need meil juba olid…..tõesti ei teagi. Tirts oli esimeste aegu igatahes päris väike ja käisime seal veel suvekäruga. Nüüd on meil varsti preili 11-ne, seega vast vähemalt 8 korda on meil merekatel käidud küll. Sel aastal olid merepäevad ise veidi teistmoodi ja ka meie käigud olid isemoodi. Esiteks merepäevad kestsid tavalise 3 päeva asemel 4 päeva. Siiani on olnud reedest pühapäevani, tänavu laupäevast teisipäevani. Üks uus ja mitte just meeldiv uuendus oli see, et uhked laevad saabusid meie sadamatesse alles kolmandal päeval ja see oli esmaspäev, ehk tööpäev. Kala oli ilmselt selles, et Tall ship race raames said purjekad tulla meile alles esmaspäeval. Soomest nad riburadapidi kõik ju tulid, pea 50 alust.
Nojah, aga ega siis merepäevad sellepärast pidamata ei jää. Lapsed tahavad sinna alati minna ja ega ma ise ka ära ei ütle just ühel, mulle kõige olulisemal põhjusel – saab merele :)

Niisiis, esimene päev, laupäev.
Reede õhtust oli mul juba tütreid kodus kolm. Enda oma, tema sõbranna ja poja vanem türetirts. Suured tüdrukud pidid minema laupäeval oma klassiõe sünnipäevale ja sedapuhku jäid nemad laupäevasest linnaminekust kõrvale. Sünnipäev oli selleks õnneks väga hea põhjus ja lastel oli väga tore pidu. Mina võtsin siis hommikul pojatütre ja läksime rongi peale. Teekond oli meil lõbus, sest tipsil on parasjagu “aga miks?” periood ja nii ma pidingi terve tee küsimustele vastama. Jaamast jalutasime kenasti sadamasse. Pisekesele inimesele, kes pole veel isegi 4, oli see esimene käik sadamasse ja muidugi esimesed merepäevad. Etteruttavalt võin öelda, et koju tagasi jõudsime me õhtul peale üheksat ja terve päeva jooksul ei kurtnud pisike piiga millegi üle. Oli väga vapper ja tore seltsiline.

Väikeseid lapsi köidavad kõige rohkem muidugi igasugused batuudid ja muud lastele mõeldud atraktsioonid. Batuute oli seal kohe päris mitmeid ja erisuguseid.

merepäevad

Kui kõik batuudid läbi kepseldud, mõtlesime minna merele sõitma :) Esialgu arvas tütarlaps, et ei, tema ühegi paadi peale ei lähe. Seejärel tekkis tal küsimus, et kas laeva kapten on piraat? No kuna kapten oli lapse noore tädi issi, siis laienes küsimus edasi, kas Kike issi on piraat? Soovitasin tal ikka ise järgi vaadata, et ehk siis tuleks minna purjelaevale ja ise järgi vaadata, on piraat või mitte. Lõpuks kandis veenmistöö vilja ja laps oli nõus merele tulema.
Nii me siis ootasime kai ääres oma valget laeva.

merepäevad

Laevale jõudes, kadus ka pelgus ning palju huvitavam oli ringi vaadata. Kapten ei tundunudki enam väga piraat, kuigi mine sa tea, äkki siiski mingil viisil on. Merel oli aga lapse vaatamistmööda väga palju piraadilaevu :) Nõrganärviliste lohutuseks võin ölelda, et sadamast väljudes oli lapsel kenasti ka päästevest seljas :)

merepäevad

Vöör mere suunas ja nii me sadamast lahkusime

merepäevad

Merel olles nägime suurt ja ilusat kruiisilaeva

merepäevad

Ja tegelikult tuli mu noorem poeg ka meiega merele ja tegi ahhoi :) Seega lapsele oli piraate täis merel toeks ka omaenda armas onu.

merepäevad

Merelt ei saa kunagi jätta pildistamata kauneid Tallinna vaateid

merepäevad

Maal tagasi. Jalutasime igale poole, uurisime kõike huvitavat. Ka lilli. Sõime. Puhkasime. Lustisime.

merepäevad

Nägime toredaid sepistatud tuulelippe

merepäevad

Lõpuks julges laps isegi suure purjepaadi pardale minna. Mõni oli õnneks ikka kaide ääres olemas.

merepäevad

Üks suur tõmbenumber lapse jaoks oli autodega sõitmine ja kuigi ma küsisin, kas ta on varem sõitnud ja vastus oli – ei – sõitis tips nagu tõeline proff. Igast ummikust suutis välja roolida ja poistest ette kihutada. Üle ootuste sihikindel ja julge sõitja :) Ilmselgelt on palju issit kõrvalt jälginud.

merepäevad

Üks hetk sai merepäevadel seiklemisest meil küll ja hakkasime liikuma vanalinna suunas. Teele jäi suur ja paks Margareeta, mida siis hoolega üritati kallistada. Ei ulatanud veel. Tuleb vist rohkem putru süüa.

merepäevad

Söömata ei jäänud ka meie lemmikjäätis. Vanalinna Karu talu šokolaadipoe veganjäätis.

merepäevad

See tänavanukk tekitas ikka väga palju elevust. Miks ta seal tänaval seisab ja miks tal kile peal on ja miks tal just sellised riided on jne jne. Ühesõnaga palju küsimusi ja emotsioone ja kuidagi ei saanud sealt nuku juurest tulema.

merepäevad

Kui me päevast piisavalt väsinud olime, tekkis muidugi mõte ronida üles Toompeale. Seda tänavatpidi olen ma korduvalt üles roninud, aga millegipärast polnud siiani ühte toredat maja märganud. Seekord jäi silma.

merepäevad

Bogapoti väravas köitis tähelepanu kiisu, keda oli vaja silitada. Mis sellest, et keraamiline kiisu :)

merepäevad

Ja muidugi need lummavad vanalinna vaated….

merepäevad

merepäevad

merepäevad

Lapsel rõõmu kõvasti.

merepäevad

Lõpuks saime pikkadest treppidest alla ja jõudsime mänguväljakule. Olgu lapsed kui väsinud tahes, möllata jõuavad nad alati.

merepäevad

merepäevad

Nii olime siis otsaga rongijaamas tagasi. Käisime veel turul sisseoste tegemas. Kotid olid head ja paremat täis ning siis…siis õnnestus meil napilt oma rongist maha jääda. No ikka sel põhjusel, et sama perrooni ääres seisis kõigepealt Narva rong ja selle taga alles meie rong. Nii me siis meie rongi saba lahkumas nägimegi. Kuid…meie ei heitnud meelt. Läksime turule tagasi. Leidsime endale mõnusa söögikoha ja kinnitasime keha. Tunnikese pärast saime järgmise rongiga juba ära sõita ja Tallinnale aknast lehvitada. Ei läinudki väga palju aega, kui mu süles magas üks õnnelik ja väsinud väike tüdruk. Koosveedetud päev oli tore.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment