Lugesin hiljuti paljude blogides vastuseid 9 x 4 küsimustikele ja lugedes Liia vastuseid, sattusin vaatama tema Norra reisi pilte.
Peale seda lappasin läbi meeletu hulga oma pere reisipilte Norra Kuningriiki ja tekkis soov kasvõi veidikestki sellest oma lugejatega jagada.
Ma ei saaks öelda, et olen selle kauni maa vastu ükskõikne. Olen seal viibinud palju kordi, kuid olen nõus iga kell minema tagasi. Ette on tulnud tööreise, mägimatku ja perereise. Norra on suhteliselt risti-põiki läbi sõidetud, aga ikka veel on, mida avastada ja samuti on ka kohti, kuhu läheks iga kell tagasi. Tegelikult ei olegi ma siiani kohanud inimest, kes Norras käinuna, ei tahaks sinna tagasi :)
Lugematud mäed ja fjordid, fantastilised kosed, mõnus keskööpäike, sõbralikud inimesed, vapustav saarestike ilu ja kõikjalt mägedest allavoolav puhas vesi, mida meie ostame siin kalli raha eest poest:D Tegelikult võiks ma kõigest sellest rääkima jäädagi :D
Norra on kauneima loodusega paik Euroopas. Riigi ulatuseks on lõunapoolseimast Lindesnesist üle põhja- pöörijoone Nordkapini 1752 km. Ranniku ääres on üle 75 000 saare ja merepiir on Euroopa pikim.
Siin siis mõned reisipildid.
Kuningas Olav Kyrrelt aastal 1070 linnaõiguse saanud Bergen oli tol ajal suurim linn riigis ja Norgesveldeti pealinn. Aastal 2000 nimetati Bergen Euroopa kultuuripealinnaks.
Bergen on fantastiliselt kaunis linn 7 mäe vahel. Linnas on fjorde, järvi, mägesid, kõrgendikke, põlde, orge, jõgesid ja rikkalikult arhitektuuripärleid.Tõsine merevärav, suurepärane kalaturg.
Köisraudtee Kabelbanen viib kesklinnast 320 m kõrgusele mäetipule, kust avanevad imelised panoraamvaated ja kus on rohkelt matkaradu.
Norra juhtiv helilooja Edvard Grieg on sündinud Bergenis 1843 aastal.
Juulikuus lumi on maas:) Mägedes on see tavaline. Oleme pesakonnaga Djupvatnet-i järve lähedal matkamas. Kõrgust oli üle 1400m.
Geirangeri fjord on tõsine turistimagnet. Peetakse seda 16 km pikkust fjordi Norra fjordide pärlina. Sealt lähevad nii kruiisilaevad, kui praamid mööda fjordi edasi. Meie sõitsime mööda fjordi Hellesylt-i. Kena tunnine praamisõit ja vaadata sai koske “7 õde”, mis oli küll suvisel ajal veidi lahja, kuid kevadeti on ta vapustav. Vee vabalangemine 250 m kõrguselt.
Peale Trondheim-i Hommelvik-i hotelli lähedal oli vahva loomakeste miniloomaaed lastele, kus nägime sellist vägevat kukke. Muidugi oli seal ka sellele isasele vääriline suuuuuuur kana :D
Lofoodid on minu üks vaieldamatuid lemmikpaiku Norras ja see rand Falkstadi kommuunis on nagu helesinine laguun. Oleme seal käinud kaks aastat järjest. Meespere käib seal ujumas ja Norras ei leia just tihti liivast randa. Aga Põhja-Jäämeres on paraku vesi külm. Hullud mehed mul, ei loobu mitte 10 soojakraadiga ülisoolases vees ujumisest :) Ja sellel üksikul rannal on muide majake, kus saab peale ujumist käia sooja duÅ¡Å¡i all.
Selles hoones oleks meelsasti kuulanud mõnda kontserti. Kahjuks tol päeval seal ei toimunud midagi.
Hoone on sisse pühitsetud 1965-l aastal. Kavandanud Jan Inge Hovig. Katuse kuju sümboliseerib pikki talvekuid elavdavaid virmalisi.Vapustav idasein koosneb 23 m kõrgusest kolmnurksest vitraažist Victor Sparrelt.
Tromso on tuntud kui Põhjamaine Pariis ja on Skandinaavia Polaaralade suurim linn. Asub 300 km polaarjoonset põhja pool, Põhja -Alaskaga samal laiuskraadil. Sellest linnast on alustanud oma ekspeditsioone nii Nansen, kui Amundsen.
See on üks elegantsemaid sildu, mida olen näinud. Pilt on tehtud keskööl, umbes 00.30. Polaarpäeva viimane faas. Stokmarknes-i lähedal.
Trollid on lahedad. Suured ja väikesed. See on suurim, keda oleme näinud. Asub Rootsi piiri lähedal ühes saamlaste külakeses. Saami lapsed on tõelised rosinad. Trolli narrida aga ei maksa-mina sikutasin teda sabast ja vihma hakkas sadama.
Narvik on Põhja -Norra linn, mis on suuruselt teine sadam Norras. Asub Rootsi piiri lähedal.
Fjellheiseni köisraudtee viib 700 m kõrgusele, kust avaneb suurepärane vaade tervele linnale.
Need kaks pilti on tehtud Lofoodide saarestikus, Digermulenis. Käisime seal matkamas Digermulenkollen-i mäe otsa. Kõrguseks oli 384m. Tõus oli suhteliselt järsk, aga üles jõudmine oli seda rühkimist väärt küll. Üleval oli mälestustahvel Wilhelm I-le, kes oli kunagi korduvalt käinud sellel mäel ja pidas seda väga maaliliseks paigaks.
Moskenesoya kommuun koosneb väikestest kalurikülakestest. Maalilised vaated. Isegi viimast keskööpraami oodates, et saada mandrile tagasi, jõuab sealsest ilust vaimustuda. Ja polaarpäeva ajal on keskööpraamiga sõit peaaegu kohustuslik-laevapiletid peab ainult ette broneerima, et keskööpäikest merel nautida :)
See oli siis väike ülevaade Norrast. Tegelikult lausa tilluke tegelikult nähtust. Ja kunst-kultuur jäi puudutamata. Mõne aja pärast katsun natuke siia kirjutada viikingite vabaõhumuuseumist Lofotr. Ka käsitöö seisukohast.
20 Responses to Maa, mida ei saa unustada