Aasata viimaste kuude saginas polnud just ülearu palju aega lugeda raamatuid. Seevastu aasta algus andis selleks kõvasti võimalust. Kui ikka sunniviisiliselt oled lapsega 4 seina vahel lamatisi hankimas, siis päris kindlasti veedad suure aja nina raamatus. Televiisor oli meil küll toas olemas ja seda sai vaadatud nädalaga vist rohkem, kui aastas kokku, aga sellegipoolest oli veel piisavalt aega, et mängida lapsega lauamänge, lugeda temale ette ja öötundidel lugeda ennast huvitavaid raamatuid.
Panen siia siis mõned kirja, et oleks endal ülevaade ja ehk ka keegi teine leiab põhjuse mõnda neist lugeda.
Juturaamatuid sai vähem, kui harivaid raamatuid.
Esimeseks võtan ette raamatu ” Alexanderi tehnika – oskus kogu eluks”
Raamat sellest, kui palju saame me iseenda heaks teha ära õige kehahoiuga. Huvitav lugemine. Paneb kaasa mõtlema ja otsima seoseid. Hea, kui avastad, et vaistlikult oled osanud enamust probleeme ise vältida.
Teine raamat – ” Somaatika – nooreks jäämise kunst” – on umbes samasse temaatikasse ja pole sugugi mõeldud vanakestele, kes tahavad hirmsasti nooreks jääda :) Ikka tasub lugeda seda varakult, et osata vältida neid vigu, mida tehes me ise kiirendame oma vananemist, kui sellist. Palju kasulikke harjutusi. Siin on kindlasti mõttekoht ka sellest, miks mõned inimesed tõepoolest nagu ei vananekski.
Kiiresti loetav raamat arukatest mõtetest, mis mulle ei olnud küll üldse uued ega võõrad. Tasub teada, kuidas õpetada olla lapsi olema positiivsed, toimetulevad ja elurõõmsad.
Võtsime lapse jaoks kaasa raamatu ” Kääbik”. Osalt lugesin seda talle ette….ja lõpuks lugesin ta öösel hoopis ise läbi. Jah, imelikul kombel oli mul ” Kääbik” endal lugemata. Praegusel ajal on juba pikalt see raamat lastel kohustusliku kirjanduse hulgas, aga minu kooliajal veel ei olnud. Eks ta jäigi siis kuidagi mul kahe silma vahele. Nüüd pole midagi teha, tuleb Sõrmuste isandate saaga kah läbi lugeda. Raamat mulle meeldis, kuigi algus oli pisut uimaselt veniv. Kui aga läks põnevaks, siis oligi põnev. Olemas oli ta meil kodus aga tõesti juba 1977 aasta trükisena.
Lugu sellest, kuidas Hele – Mai Alamaa ja Kirsi Altjõe koos oma väikeste lastega mööda Eestimaad tuuritasid sõltumata aastaajast ja kus mida põnevat nad leidsid.
Mõnus raamat ilusate autorifotodega. Lastega reisijatele hea abimees, sest kirjeldati just neid kohti, kus sa oled teretulnud koos väikelastega ja kus lastel on huvitav.
Leidsin endilegi paar kohta mällu panna, kus tahaks lapsega suvel ära käia.
Minu – sarja raamatud on mul üldiselt kõik loetud ja igast raamatust leiad midagi head. Raamatu headus sõltub kindlasti autori väljendusoskusest ja kirjutamiskogemusest, aga midagi huvitavat on neis kõigis. Parimal juhul saad lugedes tunde, et nagu oleks ise seal juba ära käinud. Kehvemal juhul nendid- et see oli just SELLE inimese see ja see koht ja üldistada seda ei saa.
Narva puhul oli minu jaoks tegemist teatud mõttes nostalgiaraamatuga ja lapsepõlveradadega. Olen ma ju Narvas sündinud ja 15 aastat oma elus seal ka elanud – kasvanud.
Katri Raik on Narva olemuse väga hästi ära kirjeldanud.
Raamatus oli palju tuttavaid kohti ja nüansse, aga….tõdesin ka seda, et praegune Narva pole enam kaugelt see linn, kus kasvasin mina. Nii palju on muutunud. Tahaks seal üle pika aja tõesti ära käia ja näidata tütrelegi oma lapsepõlveradu.
Mõnus. Väga mõnus lugemine. Üks selliseid raamatuid, mille peale tekkis tunne, et ma tahan nüüd ja kohe Taani reisima minna. Küll ma seal ükskord ära käin :)
“Kooli! Esimese klassi õpilase vanematele”
Kahe soomlase poolt kirjutatud raamat, mis on väga mõnusasti kirjutatud. Üks neist on lastekirjanik ja teine töötab lastepsühhiaatrina ning on olnud ka kooliarst. Kirjastiil on mõnus, arusaadav ja soe.
Võtsin selle raamatu ette täiesti huvi pärast. Kaks last on elus juba koolitatud, aga mulle tundub, et praegusaja kool on päris teistmoodi kui siis, mil läksid kooli vanemad lapsed. Eks ole aeg edasi läinud ja muutused meie ühiskonnas on olnud lühikese ajaga üüratud. Mõjutab see kõik ju eelkõige inimest ja sealjuures ka kooli, kus on needsamad inimesed. Sellest raamatust jäid silma mõned väga head lõigud.
“Lapse autonoomia(s t tema tõeline olemus) võib paradoksaalselt kujuneda vaid koos sellise täiskasvanuga, kes armastab ja austab last ning üritab tema mõtemaailma ja unistusi mõista, suutes rajada mudilase ja enda vahele mängu – ja fantaasiamaailma. Alles pärast seda, kui on tajutud seda väärikust ehk oluliseks olemise tunnet – et keegi tõepoolest hoolib sinust- , saab teise inimese tundeid tõeliselt mõista. Ja sellisel juhul kaob ära ka armastuse ostmise vajadus.”
“Üleüldse suhtutakse laste harrastustesse ülearu tõsiselt. Ma olen seda teemat kommenteerinud väitega, et kui lapsel pole mitte ühtegi hobi, valitseb suur risk, et ta kasvab normaalseks kodanikuks. Loomulikult ma ei alahinda hea harrastuse tähendust, aga liiga paljudes peredes käib kogu elu laste trennidesse ja muusikatundidesse sõitmise järgi. See logistika valitseb kogu ärkveloleku aega tervikuna, mistõttu lapsel ei jää üldse aega loovateks mängudeks, raamatu lugemiseks, õuemängudeks ega lihtsalt vanematega koos olemiseks. Kui laps veedab suurema osa päevast mingi täiskasvanu korraldste mõjuväljas, ei jää tal piisavalt aega oma sisemaailma eest hoolitsemiseks.”
Mina olen nende väidetega nõus ja ka paljude teistega, millest seal raamatus lugeda saab.
Nagu ikka, ei pretendeeri ma oma arvamustega absoluutsele tõele :) Igal inimesel on õigus omada isiklikku arvamust.