Uus aasta. Peaks kuidagi eelmise kokku võtma, aga ei teagi kuidas. Selline rahulik ja stabiilne aasta oli, ei erilisi tõuse ega mõõnasid. Tore oli, südamerahu oli. Minu draakoniaasta oli. Võib-olla ühiseks nimetajaks valin sõna “remont”.
Poegade teemaks oli kindlasti kodu. Üks elab oma uues majas sees ja tegeleb hoovil olevate ehitistega. Valmis said kuur ja aed ümber krundi. Nüüd ei saa enam rebased, ilvesed, jänesed ega metskitsed õuele, rääkimata võõrastest koertest ja oma koer saab lahtiselt hoovis ringi joosta. Noorem poeg reisis ja tegeles oma varsti valmiva kodu teemaga. Uuel aastal saame enne kevadet soolaleivale. Sinnani on aga üks suur planeerimine ja mööbliga sehkendamine.
Minul on suure osa aastast olnud nii kodus, kui tööl remont. Suisa 10 kuud pidevat remondiolukorras elamist ja töötamist. Vahest vähem ja vahest rohkem häiriv. Pidev müra ja lihasmäluga peituse mängimine, sest kui mingi uus rada kust-kuidas saab selgeks, tuleb jälle muutus ja nii päevast päeva. Noh, hoiab vähemalt vaimu erksana ja sammud aina tulevad.
Kirkel on aasta sõna kindlasti kool, õppimine, TallShipsRaces ja autokool.
Aga…
palju toredat on pereringis olnud.
Tähtsamad sünnipäevad- tütar sai 18, laste vanaisa 85 ja vanaema 80, noorem minia 30 ning ise sain 60. Seda viimast on veel keeruline ja veider endale tunnistada, aga küll harjub. Põhiline, et füüsis on tubli ja vaim virge.
Reisimised- tütrega käisime Gran Canarial, tütre ja pojatütardega käisime Stockholmis, tütar käis klassiga Roomas, TSR-raames purjetamismeeskonnaga Turus ja Ahvenamaal. Noorem poeg käis USA-s tööasjus, võimalik, et kuskil veel, mis pole mul meeles, kaasaga käisid nad Mallorcal, Portugalis ja Roomas. Vanem poeg käis tööasjus Saksamaal, perega seiklesid Eestis ringi ja pojatütred käisid aasta lõpus emaga Egiptuses. Ehk siis meie kolme pere peale 9 erinevat riiki. Täitsa tore. Ega nendega muidugi võistelda suuda, kes üksi aastas20 riiki külastavad :D, aga meile piisas.
Tööl ja koolis on kõigil läinud hästi. Pere lapsliikmed läksid sügisel vastavalt 11, 3 ja 5 klassidesse, vanema poja eripedagoogikat õppiv kaasa lõpetab bakat ja läks üle erialasele tööle ehk et meil on peres nüüd õpetaja. Mina õpetan samuti koolilapsi ja lasteaialapsi…aga ma pole ametilt õpetaja. Kõigil neil läheb koolis hästi. Kirke alustas autokooliga ja uue aasta alguses sai kätte load.
Sõbrannadega olen ette võtnud toredaid käimisi- tegemisi, aasta jooksul on välja kujunenud mõned lemmikumad söögikohad – Päris, La Boulangerie ja Flamm. Contraventas käisin küll sünnipäeva ajal esimest korda, aga kindlasti tahan sinna tagasi minna.
Päris mitmel klassikakontserdil käisin kolleegiga ja teinekord sõbrannaga.
Õmblesin – rohkem, kui eelmisel aastal. Nii endale, kui Kirkele.
Mõned pildistamised tulid aasta peale ära.
Lugesin umbes 120 raamatut, mida on minumeelest päris palju. Teinekord mõtlen, et mida kõike ma selle aja jooksul oleks tehtud saanud….aga lugeda on mõnus, hariv ja see on minu kvaliteetaeg iseendaga.
Rõõmsaid hetki ja tegemisi oli palju, tasakaalustavaid kurbi õnneks õige napilt.
Ilmataat oli aastal 2024 meie vastu kena. Normaalne talv, suurepärane suvi ja pikk soe sügis. Kevad mahtus ka kusagile sinna vahele.
Õues märg, sombune ja suhteliselt soe. Pole paha, ei pea vähemalt liugu laskma, aga eks kuu on ka alles alanud. Ilm püsis soe kuu viimase päevani ja uue aasta esimesel ööl sadas lumi lõpuks maha. Igavesti töisest novembrist hooga tegusasse detsembrisse. Tegelikult tahaks puhata. 19-nda kuupäevani on väga tihedalt töine aeg, aga peale seda katsuks juba vabamalt võtta.
2. detsembril käisin siis pealinnas järjekordsel uuringul oma kõrvakestega. Saadeti Magdaleena haiglasse kuulmiskontrolli. Väga hea, et saadeti, sest sealt ära minnes oli mu süda rahul. Kui kodukoha arstil näitas kuulmiskontroll mõningast kuulmise langust ja peale kahte kuud kordusel veel suuremat langust…mispeale mind linna ka saadeti, siis kui kasutada on kaasaegsem, täpsem aparatuur ja ka testija on kogenum, võib tulemus teistsuguseks osutuda. Sain teada, et kuulmisega on tegelikult kõik hästi. Töövõit, on ju! Ma ise ei kahelnudki oma kuulmises, arst kahtles :P
Kui arstilt ära tulin, sain kokku ühe toreda sõbrannakesega ja suundusime koos lõunat sööma. Ükskord sain teada, et minu lemmikrestoranis on päevapakkumised igati mõistliku hinnaga ja sinna me siis suundusimegi. Nimelt restoran Päris. Jäime sinna mitmeks tunniks istuma, sest meie mõlema südames oli kurbus varalahkunud ühise sõbra pärast. Nii me siis sõime, kohvitasime ja meenutasime sõpra.
Rongi oodates astusin läbi Balti jaama turult. Sealgi juba jõulune.
Tööl sai kuusk saalinurka üles. Eks ta selline õnnetu meil on see tänavune jõulumeeleolu, aga mida sa selle remondi keskel ikka teed. Lugemissaalis see-eest on ilusad Tarvo Mett-i vitraažid akendel.
7.12 asutasin ennast Rapla kirikusse kontserdile. Esines ERR-i segakoor ja kuna mul laulab seal üks peresõpradest paar, läksin kuulama. Ilus kontsert oli. Peale kontserti ajasime pisut juttu ja koju tagasi, sest ega kirikus istudes soe ei ole. Ruttu koju ennast soojendama.
6-l kuupäeval tähistasime kolleegidega ühe töökaaslase möödunud sünnipäeva ja minu kohe saabuvat tähtpäeva. Mõnus istumine hommikuhämaruses. Meil sünnipäevad lähestikku, seega mis siin ikka kaks korda järjest torti süüa. Ja kolleegid tõid nii palju toredaid kingitusi :)
Õigel päeval- pühapäeval, ehk 8. detsembril üllatasid mind lapsed aga sellega, et palusid ennast 13.30-ks valmis seada ja mingit söögilauda mitte ette valmistada. Viisid hoopis oma empsi Tallinna vanimasse itaalia restorani. Nii me siis tähistasime seal kuuekesi minu uut saabunud kümnendit. Toit oli väga maitsev ja meil oli lõbus. Päriselt, see oli parim kingitus üldse, mida võisin soovida – päev iseendale ja mitte mingit vaaritamist/koristamist. Väikesed piigad olid sel ajal emaga Egiptuses ja meiega koos olla ei saanud. Olen oma lastele lõpmata tänulik.
Uus töönädal oli üks tamp ja tagaajamine ehk siis lisaks tavatööle hommikuti koolides päkapikutunde tegemas. Ei saa salata, et see on kurnav, sest päevad on pikad ja intensiivsed, koolist tulles tuleb aga istuda taas letti ja tööpäevast võib kujuneda 11-tunni pikkune maraton. Kui sedasi on päevast päeva, läheb pisut liiale. Kolmandal kuu nädalal käisin kahes lasteaias jõuluhommikuid tegemas ja kui mitmesaja lapsega lugemised, jutustamised, laulmised, kargamised ja piparkoogijagamisest tehtud, võis ennast lõdvemaks lasta.
23.detsembril käisin veel pooleks päevaks tööl ja võiski alata minu jõulupuhkus. Viimaste kuudega oli tekkinud kõvasti ületunde, mis andsid võimaluse aasta lõpus pikemaks puhkepausiks. Tihe töö sai vaba ajaga tasutud, sest uuesti tööle läksin alles 2. jaanuaril.
23. detsembril sõitsime Kirkega peale minu poolikut tööpäeva linna, et veel viimased selle aasta vajalikud ostud ära teha.
20. detsembril käisin samuti linnas, sest soovisin kuulata lapse kooli jõulukontserti Kaarli kirikus. Eelmisel aastal tulin sealt üliilusate muljetega ja selgi aastal oli kontsert väga nauditav.
12. detsembril oli meil töökaaslastega jõuluistumine Raikküla mõisa ühes hubases hoones, mis rõõmustas meid oma vanaaegse sisustusega. Lisaks maitsvale toidule saime osa mõisaproua loengust vana mööbli teemal. Oli huvitav ja mõnus õhtupoolik.
14. detsembril tõi poeg meile metsast kuuse ja aitas üles panna rõdule jõulutuled. Nendega oli seekord pisut nokitsemist, sest remondi käigus eemaldati minu naelakesed, millega eelmised tulukesed üleval rippusid. Tuppa sai lõpuks jõulumeeleolu ja helgem olemine. Jõuluks lisasin lauale dekoratsiooni ja nii saab see tuba meid veel tükk aega rõõmustada.
16. detsembril käisin oma õega Namaste hiina/india söögikohas minu sünnipäeva tähistamas. See oli mulle lihtsam ja rentaablim valik, kui peale tööd kodus söögilaua organiseerimine. Saime mõnusalt lobiseda ja lasta endale sööki ette kanda. Jaanuarisse jäid tähistamised kahe sõbrannaga ja naabrinaisega.
Korra oli meil vanema poja koer hoida. Reedest pühapäevani olid noored Lenna juures Ilmaveerel ja meie Kirkega kantseldasime koerakest. Eks ta üks pätu ole, aga see hoidmine on vajalik, et kodus mulle jälle seda juttu ei räägitaks…..ema, võtame koeraaaa :P
Vahetult enne pühi tegime lapsega koostöös korteri uksele jõulupärja ja jõudsime surnuaial ära käia. Kingituste pakkimine jäi samuti tütrele.
Pühad möödusid meil tegelikult vaikselt, koduselt ja rahulikult. Mingi päeva ma küll pühendasin tõlketööle, aga laias laastus lugesin, vaatasin telekat ja toimetasin. Korra isegi tõstsin õmblusmasina välja ja tkkisin kaks nime hommikumantlitele.
27. detsembril toimus meil pere jõuluistumine. See oli kuidagi ainus päev, mis meile kõigile sobis. Küll ei sobinud ühele lapsele, küll teisele jne., aga tähtis on see, et selle ühise päeva ikka alati leiame. Mõnus ja meeleolukas oli. Kirke jõudis enne seda esimest korda doonoriks käia. Tubli tips!
Kella kahest päeval oli kodu rahvast täis ja kõik midagi askeldasid. Külmlauaga suutsime kõhud punni süüa, seega enne praadi sahmerdasime pilte teha ja loteriimängu mängida. Lapsed, koer, kingid, fotosessioon, palju süüa ja muidu mõnusaid jutuajamisi. Ja ei ühtegi telefonipilti sellel ajal. Ainult perepildid kuuse all ja need on alles kaameras.
Aasta lõpetasime sel aastal isemoodi. Uurisin juba aegsasti vanema poja käest, mida nemad perega aastavahetusel teevad ja poiss ütles, et nad ei tea, kas on kodus või külapeal. Noorem poeg pidi linnas sõprade poole naisega minema. Esialgu siis mõtlesimegi, et oleme Kirkega lihtsalt kodus – vaatame telekat ja logeleme. Siis tuli Kirkele pakkumine sõbrannalt veeta aastavahetus tema perega ühes nooblis pealinna hotellis. Vastas sõbrannale, et tuleb siis, kui emme saab suure poja juures olla, aga kui neid pole kodus, jääb minuga. Mina olin teist meelt ja ütlesin, et mingu südamerahus linna, sest mina võin rõõmuga ka üksi kodus olla. Noored inimesed peavad saama elada noorte inimeste elu.
Üsna enne aasta lõppu ei teadnud poeg veel ikka, kus nad aastavahetuse veedavad ja mina ajasin 30-l detsembril juttu linnas elava sõbrannaga ning meil tekkis mõte, et oleme koos linnas tema juures. Nii, asi tundus olevat lahendatud kõigi jaoks. Kõigil kolmel lapsel omad tegemised, mis on igati ok ja mina ennast samuti ära organiseerinud. Kui sõitsin aasta viimasel päeval linna sõbranna juurde, helistab vanem poeg, et mis teete Kirkega :D Nemad on perega kodus, noorem vend naisega tulevad ka hoopis nende juurde ja saaksime kõik koos uut aastat tervitada. Eksole! Noh, esmalt ma muidugi nats ikka kurvastasin, sest mulle meeldib väga koos oma lastega olla, aga siis leidsin, et kui läks nii, siis on nii. Kõigil on niikuinii tore. Poisid muide veetsid ikka üle väga pika aja aastavahetust koos ja selle üle oli mul hea meel.
Mina aga sain kokku sõbrannaga, tegime Tallinnas Reidi teel aasta viimase jalutuskäigu ja pärast läksime õhtusöögile kesklinna restorani Plaz. Ranna ääres oli võimas tuul, liiv tuiskas ja pilti tehes muutusid sõrmed hetkega jääpulkadeks. Aga…kõik lõppeva aasta murekohakesed puhus see tuul minema ja pea sai selgeks uutele headele mõtetele. Peale tõhusat õhtusööki kõndisime kesklinnast jalgsi sõbranna koju Tallinn-Väikesesse ja aastalõpu jalutuskäiguks sai mul pea 8 km. Pole paha. Ja mis seal kodus ikka – sõime, tervitasime uut aastat, vaatasime telekat, ilustulestikku ja ajasime juttu. Meil oli tore!
Head Uut Aastat!
Seis maja remondiga aasta lõpuks:
Korterite uste taga on plaadid maas, seinad värvitud, ennejõuluks lubati uued astmed paigaldada ja lubadus täideti. Oleks juba varemgi saanud, aga meile saadeti täiesti valed astmed, sellised mis õuetingimustesse sobilikud, mitte siseruumidesse. Eks ikka juhtub. Uued postkastid on seinas, kenasti suurte korterinumbritega. Trepikojas on valgustid seinas, uudsena väljapääsu näitavad plafoonid ja korruste numbrid. Uued seadused. Kohe kui ehitajad oma sodi ära korjavad, saab lõpuks keldri lukku panna. Ehk saab varsti rattad rattaruumi tagasi panna. Möödunud suvel ei saanudki ratastega sõita, sest nende väljakaevamine kuskilt x kohast ja tagasi panemine ehitussegadikus…eiei, pigem käisin jalgsi tööle ja koju.
Detsembri teises pooles saabusid lõpuks õiged trepikoja astmed.
Naabrimees vahetas ära mul vannitoa äravoolu peenikese tihendi, mis väidetvalt oli katki ja sellepärast tullagi mulle kusagilt sisse ehe peldikuhais. Ma ikka julgesin kahelda ja ütlesin kohe, et võib seda ju vahetada, aga see hais ei tule trapist, seega viga mujal. Nagu oligi tarvis tõestada, oli mul õigus ja tuleb edasi pinda käia, et see korda saaks. Ega väga muud võimalust pole, kui et kas minul on töömehed peale torude vahetust poti nats kehvasti tagasi pannud või siis on see jama seotud minu peal ehitatava uue korteriga ja nende wc-äravooludega. Mina arvasin, et minu pott kehvasti tagasi paigaldatud ja mul tegelikult oligi õigus. Ja oh kui palju närvirakke läks kahe kuuga tuulde, et ma pidin seda selgitama meesterahvale, kes arvas, et ma niisama vingun :D Jah, mehed ja nende egod. Tuleb ette.
Raamatud:
Kokkuvõtvalt võin öelda, et lugesin päris palju – aastaga umbes 125 raamatut. Kõik ei saanudki blogisse kirja.
“Minu Sri Lanka” Merilyn Meristo
Kerge ja ladus lugemine, palju huvitavat infot ja toredaid juhtumisi. Autor oli sinna sattunud valdavalt külalislektorina ülikoolis tööd tehes, aga ka muul ajal koos perega. Huvitav oli see, et mul ei tekkinud kordagi tunnet, et tahaks ka Sri Lankale minna. Kõik need voodis, toas ja õues pidevalt ründavad putukad ja elukad, prügimäed ja parasjagu tüütud skeemitajad, et ehteid või mida iganes müüa….ei tundunud minu tassike teed. Raamat oli sellegipoolest huvitav ja mõnus lugeda.
“Liiga Hilja” Colleen Hoover
Veidi teistsugune Hooveri raamat. Pisut robustsem, veidi kriminaalsem. Aga igati tema enda heal tasemel lugemine. Igavaks kordagi ei kiskunud ja lõpuks sai pahalane surma ja head võitsid. Kohati ehk pisut üllatas, et nii ilmselgelt ja nähtavalt narkootikumidega tegelev inimene ei jäänud juba ammu seadusesilmale vahele ja oskas neid ikka ja jälle üle kavaldada. Aga jah, meeldis. 8/10
“Mina Silvia” Silvia Ilves ja Maarja Savi
Kui muidu jäävad minust lugemata nii igasuused Mallukad, BSH-d ja muud sarnased, siis Silvia raamatut otsustasin lugeda. Ei ole ma ka üleliia JES kirjastuse raamatute sihtrühm. Aga Silvia… Ma ei pruugi alati nõustuda tema tempudega ja kohatise naiivsusega, aga ma pean temast lugu kui heast muusikust ja veel enam emast, kes on suutnud oma lapsed selle virrvarri sees tõsiselt headeks noorteks muusikuteks kasvatada. Kindlasti pole Silvia laps lihtne olla, aga see-eest on lapsepõlv neil tõesti värvikas ja pagasina eluks kaasas suurepärane pillimänguoskus. Olles ise olnud 9 aastat lapse klaveriõppe kõrval ja isegi omal ajal muusikakooli lõpetanud, olen vägagi teadlik sellest üldse mitte lihtsast teest. Distsipliin, kohusetunne, rutiin…kõik sellel ajal, kui valdav osa sõpru peale kooli puhkab või lööb lulli. Sai mõndagi selgemaks ka selles plaanis, miks Silvia isiksusena on just selline, nagu on. Loomulikult sünnipärane impulsiivsus ja edevus, lapsepõlvega tekkinud saavutusvajadus, täjelepanuvajadus ja piirangutest pääsemise vajadus. No ja ma usun et kohati teeb ta trianglit ka puhtalt selleks, et kogu aeg pildis püsida, endale reklaami teha ja sel viisil artistina tööd saada. Ladusalt kirjutatud. 9/10
“Pöörased pöörded” Anna Jansson
Kuskil raamatu esimesel kolmandikult tekkis tunne, et aaaa, tegelased kuidagi tuttavad. Pisut järge ajades tuligi välja, et ühe varem loetud raamatu järg. Aga “Tõlkes leitud” sarja raamatud on alati head olnud, seega ei kahelnud seda lugema hakates.
See on raamat armastuse tõusudest ja mõõnadest – elust inimesega, kes on kaotanud reaalsustaju.
Visbys ilusalongi pidav Angelika Lagermark on abielus Magnusega, kes on bipolaarne, kuid naine ei teadnud seda. Magnus lihtsalt ei maininud seda ja kui ta lõpetas ravimite võtmise, keeras elu katastroofiks. Tagajärjed olid hirmsad, kus magnus oma käitumisega ei riskinud ainult raha, vaid ka armastusega.
Ka ajalehes ilmunud kuulutusest saavad alguse omapärased sündmused. Müüki tuli maja mere ääres, kus Angelika vanavanaema Amalia kogu oma 94-aastase elu elas. Amalia oli tark vana naine ja inimesed käisid rasketel hetkedel tema juures nõu ja abi saamas. Majal olid aga omad saladused…
Samal ajal jätkub juuksurisalongis suhtetöö klientidele armastuse leidmisel. See on lihtne. Raske on aga armastust hoida, kui asjaosalisi tabab ebaõnn. 9/10
„Pöörased pöörded“ on järg Anna Janssoni ajaviiteromaanidele „Ilusalongi saatusejumalanna“ (2019) ja „Piirideta ämmad“ (2023). Lisaks põnevale ja südamlikule loole leiab raamatust ka valiku toiduretsepte Angelika Lagermarki kokaraamatust.
“Päikesetõus safiirinisel lahel” Holly Martin
“Kalliskivisaare” sarja romaan.
Tegevus toimub Jewel Islandi saarekesel, kus safiirsinine meri sädeleb ja päike soojendab põski …(kas ta seda just iga päev teeb, on iseasi.)
Aria Philips on kogu oma elu elanud sellel väikesel Jewel Islandil. Isegi siis, kui tema õed Clover ja Skye loobusid saare vapustavatest randadest suuremate ja paremate asjade nimel, jäi Aria sinna, et aidata oma isal nende perehotelli juhtida. Aasta pärast isa surma on Aria teinud kõik endast oleneva, et hoida hotelli käigus, kuid külastajate vähesuse tõttu võib naine kaotada ainsa kodu, mis tal olnud. Seega pöördub ta Noah Campbelli poole. Mees, kes on teeninud terve varanduse hotellide käimalükkamisega, on tema viimane lootuskiir. Ehkki too suudles Ariat eelmisel aastal pajupuu all ja kadus pärast seda nagu vits vette … Nii vapustav ja võluv, kui Noah ka ei ole, tõotab Aria endale, et nende suhe on edaspidi rangelt tööalane. Kuid Noah on viimase aasta jooksul hoidnud suurt saladust ja tema tagasipöördumine Jewel Islandile muudab Aria elu igaveseks.
Suurepärane ajaviiteromaan. Polekski paremini seda sõnastanud, kui kirjastus ise. 9/10
“Sügistaevas kose kohal” Holly Martin
Eelmise raamatu järg, aga need kaks on ka täiesti eraldi loetavad.
Clover Philips on tagasi kodus Jewel Islandil kaunis Sapphire Bay hotellis, mida ta peab koos oma õdede Skye ja Ariaga. Tema elu on täiuslik, välja arvatud üks asi …
Kui Clover lahkus enne koju tagasipöördumist Londonist, jättis ta seljataha ka alatu reetmise. Sellest ajast peale ei ole ta suutnud kohtamas käia, rääkimata sellest, et lubada endal armuda. See, mida ta vajab, on üks põgus suhe, mis aitaks tal taas kohtingute lainele saada, ja Cloveri õnneks on parasjagu saarel nägus Angel Mazzeo, Cloveri õe kallima ja hotelli kaasomaniku Noah-i parem käsi.
Cloveri ja Angeli vahel on alati sädemed lennanud ning kuigi Angel on seni leppinud sõbrastaatusega, on ta enam kui valmis aitama Cloveril uut enesekindlust leida. Kui eesmärk ei ole tõsisem suhe, peaksid asjad ju lihtsad olema, aga mõnikord on tõmme sedavõrd tugev, et sügavamatest tunnetest ei ole pääsu.
Kas Clover ja Angel leiavad julguse öelda teineteisele, mida nad tegelikult tunnevad? Ja kas Clover on valmis uuesti armuma, kuigi vandus, et ei tee seda enam kunagi?
Eks ole näha, kas “Kalliskivisaare”sarjale tuleb lisa. 9/10
“Viimane suudlus” Liis Raamets
4-osalise loo teine osa. Täiesti loetav ja kuigi alguses pisut venid, muutus pikkamööda ikkagi põnevaks ja millalgi võtan ette ka kaks viimast osa. 8/10
“Numeroloogiast, karmast ja eelmiste elude hingemaailmast” Marilyn Kerro
Seda raamatut ma pigem sirvisin, lugesin neid osasid, mis pakkusid huvi. Ega eriti midagi uut teada ei saanud, aga selline tore meelelahutuslik lugemine. 7/10
“Kaneelirullisuvi” Maija Kajanto
Väga mõnus lugemine üle lahe naabritelt Soomest. Selline kodune tunne oli, kui loed kohtadest, mida suudad kujutada ette ja saad aru ka põhjamaisetest naljadest. Südamlik lugu. Ja retseptid. Nagu kaanelt lugesin, on see vaid esimene sarja raamatutest, mis toodi katsetusena Eesti lugejate ette. Loodan, et tõlgitakse ka järgmised osad. 10/10
“Laena mu südant” Kasie West Eesti lastekirjanduskeskus soovitab
Noortekas, kus…
Wren päästab koeri, aga poisse pole ta kunagi varem päästnud…
Wren on harjunud sellega, et teda haiglaseks kontrollijaks nimetatakse. Talle ei lähe see korda, sest enda loodud reeglitest kinnipidamine aitab tal lihtsalt elus hakkama saada. Eks see on suures osas seotud tema emaga, kes hülgas Wreni koos õe ja isaga juba aastaid tagasi ning elas üpris süüdimatut hipielu. Kuid kui üks nunnu Asheri-nimeline kutt kohaliku kohviku uksest sisse jalutab, lendab reeglitekogu kus seda ja teist.
Asher on aga armas ja hurmav. Ja parajasti oma veebitüdrukult korvi saamas. Nii et Wren võtab vastu harjumatult impulsiivse otsuse: ta teeskleb poisi maine päästmiseks, et on see veebitüdruk, kellega poiss kohvikus kokku pidi saama. Niisama lihtsalt satubki Wren tärkavasse suhtesse poisiga, kellest ta midagi ei tea. Ja see juhtub olema väga vahva!
Ei lähe kaua, kui Asheri tõttu muudab Wren teisigi endale seatud reegleid. Kas Asher andestab talle, kui teesklusest teada saab? Wren ei saa selles kindel olla, aga ka Asheril tuleb loota, et Wren andestab, kui ta teeb pahaaimamatult midagi sellist, mis Wren-i tõsiselt riivab.
Üks viimase aja parimaid “Minu…” sarja raamatuid. Hästi ladusalt kirjutatud, huvitav ja ma pole ammu lugenud raamatut, mis sundis mind pidevalt telefoni haaraama ja googeldama. Kuigi ma olen üpriski alkoholisoolikata inimene, tekitas veinimaailm huvi ja huvitav oli lugeda, kuidas kaks noort inimest üldse veinimaailma sattusid ning sellest ka oma elustiili koos tööga kujundasid. 10/10
Esimene november saabus koos tuule ja vihmaga. Ida-Virus oli isegi lörtsi sadanud. Meil oli küll õues üpriski soe, ikka seal +10 tuuris ja ilm täiesti talutav. Kirke jäi sel päeval koolist koju, õppis veel pisut liiklust hommikul ja kell 13 käis tegemas ARK-i teooriaeksamit. Sai tehtud, vigadeta ja esimese korraga! Juhuu! See tegi päriselt rõõmu. Nüüd tuleb järgmisena teha esmaabi ja siis riburadapidi ARK-i sõidueksam, libedasõit ja pimedasõit. Paistab, et varsti on meie peres järgmine lubadega inimene olemas ja mina olen see ainus meil, kes pole lube kunagi teha soovinud ja ei kipu ma siiani sinna hullumeelsesse liiklusesse.
Kuu teisel päeval käisin vanema poja kauni kaasa sünnipäeval ja seda peeti laste lõbuks Haloweni kostüümipeona. Mind kostüümikad pole kunagi vaimustanud, aga laste rõõmuks tegin minagi endale kiire maskeeringu, sest põhjalikumalt polnud aega sellega tegeleda. Olin lihtsalt tööl päeval. Tore perekeskne istumine ja kuna lapsi oli seal kokku lausa 10, siis vajusime pojalastega vahepeal ühe piiga tuppa, sest 8 last vanuses 1,5-8 oli meile liig mis liig :D Tormilaadse ilma tõttu oli neil eelmisest õhtust sünnipäevapeo 15.00-ni vool ära ja osa küpsetustööst said nad õnneks meie juures ära teha.
Kuu neljandal päeval tähistasime minu taasiseseisvuspäeva ehk siis pere pesamuna sai täieõiguslikuks täiskasvanuks. Seda see 18-s sünnipäev peaks vist tähendama. Reaalsus on ikkagi see, et päris täiskasvanu koos oma kohustuste ja vastutusega saab lapsest siis, kui ta teenib ise palka ja elab ise majandades oma elu. Sinnamaale on inimene ehk pigem ülekasvanud laps :) Jah, täiesti vastutusvõimeline, arukas, tubli, aga…finantsiliselt vanematest sõltuv. Kõigele vaatamata on 18-aastane teekond koos selle preiliga olnud väga vahva ja meeleolukas. Nüüd jääb vaid loota, et saadud vundamendile oskab ta laduda kindla ja toeka maja, mis püsti seisab ja vett peab.
Aga sündimise päev oli tore. Ikkagi selline hell ja armas päev emale ja lapsele endale samuti. Värske 18-nene tuli koolist õhetavate põskedega ja sületäie kingituste ning lilledega. Õhtul käis oma perekond noort täiskasvanut õnnitlemas ja sõpradega tähistasid nädalajagu hiljem. Olime pojadega tegelikult hämmingus, et kuidas see meie väike pärdik äkki 18 on saanud :D Kogu aeg olnud väike ja väike ja äkki täiskasvanuks saanud. Vähemalt paberite järgi.
Sõpradega pidu oli tore. Sünnipäevalaps ise arvas, et tema elu toredaim. Väikestviisi stiilipidu dekoratsioonide ja toredate sõpradega. Mina olin loomulikult teenindaja rollis, sest keegi peab ju vaatama, mida lauale saab ja kas midagi tarvis juurde tõsta või ära koristada. Kodust ära ei saadetud. Pidu oli lõbus ja viisakas, sest sõpruskond on väga vahva ja kultuurne.
Tööl on töine hooaeg ehk siis kogu aeg midagi korraldan. Kuu teisel nädalal viisin läbi Põhjamaa kirjanduse nädala raames tunde kahes koolis kokku 30-le klassile. Seekord käisin koolides kohal, sest rampsis on endiselt remont, kolin ja mürin ning saalist käivad läbi kõik inimesed, kes raamatukokku tulevad. Eks see on paras väljakutse olnud, sest kui sa ikka iga päev ei räägi tundide viisi, siis tahab hääl pideva valjuhäälse rääkimisega kähisema minna, aga sain hakkama. Hääl päris ära ei läinud ja mis peamine, õpetajad ja lapsed andsid tagasisidet, et tunnid olid väga huvitavad.
Detsembris seisavad ees jõuluhommikud ja neidki lähen tegema sel korral koolidesse. Ei õnnestu meil detsembri teiseks nädalaks raamatukogus jõulutuba üles vuntsida. Remont ei näi kuidagi lõppevat.
Kuu keskel käisin kaks päeva järjest Tallinnas. Kõigepealt otsustasime Kirkega ühel pühapäeval minna IKEA-sse, et sealt mõned vajalikud asjad osta. Lõbus käik oli – kohutava tuulega paduvihm ja poes hullumeelselt palju rahvast. Õhtul koju jõudes olime parasjagu räsitud, aga ega me virisenud. Tore päev oli sellegipoolest. IKEA-s sõime odava raha eest viisakat lõunat, osad vajalikud asjad said ostetud ja kolasime ka kõrval olevates suurtes kauplustes.
Järgmisel päeval läks laps hommikul kooli ja mina mõne aja pärast samuti Tallinna. Nimelt saatis kõrvaarst mind uuringutele kahte erinevasse haiglasse. No käin ära, sest äkki saangi teada, miks mul üks kõrv kuuleb vist pisut kehvemini, kui teine. Mind see ei sega hetkel, aga parem karta kui kahetseda. Kui see süvenema hakkaks, siis poleks see ju ometi tore. Seega jah, sõitsin varakult linna, Mustamäe haiglasse, sest selles suures kombinaathaiglas võib võtta aega, kuni õige koha üles leiad. Tegelikult leidsin isegi üllatavalt kiiresti. Orienteerumisega mul seega kõik hästi. Tegin kõrvade kompuuteruuringu ära. Teine uuring on Magdaleenas kahe nädala pärast. Edasi tegin tiiru Kristiine keskuses, kus ma polnud aastaid käinud. Sealt sain vajaliku ja endale sobiva pika ja kitsa liniku suure laua valge laudlina peale. Otsisin sobivat tükk aega, aga ei leidnud ja Hemtexis oli täpselt selline, mis mulle meeldib. Kesklinnas maandusin kaubamajas. Tahtsin seal jõuluehteid vaadata. Paar tükki ostsin kingitusteks. Rottermanni kvartalis külastasin mõnda poodi ja sattusin Nikkolo poes mantli otsa, mis mulle väga meeldis. Nimelt mul ei ole aastaid üldse mantlit olnud. See ainumaski 20 aastat tagasi ostetud klassikaline villane, rändas lapse selga. Proovisin siis kõik 4 värvi ära, aga jätsin otsustamise mõneks teiseks korraks. Kell oli lõpuks üle kolme, kui läksin Poordi La Bolaungeriesse sööma. Kirkel sai kool läbi ja tuli samuti sinna sööma. Otsustasime, et läheme neid mantleid uuesti vaatama ja lõpuks ostsime ühe kakao tooni mulle ära. Ei jäänud sünnipäeva ootama, sest hetkel on parasjagu sellise mantli kandmise hooaeg. Koos oli lihtsam otsustada.
Kodus käivad viimased ehitustööd, vähemalt ma loodan, et selle kuuga saab kõik tehtud. Alustati korteris sees uksepalede viimistlemist. Ma päriselt loodan, et kuu lõpuks saab see uksesein korda ja lõpuks läbi see lõputu tolmutamine. Saigi!!! 20-ndaks oli kõik korras.
20-ndal asjatati köögis kubudega, ehk siis pildistati nad üles ja samal ajal vahetati jälle korterite uste lukke…mis on mulle siiani arusaamatu, sest uksed tulid ju koos lukkudega :D, aga elame näeme ja ükskord kuuleme, miks selline raiskamine. Timmiti suvel paigaldatud aknaid.
Treppidel on valmidus uute astmete paigaldamiseks ning trepimademete plaatimiseks, ehk siis mademed on siledaks valatud. Mingil ajal oli liikumine paras ooper, hommikune poomilkõnd oli tavaline tegevus. Seinad on muidu kenasti krohvitud ja värvitud ja see värv, mille ma sinna aitasin valida, on seinas ilus.
Positiivne on see, et oktoobri küttearve oli päriselt mõnusalt väike. Eks kuu oli ka soojapoolne, aga sellegipoolest. Kui mu kolleeg maksis oma tillukese pisut üle 30m2-se korteri kütte eest oktoobris 100€, siis mina oma 93m2 pealt vaid 69€. Peaks huvipärast otsime üles möödunud aasta oktoobri arve ja võrdlema, aga ma tean niisamagi, et see number oli kõvasti suurem.
Probleem nimega hais vannitoas on endiselt alles. Nüüd olen selgusele jõudnud, et see lehk tuleb poti ja torude ühendusest. Pean vaatama, kellel ma siis natist kinni võtan, et selline asi korda teha. Ei saa ju jäädagi elama sellise probleemiga.
Kirke tegi autokooli esmaabikoolituse läbi ja testi samuti. Järgmine samm on pimeda- ja libedasõit, mis on ilmselt neil õpetajaga plaanis detsembri alguses. Siis jääbki veel vaid sõidueksam.
Kuu lõpp oli vaikne, sest rahakotis oli vaikne :P
20-l kuupäeval sadas meil maha esimene lumi, õigemini päev otsa tuli taevast alla lörtsi vinge tuulega. Üldse ei olnud mõnus, 21. novembril oli korraks ilus päikeseline ilm, aga teadagi- see sulas enne, kui jõudsime lumega harjuda. Üks päev libedust ja siis oli jälle maa must. Sellel ühel ilusal päeval olin õnneks vaba ja käisin terviserajal jalutamas.
Noorem R käis koos oma kaasaga Roomas kultuuripuhkusel. Õeke käis juunis ja andis vennale häid ideid, mida vaadata ja kus käia.
Kahjuks oli aga novembris üks kurb päev, sest ootamatult lahkus hea sõber Almer Jansu. Tunne, et kohe ilmub ta välja ja teatab, et haa, kas jäitegi uskuma, et mind enam pole…ei taha kuidagi kaduda. Liiga ootamatu ja uskumatu.
Tänavuse sügise paari kuu jooksul on olnud mitmeid headest tuttavatest lahkujaid….
Loetud raamatudnovembris
“Madeira. Elu keset suurt sinist” Varje Talivee
Mõnus lugemine ja külluslikult ülevaatlik. Mulle on Madeira juba ammu huvi pakkunud ja raamatut lugedes kasvas soov saart külastada veelgi. Kel saarele minek ees ja on võimeline käänulistel teedel ise autot juhtima, sellele on seal väga palju kasulikke näpunäiteid. Kes aga nagu mina ei sõida, siis jääb puudu just see osa, mis räägiks ka ilma autota saarel liikumise võimalustest. 9/10
“Küpressilabürint” Fiona Valpy
Meeldis. Vägagi. Jälle selline erinevates ajajärkudes hüplev lugu, nagu tänapäeval paistab moes olevat, aga mulle selline stiil meeldib. Sõjaaegne Itaalia ja tänapäev, erinevad leinad ja läbielamised.
” Kunagi ütles üks tark naine, et lein on armastus, millel pole kusagile minna.” 10/10
“Väike külaturg. Romantiline puhkus” Nicola May
Külaturu raamatute sarja neljas raamat. Selline lihtne aga mõnus lugemine õhtuteks, kus tõsisemat kirjandust ei jaksa lugeda ja päris naiivsed sopakas ei paku huvi. Raamatust raamatusse on seal elu käinud külaturu ja sellel kauplejate ümber. On alles vanad tegelased ja lisandub ikka mõni uus ja hingest katkine, kes leiab siis kohaliku näol oma armastuse. 8/10
“ATH-mis see on?” Edward M. Hallowell
ATH raamatud on mulle viimasel ajal huvi pakkunud. Sellest teemast räägitakse palju, aga ikka leian enda ümber neidki, kes täiesti põhjendamatult paigutavad ATH autismi spektrite hulka. Jaa, ATH võib olla näiteks ka aspergeri sündroomiga autistlikult inimesel, aga ATH on siiski ka täiesti eraldiseisev diagnoos ja seda esineb nii meestel, kui naistel, lastel kui täiskasvanutel. Pealegi pole see alati puudus, vaid sageli eelis. See konkreetne raamat on mugav just ülesehituselt ja ei tekita igavust – mida ATH-inimesed väga hästi ei talu. Huvi pakubki sellepärast, et saada aru. Teistest ja iseendast, sest ATH skaalal kas üleval või all või mõne üksiku sümptomiga paikneb meist sisuliselt igaüks. 9/10
“Retseptiraamat”, Jacky Duran
Jälle üks raamat, mis ei jõudnud minuni päris otse. Nimelt oli tütrel tarvis koolis lugeda läbi mõni “punase” sarja raamat. Mul endal sai just üks selline loetud, aga see ei sobinud temaatikalt peagi 18-ks saavale noorele. Meenus, et olen lugenud head arvustus eelnimetatud raamatu kohta ja nii ma selle “Retseptiraamatu” lapsele lugemiseks tõin. Luges läbi ja meeldis. Otsustasin ise samuti raamatu läbi lugeda ja ei kahetsenud. Tõesti hea. Noore mehe kurbvalus lugu kokaks ja inimeseks kujunemisel. Õigete ja valede valikute tegemine. Piiritu armastus oma pere ja toidukunsti vastu. 10/10
“Kellegi teise kingades” , Jojo Moyes
Kas Moyesel on üldse viletsat raamatut? Mina pole kohanud. Olen nad kõik läbi lugenud ja ei pettunud ka selles viimases. Intensiivne, põnev, lõpuni välja üllatustega. kahe täiesti erineva üle 40-se naise elukäigud, kingad, millest sai alguse mõlema naise suur elumuutus. Väärtuste ümberhindamine läbi elu keerdkäikude. Väga meeldis. 10/10
“Minu Euroopa. Matkaautoga maailma otsa.”, Myrakas
No mis ma oskan öelda. Ma pole ammu selle sarja raamatutes pettunud olnud, aga see raamat…no tõesti, küll ta mul venis ja lohises. Hüplev. Jupiti viimane reis ja sinna vahele kogu aeg suts siia ja suts sinna aastasse ja erinevatesse kohtadesse. Keeruline järge pidada, kus ma parasjagu üldse olen. Et siis mis riigis ja mis aastal. Sagedased joomingute kirjeldused…peaks see olema uhkuseasi? ja see meeletu teravmeelitsemine. Lause on nii tihedasti “vaimukusi” täis, et lause lõpuks läheb järg käest ära. Tüütuks muutub ja igav hakkab. Läbi ma ta närisin, aga lugeda ei oska soovitada. 4/10
“Tulemägi” Ran Flygenring
Raamat lastele, aga lustakas ja tore. Lugesin seda põhjusel, et see on tänavuse aasta Põhjamaade kirjanduse nädala ettelugemise raamat Islandi autorilt. Tõsistest asjadest, vulkaanipurskest ja täidest. Mõlematel oma võimsus. 10/10
“Täiskasvanute valelik elu”, Elena Ferrante
Mulle Ferrante raamatud meeldivad, aga nad ei meeldi kõigile. jah, pigem niššikirjandus ja omamoodi stiiliga. Ferrante Naapoli lugudest on ka seriaal vändatud ja see praegune on tema järjekordne hea raamat. Sellised ausad raamatud, ilustamata. Seekordne on ühe tütarlapse täisealiseks kasvamise lugu kogu oma eheduses, rõõmus ja valus. Millist mõju avaldab kujunevale noorele pere lagunemine, täiskasvanute valelikkus, suguvõsa mõjutused, sõbrad…Väga palju minategelase sügavaid ja huvitavaid mõtisklusi. 9/10
Fenomenaalselt hea raamat, päriselt. Ma ei tea, aga rootsalsed kohe oskavad hästi kirjutada. Või on see mingi põhjamaade wibe, mis mulle väga istub, samas…ma loen meelsasti ka näiteks prantsuse kirjandust. Aga raamatust. Aeg-eelmise sajandi algus. See oli aeg, kus naist ei peetud veel muuks, kui mehe teenijaks ja laste kantseldajaks. Raamat sellest, kuidas naised murdsid ennast läbi ärimaailma, juhtides suurepäraselt tipphotelle, ehitades, koolitades, sõbrustades, armastades. Sellest, kuidas naised on üksteist rasketes olukordades toetanud. Lugu sellest, milline oli eelmise sajandi alguses elu luksushotelli köögipoolel, kui see asus kuningapalee kõrval. Uurisin kirjaniku kodulehelt, et sarjale on ilmunud ka järg. Ootan pikkisilmi, millal see meile tõlgitakse. 10/10
“Muutuda:meetod” Edouard Louis
Sarja “Moodne aeg” raamat. Nii aus raamat, autobiograafiline ja kirjutatud kõigest 33 aastase noore mehe poolt. Aus ja kriipiv lugu kirjaniku lapsepõlvest Põhja-Prantsusmaal. Lugu sellest, kuidas tal tänu kirjandusele, kunstile ja raamatutele õnnestus pääseda vaesuse keskkonnast, kuidas aegamisi muutis ta oma identiteeti ja sai kellekski, murdis välja oma perekonna traagikast. Sügav nii isiklikul tasandil kui ka sotsiaalselt kriitiline lugu. Edouard Louis maandus prantsuse kirjandusse kõigest 21 aastaselt ja äratas kohe tähelepanu! teda on juba praeguseks palju tõlgitud ja ka dramatiseeritud.
“Vikerkaarelahe saladused ja merikarbid” Ali McNamara
See selline lihtsamat sorti raamat kirjastuselt Eesti Raamat. Aga tore. Amelie on noor naine 10-aastase pojaga, kelle mees läks ühel päeval kodust ära ja tagasi ei tulnud, jättes naisele kirja, mis tekitas pigem segadust, kui arusaamist- miks? Keerulised aastad, kui pank võttis ära maja, sest laenumakseid ei suutnud ta pisikese lapse kõrvalt maksta, erinevad elupaigad ja lõpuks sotsiaalkorter. Kuni saabus kiri, et ta on saanud päranduseks….lossi ja pojale krahvi tiitli. Pärast mõningast kahtlemist otsustas ta siiski pärandi vastu võtta ja asus võimaluste piires suurt valdust kasumlikuks muutma. Loos ei puudu loomulikult ka uus armastus ja…kummitused. 8/10
“Lootuse retsept” Fiona Valpy
Evie on katki. Pärast surnud lapse sündi ja abikaasa lahkumist ei suuda ta juba aasta ennast kokku korjata ja eluga edasi minna. Käes on jõulud ja Evie ei soovi neist midagi kuulda, sest jõulud seostuvad eelmise aasta tragöödiaga. Sõbranna oma mehega pakuvad talle võimaluse sõita Londonist ära Prantsusmaale nende talvel tühjana seisvasse suvekodusse, mis asub üksildases mägikülakeses, naabruses vaid mõned majad. Väike kogukond võtab ta omaks, aitab saada üle hingehaavadest ja Eviel tekib uus hingamine. Ühes naabermajas redutab piirkonna ajutine arst Pariisist, Didier`…… Südamlik lugu. 9/10
“Oamoos” Durian Sukegawa
Dorayaki pannkoogid oamoosiga. Vaatasin isegi netist järgi, kuidas neid siis tehakse. Kui kasutada pannukate vahele Nutellat, nagu tänapäeval paljuski pakutakse, saaks neid päris lihtsalt teha. Kui aga teha algusest lõpuni kvaliteetne oamoos, siis on paras mängimine. Aga just selle oamoosi tõttu tutvus Dorahau-s töötav Sentarõ 76-aastase Tokue-ga, kes õpetas teda tegema suurepärast oamoosi ja oli üle pika aja esimene inimene, kellele ta sai toetuda. Ja siis viis neid lahku Tokue lapsepõlves põetud Hanseni haigus….See oli üle tüki aja raamat, mis 100% puudutas. Helge, nukker, armas, südamlik, suurepärane keelekasutus(tänud tõlkijale). 10/10 ja mulle endiselt väga meeldib jaapanlaste kirjutamisstiil.
Raamatust sain teada, millised on tuille küpsised. Tegemist on õhulise prantsuse küpsisega, mille taignasse pannakse mandleid ja apelsini. Ja täita võib igasuguse hea ja paremaga.
Vahusta munavalged kergelt tuhksuhkruga läbi, siis lisa sulatatud või ja jahu. Määri küpsetusplaat võiga, tõsta sinna lusikaga tainast ning silu-vormi lusikaga ümmarguseks õhukeseks kettaks. Küpseta 200kraadises ahjus umbes 5 minutit, kuni tuille servad on pruunikad, aga keskelt on tuille veel hele. Tõsta hästi kiiresti ahjupannilt nt tagurpidi pööratud pitsi või väikese klaasi peale jahtuma, vormides seda veidi ‘kausikujuliseks’ (ettevaatust! Esiteks on tuille väga kuum, teiseks tuleb seda kõike teha kiiresti, sest jahtudes muutub tuille rabedaks ja seda ei saa vormida. Sel juhul tasub ahjuplaat korraks uuesti ahju panna). Kuna tegutseda tuleb kiiresti, siis kõige mõistlikum on küpsetada korraga vaid mõned tuille-küpsised. Kui tuilled jahtunud on, täida saadud korvikesed mõne kreemitäidisega. Soovi korral kaunista marjadega.
“Soojad käed” Katarina Widholm (Esimene osa oli “Südametuksed”)
Rootsi autorite raamatud torkavad teiste seast silma. Mine tea, ehk oskame lihtsalt põhjamaalastega oma maa elu ja kultuuri rohkem seostada, aga mulle väga istuvad. “Soojad” käed on raamatu “Südametuksed” järg. Tegevus toimub pisut enne teist maailmasõda ja selle ajal Rootsis, peamiselt Stockholmis. Betty jääb leseks ja aasta hiljem leiab üles oma lapse isa ning esimese armastuse Martini. Paraku ei lähe kõik nii roosiliselt, kui Betty lootis. Luhtunud unistused, iseseisvus, hakkamasaamine ja õnn, mida ehk enda kõrval pole märganud? Jah, endiselt ootan järgmisi osasid. Loodetavasti saavad nad tõlgitud enne, kui esimesed kaks hakkavad mälusoppides tuhmuma. 10/10
Neljakesi oleme juba Stockholmis korra käinud, see oli üle-eelmisel aastal ja sellest lugu SIIN.
Seekord oli kevadel meil korra see mõttepojuke Kirkega peast läbi käinud, aga sinna see ka jäi. Vaatasime, et reisi hinnad on kõvasti kerkinud ja mõtlesime, et ah, eks vaatab, kuni….poja vanem piiga küsis juuli lõpus, et vanaema, millal me jälle Rootsi läheme. Eksole, nii saigi otsus tehtud. Kui lapsed soovivad külastada kuningalossi, siis tuleb jalad kõhu alt välja võtta ja piletid reisiks ära broneerida.
Reisikuupäevaks sai 21. august sellel põhjusel, et siis väljus Rootsi poole laev Viktoria I. Eelmisel korral käisime Baltic Queen-iga ja tundus, et võiks laeva vahetada. Sobivalt jagas üks suunamudija parasjagu Tallinki sooduskoodi, endal oli arvel pisut punkte ja kasutasime kõik võimalused rõõmsalt ära. Sellele vaatamata pole Rootsi kruiis enam nii odav tegevus, kui mõned aastad tagasi. Aga…broneerisime endale neljase kajuti, lisaks Rootsi suunal hommikusöök ja Tallinna suunal õhtusöök buffees. Õhtubuffees pole me hiiglama ammu söömas käinud, aga kuna mul oli 3 tütarlast sööta, otsustasime sel korral nii. Eelmisel korral käisime laeva a la carte restoranis koos söömas ja tegelikult tuli see isegi pisut odavam välja, aga….see õhtune buffee oli oma hinda igati väärt. Seda enam, et Kirke osa läheb kohe novembrist täiskasvanu hinna alla ehk poole kallimaks ja üks tüdrukutest kasvab aasta pärast välja kuni 12- aastaste hinnast.
Igatahes….sõitsime kolmese rongiga linna ja esimese asjana käisime söömas seal, kus me käime harva ehk siis Balti Jaama King Burgeris. See oli lihtsaim ja taskukohasem viis enne laeva minekut kõht täis süüa, sest me kõik olime kuidagi hommikusöögi peal. Suurem poja lapsuke oli endale kusagilt nohu korjanud ja nii astusime läbi ka apteegist.
Sadamasse jõudes käisime veel korraks poes ja siis tuligi väga kiiresti terminali minna, sest chek-in-i lõpuni oli jäänud 15 minutit. Laeva jõudes viisime asjad kajutisse, pakkisime mõned riided lahti ja läksime pardale, et Tallinnale lehvitada.
Kuidas kulges õhtu? Lõbusalt. Lapsed käisid mängutoas mängimas, meie registreerisime seni salaja ühe tüdrukutest sünnipäevalaste nimekirja, keda siis kindlal kellaajal mängutoas õnnitleti. Osaleda said lapsed, kellel oli reisipäeval sünnipäev ajavahemikus nädal siia ja sinnapoole. Meil juhtus üks piigadest saama just nädala pärast 11. Lapsele oli see tore üllatus – lauldi koos sünnipäevalaulu ja kingituseks oli kapteni suur šokolaad. Meie osaks jäi lapsed õigel kellaajal mängutoas hoida.
Kirke käis elus esimest korda karaoket laulmas. Lahe! Mina olen alati araks jäänud ja loobunud, sest perfektsionistina pean ma olema kindel, et helistik mulle sobib. Aga tema tegi ära ja toredasti. ABBA “Dancing Queen” kõlas kaunilt.
Loomulikult veetsime aega laeva kauplustes. Lastel oli taskuraha kaasas ja see tuli poodi viia. Eks meie Kirkega vaatasime samuti seda ja teist. Mina sain endale rahakott/telefonikoti, millega on nägus ka kontserdile/teatrisse minna. Vana lagunes vägisi ära ja see on üks asendamatu aksessuaar isegi igapäevaelus. Tööl liigun majas palju ringi ja alati pole riietel taskuid, kuhu telefon panna. Väikesemad tüdrukud ostsid endale kumbki kaisuka. Kirke tegi samuti mingeid sisseoste, aga need pigem nipet-näpet vajalikud kosmeetikatooted.
Tüdrukud ootasid väga õhtuseid show-etendusi. Mõlemad on tegelenud hulga aastaid show-võimlemisega ja selliseid etendusi vaatavad nad hinge kinni hoides. Päeva lõppedes teatasid, et aga Kirke laulab ikkagi paremini. Noh, oma tädi on ikka armas :)
Magama saime hilja, aga reisil asjad nii käivadki.
Hommikul ärkasime vara ja läksime sööma. Lapsed on kõik piisavalt suured, et tuua endale ise sööki, mis kõnetab ja mina ei pea enam teenindama kedagi, peale iseenda. Sõime korralikult kõhud täis, nautisime saarestiku vaateid ja peagi olime saabumas Stockholmi.
Sadamast läksime linnaliini bussiga kesklinna ja suundusime kuningapalee juurde. Enne reisi sai väikestelt piigadelt uuritud, mida nad Stockholmis külastada sooviksid ja kõigest, mida neile pakkusime, valisid nad välja kuningapalee. Esiotsa läksime vaatasime järgi, kus ja mis ajal toimub vahtkonnavahetus.
Mina olen seda kunagi näinud, aga siis oli aprill, õues lörts ja vali tuul. Rahvast vähe ja minumeelest ka etendus ise kestis suhteliselt vähest aega. Seekord oli suvi, õues palav, rahvast kogunes juba varakult ja rahvast oli murdu. Hea, et olime seal aegsasti enne algust, sest muidu poleks me esiritta saanud ja tagantpoolt ei näe lapsed paraku midagi. Ühesõnaga saime kena pool tundi seal seista ja liikuda ühest kohast teise nii, nagu liitlasvägede sõdurid juhatasid. Ja siis algas etendus, mis kestis umbes 40 minutit. Vahtkonnavahetus + orkestri väike kontsert. Lastele meeldis.
Edasi läksime ja ostsime muuseumipiletid, mis sisaldasid 4 muuseumit + kirik, kuhu on maetud kroonitud pead ja nende kaasad kuni aastani 1900.
Oma esimesel Stockholmi reisil käisin Tallinki(või oli siis veel Estline?) linnatuuril, mis sisaldas ka kuningapaleed. Huvitaval kombel ei tulnud mul aga ükski koht tuttav ette. See oli muidugi üle 20 aasta tagasi ja diskoteegis sai tantsitud tookord hommikul 5-ni, ehk kuni see tantsuruum suleti. Unetunde jäi väheseks ja eks see ekskursioon oligi selline unepiiril kõndimine.
Sel korral tegime päris põhjaliku käimise, lastele meeldis, mulle meeldis ja kui kõik vaadatud, oligi aeg laeva tagasi sõita. See 6 tundi on ikka häbiväärselt lühike aeg. Selle üle virisen ma iga kord, kui jälle kruiisil käin.
Laevas tagasi kõigepealt natukene puhkasime ja siis saatsime Kirke saunakompleksisse. Tüdrukud ei soovinud sinna minna ja mina jäin neile seltsi. Kuni suur tüdruk saunatas, käisin mina väikestega poes. Piigadel oli taskuraha pisut alles ja selle eest nad soovisid koju maiustusi osta. Leidsid kõik vajaliku ja siis ütlesid, et mina püsiks kommipoes ja nendel on tarvis kõrval asuvas tööstuskaupade poes ära käia ja et ma ei muretseks, nad saavad ise kenasti hakkama. Mis seal ikka, lasin lastel omaette toimetada.
Mõne aja pärast tulid neiukesed tagasi ja kinkisid mulle nunnu Muumimamma ripatsi, sest ma pidin olema nii hea vanaema ja nii hästi nende eest hoolitsema ja olema armas nagu Muumimamma. Nohhhhh, võttis päris härdaks. Nii nunnu žest laste poolt. Nüüd ma kannan seda väikest ripatsit iga päev oma käevõru küljes.
Varsti tuli suur laps saunast tagasi ja olime jälle kogu kambaga poes tagasi. Minul oli selleks oma põhjus, sest suuremal pojatütrel oli nädala pärast sünnipäev ning mul mõlkus ammu peas mõte osta talle kingituseks käsipagasi kohver. Mõlemad tüdrukud on agarad võimlejad ja käivad palju võistlustel, vahest juba ka Eestist väljas. Alatasa juhtub nii, et peavad laenutama meie kohvrit ja siis mina jälle otsin seda, kui endal vaja. Juhtumisi oli laeva poes just selline armas ja sobilik punane kohver, pealegi sobiva hinnaga. Viisin tüdruku poodi ja lihtsalt küsisin, kas ta sooviks endale sellist sünnipäevakingituseks. Ja ta soovis ja nii armas on vaadata säravaid silmi, kui loed sealt välja siirast rõõmu ja üllatust. Küsis, et kust ma teadsin, et ta on endale väga soovinud isiklikku kohvrit? Tundis muret, et see on temameelest nii kallis. Jah, väikesele lapsele ongi ilmselt selline hind kallis, aga mina olin just umbes sellise summaga arvestanudki. Läks kaubaks ja laps oli üliõnnelik. Vedasid koos õekesega oma kohvrit ja sõidutasid kaisuloomi. Tüdruk oli küll murelik, et aga õde sooviks ju samuti kohvrit. Leppisime kokku, et kevadel aprillis, kui õel 10-s sünnipäev, saab temagi endale isikliku kohvri.
Kell kaheksa oli käes õhtusöögi aeg ja üle pika aja ostsime sel korral õhtuse buffee. Täiskasvanu hind on päris krõbe ehk 43€, aga kuni 17-aastastele on hind 21€ ja kuni 12. aastastele 16€, mis on igati mõistlikud. Võin täiesti kindel olla, et mõni teismeline noormees sööks seal kõvasti rohkem, kui 21€ eest. Seekordne buffee oli itaaliapärane, sest algamas olid Tallinki Itaalia päevad ja ma ei liialda, kui ütlen, et toit oli külluslik, delikatesse palju ja silmad tahtsid eri suunda joosta. Üks väikestest lastest maiustas isegi karpidega, mida oli seal saada päris mitmes erinevas variandis. Tüdrukutel said mingi aeg kõhud täis ja kuna nemad on juba piisavalt iseseisvad noored neiud, lasime nad restoranist laeva lustima. Jõudsid käia kajutis ja vaatasid show esimest poolt ja meie Kirkega nautisime endiselt sööki. Ja täiesti joodavat veini. Õnneks ei õnnestunud meil kummalgi ennast üle süüa ja olemine oli mõnus.
Peale sööki oli plaanis laevas ringi liikuda ja siis vaadata viimast etendust showbaaris. Kirke istus selle aja kuskil aknaorvas, laadis telefoni ja tegeles oma asjadega. Meie tüdrukutega aga nautisime etendust. Seda võib julgelt öelda, et kui laval on eesti trupp, on etendus hea. Tantsubänd oli ilmselt kuskilt Balkanimaadelt ja selle kohta ütleks, et olen kõvasti paremaid laevades näinud.
Ja oligi aeg magama minna, et hommikul ärgata juba Eestis. Mõnus reis oli meil.
Kaameraga tehtud paraadpilte siia ei tulegi, piisab telefonimeenutustest. Paraadpildid läksid otse albumisse.
Sügis on saabunud. Soojad t-särgi ilmad püsisid kenasti kalendrisügise alguseni septembri lõpus ja mõni päev pealegi ning siis läks arvestatavalt külmemaks. Kohe oktoobri esimesest päevast saabus esimene öökülm, aga ega see pidama jäänud. Varsti olid jälle päevased temperatuurid üle +10 ja loodus oli endiselt kirevalt kaunis. Kuu lõpuni oligi ilm väga mõnus ja soe. Sellise sügise üle kurta oleks patt.
Septembri viimastel päevadel hakati kodus kütma. Maja soojustamine annab juba tulemusi ja ma päriselt loodan, et selle talve küttearved saavad olema kõvasti väiksemad, kui nad seni olnud on. Terve oktoobri olid radikad vaid aimatavalt soojad, aga toas oli päriselt palav. Küttearveks kujunes kuu kohta 69€ 93m2 korteri kohta. Pole paha, sest kolleegil oli sama aja eest 32m2 korteri küttearve 95€.
5. oktoobril läks mehele Kirke poolõde. Enne seda oli nunnu tüdrukuteõhtu, kust Kirke tuli koju kauni isevalmistatud lillepärjaga.
7.oktoobril vahetati meil ära korteri uks. Harjumatu, sest vana uks oli seest valge ja sulandus kenasti meie valgete seintega, aga uus on selline tume mahagon. Kui õhtul esikus pime ja läksin kööki, tekkis tunne, et korteri uks on lahti, sest pime auk nagu paistis…. Esimesel õhtul olin mitu korda segaduses, et kes ukse lahti jättis? Ja noh, üks ukse paigaldajatest oli põhitöökohaga päästja ja mina siis uurisin, et mis tsirkus selle uue päästeameti seadusega on, et uksed peavad avanema korterisse? Minu jaoks on see ebaloogiline. Tuli välja, et see pole mõistlik ka päästja seisukohast, sest kui ruumis on põleng ja inimene on suutnud ehk korteri ukseni roomata, siis tuleb päästja ja lööb ukse sisse…siis no päriselt, lööb selle inimese uksega maha. Rääkimata sellest, kui palju ebamugavust see sisse avanev uks põhjustab jalatsite seisukohast. Meie ust oli päris keeruline kätte saada, sest meil oli korralik turvauks. Peaks ütlema, et see on raiskamine. Naabritel oli samuti alles 2 aastat tagasi vahetatud uks….noh jah. Kredex. Ajapikku selgus, et minu korteri peale kahe uue väljaehitatava korteri uksed sai küll panna väljapoole avanema…seega puhtalt üks tegemata asi ühistu poolt. Enda eest oleks pidanud seisma.
Samal päeval pandi rõdule plaadid peale ehk siis rõdud said valmis. Nädala pärast tulid siinid, mis paigutati rõdu piirdele ja siinidel liikuvad klaasid.
Tasapisi hakkas kogu see remont väsitama, sest asjad venisid. Pisiasjad. Ja nende pärast ei saanud ma ise mõndasi asju kodus edasi teha. Pealegi oli meil ka tööl maja ümber ja majas sees remont. Üks kolin ja mürin, lammutamine ning ühelgi hommikul ei teadnud kust uksest ja kuidas sisse saab – ei meie ei lugejad. Kodus on õnneks soe, mida ei saanud tööruumide kohta öelda. Küte pandi lõpuks sisse 10. oktoobri paiku ja sealt edasi läks juba eluke töölgi soojaks.
Kui kodus saaks need torumehed lõpuks köögis kubude teema lahendatud ja peale uste vahetamist siseviimistlejad ukse paled korda tehtud, siis oleks peaaegu kõik. Küttetorude otstesse olid panemata veel need ümmargused plastringikesed ja ühele õuest tulevale avale võiks samuti sissepoole kate pandud saada, sest sealt puhus reaalselt külma sisse. Siis oleks korteris sees kõik ok ja mina saaks lõpuks köögi ja esiku üle värvida. Kui korstnapühkija pidi tulema, panin kaminasuu kilega kinni…ja jätsingi nii. Koos remondiga kipuvad igasugused uued hädad tekkima ja nii hakkas järsku minu korstnast sisse tulema alt naabri suitsetamise hais(suitsetas kaminasuu ees) ja ka peale esimest kamina kütmist korstna pigi hais. Selline probleem pole ainult minul, seega hakatakse asjaga uuel aastal tegelema.
Trepikojad on mõnusalt valgeks saanud, sest seinad on krohvitud, pahteldatud ja vist esimene kiht värvigi peal. Kui varem olid seinad tumedamat sorti sinepikollased ja mõjusid ebameeldivalt, siis nüüd on helge ja valge. Selle eest ma seisin arutluskoosolekutel. Päris ilusaks saab muidugi siis, kui mademed saavad uued plaadid ja pannakse uued trepid-käsipuud.
Kuu keskel oli meil alguses plaan Kirkega üks Rootsi kruiis teha. Mitmel põhjusel- et tähistada tema saabuvat täisealiseks saamist, et kasutada ära soodustuse voucherid ja et süüa uhkes Rootsi lauas viimast korda nii, et tema eest ei pea veel täishinda maksma. Hakkasime neljapäeva õhtul reedeks pileteid ostma ja selgus, et reedestel väljumistel ei kehti ükski soodustus. Noh, see oli pettumus, sest arvestasime just sellega, et soodushinnaga kannataks ära käia ja nädala sees ei sobinud meile kuidagi töölt ja koolist puudumine. Aga mis seal ikka, nii siis nii. Loobusime. Laupäeva hommikul oli mul siiski motoorne rahutus ja kihk midagi teha, kusagile minna. Koosneb ju minu elu valdavalt tööle-koju rattast ja kodus sageli teen muid töid, mis kunagi otsa ei saa. Inimene tahab ennast siiski tuulutada. Otsustasime minna pühapäeval linna – külastada Fotografiskas paari huvitavat fotonäitust ja käia mõnes poes.
Näitused olid mõlemad väga põnevad, eriti meeldis “In Bloom”. Tõeliselt ilus näitus, fantastilised teostused ja visuaalefektid. Teine näitus oli ” Nude”. Mulle on alati meeldinud hea, kvaliteetne ja visuaalselt nauditav akt. Akt, kui kunst. Mis seal salata, olen ka ise aktifotot pildistanud. Küll aga jätavad mind külmaks tänapäeval popid brutaalsed aktid, mille teostamiseks pole muud tarvis, kui diivanil lääbakil vedelevat alasti inimest, genitaalid vaatamiseks väljas. Isegi foto kvaliteet kui selline, on küsitav. Jah, ilu on vaataja silmades ja sellepärast ma rohkem sel teemal midagi ei ütlegi, aga jätan endale õiguse omada isiklikku arvamust. Siiski-siiski, näitusel oli ka väga nauditavaid ja hästi teostatud töid.
Lõpuks suundusime poodi, sest ma tahtsin vaadata endale teksaseid. Ma ostan endale ülimalt harva riideid, aga seekord tõi üks tuttav mulle oma teksad lühemaks teha ja vaatasin, et äkki sobivad sellised mullegi jalga, aga võiks olla number suuremad. Noh jah, lõpuks jätsin püksid poes ostmata, aga lapsele ostsin see-eest talveks kaks mõnusat villast õhukest džemprit ja ühed villasest õhukesest kangast vaba lõikega püksid. Sellised kapselgarderoobi tooted, mida on hea erinevate asjadega sobitada ja kestavad kaua. Lisaks ihusõbralikust materjalist(ääremärkusena võin öelda, et väga asjalikud ostud, pidevas kasutuses). Jõudsime järeldusele, et enam mujalt poodidest kui sellest konkreetsest või Rottermanni Ivo Nikkolost me riideid ei ostagi, sest nende poodide rõivad sobivad omavahel ideaalselt, on kvaliteetsed ja kestavad kaua. Osta millal tahes midagi juurde, ikka sobivad omavahel ka eelmiste ostudega.
Seega jah, Stockholmi reisi raha jäi meist poodi ja eks me ole Stockis palju käinud ka, mis ei tähenda seda, et me sinna mõni teine kord ei lähe, sest vaadata on seal lõputult. :)
Käisin kolleegiga kinos vaatamas värskelt esilinastunud Eesti filmi “Vari”. Huvitav film, tempokas, suurepärane näitlejatöö, aga…jõhker, brutaalne. Film meeldis, lastele ei soovita ja teist korda vaadata ei taha.
Nädala lõpus oli Kirkel jälle Leelo-laager. Mina lõpetasin laupäeval tööpäeva, kimasin koju, tegin ühele inimesele kiirelt meigi ja lidusin rongi peale, et sõita Tallinn-Väikesesse, kust poeg mind auto peale võttis ja sõitsime koos Viimsisse. Artiumis toimus Eesti Naislaulu Seltsi 30. aastapäeva pidulik kontsert “Aastatel on tiivad”. Kirke laulis seal oma Leelo-kooriga. Üle 600 laulja, sümfooniaorkester, saalitäis kuulajaid ja ülikaunis kontsert. Poeg jäi minuga koos kontserdile ja temale meeldis samuti. Pärast viis mind rongijaama ja sõitsin koju. Kirke jäi edasi pühapäeva õhtuni leelotama.
Kusagile siia vahele jäi Kirke kooli juubel, koos traditsioonilise kontserdiga sünnipäevahommikul koolimaja rõdult ja lõuna ajal kooliperega Estonia kontserdisaalis, kus kooli segakoor laulis koos ERSO, Tiit Kuusiku ja Elina Nechajevaga.
Majas kuu lõpuks:
Kruntvärviga said värvitud trepikodade seinad. Selle pärisvärvi valimisega oli paras ooper. Läks peaaegu vale värv, aga sain sabast kinni ja meestele aru pähe. Nüüd sai ilus värv valitud ja novembri alguses võõbatakse sellega trepikojad üle. Majal said uued välisuksed ette. Noh, ehmatavalt suurte klaasidega. Leppisime kokku, et nendele tõmbame ikka spetskiled peale, et seest välja näeks, aga sisse mitte. Välisukse tagune sisepõrand on valatud, sissepääsupõrand samuti korras. Treppide lõpuni vahetamiseks läheb ilmselt alles novembris, sest ehitaja jäi tellimisega hiljaks. Kuu teisel poolel aga lammutati trepikojas päris hullusti. Võeti üles mademetelt kahhelkive ja eemaldati treppide sisud, vahetati ära talad ja astmed asendati ajutiste puitastmetega. No ikka paras kunsttükk oli seal liikuda. 23. 10 said meie rõdule klaasid ette. Nüüd oleks kohe nagu üks lisatuba. Päikesega oli seal megasoe ja külma ilmaga piisavalt soe, et seal vajadusel toariietes liikuda. Vast novembri lõpuks on kõik korras ja jõulud võivad tulla. Kirke sünnipäevaks kahjuks ilmselt esiku ja köögi seinu värvitud ei jõua, sest nendes ruumides on mõned asjad ehitajate taga ja vaevalt ka vannitoas uus lagi pandud saab.
21.10 käisin Lastekirjanduse keskuses “Laps kirjanduses” seminaril, kus fookuses just tõlkekirjandus. Valdavalt olid huvitavad ettekanded. Majas oli kaunis näitus.
Pärast liikusin veidi linnas ringi ja käisin hea tuttavaga kohvi-kooki nautimas samas kohas, kus päeval üksi lõunapakkumist söömas käisin. Ikka oma lemmikus.
25. oktoobril Estonias kontserdil
Lihtsalt imeline kontsert! Käisin oma armsa kolleegiga. Kõigepealt tegime mõnusa kohvikutuuri, kuni maandusime Levier Cafe-s. Terve Rottermanni kvartali jooksime läbi, et leida koht kus oleks meeldiv ja taskukohane. Kontsert oli suurepärane, ERSO-t dirigeeris maestro Neeme Järvi ise. Venemaalt Ameerikasse emigreerunud pianist Olga Kern mängis suurepäraselt ja kandis koos orkestriga ette Rahmaninovi klaverikontserti nr.2 c-moll op.18(1901). Üks minu suuri lemmikuid. Teises osas mängis orkester Antonin Dvorak-i sümfooniat nr.9 e-moll, op.95 ” Uuest maailmast”(1893). Uimasena kaunist muusikast sõitsime viimase rongiga koju.
Kirke oli ära… sõprade perega esmalt Tallinn Fashion Week-il Liina Stein-i kollektsiooni esitlemist vaatamas ja nädalavahetusel teise sõbra perega Vihula mõisas sünnipäeval.
30. oktoobril käisin kolleegidega Tapal maaraamatukogu päeval. Oli selline…on ja ei ole üritus, aga mõned ettekanded olid huvitavad kuulata ja süüa anti. Kultuurikojas ja raamatukogus olid toredad kooliõpilaste kunstinäitused.
Oktoobri lugemised:
“Lugemislaager” Ketlin Priilinn
Suvitusromaani sarja raamat. Lihtne, meeleolukas väikese põnevusmomendiga. Vaimustusest lakke ei hüppa, aga tore lugemine oli siiski. Priilinnal on see juba mitmes selline lihtne krimilugu ja tõepoolest, suvitushooajaks igati sobiv. Väike formaat ja läbi saab kiiresti, olulist süvenemist samuti ei vaja. 7/10
“Oota mind” Santa Montefiore
Montefiore raamatutega kunagi ämbrisse ei astu. Seekord oli tõestisündinud loole ilukirjanduslik tegelaskond ümber kirjutatud ja tulemuseks nii haarav raamat, et lugesin selle läbi ühe hingetõmbega. Lugu liigub erinevate aegade vahel. Algab 1937, siis on aastas 1944, siis vist 1985 ja 1995. Raamat armastusest ja taassünnist. 10/10
“Erakordselt taibukad olevused” Van Pelt, Shelby
Alguses nagu natuke lohises, aga pärast läks heaks ja oli ladus lugemine. Huvitava ülesehitusega. Lugu nagu mitmest vaatenurgast ja kuidas siis kõik lõpuks keskele kokku jookseb….see oli huvitav. Üks tegelane oli hoopis hiidkaheksajalg ja nunnu oli, kuidas see kolme südamega intelligentne vee-elukas juhatas omamoodi seal vägesid. Aga loo süda oli siiski kurb. Inimesed, nende lõhkised elusaatused. Õnneks lõppes kõik hästi. Omal moel. 9/10
“Juhuslik kohtumine” Raamtes Liis
Natuke põnevik ja natuke romaan. Polnud just wow, aga meeldis ja oli mõnus lugemine. Ootamatute pööretega südamlik lugu sellest, kuidas juhuslikust kohtumisest alguse saanud armastus võib muuta täielikult kahe inimese elu. Lool on järjed, seega üks hetk loen edasi. 8/10
” Viini muusa” Caroline Bernard
Säravate naiste sarjas on üldiselt väga head lood, nagu ka see, kus juttu Almast, kes oli suure muusikageeniuse Gustav Mahleri tugi ja seljatagune. Lugu ühest 19/20. sajandi vahetuse põnevamaist naisest Viinis. Alma oli muusik, muusa, armastatu.
Maalikunstnik Emil Jakob Schindleri ja Anna Sophie vanim tütar Alma (1879–1964) kasvas üles Viini boheemlaste keskel. Ta oli kodus sealsetes salongides, inspireeris ja võrgutas. Tema esimene kiindumus oli Gustav Klimt. Alma oli kirglik klaverimängija ja helilooja, kuni tutvus Gustav Mahleriga ja temasse ülepeakaela armus. Gustav vastas tema armastusele, kuid selle eest tuli Almal maksta kõrget hinda – tal tuli oma muusikast loobuda. Enne Mahleriga abiellumist lõi Alma Schindler teadaolevalt üle 50 muusikapala häälele ja klaverile, säilinud on neist 17. 10/10
“Pitsid ja pitsud” Siiri Julge
Lihtsake suvitusromaan tööga läbipõlenud noorest üksildasest naisest, kes kukub pealinnas keset trammiteed kokku ja ärkab haiglas peatraumaga. Kui arst saadab naise neljaks kuuks haiguslehele, pakub otsene ülemus taastumiseks oma Hiiumaa suvilat. Siililegi selge, et puude taga talus elab nooremapoolne mees – üksik, keraamikakunstnik…
“Eesti peakokkade lugu” Heidi Vihma
Omamoodi huvitav lugemine vanematest ja uuematest aegadest restoranimaastikul. 9/10
“7 päeva” Helen Moss
Charlotta ja Danieli lugu. “Aga kas pole nii, et mida kauem inimene pimedas on, seda enam tema silmad sellega harjuvad, ning ta hakkab nägema. Nägema, et midagi polegi karta? Võites sealhulgas olematut kolli, mille nimeks teadmatus? “
Mõnus lugemine, kuigi ma Helen Mossi raamatuid polegi varem lugenud. Kogu lugu on paigutatud 7 päeva sisse ja lisaks lõik ajast aasta hiljem. Jah, elus on kõik võimalik. Päriselt. Lihtsalt me ei tea, mis hiljem edasi sai. 8/10
“Küpressilabürint” Fion Valpy
Eelmised sama autori raamatud mulle meeldisid. See meeldis ka. Jagad kirjastuse kirjeldust:
1943. aasta Toscana. Puruneb sõjast räsitud Itaaliasse lõksu jäänud Beatrice’i unistus veeta aasta inglise keelt õpetades. Beatrice leiab varjupaiga Francesca ja Edoardo kauni aiaga Villa delle Colombes ning sõja alguspäevil rajavad nad mõisa südamesse keeruliste käikudega küpressilabürindi. Salapärase labürindiga mõisas otsivad sõja eest varju paljud teisedki – Francesca on oma turvalisse majja toonud varjule nii lapsi kui ka täiskasvanuid. *** 2015. aastal saabub villasse abikaasa hiljutisest surmast muserdatud Tess. Beatrice, kes nüüd mõisa eest hoolitseb, aitab naisel leida tröösti mõisa aias ning vähehaaval hakkab Tess taas elule naasma. Kuid lootus rahu leida kaob, kui ootamatult saabub mõisa maavalduste uus omanik Marco, kelle ainus soov on mõisa aedadest buldooseriga üle sõita. Beatrice mõistab, et kui tahab mõisa päästa, ei jää tal muud üle kui teha avalikuks villa ränk saladus. Beatrice’i erakordset lugu kuulates taipab Tess, et Villa delle Colombe pole mitte üksi pelgupaik, vaid ka lootuse majakas kõige raskematel aegadel. Kas tal õnnestub veenda Marcot, et villa väärib uut elu, ja leida ka ise taas tee õnnele?
Fiona Valpy on tunnustatud menuraamatute autor, keda inspireerivad lood tugevatest naistest. Põhjalikkus, millega Valpy taustainformatsiooni kogub, rikastab tema romaane ja aitab lugejal paremini tajuda olustikku, milles sündmused aset leiavad. Kaunis ja meeleline jutustus „Küpressilabürint“ rullub lahti maalilises Toscanas. 10/10
“Kojutulek” Kate Morton
Oli küll korralikult paks jõmikas, aga pinge püsis viimaste lehekülgedeni. Jälle üks korralik perekonnasaaga, kust ei puudunud ka krimielement. Elus võivad ikka asjad uskumatult viltu minna ja katsus siis see segapuder lahti harutada. Nauditav ja põnev lugemine, hästi mitmekihiline. 10/10
“Igavene päev suvilas. Minu Keenia” A.M. Tammesaar
…”Egiptuses saab lennujaamas mingi lipaka, kuhu võib suvalisi tähti ritta panna. Viimasel korral kirjutasin sünnikohaks loss, nimeks Okasroosike ja elukohaks Kuningriik. Viisa on lihtsalt üks võimalus raha küsida.”
…”Kui enne manöövri lõppu tuleb vastu samasugune teed äärest ääreni täitev liiklus, siis tasandatakse rahulikult niigi tasast kiirust ja jälgitakse, et kõigile turvaliselt ruumi jaguks. Mitte keegi ei tõmble, mitte keegi ei kiru, mitte keegi ei trügi. Ma lihtsalt ei saa aru. Ma saan aru neist: nad on hoolivad, sõbralikud, toimivad, Selles kontekstis ei saa ma aru meist! Oma tõde ja õigust nõudes kihutame vastu vihkamisele, hoolimatusele, julmusele….oma üliheadel teedel mõtleme ainult kohalejõudmisele. Teel olemine, mis on elu ekvivalent, tundub meile karistusena. Polepole. Kirstu hiljaks ei jää.”
Selline tore, humoorikas ja mõnus lugemine. 9/10
“Südametuksed” Katarina Widholm
30-ndate aastate teisel poolel läheb noor 17-aastane Betty Rootsi kaugest väikelinnast Stockholmi koduabiliseks doktori perekonda. Uued sõbrad, esimene armastus, ootamatu rasedus, kohanemine pealinna eluga, üllatuslik abiellumine….mõnusalt ladus ja hea lugemine. Novembris loen teist osa ja loodan, et peagi tõlgitakse ka kolmandat, neljandat. Äratuntavalt põhjamaine kirjandus. 9/10
“Virvarebane” Sjon
See on nüüd raamat, mida lugesin puhtal sel eesmärgil, et kasutame seda varsti Põhjamaade kirjanduse nädalal. Omapärane. Islandi autor ja Islandi olustikud. Peaks kasutama sealt ettelugemiseks mingit osa, aga kui osa sellest välja võtta, saab tervik segane olema. Et pilti saada, peab ikka terve raamatu läbi lugema. Selline islandlikult unine ja kohati robustne, samas nii detailne. 9
