Märts oli gümnaasiumiõpilastel sisuliselt viimane kuu, kus toimus klassikaline õppetöö. 10. märtsil oli eesti keele proovieksam. Järjest pandi välja viimaseid hindeid. Jõuti ka koos kinno, teatrisse ja muuseumisse. Tähistatati emakeelepäeva. 27. märtsil toimus abiturientide kevadball, teemaks “Alice Imedemaal”. Jaaaaa, ees ootavad lõpueksamid. Esimene, emakeel, juba 13. aprillil. Samal ajal on aprillis tükati endiselt koolitunnid, kuni 30. aprillil on lõpukell. See eksamite ja samal ajal tundides käimise süsteem on natukene arusaamatu, aga mida sa teed, kui haridusministeerium lõputult aina katsetab oma “geniaalseid” ideid. Ikka laste peal ja nemad vaadaku ise, kuidas õppetöö ja vaimse tervisega hakkama saavad. Noh, õnneks, mis ei tapa, teeb tugevamaks, aga seda võin kõrvalt vaadates küll öelda, et lütseumis on üsna muljetavaldav õppekoormus, aga…ma näen ka kolme aasta jooksul saavutatud hüppelist arengut nii akadeemilistes teadmistes, kui silmaringis ja sisemises arengus. Küll aga näen ka igapäevast väsimust, kurnatust, jõuetust, huvipuudust teha midagi asjalikku, mis viiks mõtted eemale. Loodetavasti peale viimast eksamit taastuvad jõuvarud ja elu saab taas lillelisemaks.

Kohe kuu algusest hakkas meile hoogsalt saabuma kevad. Mõnus, mõnus, mõnus. Kui nüüd ilmavana meid uue lumesajuga ei üllata, siis võib rõõmustada, et libedust sel talvel ei olnudki. Talv oli stabiilselt mõistlikult külm ja kui tuli lõpuks esimene sula, siis sulasidki teed kiiresti puhtaks ja kõndimisest sai puhas rõõm.

Maailmaüleselt on hullar kuubis. Vähe meile ühest sõjast, nüüd on järgmine konflikt araabiamaades, mis pole sugugi parem variant ja kuskil ei tundu enam piisavalt turvaline. Ega siin muud üle ei jää, kui keskenduda oma elule, elada päev korraga ja loota parimat. Olla rõõmus, et meil on kõik hästi ja lihtsalt loota, et terve mõistus ükskord võidab. Nagu jäi kõlama Epp Maria Kokamäe eluloofilmist, siis …pendel on juba nii vastu seina, et aeg oleks hakata lõpuks teisele poole, paremuse poole liikuma.

Märtsis lõpetasin tööl oma kõikide aruannete kirjutamise ehk siis viimasena panin kokku maakonna koondaruandeks 4 valla aruanded. Ütlemata nõme paar kuud, kus aina genereerid tekste ja numbreid. Igatahes – tehtud! Ma väga loodan, et see lõputult veniv uus raamatukogude seadus võetakse lõpuks vastu ja me ei pea enam vähemalt maakonna aruandeid kirjutama, sest….selleks võetakse ju regioonidesse tööle uued ametnikud heade palkadega, kes…. peavad küll midagi tegema, aga kel puudub tõenäoliselt erialane pädevus ja ka arusaam, mida nad üldse tegema peaksid.

10. märtsil oli mul pealinna asja. Hommik algas üle-eestilise lastetöö toimkonna koosolekuga, siis väike lõuna ja päev jätkus Lastekirjanduse Keskuse aastakoosolekuga. Pikk päev istumist, aga konstruktiivne, tore ja huvitav oli. Kõigepealt jällenägemisrõõm toredate kolleegidega. Esimesel koosolekul saime arutatud läbi hulgalisel vajalikke küsimusi. Paika sai suvine ühisseminar koos kooliraamatukoguhoidjatega, mis sel aastal toimub Rõuges. Saaremaa kolleeg broneeris mu lõunasöögiseltsiliseks, haarasime kaasa ka Viljandi kolleegi ja veetsime toreda lõunapausi lähedal asuvas La Boulangeries. Pealelõunane aeg oli pühendatud eelmise aasta raamatusaagi tutvustajatele ja kommemntaaridele.

Et päev kujunes nii pikaks ja istuvaks, tundsin veerand kuus keskusest lahkudes, et tahan liikuda ja mitte kohe koju liikuda, vaid kõndida. Linnas kõndides tulevad tuhanded sammud kuidagi iseenesest, sest ümbrus on pidevas muutuses ja tõmbab tähelepanu rutiinselt kõndimiselt eemale. Nii ma siis keerutasin ja tiirutasin vanalinnas, Rottermannis ja lõpuks suundusin Balti jaama. Pea 2 tundi kõndisin. Ilm oli suurepärane, kõndimiseks loodud. Õhtul kodus tundsin, et minu sees on miski, mis tunneb ennast nii hästi. Positiivse laenguga päev.

Jaaaa…. ma olen tubli olnud. Valdavalt igal hommikul võimelnud, kas siis kergemalt või intensiivsemalt jõud ja kardio. Lisaks kevad käes ja rohkem õues liikumist. Ikka töölt koju jalgsi, varsti peaks tööle samuti jalgsi minema hakkama. Seal pigem see konks, et bussiga minnes jääb rohkem aega hommikul enda jaoks- võimlemine, hommikuks värske salat, lõunaks soe toit jne. Nüüd siis kodus uus sõber – mahlapress. Uudsuse asi ehk, mine tea, aga toimetab meil iga päev. Hommikuti teen endale sellerimahla ja õhtuti hommikuks valmis tütrele mingi hea mahl. Näiteks porgand, õun, pirn, kiivi, ingver.

Pikemaks kõnnipäevaks olen läinud teinekord Tallinna. Viimati sai pea 20 000 sammu tehtud. Sealjuures leidsin Balti jaama lähedalt kohviku, kust saab ometi kord maitsvat ja nisuvaba leiba osta- tatraleiba. Kui sinka vinka kõnnid, avastad huvitavaid kohti.

Liigun muidugi ka kodustel radadel. Patt oleks mitte kasutada maja taga asuvat terviserada. Ühel käimiskorral oli veel parasjagu lund. Tegin isegi selle talve esimese ja viimase lumememme. Paraku mida soojemaks, seda porisemaks esialgu, kuni saabub päris soe aeg. Siis muidugi oht vihmaste ilmadega ikkagi poriteele sattuda, aga saab hakkama. Esimesed lumikellukesed leidsin maja taga 8. märtsil. Kuu keskpaigaks oli meil maja taga mustmiljon lumi- ja märtsikellukest.

Järgmise käigu ajal polnud metsaradadel enam lund ollagi ja nautisin kevadet, aga samas sai veel ka suusatada. Mäe ümber, kus talvel tehti kõvasti kunstlund juurde.

Tööl oli meil emakeelepäeva külaliseks Ilmar Tomusk. Keeleameti peadirektor ja suurepärane lastekirjanik. Väga huvitav õhtupoolik. Olin samal õhtul küll seotud tööülesannetega, aga õnnestus piisavalt palju kuulata. Meil on saalis ka suurepärane Taani fotonäitus elust jalgratastega.

Näitus.

Märtsis õnnistati mind üle pika aja lausa kahe kingitusega. Kõigepealt kinkis Liisu Miller mulle Laureni GoldTimega koostöös loodud hõbedased mageveepärliga kõrvarõngad. Väga kaunid.

Mõni aeg hiljem naeratas mulle loosiõnn Rahva Raamatu insta-lehel. Võitsin endale ja kaaslasele pääsme Rahva Raamatu eriseansile Sõpruse kinno. Nimelt oli seal Epp Maria Kokamäe eluloolise filmi esilinastusele järgnenud erilinastus. Kingiks sain ka tema maaliga koti ja kauni Epp Maria maali pildiga šokolaadi. Kuna tütar läks samal õhtul vaatama “Romeo ja Juulia” etendust, siis pidin leidma teise kaaslase. Kõik sõbrannad olid kas ära või hõivatud, aga mu armas kolleeg, kellega me ikka koos kontserte väisame ja kohalikus kinos käime, soostus mulle seltsi tulema.

Epp Maria film “Maalitud elu” oli vaimustav. Rešissööriks ei keegi muu, kui Anu Aun. Tema imekaunist filmi “Eia jõulud Tondikakul” teavad ju kõik. Suurelt ekraanilt oli kunstniku elu väga kaunis ja liigutav jälgida. Eriti suureks boonuseks oli Epp Maria enda osalemine filmijärgses vestluses. Oma kingituse sain pidulikult kinosaalis kätte ja kuna Rahva Raamat üllitas terve tootesarja kunstniku piltidega, jäime kolleegiga neid vaatama. Mõlemad läksime kinosaalist koju uute imekaunite viskoosist sallidega. Ma usun, et selle sarja salli kingin ma kindlasti mõnele armsale inimesele, kui pean kingitust otsima.

Ja muidugi, naistepäev oli. Ikka lilled ja naiseks olemise tähistamine. Naise, kui isiksuse.

Marianni ja Kaspari juures katsikul.

Tütre õekesel sündis 7. märtsil pisike Matilda. Meie vahmiili tulevad viimasel ajal aina tüdrukud. Õmblesin sel puhul katsikukingiks beebile teki, sellise puuvill/trikotaažist 120×120, nagu kõik meie beebid on saanud. Kenasti nimeline sildike ja sünnidaatumid peal. Väikese jänkukõrvadega musliinist “tuutu” õmblesin ka ja kaisupardikese. Käisime ühel pühapäeval siis rõõmsalt katsikul. Nummi beebi, noor emme kenasti taastunud, rõõmus ja roosa. Beebikest sai nunnutada ja mõnusalt juttu ajada.

Viimasel märtsi nädalal oli palju tööd lastega. Koolis käisin Nukitsa konkursi raamatutega ja lasteaiarühm käis külas ja raamatulaager.

Presidendi kutsel Linnateatris etendusel.

See oli üks ütlemata kena mõte Alar Karisel, kutsuda “Eesti Raamat 500” aasta lõpetamise tähistamiseks raamatukoguhoidjad üle Eesti Linnateatrisse etendusele. Enne etendust väike kõne presidendilt ja siis “Alguses oli laul” etendus. Ülivõrdes, väga hea etendus. Kavalehte uurides selgus, et osatäitjatest 2 on alles verinooored näitlejad, 2024 EMTA lõpetanud. Hele Kõrvest, mis me räägime, andekas ja milline esimene sopran. Vanast kahurväest Egon Nuter, vaimustav. Etenduse eest sai mõni päev tagasi lavastajapreemia Riina Roose. Oli seda väärt küll, väga. 8 osatäitjat, neist lavastaja ise klaveri taga. Kõik nii andekad, milline mitmehäälne laul, mängivad erinevaid pille, super! Bravo! Ja seda etendust peaks kõik gümnasistid kohustuslikus korras saama vaadata. Meie raamatu, keele ja kirjakeele lugu. Nii hästi esitatud.

Ma pole Linnateatrisse väga, väga ammu sattunud, sest sinna lihtsalt ei ole pileteid saada. Mitte kunagi. Ma ei tea, kuidas need suured saalitäied maha müüakse – kuidas ja kellele, aga tavakodanikul nendele ligipääsu küll pole. Peab ikka pime juhus olema, kui saad pileti. Sama on Draamateatri piletitega. Samas tekkis mul küsimus, et teatrite kassad on päevad läbi lahti…..mida nad seal siis müüvad? :D

Nüüd sai ühtlasi ka Linnateatri uus maja üle vaadatud. Meeldis. Lihtne, funktsionaalne, stiilne. Saalis väga hea kaldega pingiread, mugavad istmed ja suurepärane akustika. Tore oli maja avastada ja kolleege Eesti eri paikadest kohata. Vaheajal oli isegi presidendi kulul suupistelaud- soolased, magusad ampsud ja mulli pakuti juua. Lauale said muidugi ligi need, kes väljusid vaheajale saali alumistest ustest ja olid eriti näljased. Sõid nii enda, kui teiste eest :D Ülemistest ustest väljujatel polnud aimugi, et all on laud ning suundusid kohvikusse ja kõige ülemisele korrusele raamatuaastal ühiselt tikitud vaipa imetlema, mis liigub kohe edasi Tartu ERM-i. Niiet jah, kui mina kahe kolleegiga lõpetasin kohvi ja koogi nautimise ja ühele kolleegidest helistati, et miks sa sööma ei tule….oli laud juba tühi. Mulli oli veel küllaldaselt. Eks see oli natukene korralduse aps ka, oleks pidanud saalis kohe ütlema, et pakutakse suupisteid -kõige alumisel korrusel ja inimestel peaks olema viisakust mitte kuhjata taldrikuid servani täis, vaid arvestada teistega.

Aga….see oli kokkuvõtteks väga, väga tore üritus. Oleme tänulikud ja juhuse tahtel sain isegi presidendiga pildile :)

Õmmelda oli märtsis vaja, kohe palju. Hullumaja kuubis. Tütre sõbrannale sünnipäevaks padi ja tütrele endale enne reisile minekut(alati on siis midagi viimasel hetkel tarvis!!!!).

Märtsi lõpuks sain valmis siis sünnipäevapadja, lapsele seeliku. Pluusi ja kaua pooleli seisnud villase rätsepamantli lõpetasin 2. aprillil. Padi sai roosa ja pisikese Pariisi-hõnguga. Seelik diagonaallõikeline hallist krepp-satiinist. Selline sitsisatsiline. Seelik-pluus kokku said prantslaslik ja šikk. Mantli lõpetamine oli minule paras piin, sest lõpetamine tähendab suurel hulgal käsitööd. Sain mõnusalt sõrmed torgitud ja paiste, aga valmis ta sain ja tulemus on superluks. Muidu poleks väga hullu olnud, aga mõni aeg tagasi koperdasin tööl ja tegin pöidlale viga. Muidugi see pöial, mida on hirmsasti tarvis nõelaga õmblemisel. Ise olen mantliga rahul ja lapsele väga meeldib. Ikkagi päris mantel, mitte mingi vuffel. Pildid jäävad uude kuusse, sest pilte valmistoodetest pole veel teinud.

Ja märts sai läbi.

Märtsi raamatud:

“Kannapööre. Lood uutest algustest” Jaana Maling, Melissa Mariel Korjus, Krõõt Tarkmeel 7/10

Raamat mulle iseenesest meeldis. Mõned inimesed olid tegelikult isegi tuttavad ja raamat oli esteetiliselt kaunis. Üks asi jäi mind aga raamatu lõpuks kummitama. Jah, drastilised ja huvitavad kannapöörded on vahest vajalikud, aga kõvasti lihtsam on neid teha, kui oled majanduslikult kindlustatud. On siis see vanematepoolne toetus või seotud abikaasaga või lahutusjärgse varaga. Vana tõde ju, et luksuses elades on töötu olla parem, kui paadi all elades. Ma tean aga hulgaliselt naisi, kes on kõvasti keerulisematest olukordadest välja rabelenud ja see on minu jaoks palju suurem väärtus ja saavutus. Eks ma isegi olen elu jooksul küll omast tahtest, küll olude sunnil kannapöördeid teinud. Ka siis, kui on olnud väga raske ja finantsiliselt käpuli. Tagantjärgi saan öelda, et kõik need pöörded on mind rikastanud, oskusi ja kogemusi ja uusi tutvusi loonud. Raamat oli sellegipoolest nauditav lugeda.

Mõni muutus sünnib vajadusest, mõni valust, mõni ootamatust taipamisest ja mõni teravast teadmisest, et vanaviisi enam ei saa. Raamatus „Kannapööre“ jutustavad oma loo 32 naist meie keskelt. Nad on teinud oma elus märkimisväärse pöörde ise või on toime tulnud muutusega, mille elu nende teele tõi, olgu uus algus seotud töö, elukoha, mõtteviisi, tervise, suhtestaatuse või millegi muuga. Raamat toob kokku tuntud ja avalikkusele tundmatud naised, jagades nende teekonda ja innustades ka lugejaid oma elus muutusi ette võtma. Need lood ei õpeta, kuidas elada tuleb. Need julgustavad kuulama iseennast ja usaldama oma sisemist tarkust. Teiste seas räägivad siin Saskia Alusalu, Sandra Palm, Liis-Katrin Avandi, Shalini Mody, Tiina Tiitus jpt. Südamlikele ja isiklikele lugudele annavad lisamõõtme Krõõt Tarkmeele tundlikud ja poeetilised fotod.

“Teekond laiule. Tormisaare Maia lood” Anni Blomqvist

Mõned aastad tagasi käisin koos tütre ja sõbrannaga vaatamas Artise kinos filmi “Tormisaare Maija”. Lummav, puudutav, valus ja kaunis film. Tütrele nii meeldis, et tegi ettepaneku klassile minna seda koos vaatama ja nad käisidki ära. Olid vaimustuses. Tõeliselt hea film. Nüüd on siis huvitav lugeda raamatut, mis Soomes välja antud vist ühes tükis ja meil ilmub väikeformadilise raamatursarjana. Raamat meeldis, kuigi jah, neid rootsipäraseid nimesid on päris tülikas lugeda. 9/10

Vestergårdi pere vanuselt teine tütar Maia kihlatakse vanemate soovil noore kaluri Jannega. Maia kahtleb, kas ta Jannega õnne leiab. Pruudi noore ea tõttu ei saa nad kohe abielluda. Ajapikku hakkab Maia järjest rohkem Jannele mõtlema, kuni ühel pimestavalt kaunil kevadpäeval suunduvad noored abiellunud oma paadiga avamerele, et purjetada kauge Stormskäri, oma tulevase kodu poole. „Teekond Tormisaarele“ on esimene Anni Blomqvisti viiest saarestiku-teemalisest romaanist, mis kokku moodustavad suure ja muljetavaldava terviku, tõelise Ahvenamaa eepose.

“Prantsuse kokanduskool” Caroline james

Selline veidi tuumakam “naistekas”. Erinevad karakterid, erinevad saatused, erinevad mured. Mis lõpuks kõik seda seltskonda liidavad. Mõnus lugemine. 8/10

Võrratu suve retsept 1. Sega omavahel kokku kirju seltskond. 2. Lisa sarmikas võõrustaja. 3. Vürtsita kuulsa kokaga. 4. Aja pada kuumaks Prantsuse maamõisas asuvas kokanduskoolis! Kui Waltho Williams avab oma kauni kodu La Maison du Paradis’ uksed, pole tal aimugi, mis teda ees võib oodata, kuid raha on otsakorral ja kokanduskool tundub olevat igati hea äriplaan … Waltho ei suuda uneski näha, milline kirju seltskond tema õuele saabub … Lahutuse keerises toitlustaja Caroline peab õppima omapäi toime tulema. Sooja südamega Fran aga loodab aidata armastatud abikaasa unistuse ellu viia. Ning restoranikriitik Sally haistab head turundusvõimalust – kuni üks teatav kuulus kokk talle hinge poeb … Kas niivõrd eklektiline kooslus hakkab omavahel toimima või vajub kõik idüllilisest algusest hoolimata kokku nagu untsuläinud suflee? Kahmake põll, haarake puulusikas ja asuge kulinaarsele reisile romantilisse La Maison du Paradis’sse. Caroline James on olnud nii restorani- kui ka hotellipidaja ning töötas pikki aastaid tippkokkade agendina – töö, mis pakkus talle suurepärase pilguheidu kulinaarse maailma värvikatesse tagatubadesse. Praegu naudib ta pühendumist kirjanikuametis, luues lugusid, mis on ühtaegu lõbusad, romantilised ja südantsoojendavad. „Prantsuse kokanduskool“ on tema esimene eesti keelde tõlgitud romaan.

“Hamnet” Maggie O’Farrell

Vaimustav raamat. Muljetavaldav lugu. Raske on isegi midagi öelda. Traagiline, aga ülimalt kaunilt esitatud. Ja mul on nii kahju, et magasin selle filmi maha, kui see aasta alguses kinodes jooksis. 10/10

Maggie O’Farrelli romaan „Hamnet“ avab ilukirjanduses esimest korda traagilise loo kaotusest, mis inspireeris William Shakespeare’i kirjutama oma kõige kuulsamat näidendit. See on ka portree abielust, mille keskmes on armastatud lapse kaotus, taustal detailirohke ülevaade elust 16. sajandi Inglismaal. Agnes on naine, keda kardetakse, kuid kelle juurde tema tavatute annete pärast ka minnakse. Ta elab koos abikaasaga Stratford-upon-Avonis Henley tänaval ja neil on kolm last: tütar Susanna ning kaksikud Hamnet ja Judith. Poeg Hamnet sureb 1596. aastal üheteistkümneaastaselt. „Hamnet“ on lugu kaksikutevahelisest sidemest ja leinaga karidele kiskuvast abielust. See on ka lugu pistrikust ja tema perenaisest; kirbust, kes satub Aleksandriast väljuvale laevale; ja kindameistri pojast, kes eirab häid tavasid, et võita ebatavalise naise armastust. Ennekõike on see õrntundeline meenutus poisist, kelle elu on täiesti unustatud, kuid kelle nime kannab üks kuulsamaid näidendid, mis eales kirjutatud. MAGGIE O’FARRELL on ajalehe Sunday Times enimmüüdud mälestusteraamatu „I Am, I Am, I Am“ ja kaheksa romaani autor. Tema teoseid on tõlgitud rohkem kui 30 keelde, eesti keeles on O’Farrellilt ilmunud „Esme Lennoxi kadumine“ (2018) ja „Käsi, mis hoidis mu käest“ (2020). Tema teoseid on korduvalt nomineeritud Costa auhinnale. Tema viimast romaani „Hamnet“ autasustati 2020. aastal ühe mainekama Briti kirjandusauhinnaga Women’s Prize for Fiction.

“Loe mõttes kümneni” Laura Lähteenmäki

Töö tõttu loetud raamat, aga mida ma võin öelda, siis seda, et meie põhjanaabrid oskavad teismelistele kirjutada. Väga hästi kirjeldatud tänapäevaste 10-11 aastaste laste mõtteviisi, ajast, mil lastest hakkavad sirguma noored teismelised. 9/10

„Ta teadis, et talle on veel jäänud see mäng.“ Jupatsite kambas on viis tüdrukut, ja My on see viies. Pärast neljanda klassi lõppu algab teistel trikilaager ja nad saadavad üksteisele sõnumeid grupis, kuhu My ei kuulu. Tüdruk tunneb end kõrvalejäetuna. Kuid koolivaheaja esimesel hommikul ilmub metsaservast sassis juustega Lassi, kes kutsub Myd välja mängima. Lassi sabas sõnajalatihnikusse sukeldudes ununevad Jupatsite jutud kunstküüntest ja teda ignoreerivad sõnumid Myl sootuks. Terve nende kahe suvi kulub järjest metsikumate, lõbusamate ja higisemate mängude peale, kuni ühel päeval on Lassi kodumaja metsa teises servas tühi. See on kaasahaarav lugu lapsepõlve kümnest viimasest mängust, kampa kuulumise tähtsusest ja eri tempos kasvamisest. „Loe mõttes kümneni“ nomineeriti Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale 2024.

“13 aastat taevas ” Thomas Salme

Selle raamatuga olid mul sellised kahetised tunded. Ühtepidi huvitav ja suisa uskumatu tõsieluline lugu, teistpidi jälle…pisut liialt eneseimetlust äkki? Samas imetlusväärne, kui sihikindel võib üks noor inimene olla, kui tal on unistus. Nii tugev unistus, et kasvõi läbi seina.

….”Barac Obama ütles 2014. aastal Kongressile adresseeritud kõnes midagi, mis kõlas minu meelest väga õigesti. Nii tõesena, et panin selle tol ajal kirja. “Meie edu ei tohiks sõltuda sünniõnnetusest, vaid meie tööeetika tugevusest ja unistuste ulatusest.”….

See on ju tegelikult õige mõte. 7/10

See on lugu piloodist, kes poleks tohtinud piloodina töötada. Ja ometi tegi ta seda 13 aastat. Thomas Salme on sündinud Stockholmis. Tema isa oli eestlane ja kuigi Thomas ei räägi eesti keelt, kasvas ta üles eesti kultuuri keskel. 1997. aastal kandideeris Salme, kes töötas lennufirma SAS hooldusinsenerina, Itaalia lennufirma Air One teise piloodi ametikohale. Salme oli õppinud reisilennukeid juhtima vaid Stockholmi Arlanda lennujaama lennusimulaatoril ning kasutas seepärast kandideerimisel võltsitud dokumente. Eneselegi ootamatult saigi ta tööle ning edutati 1999. aastal kapteniks. Mis sai edasi?

“Teisel pool peeglit” Jostein Gaarder

Kurblik lugu noorest haigest tütarlapsest ja teda külastavast inglist. Perekonnast, kus on haige laps. Ma ei väsi imestamast, kui huvitavalt suudavad põhjamaade autorid pealtnäha lihtsatest asjadest ja samas valusatest hetkedest kirjutada. Ei, haige laps, pole midagi lihtsat, aga ta suudab selle nii inimlikult lahti kirjutada. Nii huvitav arutlus lapse ja ingli vahel, maailma loomisest. Väga meeldis see raamat ja võtan selle kindlasti järgmise aasta kirjandusviktoriini raamatute nimekirja. 9/10

Jostein Gaarderi poeetiline teos juhatab meid arutlema elu ja igaviku üle. Viimaks on kauaoodatud jõulud käes – allkorruselt kostab Cecilie kõrvu nõudekõlinat ja jutukõma, ninna tõuseb kuuselõhna. Varsti tuleb ema üles ja siis toob isa Cecilie teiste juurde. Kuuse all pakkide hulgas pole küll ühtki, mille sees võiksid olla suusad… või kelk, mida tüdruk kõige rohkem soovib. Aga jõulude ajal on ka varem imesid juhtunud.

Jostein Gaarderi stiil muudab pealtnäha lihtsakoelise loo sügavaks ja filosoofiliseks, paneb kaasa tundma ja järele mõtlema. Gaarderil on imeline oskus rääkida keerulistest teemadest selgelt ja meid oma lugudega puudutada. Ta ei muutu usust rääkides jutlustavaks ega surmast rääkides masendavaks, vaatleb ja arutleb näiliselt emotsioonideta, erapooletult, aga poeb just niimoodi sügavale lugeja hinge.

Jostein Gaarder (snd 1952) on tänapäeva Norra üks kuulsamaid kirjanikke. Eesti keeles on ilmunud „Sofie maailm” (1996, 2023), „Apelsinitüdruk” (2005, 2019), „Vita Brevis” (1999), „Saladuslik jõulukalender” (2000), „Mängukaartide saladus” (2000).

“Minu San Francisco. Radikaalselt vaba” Terje Toomistu

Üks omamoodi trippimise raamat. Palju pidu, psühhedeelseid aineid, veidraid üritusi ja sekka doktorantuuri. Ma vist poleks rõõmustanud, kui see oleks olnud mu enda tütar, aga see ongi õnneks kellegi teise elu. Kehv ei olnud, vaimustust samuti ei tekitanud. 5/10

Kui San Franciscos Fulbrighti stipendiaadina maandun, olen valmis eluks raamatuvirnade vahel – doktoritöö kirjutamine ei ole ju naljaasi! Eriti veel maailma tippülikoolis Berkeleys. Ent juba esimestel tundidel saan aru, et see linn tõmbab mind kuhugi jäneseurgu – maailma, kus reaalsus ja unistus põimuvad, pannes proovile kõik, mida arvasin end teadvat vabadusest, armastusest, sugudest ja seksuaalsusest.

Globaalse hipiliikumise lätetel ja legendaarse armastuse suve järellainetuses avastan end pendeldamas akadeemilise maailma ja linna kirevate kihistuste vahel, vabaduse ja haavatavuse hapral piiril. Maadelda ei tule üksnes pöörase elutempo ja armutu kinnisvaraturuga, vaid ka iseendaga – suhetes, mis kisuvad kaasa nagu torm ja mille varjus võib unelmast saada valus viirastus. Selle linna pärandis peegelduv protestivaim ja lakkamatu vabaduseiha jäävad aga saatma minu teed antropoloogi ja filmitegijana.

Terje Toomistu

“Jõulud Appelmoere`is” Rachale Lucas

Nüüd sai vist see Applemoere`i saaga läbi. Kõik õed ja üks vend leidsid igas raamatus endale kaaslase. Selline lihtsake raamat, aga kui juba eelmisi sarja osi lugesid, siis tuli lõpuni lugeda. Kahe õhtu raamat kenadest inimestest ja kogukonna elust-olust. Parasjagu selline, mida hea lugeda väsinud olemisega õhtutel. 8/10

Harry Robertson on otsustanud Applemore’i hotellist eduloo teha. Suvise tipphooaja lõppedes valmistuvad ehitajad töödega alustamiseks. Ta sulgeb just ust viimaste külaliste selja taga, kui juhuslik kohtumine kõik pea peale pöörab.
Pirtsakas meediastaar Ivy Winter põhjustab koos oma kallima Beniga väiksesse mägismaa linna saabudes üksjagu elevust. Harry rõõmustab, kuuldes, et naine soovib abielluda tema hotellis, mida ta vanemad kunagi nii väga jumaldasid, kuid … on vaid üks pisike konks. Ivy soovib jõulupulma – ja mida Ivy tahab, seda ta ka saab!
Harry parim sõber Polly Fraser kinnitab mehele, et nad teevad asja ära, kaasates nii tema kohalikku toodangut pakkuva talupoe, ta õe Bethi aiandi kui ka kohaliku väikese pagaritöökoja.
Kokkuhoidev kogukond ühendab jõud, olles otsustanud jõulud Applemore’is unustamatuks muuta. Kuid siis tabab neid katastroof ja küla istub nagu nõeltel. Kas nad suudavad olukorra lahendada?

Lume mägismaale langedes täidab õhku romantika. Kas need jõulupulmad toovad viimaks kokku ka Harry ja Polly?

Avastasin, et see postitus mul seisma jäänud ja avaldamata.

Eelmise suve 6. juuni hommikul kell 7.15 lendas tütar klassiga Münchenisse. Kuni 11. juuni hilisõhtuse tagasilennuni oli neil seal imeline programm ja palju toredaid tegemisi. Programmi aitasid kokku panna kahe klassikaaslase emad, sest nende pered on pooleldi saksakeelsed ja tunnevad hästi seda piirkonda ning asju ajada lihtsam. Panen siia kirja programmi toredad osad, sest mine tea, kellele see abiks võib olla. Sellise kavaga seiklus meeldiks endalegi ja piltide kaudu tundub, nagu teeks seda reisi kaasa. Pildid otsisin kava järgi internetist. Kindlasti on ebatäpsusi, sest üks asi on reisikava, teine asi see, kuidas reaalselt asjad kujunesid, aga laias laastus oli ikka nii, nagu pildid on.

Hommikune lend läks hästi ja esmalt liikusid noored oma ööbimispaika ehk hostelisse – Jugendherberge München City Kultur|Jugendherberge Winthirplatz 8 · München. Yütar kiitis hosteli väga heaks.

Lähedal asub kohe üks Müncheni legendaarne jäätisekohvik, kuhu soovitati kindlasti minna.

Kogunemine Marienplazil, et seal juba minna edasi…..

…eelbroneeritud rattatuurile.

Rattatuuri ajal snäkipaus Inglise pargi Hiina teemajas

Edasi tutvumine Müncheni vanalinnaga

Toomkiriku ja torni külastus

Esimene päev lõpetati ühise söömisega legendaarses Hofbräuhaus´is süües tüüpilist Baieri toitu. Tõenäoliselt kuulusid soovijatel sinna juurde ka mõned õlled, sest tervest klassist oli selleks ajaks vist vaid 1-2 noort alaealised. Neistki 1 sai täisealiseks reisi ajal. Mis muidugi kaugelt ei tähenda seda, et kõigile õlu üldse mekib.

Teine päev.

WENDELSTEINi(1730 m) mägimatk

Matk on mõistlik ette võtta päikeselise päevaga.

Kõigepealt rongiga Hirschgarten – Brannenburg Bahnhof(1 ümberistumine)
Sõit kestab: 1 h 15 min

Jalgsimatk Wendelsteini tippu (3-4 tundi). Preemiaks suurepärased vaated igas ilmakaares. Tagasi alla rongiga (võtab peale 155 inimest) –WENDELSTEINBAHN. 2€ eest saab üleval külastada ka koobast.

Õhtul vabategevus.

Kolmas päev

Nagu haritud inimestele kohane – kunstimuuseumite päev.

ALTE PINAKOTHEK

NEUE PINAKOTHEK

LENBACHHAUS

Kui oled terve päeva kunsti nautinud, siis õhtul tõenäoliselt naudid kuskil mõnusas kohas ja vabas õhus…söömist :) Sest…

Neljas päev ja

lossid! Eelbroneeritud giidituurid, pargihooned ja -ala iseseisvalt…seega sõidud Münchenist välja.

NEUSCHWANSTEIN

HÖHENSCH-WANGAU

LINDERHOF

Viies päev

1. BMW tehas

Sinna saab metroo ja S-Bahniga, ca 45 min, peatus
Olümpiazentrum

https://www.bmwgroup-werke.com/muenchen/en/our-plant/plant-tours.html

2. Residenzmuseum(kuningate muuseum)

https://www.residenz-muenchen.de/englisch/tourist/index.htm

U-Bahniga u 18 min suunaga Odeonsplatz

3. Glyptothek(ainus muuseum maailmas, mis on pühendatud eranditult
skulptuuridele)

https://www.antike-am-koenigsplatz.mwn.de/index.php/de/glyptothek

Viies ja viimane päev

NÜMPHENBURGI LOSS

Imeilusa pargialaga suursugune suurvürstinna loss

Ja oligi aeg minna tagasi lennujaama, otsida üles oma AirBaltic-u lennuk ning sõita vahemaandumisega Riias koju tagasi.

Veebruar algas haigevoodis. Jäid ära mõlema poja sünnipäevade tähistamised. Nemad ise muidugi tähistasid, meil jäi lihtsalt tütrega õigel ajal käimata.

Mis seal ikka. Tulin 30. jaanuaril kell 19.30 töölt koju, polnud midagi viga. Pikutasin, lugesin, laps tõi mulle veel sooja kakaod…..mingi hetk tundsin, et ei jaksa, silm vajub kinni ja jäin magama. Edasi oli üks segane öö lihasvalu, palaviku ja magamatusega. Hommikul kell 6 oli palavik üle 38. Kehv päev oli, magasin ja üritasin lugeda, aga ei jaksanud ja magasin edasi. Pärastlõunal tõi minia testi, eksole, koroona. Teine päev oli samuti kõrge palavikuga, siis tekkis väike nohuke. Kuna esmaspäeval veel tööle minna ei saanud, võtsin taastumiseks nädala puhkust. Hea, et oli eelmisest aastast võtta ja hea, et võtsin puhkuse. Sain mõnusalt taastuda ja teha seda puhates, mõtlemata kaotatud töötasule, mida haigusleht oleks tähendanud. Lugesin ja magasin vahelduva eduga. Kui olemine läks paremaks, vaatasin telefonist isegi ühe sarja 5 hooaega ära. Nii hea ei olnud olla, et oleks kõvasti kodutöödega askeldanud ja eks keha tahtiski puhata. Puhkasin teadlikult ja olin tänulik, et see polnud A või B gripp, mis olevat hullemad olnud.

Reedeks, ehk nädalaga, olin nii korras, et käisime vanema poja juures tema möödunud sünnipäeva tähistamas. Ah jaa, see hommik algas muidugi mul üllatusega. Mõtlesin, et tõusen vara ja panen ühe pooliku portsu brioche tainast miksrisse käima, aga selgus, et minu nunnu KitcenAid ei taha ennast liigutada. Jaanuaris tainast tehes midagi temaga siiski juhtus. Kusjuures see oli tookord selle masina esimene pärmiga taignategu!!! Mootor jah käib, aga ringi ei vea. Vaatasin, masinal on 5- aastane garantii. Võtan nüüd hoogu, et see ülevaatusele viia, sest masin on hea ja vajalik.

Aga….ega ma seda tainast siis niisama teha tahtnud. Plaan oli õhtuseks külakostiks pojale üks soolane tuunikalaga pirukas küpsetada ja järgmisel hommikul nooremale pojale külakostiks magus banaani/soolakaramelli pirukas küpsetada. Vanem eelistab soolaseid asju, noorem armastab ka magusat. Mis seal ikka, vanasti ju polnud masinaid, tegin käsitsi. Ohsapoiss, see oli nagu tõsine sport, sest esmalt tuli taignasse tükikestehaaval või ja suhkur sisse sõtkuda ja kui kõik koostisained sees, 20 minutit seda veel kloppida. Igatahes jäin ellu, tainas sai valmis ja pirukad küpsetatud. Kolmanda küpsetasin pühapäeval meile koju(samasuguse magusa) ja üle poole sellest viisin esmaspäeval kolleegidele kohvi kõrvale, et me ise lapsega ennast üle ei sööks. Küpsetamine on tore, aga see pole kahjuks kerele kuigi kasulik.

Reedel ootasin tütre koolist ära ja vantsisime sünnipäevale. Meilt jõuab poja juurde 10 – minutilise kiirema kõndimisega. Peale nädalast lamasklemist oli see mulle jõukohane. Pirukas läks loosi ja maitses väga, õhtu oli õdus.

Laupäeval oli tütar hõivatud oma asjadega ja autot meil samuti polnud, aga mina otsustasin, et käin linnalaste sünnipäevadel lõpuks ära. Nendel juhtus samuti vaba laupäev olema. Sõitsin rongiga linna, tegin turul mõned vajalikud ostud ja Chococo poest soetasin kommikarbi ning Balti jaamast sõitsin bussiga Järveküla koolini. Sealt korjas poeg mind auto peale, käisime poes ja sõitsime nede juurde. Jõudsin kohale nagu jõuluvana. Seljakott seljas, käe otsas kingikotid pojale, miniale ja poole aastaseks saanud beebile, teises käes kott ümmarguses vormis lahtise pirukaga. Mis teha, kui tähistada tuli 3 sünnipäeva korraga.

Veetsime toreda pealelõuna, poeg pakkus restoraniväärilist lõunat ja suur rõõm oli beebiga aega veeta. Ei näe ju teda ülearu sageli, aga beebi kasvab kiiresti. Õnneks tunneb minu nunnuke vanaema ära ja naeratab rõõmsalt vastu. Õhtul sain autoga Tallinn-Väikesesse rongi peale, sest pojal oli niikuinii tarvis sealkandis Depos ostlemas käia.

Edasi peale haigust tagasi tööle.

Sõbrapäeval käisin Tallinnas sõbrannal külas. Tema juba 2 aastat tagasi linna kolinud, aga me polnud ikka saanud aega kohtuda. Seekord leppisime lihtsalt päeva kokku, sest muidu jätkubki see heietamine, et …kuule peaks kokku saama. Mida aeg edasi, seda enam ma saan aru, et pole sellist asja kokkusaamiste puhul nagu “aega ei ole”. On küll, lihtsalt soov kohtuda jäetakse õhku, mitte ei panda konkreetset päeva kirja. Nii ma olen viimasel ajal iga sõbrannaga teinud, kes helistab ja võtab üles teema, et kuule, peaks kohvitama. Peaks, peaks. Paneme siis kohe kirja, millal kohtume. Reaalelus asjad vaid nii toimivadki. Ühesõnaga saime jaamas kokku, käisime tiiru turul, siis sõitsime minu soovil korraks kaubamajja, edasi käisime kuskil Mustamäel keskuses Alika kontserti kuulamas ja lõpuks maandusime sõbranna ülimõnusas korteris. Sõime, jõime teed ja juttu jagus kauemaks. Imetlesin tema ülimõnusat suurt katuseterrassi 8. korrusel, kust paistab nii vanalinn, kui meri. Nii mõnus oli üle pika aja terve päeva koos veeta.

Sama on mingite asjade ostmisega. Vajalike asjade, mitte tilulilu. Kui ei võta seda konkreetselt ette, leiad ikka sada põhjust, miks mitte kulutada ja leppida olukorraga. Nii suutsin veebruaris selleks aastaks planeeritud 3 vajalikku ostu juba ära teha. Kuskilt tuleb enne kuu lõppu koomale tõmmata, aga need kolm planeeritud ostu on nüüd tehtud. Ja läks tegelikult nii seetõttu, et kõigile neile juhtusin nägema soodustust -20%. Päris arvestatav rahaline kokkuhoid. Ma ei osta asju allahindluste ajal sellepärast, et lihtsalt on odav. Ma ostan vajaliku asja siis, kui sellel kaubagrupil on kusagil allahindlus või sooduskood. Pole mingit põhjust osta asju täishinnaga. Ajapikku olen läinud seda teed, et ostan väga harva, aga kvaliteeti, mugavust, esteetikat ja ilu. Nii, mis ma ostsin?

Steamery elektrilise topieemaldaja. Meil on tütrega kahepeale arvestatav kogus kampsuneid ja džempreid ning paraku ka hinnalisele asjale kipuvad tekkima topid. Et toode kaua teeniks ja oleks hoolitsetud välimusega, tuleb teda puhastada. Ma päriselt ei taha katsetada seda žiletimeetodit, et siis avastada, ups- auguke. Kuna see polnud eluliselt oluline asi, lükkus ja lükkus see ost aastaid edasi, kuni….Linda Mae kaupluses oli Steamery toodetele soodukas. Samal ajal oli tulemas sõbrapäev ja ostsin selle meile tütrega sõbrapäeva kingituseks. Ei mingeid südametega padjakesi või kaisukaid :D Sama tootja rõivaaurutaja on meil juba mitu aega abiks olnud. Samuti väga hea investeering, eriti sametkardinate aurutamisel ja neid on meil hetkel 6 tükki.

Järgmiseks 4 uut praetaldrikut. Jõulude ajal avastasin, et meil on vajadus lauas 10 kohta katta. Mul on 6 ilusat taldrikut ja teadsin, et ühed lihtsad valged praetaldrikud iidsetest aegadest on veel kapis olemas. Ilmnes aga, et neid pole enam 4 alles. Minu kriitiline ilumeel oli väga häiritud, et lauale said siis 6+2+2 taldrikut, ehk et 3 erinevat sorti. Nii lubasin endale, et ostan uuel aastal juurde 4 sobivat taldrikut. Neid, mida mul 6 on, enam ei müüda ja juurde osta kahjuks ei saa. Uut satsi 12 tükki ma samuti osta ei tahtnud, sest meil on tarvis sellist kogust vaid 3x aastas ja mul pole kus sellist praetaldrikute kuhja hoida. Mul oli mõte, kust ja millised taldrikud ma aasta jooksul juurde ostan, aga ühel õhtul reklaamis üks sisulooja, et ostis enda uude koju Villeroy & Boch Afina sarja nõud ning kauples oma jälgijatele Lartusihome kaupluse soodustuse -20%. Alfina sari on just selline ajatu lihtne elegants, mida ma armastan ja nii ostsin sealt oma 4 praetaldrikut märkimisväärse hinnavõiduga ära ning laps tõi need järgmisel päeval saatekuluta ise poest koju. Oma järjekorda jäävad ootama uued joogiklaasid, sest hetkel meil polegi klaase ja uuendamist vajavad ka noad/kahvlid. Juurde tuleks osta veel 2 erinevas suuruses potti ja siis peaks nõudega väga pikaks ajaks asjad lahendatud olema. Lihtsalt olen jõudnud sellesse faasi, kus nooruspõlves soetatud kööginõud hakkavad omadega otsa saama. Pilt on illustratiivne, ostsin endale pildil olevat alumist taldrikut 4 tükki.

Kolmas ost sai teoks sõbrapäeval. Kui sõbrannaga linnas kokku saime, allusin tema ideedele ja mul endal oli vaid üks soov. Kaubamajas oli nädalavahetusel pesule, öö- ja koduriietele soodustus -20%. Ühesõnaga läksin ostma endale uut pesutükki, sest noh, see ost oli juba hädavajalikuks muutunud. Varem tütrele sealt mitmeid kordi pesu ostes olin märganud teenindajat, kes on ülimalt pädev aitama. Ise on päris keeruline sellest sortimendirohkuses ja numbriterägastikus orienteeruda, aga kui tema annab sulle 10 varianti kätte, siis nad kõik, alates esimesest, istuvad kui valatult. Jääb lihtsalt üle otsustada, mis endale visuaalselt meeldib ja mida rahakott kannatab. Minu jaoks on ettevõtmine juba see, et pean talvisel ajal passitamiseks kõik riided seljast ära koorima(ok, ma ei armasta suvel samuti riiete passitamist). Pesu ma ei hakka siin vist demonstreerima? :P

17.veebruaril oli vastlapäev. Liugu ei lasknud, aga tööl pakuti kukleid. Ma ei ole fänn, aga ühe võin ära süüa.

Selle aasta esimene kinos käimine oli 21. veebruaril. “Meie Erika” – Veeretasime seda mõtet kolleegiga tükk aega, et kas minna vaatama või mitte. Kui pool töökollektiivi oli ära käinud ja kodulinna kinos jäänud viimane seanss, tegime otsuse, et vaatame ikka ära. Miks me kahtlesime? No me pole kumbki spordifanaatikut ja siis tunduski, et äkki see pole meie tassike teed. Aga…läksime vaatama ja ei pidanudki pettuma. Film oli hoogne, peaosa väga hästi mängitud. Mõningast küsimust tekitasid ainult Eesti sinimustvalged lipud, kui olümpiavõitja Tallinna naases…..sest meil oli tol ajal veel ju nõukogude võim. Või ma siis lihtsalt ei mäleta, kudas sel ajal oli.

Tütar käis mingil päeval oma noormehe ja tema perega Kiviõlis mäesuusatamas. Tundub, et minu murdmasuusatajast tütrest vormitakse vaikselt mäesuusatajat. Praegu mõtlen, et nii tore, sest kui minul samas vanuses oleks olnud selliseid võimalusi, suusataks ma mäge ilmselt siiani. Põhikooli lõpus olin ikka väga kõva suusataja, aga nagu tütargi, murdmaasuusataja ja sel ajal ei teadnud me mäesuusatamisest muffigi. Paraku on elu minust selle spordiala kuidagi alati eemale viinud. Ainus kogemus oli 20 aastat tagasi Otepääl lumelauaga sõitmine. Praegu…no ma läheks meeleldi võimalusel mäekuurorti, vaataks kuidas teised suuskavad, ukerdaks lastele mõeldud nõlval ja mõnuleks suusakohviku terrassil päikese käes mägede ilu nautides. Kohtasin siin oma tuttavat kirjanikku, kes muuhulgas ka mäesuusatamise päästjana aastaid Colorados tööd teinud ja praegusel ajal talviti Kiviõli suusakeskuses algajatele tunde annab. Kutsus mind vaatamata vanusele mäele, et õpetab mulle sõitmise selgeks ja siis mägedesse. Ei pidavat midagi hilja olema. Noh, eks näis.

Üks imearmas perekond käis ennast ja oma tutikat beebit minu juures pildistamas. Lisaks pildistamisele oli rõõm beebikest kaisutada ja suurem lapseke kleepus lõpuks minu külge nagu väike takjas ja see oli armas.

24. veebruar ja elagu Eesti!!!

Traditsiooniliselt plaanisime minna Toompeale lipu heiskamisele. Ärkasin 4.30, sättisin ennast valmis ja 5.50 rongiga vurasin Tallinna suunas. Väljusin tegelikult Kasemetsa peatuses, sest sealt võtsid mind auto peale tütar oma noormehega, et koos sõita edasi Tallinna ja minna koos Prantsuse Lütseumi kooliperega Toompeale. Nii juba kolmas aasta. Toompeal juhtusime pahaaimamatult sellisesse kohta seisma, kus ERR tekitas väikese ruumi intervjuuks kahe tütre klassivennaga, kes on Lütseumi liputoimkonnas. Nii jäime meiegi korraks telepilti ja naabrinaine sai aimu, et mul varbad külmetasid. Tseremoonia on tegelikult igal aastal ühesugune, aga ikkagi on tore.

Toompealt liikusime tagasi koolimajja, kus sai ennast kosutada sooja tee, kiluvõiku ja sinimustvalge pulgakoogiga.

Traditsiooni järgi oleme alati läinud edasi kusagile sööma koos tütre klassiõest sõbrannaga ja tema isaga. Seekord valis isa Priit hommikusöögiks restorani  Écrin. Väga noobel restoran ja maitsev hommikusöök. Suurepärane teenindus käis muidugi selle juurde. Burman Hotel koos oma restoranidega lõpetas vaid 2 aastat tagasi suuremõõdulise majade renoveerimise ja uhke on see tõesti. Oleme siiralt tänulikud selle kogemuse eest.

Lahingumasinaid vaatasime enne paraadi ja peale söömist suundusin mina oma noortega Stroomi randa merejääle kõndima ja lapse sõbranna oma isega läksid paraadile. Paraad on meie menüüsse samuti kuulunud, aga sel korral otsustasime teisiti, sest noored pidid jõudma veel Kiisale kontserdile, aga meri oli meil plaanis, sest ilm keeras mõne päeva pärast sulasse ja kauaks siis enam seda lundki. Kokkuvõtteks oli suurepärane päev. Mina jõudsin koju 17.30 ja tütar 21 ajal.

Tegelikult tahtsin kirjutada veel millestki, mis mind kodumaa sünnipäeva päeval mõtlema pani ja puudutas. Mina olen kõik oma lapsed kasvatanud hindama ja armastama meie väikest Eesti riiki. Ka pojad oma peredega alati tähistavad ja on oma maa üle uhked. Sattusin peale FB reisihullude grupis küsimusele – Kus Sina täna Eesti sünnipäeva tähistad? ja kus sealt ikka tuli – ei tähistagi, miks ma peaks, meil selline nõme valitsus jne samas stiilis. Ja see pole ainus koht ega ainus kord, kust selliseid väljaütlemisi aasta aastalt lugeda õnnestub. Miks panevad inimesed võrdusmärgi riigi ja valitsuse vahele? Miks ei näe paljud inimesed, et Eesti riik, see olemegi meie ise, selle riigi kodanikud? Jah, ka minu pere pole rahul kaugelt kõige valitsuse korraldatuga, aga see ei tähenda, et me ei armasta oma lapikest Eestimaad. See ei tähenda, et me pole uhked ega õnnelikud, et meil on oma riik ja annaks vanajumal talle pikka iga. Ja miks üldse needsinased kodanikud sappi pritsivad? Miks nad siis ei koli ära siit pahast kohast? Ja kas neil tõesti pole muud teha? Ah, mis seal ikka. Ega osade inimeste “alati tass tühi, saaks aga pahasti öelda ja nina vingus” mentaliteeti muuta niikuinii ei õnnestu. Olgu neil see rõõm. Loen kommentaare harva ja edaspidi loen veel harvem.

Üle tüki aja naeratas mulle loosiõnn. Nimelt võitsin kenad mageveepärliga kõrvarõngad Lauren for Goldtime.

Ilm oli terve veebruari külm ja lumine. Esimene sulailm 26.02 ja siis muidugi jäävihmaga, kui laps pidi autoga Tallinna sõitma. Esmalt Sisekaitse Akadeemia avatud uste päevale ja siis õhtupoole isale lennujaama vastu. Teeolud olid pehmeltöeldes si….ad. Eelmisel päeval käis TalTech-is avatud uste päeval, aga siis käis ilma autota. Koolivaheajal, mis on abiturientidele ka viimane, on paras aeg käia ülikoolidega tutvumas, sest varsti ongi avalduste esitamise aeg käes. Nagu nägin noorema poja puhul nii näen ka tütre puhul seda, et mõtted kuhu ja mida õppima minna, muutuvad veel viimase minutini. Ei teagi nüüd, kas sõelale jääb TÜ, TalTech või SKA.

Kuu eelviimasel päeval seadsime kolleegiga taas sammud kohalikku kinno plaaniga vaadata järjekordset kodumaist filmi – “Säärane mulk”. No tore oli, sai kõhutäie naerda ja näitlejad tegid suurepärast tööd. Pärast oli mõnus läbi sulalume koos jalgsi koju jalutada ja filmi üle arutleda.

Veebruari viimane päev, laupäev, oli tööpäev. Sellega see talvine aeg lõppeski. Õues on suur sula.

Veebruaris loetud raamatud:

“Cinnamon Fallsi saladus” R.L. Killmore

Ütleme nii, et selline lihtsake naiivne mõrvalugu. Ei olnud midagi erilist, aga polnud ka põhjust pooleli jätta. Lugesin haigena ja väga süvenemist vajav raamat polekski sobinud. 7/10

Tapjate jälil. Tunnete jälil. Mis saaks viltu minna? Tere tulemast Cinnamon Fallsi Pärast alandavat lahkuminekut suures linnas leiab Nia pelgupaiga unises kodulinnas Cinnamon Fallsis, kus ta võib rahus oma pea peale pööratud elu pärast mossitada. Tema saabumise ajal valmistub linn iga-aastaseks sügispeoks, kuhu inimesed kõikjalt kokku tulevad, et osaleda õunapüügil, kõrvitsaid nikerdada, ilutulestikku imetleda ja olla tunnistajaks Kaneelikuninga ja -kuninganna kroonimisele. Kuid vaid mõni päev enne ürituse algust tehakse kohutav avastus. Kohalikust söögikohast leitakse laip, mille juures on kiri: „Kes on järgmine?“ Nia peab ühendama jõud Cinnamon Fallsi omanäoliste asukatega, kelle seas on ka tema pikk, tõmmu ja nägus keskkooliaegne kallim Jesse, kellest ta pole tegelikult kunagi päriselt üle saanud … Kas nad suudavad juhtumi lahendada enne, kui tapja taas ründab? See romantiliste sugemetega muhe mõrvalugu on ideaalne „Gilmore’i tüdrukute“, „Pretty Little Liarsi“ ja kaneelisaiade armastajatele.

“Too mulle päikesepaiste” Alex Brown

Kui see eluke vaid nii lihtne oleks, aga selline mõnus lihtne lugemine naiste sõprusest ja esimese armastuse keskeas taasleidmisest. 7/10

Gina Bennett on olnud abielus kakskümmend seitse aastat. Ent kui mees teda järjekordselt alt veab, tunneb Gina, et nüüd talle aitab. Otsustanud põgeneda üksluisest elust ja teha seda, mida süda tõeliselt soovib, sõidab ta Kreekasse kaunile Kalosirose saarele, kus veetis oma noorusaja puhkused. Kuid seal kerkivad taas esile mälestused Nicost – nägusast mehest, kellesse Gina omal ajal armunud oli. Saarel kohtab Gina samuti üksi reisivaid Rosiet ja DeeDeed, kellega tal tekib tugev side. Uute sõbrannade toel, kellega asutakse otsima Gina esimest armastust, otsustab naine elada täisväärtuslikku elu. Üheskoos leitakse lahendused nii mõnelegi probleemile, õpitakse end paremini tundma ja muu hulgas avastatakse rõõm, mida pakub alasti ujumine. Kuid kes Gina uinunud südame viimaks taas üles äratab? On see tema noorusaegne kallim Nico, tema abikaasa või hoopis keegi kolmas? „Alex Browni Kreeka seiklus on päikesepaiste hingele!? – Shari Low Alex Brown puges eestlaste südametesse „Postkaardi? sarja raamatutega, kus ta viis lugeja romantilistele seiklustele Itaaliasse, Pariisi ja Capri saarele. Tema uus ajaviiteromaan, mille tegevustik toimub päikeseküllasel Kreeka saarel, on võrratult meeliülendav jutustus naiste sõprusest, armastusest ja uuest algusest.

“Atmosfäär” Taylor Jenkins Reid

See oli nüüd 10/10-st raamat. Nii mitmekihiline ja huvitav. Astronautide elust on tavainimesel juba iseenesest huvitav lugeda. Selles raamatus oli nii palju armastust, väga eritasandilist armastust, väga eripalgelist armastust. Närvikõdi jagub samuti ja üllatavaid pöördeid. Julgelt soovitan. Reidi raamatut on muidugi kõik erilised ja head. Halba pole veel sattunud lugema.

Vaadata öötaevasse tähendab vaadata neid osakesi endast, kes sa kunagi olid, kelleks ühel päeval võid saada. 1980. aasta suvel alustab astrofüüsika professor Joan Goodwin Johnsoni Kosmosekeskuses Houstonis astronaudiväljaõpet koos teiste silmapaistvate kandidaatidega, kelle hulgas on hävitaja piloot Hank Redmon, missioonieksperdid John Griffin ja Lydia Danes, sooja südamega Donna Fitzgerald ja Vanessa Ford, külgetõmbav ja salapärane aeronautikainsener. Kui värsked astronaudid oma esimeseks lennuks valmistuvad, leiab Joan kire ja armastuse, mida poleks iial osanud ette kujutada, ning see paneb teda kahtlema kõiges, mida ta seni pidas oma rolliks nähtavas universumis. Aga 1984. aasta detsembris muutub STS-LR9 missiooni käigus kõik. „Atmosfääris” on Taylor Jenkins Reid oma tippvormis: ta viib lugejad endaga kaasa ajaloolistesse aegadesse ja paikadesse ning jutustab keerukate tegelaskujude kaudu loo armastuse tervendavast jõust – sel korral tähtede keskel.

Taylor Jenkins Reid on üheksa New York Timesi menuki autor, nende hulgas „Carrie Soto on tagasi”, „Malibu tõuseb tuhast”, „Daisy Jones & The Six” ja „Evelyn Hugo seitse abikaasat”. Ta elab koos abikaasa ja tütrega Los Angeleses. Vaimustav… südant murdev… meeltülendav… Taylor Jenkins Reidi romaan „Atmosfäär” on tempokas, emotsioonidest laetud lugu ambitsioonikast noorest naisest, kes otsib oma häält ja kirge, lootes saada üheks esimestest NASA naisastronautidest. See elektrist särisev romaan kutsub meid elama nendele naistele kaasa ja lootma, et nad komsoseprogrammis läbi lööksid, aga veelgi enam – teeksid seda särades. Lõpp on täiuslikult komponeeritud… ma jumaldasin seda raamatut!

Kristin Hannah

NASA? Kosmosemissioonid? 1980ndad? See on romaan kõigest, mida ma armastan… Suurepärane lugu, eeskujulik taustauuring ja täpsus ning vaimustav lõpplahendus

Andy Weir

“Minu Hiina” Jens Veende

Meeldis. “Minu” sarja raamatud on viimasel ajal natuke nõrgaks jäänud, aga see üllatas positiivselt. Noore inimese hoogsalt elatud ja jutustatud lugu ja Hiinast sai mõndagi teada. 9/10

„Hiinas võib kõike juhtuda“ oli mu esimese hiina keele õpetaja lemmikfraas. Kui päris aus olla, pole ma siiani kindel, kas ta mõtles seda pigem julgustuse või hoiatusena. Nüüd, aastaid hiljem, tean vaid seda, et tal oli õigus. Kus mujal kui mitte Hiinas võiks üks sõnu pudistav keeletudeng esineda sadade miljonite televaatajatega talendisaates või pääseda keskpäraste hinnete kiuste ühte riigi prestiižikaimasse ülikooli? Vaevalt ka et maailmas leidub palju selliseid riike, kus seesama pudistav keeletudeng võiks sattuda õpetajate seltsis karaoket röökima või võõraste vanatädidega kuuvalgel tantsima. Sellised stseenid leiavad aset metsikus idas – seal, kus sulgpallitreenerid piitsa plaksutavad ja rohusegajad su põlvili suruvad, seal, kus tofumeistrid sind salakäikudesse meelitavad ja taksojuhid sulle ülekuulamisi korraldavad. Jah, Hiinas võib juhtuda tõepoolest kõike. Jens Veende

“57 päevaga üle Atlandi ookeani” Heidit Kaio

Ei nojah, ma ei hakka kunagi mõistma, mis paneb inimesi pähklikoorega üle Atlandi sõudma. Justnimelt sõudma, isegi mitte purjetama. Lugu ise oli hästi kirjutatud ja mõnus lugeda. Hea, et tervelt üle ookeani jõudsid. 9/10

„Elu on heldem, annab eksimisruumi, ookeanil seda ei ole,“ ütleb Mart. Ookeaniseiklus on inimpsühholoogiline triller. Kuidas tulla toime endaga, kui äsja oli kõik hästi ja tuul puhus õigest suunast, aga mõni tund hiljem on kõik halvasti? Kord ärkad hommikul ekvatoriaalses leitsakus, veepind on peegelsile, öises rajus aga tormavad vastu Orissaare korrusmajade kõrgused lained. Kaks kuud on introvert Mart ja ekstravert Hannes kahekesi neljal ruutmeetril. Isegi kõige kallima inimesega oleks see väljakutse! Nad lähevad korduvalt tülli ja peavad ära leppima, sest ümberringi möllav ettearvamatu loodus ja inimese abitus on nagu avakosmoses. Ainuke omaette olemise võimalus on õlgade laiune magamiskoht. Mart ja Hannes on erinevad biokeemilised konstruktsioonid, aga olmerutiin on päevast päeva sama – aeg aerude taga, vahetuse üleandmine, kilokalorid sisse, energiakulu sama, väljutamine kindlal kellaajal. Samas rutiini pole, sest tegevuse osapooled – ookean, ilm ja inimmeel – muudkui muutuvad. See on raamat võitlusest loodusstiihia, isenda ja paarisuhtega, kus saab ka omajagu nalja Hannese ja Mardi kulul.

“Kõik pimeduse värvid” Chris Whitaker

See oli ikka väga hea raamat. Võib-olla naaaaatukene venis kohati, aga ikkagi, ülihea. Ja eriti üllatav oli, et sellist lugu kirjutas meesautor. Harukordne oskus näha nii naise kui mehe sisse ja näha mõlemi tundeid. Ja muidugi ülimalt valus teema. 10/10

1975 on Ameerikas muutuste aeg. Vietnami sõda on lõppemas. Muhammad Ali võistleb poksiringis Joe Frazieriga. Ja Missouri osariigis asuvas Monta Clare’i linnakeses jääb tüdrukuid teadmata kadunuks. Kui sihtmärgiks võetakse jõuka perekonna tütar, ilmub areenile kõige ootamatum kangelane – kohalik poiss Patch, kes päästab tüdruku, aga kaob jäljetult. Patch ja need, kes teda armastavad, avastavad peagi, et piir võidu ja tragöödia vahel pole kunagi olnud nii õhuke. Ja et vastuste otsimine viib neid tõdedeni, mis võivad nende jaoks tähendada üksteise kaotamist.

Põnevik teadmata kadunud inimestest, verdtarretav lugu sarimõrtsukast, armastuslugu, igaühes neist ainulaadne pööre – Chris Whitaker on kirjutanud romaani kinnisidee varjus luuravatest ohtudest ja lootuse pimestavast särast. Chris Whitaker on rahvusvaheliste menukite „Me algame lõpust”, „Tall Oaks” ja „Kõik pahad tüdrukud” autor. Tema romaane on tõlgitud kolmekümnesse keelde ja ta on pälvinud nende eest mitmeid auhindu, teiste seas Suurbritannia Krimikirjanike Seltsi Kuldse Pistoda. Chris sündis Londonis ja elab Suurbritannias.

„See raamat tabab sind lagipähe nagu sepavasar. Chris Whitakeri romaan on absoluutselt kohustuslik lugemine.” Gillian Flynn

„Haarav, südantlõhestav ja meeliülendav – ma pole kunagi midagi sellesarnast lugenud. See raamat jääb sinuga väga pikaks ajaks.” Lucy Foley

„Chris Whitakeri viimane romaan on teos, millesse võid lausa uppuda. See kriminaalromaan ületab žanri piire – see on eepiline, kummitav ja lõpuks sügavalt liigutav.” Alex Michaelides

„Chris Whitaker on poeet, kes lööb sind jahmatusest ja põnevusest hingetuks. Hämmastav. Mõjus. Unustamatu.” Patricia Cornwell

„Ma olen kurb, et see eepiline lugu armastusest ja kaotusest läbi sai. Nautisin iga kaunilt kirjutatud sõna sellest sügavalt emotsionaalsest ja võimsast teosest.” B. A. Paris

„Laitmatult üles ehitatud, sügavalt emotsionaalne, täiesti südantlõhestav.” Bonnie Garmus

„Pingestatud, petlike pööretega ja põnevust tekitav „Kõik pimeduse värvid“ paljastab ühe linnakese kaotuse sügavuse, kui noor poiss kahtlastel asjaoludel jäljetult kaob.” Nita Prose

„Võttis hingetuks … Lugu kandub laiali nagu virvendus veel, küündides üle aastakümnete ja erinevate vaatenurkade ning näidates, kuidas üksainus hetk muudab ühe väikese poisi ja nende inimeste elu, kes teda armastavad.” The Washington Post

„See on palju enamat kui kriminull, kuigi mahub ka sellesse kategooriasse. See on ka mitmekihiline jutustus armastusest, kaotusest ja lootusest.” Kirkus Reviews

„Sügavalt hingeminevate tegelaste ja tugeva ambitsiooniga on Whitaker loonud särava eepilise romaani, mida pole lihtne ühtegi kategooriasse paigutada.” Publishers Weekly

“Sul on 24 tundi aega” Kristi Piiper

Noorteromaan, mis sai loetud taaskord tööalaselt. Tegin noortele raamatu põhjal küsimusi.

Polnud väga vigagi. Hunnik noorte rumalusi ja vanemate saladusi. 7/10

24 tundi. Üks väljakutse. Üks vale liigutus ja kõik võib olla läbi. Evale meeldib reegleid järgida. Tal on piisavalt head hinded ja turvaline elu seni, kuni koolis hakkab levima salapärane mobiilirakendus, mis ärgitab kasutajaid osalema jaburates, aga ka kahtlastes või suisa ohtlikes väljakutsetes. Osalejatel on nende täitmiseks 24 tundi. Algul tundub see lihtsalt nagu mäng. Põnevus. Adrenaliin. Aga mis saab siis, kui mängu tulevad lähedased, pereliikmed ja nende saladused? Samal ajal saabub Eva ellu Saksamaalt vahetusõpilane, kes on Eva täielik vastand ja valmis pea ees seiklustesse viskuma, kuid ometi saavad neist head sõbrad. Eva ema on töölähetusel välismaal ja tüdrukud on nende suures majas palju omapäi. Ja siis tuleb väljakutse, milles Eva tunneb ära oma kodumaja … Üheskoos on tüdrukud koos sõpradega sunnitud sukelduma väljakutsete maailma pimedatesse nurkadesse, kus iga samm võib minna maksma rohkem, kui nad arvavad.

“Kesköö Pariisis” Gillian Harvey

Väga meeldis. Ei ole ülearu palju raamatuid, mis mul silma märjaks võtavad, aga selle raamatu lugemise ajal löristasin ninaga mitmeid kordi, sest no nii kurb oli. Kui lugema hakkasin, ei oodanud ma sellest raamatut tõttöelda midagi ja seda enam olin üllatunud, kui heaks ta osutus. Ja valusaks. Noorte inimeste täitumata lapse saamise soov ja ränk haigus, leinaga toimetulek. 10/10

Kümme aastat. Kaks inimest. Viimane külaskäik. Sophie ja Tom käisid esimest korda koos Pariisis tudengitena. Maailma kõige romantilisemas linnas nädalalõppu veetes oli armumine – linna ja teineteisesse – lihtsalt möödapääsmatu. Nad otsustasid Pariisi naasta igal suvel ja pidasid sõna hetkeni, mil juhtus midagi, mis muutis nende maailma täielikult. Sellest on möödas viis aastat ja Sophie on üksi teel Pariisi, et kohtuda Tomiga taas keskööl nende erilises paigas, Pont du Carrouselil. Sest elu on nad lahku viinud. Ja nüüd peab Sophie Tomile midagi ütlema. Midagi sellist, mis muudab kõike … Aasta kõige südantlõhestavam, jõudu andvam ja võimsam romaan. Ideaalne valik David Nichollsi, Kristin Hannah’, Nicholas Sparksi ja Jojo Moyesi austajatele

“Sina olid ka seal”Colleen Oakley

Kas unenägudes on ennustusi, ettemääratusi või on see lihtsalt aju vingerpuss, fantaasia? Kui unenägudes süstemaatiliselt korduv inimene seisab äkki sinu ees ja selgub, et temagi on sind unes näinud. Ja nagu eelmiseski raamatus valusad lapse saamise soovid, mis ei taha täituda. Jälle üks väga hea lugemine. 9/10

“Üllatav ja uskumatult rahuldust pakkuv lugu juhusest ja saatusest.” – Taylor Jenkins Reid

“Lugesin selle läbi ühe jutiga ja tahtsin, et seda jätkuks kauemaks.” – Jill Santopolo

Paljude rahvusvaheliste menukite autor Colleen Oakley toob meieni südantlõhestava ja unustamatu armastusloo naisest, kes peab valima mehe vahel, keda armastab, ja mehe vahel, kelle saatus on talle määranud. Kas süda juhib meid õigele teele? Mia Graydoni elu on täiuslik: tal on kaunis kodu, armastav abikaasa ja unistus pere loomisest. Ja ometi näeb ta seletamatuid, korduvaid unenägusid mehest, kellega elu on veelgi imelisem. Ta ei mõtle sellele, kuni Pennsylvania väikelinna kolinuna kohtub ta võõraga, keda on aastaid unes näinud. Ja sellel mehel on oma rabav saladus – tema on näinud Miat oma unenägudes. Koos hakkavad Mia ja see mitte-nii-võõras-mees otsima vastuseid. Aga kui minevik hakkab tema olevikku lahti harutama, mõtleb Mia aina rohkem sellele, mis siis, kui?

Veebruari TOP

“Atmosfäär”

“Kõik pimeduse värvid”

“Kesköö pariisis”

Uus aasta tuli lõbusalt ja peale õues saluuditamist/õnnesoove oli aeg minna koju. Oleks võinud poja juurde edasi pidutsema jääda, aga kuna päev oli erakordselt pikk olnud, siis läksin koos minia vanematega koju. Oleks saanud ka ööbida poja juures, aga see va vanainimene tahtis oma koiukusse.

1. jaanuari võtsin vabalt. Olin üksi kodus, seega- lugesin, magasin, sõin, lugesin, magasin ja ise lootsin, et äkki uue aasta esimesel päeval selline teadlik logelemine võtab uue aasta tempo veidi aeglasemaks :P Eks elame-näeme. Elamusterohkest aasta lõpust tuligi tegelikult puhata, sest juba 2. jaanuaril oli tööpäev. Ees ootasid aruannete kirjutamised ja selles pole midagi toredat ega huvitavat. Igav, tüütu, aga ära tuli nad teha.

Tore oli see, et aasta viimaseks päevaks sadas maha lumi, läks külmaks ja aasta alguses sadas aina juurde. Külm oli ka. Mingi õhtu läksin jalgsi töölt koju ja suures hädas pistsin nina salli sisse, et ellu jääda. Kodus avastasin, et üle -20C. Võtsin lõpuks oma uued talvesaapad välja. Ma ei teagi mis ajast mul pole talvesaapaid olnud. Ok, need ühed hästi peetud ugs-i tüüpi karvikud on käinud nii aastat 10. Nendega saab käia ainult päris kuiva külmaga, löga nad ei kannata ja viigipüksiga ega kleidiga kanda ei sünni. Lisaks on nad väga libedad. Kuu lõpuni oli lumi maas, ilmad krõbedad ja päikest nägime ka. Tõeliselt ilus talv.

Pool kuud oli mul selline kodune. Ei teinud midagi asjalikku peale tööl käimise ja kusagil meelt lahutamas samuti ei käinud. Just nii, nagu ma aastat vahetades ennustasin…et oleks rahulik aasta. Päris kuu alguses oli tegelikult üks tööalane käik. Iga-aastane ELK tänupidu oma koostööpartneritele ja Aasta Rosina väljakuulutamine. See on alati selline armas üritus, kus saab kohtuda toredate inimestega, kolleegidega mujalt ja kirjanikega, keda ülearu sageli ei näe. Jutuajamised on sisukad ja huvitavad, süüa antakse ja koju ei malda minna. ELK-s on boonusena alati vaadata mõni kaunis näitus.

18.jaanuaril pistsin lõpuks nina urust välja ja sõitsin Tallinna sõbrannale külla. Selle plaani panime aasta lõpus paika, et saame oma väikese kambaga kokku ja hakkame koos küpsetama brioche taignast pirukaid. Mõnusa kooskokkamise saadusena valmisid meil kolm pirukat: lõhe-spinati kinnine pirukas, tuunikala-sibula lahtine pirukas ja kirsi-kohupiima lahtine pirukas. No ega need meil kohvikukraamile alla ei jäänud küll. Ei maitselt ei välimuselt. Pärast nautisime häid maitseid ja mis järgi jäi- jagasime kolmeks. Nii said kodusedki maitsta, mida head me küpsetasime. Nipid teada, võib kodus kordama hakata. Küpsetada kas siis endale või külakostiks.

Õhtuse eelviimase rongiga sõitsin koju ja hommikul tuli paraku jälle tööle minna. Tütar oli samal päeval oma noormehe perega kuskil Kesk-Eestis esimest korda mäesuusatamist harjutamas. Tore, et sai hästi hakkama ja koju jõudis tervete luudega. Mis aga polnud tore, siis see, et juba pea nädala kestnud nohu/kurk/köhatamine vormistus testi tehes viirushaiguseks. Eks siis istus mõnda aega kodus ja luges oma kohustuslikku “Meister ja Margaritat”. Minul on see üks lemmikraamatuid läbi aegade, aga ma ütlen taaskord, et gümnasistil on vara seda lugeda. Pealegi, kõik mida kästakse teha – noortele ei meeldi :P

Tööl panin vitriini üles näituse oma tütre võtmehoidjate kollektsioonist. Endalgi tore vaadata, millised kõik aastatega kogunenud. On ise reisidelt toodud ja on toonud sõbrad-sugulased-tuttavad. Muljetavaldavalt huvitav kogu.

Õmblemine– jaanuari projekt oli hommikumantel miniale sünnipäevaks. Neljakordne valge musliin on tütre hommikumantlina ennast hästi õigustanud ja tookord jäi kõrva, et minia tahaks ka sellist. Tegin samasuguse ühe erinevusega. Hommikumantel sai taskud, mida tütre hommikumantlil ei ole. Mõtlesin et beebi emal on ikka vaja midagi pidevalt taskus kanda. Valmis sai see siiski alles veebruari alguses, sest et…veebruaris kirjutan, miks. Ja pilt jäi tegemata.

Tegelikult on tagumine aeg hakata mõtlema tütre lõpukleidile. Kaugel see juuni keskpaik enam on. Soovitud tegumood ja värv muutub tal iga natukese aja tagant, aga loodetavasti nüüd on midagi paigas ja võiks näiteks proovikleidi teha. Nii oleks lihtsam aimu saada, kas ta päriselt ka sellist kleiti lõpetamiseks tahab või peaks midagi muutma.

Mingil päeval kuu lõpus tegin siis esimest korda üksi seda brioche tainast. Sõbrannadega koos me ainult küpsetasime ehk siis panime pirukaid kokku ja ahju. Sain teada, et 1,5 kg taigna jaoks nagu koolituses tehakse, on minu Kitchen Aid nõrk :P Taigna kloppimise lõpuks kuumenes masin üle ja jäi seisma :( Noh, nüüd siis tean, et järgmine kord teen ainult kilo korraga. Olgem ausad, see 1,5 kg tainast 3 päeva jooksul ära küpsetada on ikka paras nuhtlus. Küpsetada lihtne, aga see tuleb ju ka ära süüa :D Tegin sellest kogusest ühe lahtise tuunikala/sibula piruka, ühe kinnise kapsapiruka, lahtise kirsi/kohupiima piruka ja neljandaks sai täiesti omaloominguline pirukas. Sõime iga päev ise ja viisin tööle kolleegile kohvi kõrvale. Õnneks see brioche seisab kaua värske, aga no ei taha juuuu iga päev 3 korda pirukat süüa.

Mis ma kokkuvõtteks ütlen, ehk mida õppisin? Esiteks jah, tainast tuleb teha korraga vähem. Teiseks – õpin tundma oma ahju hingeelu pirukate küpsetamisel. Olenevalt täidisest peab mõtlema, kui kõrgele või madalale pirukas ahjus panna. Lisaks minu ahi ei vasta vist standardile ja pean tõstma pisut nii kuumust kui küpsetusaega. Seda tean ma tegelikult ammu. Kolmandaks- retseptis kasutatav küpsetuskindel kirsimoos on minu jaoks liiga magus/vänge. Proovin edaspidi katsetada ise küpsetuskindla moosi keetmist. Saab vähem magusam ja puhtam koostis samuti.

Väga rahule jäin omaloomingulise täidisega. Kuna kohipiimapirukast jäi üle 1/5 pakki kohupiima, siis segasin sellega 4 väiksemat purustatud banaani, tükeldasin sinna hulka ühe õuna ja lisasin umbes 100 g vaniljekastme pulbrit. Väga maitses.

Järgmine lõik….jäi ära :) Mitte sünnipäevad, aga ise ei saanud minna.

Jaanuari lõpuks tähistame mõlema perepoja sünnipäevi. Laupäeval pidime minema külla vanemale pojale, kelle sünnipäev tegelikult pühapäeval, 1. veebruaril, aga kuna ta arvas, et sünnipäeva päeval on ta juba nii vana, et ei jaksa külalisi vastu võtta, siis oli nii. Tema õigel päeval plaanisime aga sõita pealinna külje alla tähistama noorema poja sünnipäeva, kelle tähtpäev oli 28. jaanuaril ja ühe jutiga tähistame ka tema kaasa sünnipäeva, kelle õige päev oli 16. jaanuar. Et siis sünnipäevade tähistamise nädalalõpp kuu viimasel ja uue kuu esimesel päeval.

Niiet jah, selline rahumeelne ja samas töiselt tegus aasta esimene kuu oligi.

Jaanuari raamatud:

“Prantsuse stiiliikoonid” Marina Laikjõe

Aasta esimeseks lugemiseks valisin lihtsama raamatu ja mulle see meeldis. Mõnus pretensioonitu lugemine. Kahe esimese daami kohta olen päris palju ennegi lugenud ja filme näinud, seega midagi uut ja põrutavat teada ei saanud, aga ega see polnudki eemärk. Catherine Deneuve kohta ma üllataval kombel midagi väga ei teadnudki, aga ega temast ei teatagi ülearu palju. Inimene elab suhteliselt privaatset elu. Täiesti puhas leht oli minu jaoks proua Macron. Huvitav ja tark inimene. 8/10

Läbi sajandite on kaunid ja enesekindlad naised köitnud ja inspireerinud nii kuningaid, kunstnikke, kirjanikke, lauljaid kui režissööre, olles nende muusadeks.

Minu igapäevatöö Prantsusmaa kultuurigiidina viib mind kokku inimestega üle maailma, kes kõik esitavad ekskursioonil huvitavaid küsimusi. Olen täheldanud, et kõige rohkem tuleb küsimusi Prantsuse naiste kohta: mis on see prantslannade fluidum, mida teistel pole, kas kunagine superstaar Brigitte Bardot ikka veel elab, kas Catherine Deneuve mängib veel filmides, kas nägusa Prantsusmaa presidendi Macroni suhe endast 24 aastat vanema abikaasaga on ikka päris suhe?

See raamat avab ukse stiilsete prantslannade maailma, jutustab nelja väga erineva saatuse ja sotsiaalse staatusega naise loo, keda ühendab üks: stiil ehk jõud, mis tuleneb otsusest jääda ka kõige keerulisemates olukordades iseendale kindlaks.

Need neli Prantsuse stiiliikooni, kelle tausta ja elu raamat avab, on Catherine Deneuve, Brigitte Bardot, Gabrielle “Coco“ Chanel, Brigitte Macron.

Kõiki neid naisi ühendab julgus, intelligentsus, enesekindlus ja iseseisvus kombineerituna sensuaalsuse, elegantse salapära ning rafineeritusega. Nad on muutnud Prantsuse naise kuvandit, aidates kujundada seda unikaalset stiili, mis on mõjutanud ja mõjutab ka järgmiste põlvkondade esteetikat.

Marina Laikjõe

“Pelgupaik” Yael van der Wouden

Vastakaid tundeid tekitav raamat. Nagu siin kolleegidegagi arutasime, et ei laida, aga ei lähe ka suure entusiasmiga lugejale pakkuma. Mingi hetk alguses tundus, et jätan üldse pooleli, sest homoseksuaalne teema on minu jaoks viimasel ajal üleleierdatud nii kirjanduses, kui filminduses. Samas oli see raamat kirjutatud jälle väga huvitava nurga alt. Ka presenteeriti seda huvitavalt, kuidas maailmas toimuvad globaalsed sõjad mõjutavad inimeste psüühikat. Et see oli ka lisaks autori debüütromaan, võin siiski romaani kiita. 8/10

Erakordne, mõjus, peen ja pingestatud… Unustamatu.“ – New York Times

„Hiilgav debüüt – niisama mitmetahuline kui kalliskivi.“ – Kirkus Reviews

„Nugaterav, täiusliku süžeega“ (Sunday Times) romaan ihast, kahtlustest ja kinnismõtetest – kahest naisest, kes peatuvad 1961. aasta suvel Hollandi maamajas. Võimas avastusretk Teise maailmasõja taaka, meie ühise mineviku süngematesse nurkadesse.

Maja tuleb osata hoida…

On 1961. aasta, Hollandi maapiirkonnas Overijsselis valitseb rahu ja vaikus. Pommikraatrid on täidetud, hooned taas üles ehitatud, sõda on päriselt läbi. Kadunud ema maamajas elab Isabel nii nagu kord ja kohus – rutiini ja distsipliini tähe all. Ent senine elukorraldus pööratakse pahupidi, kui tema vend Louis toob suveks majja elama oma kombelageda tüdruksõbra Eva.

Eva on Isabeli täielik vastand: ta magab kaua, trambib majas valjusti ringi ja näpib esemeid, mida ei tohiks. Selle peale langeb Isabel raevust kantud kinnismõtete küüsi, ja kui majast hakkab kaduma asju – lusikaid, nuge, kausse –, saavad tema kahtlused sisse veelgi suurema hoo. Kuumal südasuvel rajab Isabeli paranoia teed sõgedale kirele ja see viib avastuseni, mis lõhub kõik Isabeli senise elu alustalad. Tuleb välja, et sõda ei pruugi veel olla päriselt lõppenud ning ei Eva ega majaga, kus nad elavad, pole asjalood nii, nagu esmapilgul näis.

Mõistatuslik, stiilne, sensuaalne „Pelgupaik“, mis pulbitseb intriigist, meeleolukusest ja seksist, on „julge ja meelierutav debüütromaan, mis kõneleb ühtaegu ajaloolise tõe ja omaenese ihade tunnistamisest“ (Guardian).

Yael van der Wouden on kirjanik ja õpetaja. Tema esikromaan „Pelgupaik“ nomineeriti 2024. aasta Bookeri auhinnale ja 2025. aasta Aspen Wordsi kirjanduspreemiale. Samuti kuulutas New York Times selle aasta märkimisväärseimaks teoseks ning The Washington Post, Time, The Economist, Kirkus Reviews, The Times, The Independent, BookPage ja teised aasta parimaks raamatuks. Van der Wouden elab Hollandis Utrechtis.

René Tendermann soovitab: „Kahtlemata on tegemist viimaste aastate ühe parima romaaniga, mille iga sõna, iga rida on laetud, põnevus kruvib pinget, kuni lugeja avastab, et on tükk aega hinge kinni hoidnud. Ja see lugu jääb hinge kauaks, sest ajaloo ebaõiglus kriibib, armastuse ilu erutab. Vägev debüüt noorelt autorilt, kelle järgmist romaani ma juba kannatamatult ootan.”

„Sel aastal loetud raamatutest ainus, mis mu nutma ajas… Van der Woudenil on õnnestunud kirjutada Teisest maailmasõjast, holokaustist ja nende sündmuste järelkajast harukordne romaan, mis pakatab kõikehõlmavast, läbitungivast inimlikkusest. … „Pelgupaiga“ ei tee eriliseks mitte puänt, vaid imeline, tundeküllane lugu, mille van der Wouden selle ümber ehitab, ning täiuslik hääl, mille ta annab tegelastele, kes kogevad selle tagajärgi omal nahal.“ – Talya Zax, Washington Post

„Pealetükkimatult erakordne. … Van der Woudeni stiil on peen ja pingestatud. Ta süveneb detailideni ning kasutab olemuslikult võimsaid metafoore, mis pole seejuures sugugi sentimentaalsed. … Raamat oleks mulle meeldinud igal juhul, puhtalt lugemismõnu pärast. Ent lugu on mängitud välja sedavõrd julgelt ja hellalt, et ei mõju üksnes nutika, vaid unustamatuna.“ – Lori Soderlind, New York Times Book Review

„Julge ja meelierutav debüütromaan, mis kõneleb ühtaegu ajaloolise tõe ja omaenese ihade tunnistamisest. … Oskuslikult juhitud narratiivist koorub välja lugu erootilisest tärkamisest, millele järgneb kõikvõimas pööre. Ka pööret ette aimates ei vähene selle mõju – mis on igati kohane romaanile, kus kõik tegelased teavad rohkem, kui söandavad tunnistada. Van der Woudeni traumast ja allasurutusest kõnelev põnevik pakatab hämmastavast jõust.“ – Guardian

„Nugaterav, täiusliku süžeega debüütromaan. … Raamat, mis väärib lugeja aega ja kannatlikkust.“ Guardian

„Mõjus, meeleolukas lugu sundmõtetest ja saladustest. Romaan, mis uurib lähemalt asju, mida meie eest lapsepõlves varjati, ning seda, mida endale omaenese sisimate ihade kohta kinnitame.“ – Bookeri auhinna komisjon

„Kord erootiline, siis südantlõhestav romaan, mis annab hääle nähtamatutele ohvritele, kelle kannatuste kaja jäi ka pärast rahulepingute allkirjastamist kostma veel aastakümneteks. „Pelgupaik“ annab teema moraalsele tungivusele vastava emotsionaalse litaka.“ – TIME „100 aasta raamatut,mida peab lugema“

„Hiilgavalt välja mängitud pööre toob armastusloosse tumedamat sügavust.“ – Times, „12 aasta parimat raamatut“

„Kaunilt kirja pandud, pea täiuslik raamat, milles autor uurib tasahilju õdede-vendade omavaheliste suhete vimmahõngulist dünaamikat, iha avastamist (ja samaaegset eneseavastamist), kväärsuhteid ajastul, kus neist ei räägitud, ning sõja järelkaja ja selle õudustes kaasosaline olemise tähendust. … Hiilgav debüüt – niisama mitmetahuline kui kalliskivi.“ – Kirkus Reviews

„Van der Wouden teab, kuidas emotsioonid lugejast välja väänata. „Pelgupaik“ on ebaharilik raamat, mida koged vaat et füüsiliselt.“ – Sam Sacks, Wall Street Journal

“Loviisa 10. klass” Kaia Raudsepp

Noorteromaan. Lugesin seda tööalaselt. Kaia Raudsepp kirjutab üldiselt ladusalt ja noortele väga arusaadavalt. Ja no mis mul öelda, vanusele 13-17 sobib see raamat väga hästi. Autor tabab suurepäraselt nii selles vanuses noorte kõnestiili, kui ka käitumist. Minule isiklikult jääb juba lihtsakeseks, aga see ongi ok, sest mina pole 16. Valisingi selle raamatu järgi küsimuste tegemise sihtgrupist lähtuvalt. Viktoriinivastustest oli näha, et noortele meeldis. 8/10

Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab

Loviisa on neljast parimast sõbrannast ainus, kes peab jääma vanasse kooli ja tuttavasse, kuid nüüd kuidagi võõraks muutunud kodukülla. Ühtäkki on ta omapead — ilma tüdrukute igapäevase naeru, saladuste ja kindlustundeta. Uus klass on segu tuttavast ja tundmatust, uus pinginaaber aga … kaugeltki mitte see, kellega Loviisa oleks lootnud sügisest alustada.

Ent just siis, kui kõik tundub käest libisevat, ilmuvad esimesed märgid, et üksindus võib peita endas ootamatuid võimalusi. Kas uus algus võib tulla seal, kus arvasid, et kõik on juba lõppenud?

“Talvise linna tuled” Maija Kajanto

Kiiresti loetav, aga väga mõnus raamat. Sisu täiesti eluline, aga särtsu annab törts inimlikku psühholoogiat ja paras annus Helsingi tutvustamist. Selle autori eelmisena ilmunud sari on ka hea ja kuna autor on soomlane, siis on kuidagi mugav lugeda kohtadest ja asjadest, mis on päris tuttavad, sest üle lahe naabrite juures on muljetavaldavalt palju käia saanud. Aga lugu ise on lihtne – kuidas pereellu sukeldudes avastatakse laste kasvades, et ennast ollakse ära kaotanud. Väga sümpaatselt on lähenetud lahutusjärgsele ajale, kus tuleb hakata ennast kokku korjama ja tuletama meelde, mis inimest üldse päriselt huvitas enne seda, kui mina asemel tuli meie. Õpitakse uuesti kuulama vaikust ja iseennast. Huvitavate kohtade ja kohvikute kohta saab raamatust samuti palju teada. Ikka nende, mis on ka reaalses elus olemas. 10/10

Kas sa oled selles nüüd päris kindel?“

„Emake, ma lähen ainult paariks nädalaks, uuel aastal olen jälle kodus,“ ütles Vilma nii lahkelt, kui suutis. „See ei ole kuigi ohtlik reis.“
„Aga varsti on jõulud,“ ütles ema tusasel toonil. „Jõuluajal peaks pered koos olema.“
Ei pea, mõtles Vilma mässumeelselt. Ja mis perest me üldse räägime?
„Me oleme olnud jõulude ajal koos aastaid ja võime tuleval aastal jälle olla,“ ütles Vilma ema ümbert kinni võttes ja teda poolvägisi kallistades. „Aga seekord hingan natuke värsket õhku.“

Neljakümnendates Vilma abielu noorpõlvearmastatuga on lõppenud, kaks teismelist last elavad õnnelikus „kooselus“ oma nutitelefonidega ja väikelinnas asuv eramu on müüki pandud. Kui Vilma endine abikaasa Valtteri soovib veeta ühised jõulud koos lastega vanas kodus, otsustab Vilma rentida endale pühadeks Airbnb kaudu korteri Helsingis.
Helsingis armub Vilma selle linna rütmi – tuledesse, restoranidesse ja mererandadesse. Kui tema tee ristub meeldiva rootslasest ärimehega, saab Vilma aru, et jõuludes võib tõepoolest peituda maagia.
Vanade abielusaladuste pinnale kerkides peab Vilma aga endalt küsima, kas ta on valmis silmitsi seisma ka elu selle osaga, mis on juba seljataha jäänud?
„Talvise linna tuled“ pöörab pea peale traditsioonilise ettekujutuse heast ja armsast jõuluajast ning näitab, et õnn ei oota alati pere või suguvõsa keskel pidulaua ääres, vaid mõnikord võib jõuluime sündida hoopis kusagil mujal.

“Minu Tai” Rene Satsi

Viimase aja “Minu…” sarja raamatutest parim. Ammu pole olnud sellist lustakat ja asjalikku sisu, kus saab parasjagu palju naerda, huvitavaid teadmisi ja kui Tais käinud oled, siis ka äratundmisi. Minul jooksis igatahes kogu aeg pilt silme ees ja nägu oli nalja täis. Laps küsis kogu aeg oma toast, et mida sa ema seal jälle naerad. Kuna me tais käisime koos, siis rääkisin temalegi lugusid ja saime koos naerda. Rene muidugi on fenomenaalne kuju. 10/10

Mâi bpen rai, mis seal ikka, nagu öeldakse Tais. Te hoiate käes raamatut, mille kirjutasin küll enda tunnetest, ent mille iga lehekülg haakub ühe kauge maaga. Nupukamad arvasid pealkirja põhjal ära, millisest riigist käib jutt.

Kui keegi pärast raamatu läbilugemist kurdab, et ei saanud Taist teada nii palju, kui lootis, siis olgu kena ja märkigu kaebuse juurde oma aadress ja telefoninumber, et saaksin teatada, mis kell külla tulen ning Vikipeediat ja netiotsingut kasutama õpetan. Hoolitsege selle eest, et kodus oleks ka võiküpsiseid!

Luban, et siit raamatust saab kätte Tai-tunnetuse nii heas kui ka halvas, teha seda oma diivanil, ilma et higi silma läheks või tuk-tuk otsa sõidaks, ilma haikala otsa kukkumata, elevandilonti katsumata, prostituudiga suhtlemata, meremustlaste ja mägihõimude juurde ronimata, ladyboy’dega jagelemata, arreteeritud saamata, baaritüdrukuid nägemata ja skorpione söömata.

Vahetu Tai-pärase elamuse saamiseks soovitan seda raamatut lugeda saunalaval.

Rene Satsi

“Nami-Nami Pille maailma koogid” Pille Petersoo

Haarasin selle kaasa, et saada ispiratsiooni peale raamatuesitlust. Mõtlesin, et leian sealt midagi, mida ma teeks ehk jõuluõhtuks valmis….aga tegelikult ei teinud sealt midagi. Küllap siis teine kord kõnetab raamat mind paremini. Võib-olla. 6/10

Eestlased on koogiusku ja oma lemmikkoogid, käe sisse harjunud ning alati oodatud, on küllap igal küpsetajal. Ent mõnikord tasub kiigata ka teiste rahvaste toidulauale, et sealt inspiratsiooni ammutada ning magusasõpradele harjumuspärasele lisaks uusi maitseid tutvustada.

Siit raamatust leiad Nami-Nami perenaise Pille Petersoo koogivaliku maailma eri nurkadest. Kokku 60 retsepti, muu hulgas selliseidki, mis on gluteenivabad, veganlikud või munavabad.

“Pulmarahvas” Alison Espach

Väga omanäoline raamat, mida ei õnnestunud kuidagi diagonaalis lugeda. Omapärased tüpaažid ja omapärased sündmused. Huvitav teemakäsitlus. Polegi vist sarnast raamatut kunagi lugenud. Sisse oli toodud depressiooniteema. Ka seda ei käsitleta ilukirjanduses vist ülearu palju, kuigi probleem on olemas. Soovitan. 9/10

Newportis Rhode Islandil on kaunis päev, kui Phoebe Stone saabub uhkesse rannahotelli, seljas parim kleit ja jalas kõige ebamugavamad kingad. Teda peetakse kohe ekslikult üheks pulmakülalistest, ehkki tegelikult on ta Cornwall Inni ainus külastaja, kes pole sinna saabunud suurüritust tähistama. Phoebe on selles hotellis viibimisest unistanud aastaid. Ta lootis seal koos abikaasaga austreid avada ja päikeseloojangul purjetamas käia, kuid nüüd on ta lahutatud, masenduses ega tea, kuidas edasi elada. Ta ei tea juba mõnda aeg, kuidas üldse midagi teha, piirdudes voodis lamamise ning jääd valmistava külmiku helisid kuulates džinni ja tooniku rüüpamisega. Kui pruut avastab, et see kurb võõras võib rikkuda tema hoolikalt kavandatud pulmapeo, satub ta marru. Ta on kuid keskendunud iga võimaliku üksikasja lihvimisele ja kõikmõeldavate katastroofide ennetamisele – nojah, Phoebe välja arvatud. Peagi on mõlemad naised tunnistajaks oma läbimõeldud plaanide uppilendamisele ja leiavad teineteises täiesti ebatõenäolise usaldusisiku. * Goodreadsi auhinna ülekaalukas võitja ilukirjanduse kategoorias (Sally Rooney ees). * Soe ja teravmeelne lugu sellest, kuidas täiesti ootamatu kohtumine võib anda jõudu uuesti alustamiseks. * Raamat sellest, mis juhtub siis, kui ootused ja reaalsus kõige ootamatumal viisil põrkuvad.

“Pesupäev” Maija Kajanto

Maija Kajanto raamatutest ootad juba teatud kvaliteeti, kuigi tema raamatud on ikka sinna ajaviiteraamatute riiulisse sobivad. Samas, alati on seal väikeseid eneseabimomente, huvitavat teavet ja inimlikke suhteid, mis teevad raamatust nauditava terviku. Vist on sellepärast ka neid mugav lugeda, et kohad tulevad sageli tuttavad ette. Või oleme me siis soomlastega sarnasemad, kui tahaksime tunnistada. Sel kuul siis juba teine selle autori raamat ja mis seal salata, ootan järgmist. 9/10

30nene Inka tuli Austraaliast tagasi Soome. Ta tahab oma lapsepõlvelinnas avada 50nendate stiilis pesumaja, kus parandataks ka riideid ning saaks teha kaugtööd. Sobiva hoone leiab ta ruttu ning pank annab ka stardiraha. Inka loodab, et teda ootab nüüd ees uus algus. Kuid ometi kimbutavad teda ka keerukad inimsuhted nendega, kes maakera kuklapoolele maha jäid. „Inka passis peale, et naeratus kogemata kõrvuni ei veniks. Suures pangasaalis tekkis Inkal teel välisukse poole tahtmine läikival põrandal hundiratast visata. See saab teoks, tema ettevõte tõuseb lendu! Sellest saab tema sissepääsupilet – noh, millessegi uude. Välisukse juures Inka peatus, et kotist rolleri võtmed võtta. Käsi puutus vastu nutsakuks nätserdatud eukalüptilõhnalist taskurätti. Õrn eukalüptilõhn püsis ikka veel kotis. Aga Austraalia on minevik, ta on koju jõudnud. Varsti unustab ta kõik, mis sinna maha jäi. Ka Ella … Või võib-olla ei unusta, aga teeb selle kõigega rahu. On aeg jätta Austraalia lõplikult seljataha. Inka võttis koti põhjast taskuräti ja viskas selle fuajee prügikasti. Ta astus panga eesuksest välja päikese kätte. Maja Kajantol on varem eesti keeles ilmunud romaanid “Kaneelirullisuvi”, “Datlitalv” ja “Safranisügis”, kus on peategelaseks kohvikupidaja Krisse.

“Tallinna lõhnad” Tauno Vahter

Mõnusalt muhe lugemine. Humoorikas, paljude äratundmistega. Nooremal põlvkonnal ilmselgelt neid äratundmisi ei teki, aga huvitav on lugeda ikka. 9/10

Inimesed ei meenuta heldimusega seaduseid, paraadikõnesid ja vahelduvaid ministreid. Nad mäletavad, kuidas maitses mingi toit või jook, millist häält tegid vanasti tuletõrjeautod, õhutõrje või nende lähedased inimesed, kuidas lõhnasid sirelid, joodikud ja kaneelisaiad. Natuke peenemalt nimetatakse seda kõike mikroajalooks või argipäeva ajalooks. See ei ole akadeemiline ajalooraamat, vaid võimalus rääkida Tallinnast meeleliselt. Kõigil neil lõhnadel on ka oma lugu. Millal muutus Tallinna kraanivesi lõpuks joodavaks ? Millal jõudis siia esimest korda šokolaad? Kuidas on eri aegadel Tallinnas prügiga ümber käidud? Millal saabusid esimesed eksootilised restoranid? Mis on keemiliselt mõne lõhna taga ning kuidas ja miks on lõhnad muutunud eri riigikordade ajal või sootuks kadunud?

“Enne kui sa lähed” Helena Vikk

Noortekas, mida ma lugesin viktoriiniküsimuste tegemise pärast. Noh, oli kah. Ilmselgelt olen ma sellist tüüpi noortekatest välja kasvanud. Minu jaoks tarbetu ropendamine ja ohjeldamatu joomine. Tekkis isegi küsimus, kas autor ikka teab, kui palju kannab ühe noore õmblukese tüdruku organism? Peategelane kaanis ühel peol nii ohjeldamatult erinevaid kangeid kokteile ja viina segamini, et normaalselt oleks ta juba poole joomise pealt pikali kukkunud ja pilditu olnud ja vaevalt ta selleks ajaks adekvaatselt ennast väljendaks. Iseenesest teema nagu elu ikka. Armatus, pettumus, petmine, valetamine, rääkimata jätmine, saladused…mis kõik viivad lahkhelideni, segadusteni. Valed valikud elus, mis võivad lõppeda ka surmaga. Kokkuvõttes ilmselt raamat, mis noortele meeldib, ehk midagi ka õpetab aga täiskasvanule, kel suur lugemus, jääb juba etteaimatavaks, igavaks ja kohati isegi labaseks. 6/10

Helena Viki noorteromaan „Enne kui sa lähed“ keskendub suhtekolmnurgale ning ühele pisut kriminaalsele saladusele. Mai elab üle armastuse purunemist Aleksiga, poisiga, kellest oli pärast sõbranna surma saanud Mai jaoks kõige olulisem inimene. Kui kogu maailm tundub olevat kildudeks ja Mai on pea terve suve veetnud nelja seina vahel oma suhet leinates, leiab ta järsku lohutust kelleltki, kellelt seda kõige vähem oodata võinuks. Paraku tulevad päevavalgele tumedad saladused ja kappi peidetud luukered ning Mai seisab valiku ees: kas neelata oma uhkus alla ja anda Aleksi ja enda turvalisele suhtele veel üks võimalus või anda võimalus hoopis uuele armastusloole, mis aga tõotab tulla palju keerulisem ja ohtlikum. Noorteromaan „Enne kui sa lähed“ märgiti ära Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2024. aasta noorteromaanide võistlusel.

“Hotell Tulagi” Heikki Hietala

Lükkasin selle raamatu lugemist pikalt edasi ja kui läbi lugesin….mõtlesin, eh, oleks võinud ammu lugeda, sest mulle nii väga see raamat meeldis. Soome autori debüütromaan, mille kirjutamiseks tegi ta 12 aastat eeltööd. Kahe noore mehe lugu ja hulgaliselt kõrvallugusid. Lapsepõlv, noore mehe eas Ameerika-Jaapani sõjas hävituslendurina elatud aeg ja sõjajärgne aeg. Ühel neist lendas sõja ajal lahingutes lootus lennuki tiival, teisele lehvitas lootus kokpiti aknasse ja lendas ära….jah, sõjahaavad, kaotatud sõbrad….aga lõpuks lõhkus meest kõige enam hoopis vastamata armastus ja hülgamine. Väga, väga meeldis. 10/10

Teine maailmasõda andis Jack McGuirele võimaluse põgeneda kodutalust Nebraskas ja alustada uut elu USA merejalaväe hävituslendurina Vaikse ookeani lõunaosa saartel. Lahingud on karmid ja Jack riskib iga päev eluga, kuid lendamine on alati olnud tema unistus.

Kui sõda lõpeb, ei leia Jack endale tsiviilelus õiget kohta. Jätnud pooleli kolledžiõpingud ja sinnapaika isakodu, pöördub ta tagasi Saalomoni saartele, kus hakkab hotelli pidama. Ent minevik ei jäta teda rahule: hotelli saabub ta lahingus hukkunud sõbra Doni kaunis lesk Kay, kes viib ta südamerahu. Kayd vastuste otsimisel aidates rändab Jack mõtteis minevikku – ja seal ootab meenutamist palju inimesi ja sündmusi, mis on ta käesolevasse hetke toonud. 

“Hotell Tulagi” on tulvil huvitavaid tegelasi, kellest enamik jõuab raskustele vaatamata arusaamisele, et elu tasub elamist ka kõige rängematel aegadel. Jacki teekonda poisikesest Nebraskas kõike näinud ja kogenud meheni Saalomoni saartel on köitev ja kohati lausa õpetlik jälgida. Ja lennundusesõpradele on see raamat parim kink, mida võib ette kujutada.

Jaanuari raamatute ilukirjanduse TOP 3

“Hotell Tulagi”

“Pulmarahvas”

“Talvise linna tuled”/ “Pesupäev”

*************************************

Aimekirjanduse TOP3

“Minu Tai“

“Tallinna lõhnad”

“Prantsuse stiiliikoonid”