Kuu algas kohe esimesel kuupäeval muusikapäevaga ja Suvelugemises osalejate tänupeoga. Kohal oli oma 100 last+ paarkümmend täiskasvanut. Parimad said pärjatud, külalisi naerutasid luuletaja Contra ja lastekirjanik Mika Keränen. Trummišhow-d tegid isa ja poeg Kirss ühendusest Kirsid tordil. Äge pidu oli. Suurt rapla valla suvelugemist lõpetasime koos Kohila valla tublide lugejatega.

Lisaks oli samal päeval lapsel koolis Prantsuse Lütseum 104. sünnipäev ja selle raames pidulik väike aktus, kus anti abiturientidele kooli lõpumärgid.

Noortele nii omasest lendamissoovist inspireeritud lõpumärk antakse abiturientidele üle kooli sünnipäeval, 1. oktoobril. Märgi kujundas 1930. aastal I lennu lõpetanud Leo Tepaks.

Eesti ja Prantsuse värvides emailitud märgile on reljeefselt lisatud kuldsed tähed LF (Lycée Français) ning hõbedane lennu number ja lõpetamise aasta. Selle aasta märgil on ka tähed hõbedased.

5. oktoobril sai meie pere pesamuna kahe kuuseks. Käisime sel puhul pisikest ennast ja vanemaid õnnitlemas. Sõitsime kodunt välja pisut varem, et jõuaks IKEA-s Karlssoni lihapalle süüa ja tütar soovis endale ühe padja osta, et kodus vana nässakas välja vahetada. Poest haarasime kaasa koogi ja lilled ning läksimegi külla. Pisipiiga emapoolsed vanavanemad olid ka külas ja veetsime koos toreda õhtu kordamööda väikest preilit nunnutades. Lihtsalt vastupandamatult armas beebitüdruk.

Järgmisel päeval olime taas mõlemad lennus, seekord mitte Tallinna kõrval, vaid pealinnas endas. Minul olid omad tegemised, lapsel omad ja siis olid veel ühised käigud. Tips käis TÜ juuradudengil tudengivarjuks. Loengud osutusid arusaadavaks ja huvitavaks. Minul oli peamine siht Karnaluks, kust pidin ostma musta voodrit, dubleriini villase mantli tegemiseks, viltkangast ja kahepoolset liimiriiet. Ühesõnaga portsu õmblutööks vajalikku mudru, sest sügis on kahe jalaga kohal ning…lapse pikala mustal mantlil oli tarvis vooder vahetada ja uus poolmantel õmmelda. Pärast skoorisime Kaubamaja Osturallilt lapsele hea hinnaga nahkkindad ja veel mõned vajalikud pisiasjad. Asjade seas osa naabrinaise sünnipäevakingituseks mõeldud kraami. Külastasime veel erinevaid prillipoode, sest lapsel tundub taas prillivahetus teemaks olevat. Neiu sõi Viru keskuse toidutänaval ramen-suppi, mina hiljem RahvaRaamatu Literaadis salatit. Edasi käisime Pärnu mnt RahvaRaamatus ja siis viimaks Golden Gate majas Ruuby poes, kust ostsin naabrinaise kingikotti maiustust ja tütar leidis endale voodikatte, millisest oli juba ammu unistanud. Sealt edasi rongijaama ja koju. Aga…

…kodus mõtlesin, et panen naabrinaisele ostetud asjad kenasti kokku kinkekotti ja siis sain aru, et kaubamaja pruun ostukotike asjadega on mul kusagile käidud kohtadesse maha jäänud. Oi, kurvaks tegi ja küll ma siis sobrasin oma peas, kuhu see kott võis jääda.

Et sellest kõigest vähe oleks, avastasin hommikul, et sinna kotti olin ma pannud ka oma mõnusad villase voodriga nahksõrmikud :(

Järgmisel päeval alustasin hommikul nende kohtade läbihelistamist, kus ma eelmisel päeval käinud olin. Kui kolm kohta kontrollitud ja kotti seal polnud, hakkas tekkima lootusetus, aga nagu ikka – lootus sureb viimasena. Otsustasin helistada ka sinna, kuhu ma endameelest kohe kindlasti kotti ei jätnud…paraku just seal ta oligi, ehk et kõige ebatõenäolisem võib osutuda tõenäoliseks. Milline rõõm ja kergendus. Ega mul koti sisust nii väga kahju polnudki, aga vot kindad, need tegid nukraks. Õnneks kõik on hea, mis hästi laheneb. Laps oli vahepeal paar päeva kodus ennast köhast ravimas ja kui jälle kooli läks, tõi mu paki koju tagasi. Mina sain tagasi kindad ja naabrinaine mõne päeva pärast kena kingituse.

Tööl korraldasin ja viisin läbi maakondlikku ettelugemisvõistlust. Kõik läks ootuspäraselt hästi.

Võtsin ette musta pika villase mantli voodri vahetamise. Kunagi endale ostetud mantel teenib juba mitu aastat truult tütart, mis tähendab seda, et korralikku villasesse rätsepamantlisse tasub investeerida. Ma usun see mantel on oma 25-30 aastat vana kašmiirvillasest kangast Klementi mantel. Klassikalaise lõikega ja ajatu. Siiani heas vormis, ainult vooder kulus lõpuks päris viledaks. Tuli uus panna. Ega see nüüd teabmis meelakkumine töö polegi. Esiteks on voodri toote küljest eemaldamine päris vaevarikas. Seda ei või siuhh-krauhh alt ära käristada, sest tükid tuleb kõik tervelt kätte saada, ära triikida ja nende järgi uus vooder välja lõigata. Ettevalmistustöö võtab tegelikult rohkem aega, kui voodri mantli sisse tagasi õmblemine. Päriselt, selle ajaga oleks pool uut mantlit juba valmis. Igatahes vahetatud ta sai, keemilisest läbi ja võib järgmised 30 aastat meid teenida.

Kuu keskel käisin vaatamas fantastilist filmi – “Briljandid”. Itaalia film, itaalia keeles, aga isegi laulud olid ära tõlgitud. See film jooksis suvel Artise kinos, aga kuidagi juhtus nii, et ma ei sattunud seansside ajal Tallinna ja nägemata see jäigi. Sügisel kohtasin meie kohalikku filmimeest, kes toimetab siinses kinos ja küsisin, et kas äkki saaks seda filmi meile, sest no nii väga tahaks näha. Sai! Küsi ja sa saad. Kuna tegemist oli väärtfilmiga ja mitte laiatarbefilmiga, siis lasin igaks juhuks info oma FB lehelt läbi, et ma päris üksi kinosaalis ei istuks. Minu rõõmuks rahvast tuli. Isegi kaks kolleegi. Ja mõnedki tänasid mind pärast filmi, et infot jagasi. jah, film oli suurepärane. Kuna tegevus oli seotud tugevalt individuaalõmblustööga, siis ka eriti südamelähedane.

Film oli kui ülistuslaul naistele ja õmbluskunstile. Kostüümiateljees kangad kahisevad ning õmblejannad jagavad omavahel elu rõõme ja muresid. Ekraanil on kokku 18 itaalia näitlejannat, kes teavad elust kõike – et soeng näitab, kes naine tegelikult on, et mõõdud on elus kõige tähtsamad jne. Kohati turbulentseks kujunevas miljöös selgub, et naine üksinda suudab vähe, kuid üheskoos on naised võitmatud. Ja moto – elus loeb see, mis jääb meie sisse. Film, eriti aga kostüümiateljee juhi stilistika, pakub palju silmarõõmu. „Briljandid“ on austusavaldus Itaalia kuulsatele näitlejannadele.

15.10 – Inspiratsioonilõunale kutsus Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis.

See oli üks üritus, mida ma väga ootasin, sest novembris on taas tulemas Põhjamaade kirjanduse nädal, mis on tööl minu vedada ja need üritused omavad väga suurt populaarsust nii koolide, kui lasteaedade seas. Soovisin saada inspiratsiooni ja rääkida ma raamatukogude murekohtadest, sest sageli ministeeriumi poolt antakse vaid aasta pealkiri ja riik, kelle autorite 2 raamatut ettelugemisse tuleks võtta. Üks nendest pahatigti alles eesti keeles ilmumata. Seega minu jaoks tähendas see alati 45 minutit sisutihedat aega, kuhu kuulub lisaks ettelugemisele ka teadmisi ja infot jagav osa.

Üritus osutus väga huvitavaks. Kirjastaja ja tõlkija Andry Arro tutvustas Fääri saari ja fääri kirjandust. Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor University College London`ist Mart Kuldkepp, rääkis saagadest ja Põhjamaade kirjanduse rollist Eestis. Ka vana-põhjala kirjandusest. Mõlemad ettekanded olid äärmiselt huvitavad.

Põnevate juttudega ja pakkumistega esinesid Rootsi, Taani, Norra saatkondade esindajad ja Anneli jalava tutvustas Kiek in de Kökis aasta üleval olevast Muumimaailma näitusest.

Lõpetuseks nn ideesupp, kus osalejad ja esinejad said vahetada kontakte ja mõtteid. Lisaks pakuti maitsvat poke-kaussi ja kohvi.

Peale koolitust sain kokku lapsega, aitasin tal ramen-suppi süüa Viru toidutänaval ja hiljem, kui ootasin teda hambaarstilt, lubasin endale tassi kohvi ja ekleeri La Boulangeries.

16.10 – Radio tapas – Postcard from Paris koos Edaga

FB viskas mulle selle ürituse ette ja oli kohe selline tunne, et peaks minema. Minema just sõbrannaga, mitte tütrega, kellega ma tavaliselt väljas söömas käin. Temal praegu nii palju õppimisega seotut ja enda üritusi, et üks järjekordne õhtu jõuda liiga hilja koju ja ärgata hommikul kell 5.30, on liig mis liig. Seega otsustasime minna koos mu sõbranne Edaga.

Õhtu kujunes väga toredaks. Minu üllatuseks olid sööma tulnud ka head sõbrad, ehk lapse klassivend oma vanematega. Pereemal pidi see koht olema lausa suht igapäevane ka lõunat süües, sest töökoht on seal lähedal.

Tellisime endale sõbrannaga kahe peale 4 erinevat väikest roakest ja jagasime neid omavahel. Lõpetuseks magustoit, mis oli tõesti väga maitsev ja eriline. Sõbranna saatis mind õhtu lõpuks rongi peale ja nii ma viimase suslaga koju loksusingi. Rong oli üllatavalt rahvast täis ja mina piinlesin ülesöömise käes. Nagu ikka, pärast mõtled, et ….no magustoit polnud vist vajalik :D

Milleks ma aga valmis ei olnud, siis selleks, et hommikul ärgates oli mul kohutavalt paha olla. Iiveldas sajaga. Kuidagi korjasin oma kondid kokku ja vedasin tööle. Kuigi mul muid sümptomeid peale iivelduse polnud toppisid kolleegid mulle sisse ingveri- ja söetablette, lisaks mingit kibedat tinktuuri. Proovisin puhkeruumis tunnikese magada, no ikka ei midagi paremat. Lõpuks kupatati mind koju. Kodus kell 15 keerasin magama, ärkasin paari tunni pärast ja sain aru, et mul on palavik. Ainult 37,5, aga ikkagi palavik. Magasin edasi. Kell 23 ärkasin, et laps käis kodus riideid võtmas ja läksid poikaga edasi ja magasin hommikuni. Ärkasin laupäeval üles ja nagu polekski midagi häda olnud. Vat see oli ikka suur rõõm, sest see iiveldamine…oi see oli vastik.

Mis see siis oli? Ei tea, aga eeldan, et sõin liiga palju erinevaid asju segamini ja midagi mu kõhule ei meeldinud seal. Äkki oli see veiseliha tartar, mida ma polnud elus varem söönud. Õnneks lõpp hea, kõik hea ja õhtu prantsuse toitudega oli tegelikult suurepärane.

20.10- “Laps kirjanduses” koolitus

Taas üks huvitav koolitus. Sellise pealkirjaga koolitus toimus juba 13. korda ja kõigil olen kohal käinud. Selle korra alateema oli siis Vesi(Mered, Järved, Jõed…). Väga huvitavad ettekanded. Lisaks kõigele on keskuses hetkel päevakohane seeneteema. Väga palju kauneid töid seintel. lisaks seenemikud, mille kübaraid saab endale pähe proovida ja väga äge käsitööline metsaalune.

Lõuna ajal käisin kiirelt La Boulangeries vaheampsul ja peale koolitust seadsin sammud Telliskivisse, et minna vaatama virtuaalnäitust Da Vinci Genius.

Laps käis seda koos pojatütrega nädal tagasi vaatamas ja soovitas. Jah, tore, et jõudsin sinna, sest oktoobi lõpus sai see näitus üle. Novembris seame sammud Kadrioru Kunstimuuseumisse, kus on praegu üks huvipakkuv näitus avatud.

24.10 Naabri-Kati sünnipäeval

Kui olin tööl kaks päeva seitsmeni letis istunud, maandusin lõpuks naabrinaise sünnipäeval. Sümmipäev ise oli tegelikult 14.10, aga me tähistame meie sünnasid alati kahekesi ja hiljem, kui suurem sagimine möödas. Meil on tarvis seda kahekesi istumise õhtut, kus saame kõik maailmaasjad läbi arutatud. Seekord olid suuremateks teemadeks naabrinaise suvine bussireis ja hiljutised restoranide nädala juhtumised. Juttu jätkus kauemaks.

Kuu lõpus õnnestus mul saada 3 järjestikust puhkepäeva, mis tähendas seda, et sain kodus hulga vajalikke asju tehtud või alustatud.

Esiteks sain kahe fotosessi pildid töödeldud. See on töö, mis tahab puhanud silmi, mitte õhtul peale tööl arvutis passimist uuesti arvutis tööd teha.

Teiseks alustasin ammu plaanitud projekti ehk et tütrele korralik villasest kangast poolpikk mantel, mis oleks soe ja kestaks. Paar aastat on ta kandnud minu täispikka kašmiirvillast klassikalist mantlit, mis on umbes 25 aastat vana, aga peale sel suvel uue voodri saamist, näeb välja, kui uus. Kestev kvaliteetne klassika. Aastaid tagasi ma ikka mõned korralikud rätsepamantlid olen õmmeldnud, nüüd aga on sellest palju aega möödas ja materjalidki muutunud. Oma peas tehnoloogia taastamine ja teiste materjalide kasutamine võttis omajagu aega ja mõtlemist, aga kahe päevaga sain asja nii kaugele, et klapiga taskud sees, dubleriiniga dekadeeritud detailid koos ja vooder samuti koos. Voodri seljaosale ja varruka pealmisele poolele kinnitasin lisakihi. Spetsiaalse tuuletõkkematerjali, mille üks külg on villane. Ikka selleks, et soojem saaks.

Mulle meeldib selline klassikaline rätsepamantel, mis on õlg õlas ja istub seljas hästi. Ei ole minu teema need tänapäevased oversize mantlid, mis on seljas kui jahukotid – ei vormi, tegu ega nägu. Rääkimata sellest, et segali pole neil nööpegi ees ja ainus hõlmi kokku hoidev detail on vöö. Õnneks ei meeldi sellised asjad ka mu tütrele. Jah, selliseid korralikke, mittesünteetilisi mantleid leidub kaubanduvõrgus ka, aga harva ja siis maksavad nad päris mitu raha.

Päris valmis ma mantlit oktoobris ei jõudnud, sest töönädal tuli vahele ja sellele järgnev nädalavahetus oli juba november ning kahel päeval planeeritud tütre sünnipäevapidustused. Ikka esmalt perega ja siis sõpradega.

Kuu viimasel päeval:

Sten Heinoja ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Sten-i käime kuulamas alati, kui ta Eestis esineb. Nüüd seda enam, kui ta kolis elama Berliini. Sten on pianist, kelle käekäiku oleme jälginud alates hetkest, kui ta astus kunagi Klassikatähtede karussellile. Andekas, töökas ja sümpaatne noor mees. Sellel kontserdil käisime tütrega kahekesi ja kohtasime vaheajal mitmeid torediaid tuttavaid.

Sten Heinoja (klaver), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Adrien Perruchon (Prantsusmaa)

kava

Ravel. “Paat ookeanil” tsüklist “Peegeldused”

Grieg. Klaverikontsert a-moll op. 16

Ravel. Süit balletist “Daphnis ja Chloé” nr 1

Ravel. Süit balletist “Daphnis ja Chloé” nr 2

Vaheajaga kontsert kestusega 1 tund 40 min

---

Kontserdiõhtu täidavad Edvard Griegi lüüriline klaverikontsert ning prantsuse helilooja Maurice Raveli poeetiline, meisterlikus orkestreeringus peenviimistletud balletimuusika. Dirigendipuldis seisab hinnatud prantsuse maestro Adrien Perruchon, klaverisolistina astub publiku ette särav Sten Heinoja.

Raveli armastatud „Paat ookeanil“ on otsekui värviküllane impressionistlik meremaal. Griegi tihti esitatava lüürilise klaverikontserdi aga tunneb publik ära juba kuulsatest algustaktidest.

Kontserdi teine pool on Raveli suurejoonelise balletimuusika päralt, mis on tulvil värve, rütme ja draamat. Pastoraalne lugu armastusest ja süütusest Raveli ainukordses helimaalingus haarab kuulajad jäägitult kaasa.

Raamatud.

Saak on kehvapoolne, sest aega on olnud lugemiseks liiga vähe.

“Suveaeg” Maeve Haran

Väga mõnus ajaviiteromaan. Ei liiga lihtne, ei liiga keeruline. Kõike parasjagu. 9/10

„Suveaja” kangelanna Gina Greenhillsi abielu on karile jooksnud, äri ohus ja isegi pikisilmi oodatud soojamaapuhkusest ei saa asja. Ootamatult pakutakse talle tööampsu tema sünnilinnas Southdownis, kus tuleks lahendada isepäise vanaproua Maudie häärberist kadunud väärtuslike antiikesemete mõistatus. Gina ja Eve pagesid sellest Inglismaa lõunaranniku kuurordist esimesel võimalusel, Ruth aga jäi. Nüüd on see kooliaegne sõpruskond uuesti koos ja üksteisel abiks. Vanu tuttavaid on teisigi, näiteks Gina omaaegne kohmakas tantsupartner Daniel Napier, kellest on saanud šikk mees. Suur suvi, sillerdav meri, päike, töö ja seltskond – ning endalegi ootamatult hakkab Ginale siin nii meeldima, et ta otsustab jääda ja vanas kohas uuesti alustada. Jätkub ka närvikõdi, sest elul on varuks nii mõndagi.

Oxfordi ülikooli juristidiplom taskus, töötas Maeve Haran ajakirjanduses ja televisioonis, kuni 2014. aastal ilmus tema esimene raamat, nüüdseks 26 keelde tõlgitud romantiline lugu „Kõik olemas” („Having It All”). Tänaseks on lisandunud kaksteist kaasaegset elu käsitlevat ja kaks ajaloolist romaani ning üks mitteilukirjanduslik teos. 2023. aastal ilmus eesti keeles Harani romaan „Puhkus Itaalias”.

“Metsajumal” Liz Moore

See oli üle tüki aja üks põnevik, mis hoidid vaat et viimase leheni sind oma kütkeis ja teadmatuses. Ülimalt nauditav lugemine. 10/10

„Intelligentne põnevik.” – Douglas Stuart

Kui Adirondacki suvelaagrist kaob teismeline tüdruk, põrkavad kokku kaks maailma

1975. aasta augustikuu varahommik: laagri kasvataja avastab tühja voodi. Selle asukas Barbara Van Laar on kaduma läinud. Barbara pole tavaline kolmeteistaastane: ta on sellesama perekonna tütar, kes on suvelaagri omanik ja tööandja suuremale osale kohalikust elanikkonnast. Kusjuures see pole esimene kord, kui Van Laaride laps kaduma läheb. Barbara vanem vend kadus samamoodi neliteist aastat tagasi ja teda ei leitudki.

Mõni ütles, et Van Laaride perega on juhtunud traagiline sündmus. Mõni väitis, et nad on selle ära teeninud. Et nad isegi ei tänanud otsijaid, kes uitasid viis ööd krõbekülmas metsas, püüdes nende kadunud poega leida. Mõni ütles, et perekonnal oli põhjust abi kutsumisega nii kaua venitada. Et nad teadsid, mis poisiga juhtus.

Nüüd on Van Laaride teismeline tütar kadunud samasse ürgmetsa, kuhu tema vendki. Mõni ütleb, et kaks kadumist pole omavahel seotud. Mõni ütleb, et on.

Liz Moore on üks viimase kümnendi tunnustatumaid ameerika kirjanikke.

Tema kolmandat romaani „Nähtamatu maailm” (2016, ek 2024) nimetati lummavalt elegantseks ja tuliselt intelligentseks. Neljandat romaani „Pikk ergas jõgi” (2020, ek 2022) on saatnud rahvusvaheline menu, ning seda on avaldanud 25 maa kirjastused.

Tema seni viimane romaan „Metsajumal” on Liz Moore’i seni kõige ambitsioonikam ja laiahaardelisem romaan. See on tõlgitud juba 21 keelde ja see võitis Goodreads Choice Awardi parima põneviku ja krimiromaani kategoorias.

Kirjastaja René Tendermann soovitab: „Liz Moore’i „Metsajumal”, mis valitses eelmisel aastal edetabeleid kaugetes riikides, on lõpuks ilmunud ka eesti keeles, et vallutada siinsed vähesed edetabelid. Liz Moore kirjutab vaikseid lugusid, sosistades saladusi, mida tema tegelased enda teada hoiaksid. Ta teeb seda nii hästi, et lugeja avastab jälle, mitmendat ööd järjest, et on unustanud end lugema. Ja „Metsajumalat” on täpselt nii palju, et maha magada/lugeda päris mitu ööd.”

„Geniaalne romaan.” Miranda Cowley Heller

„Meisterlik kirjanduslik põnevik.” Lucy Clarke

„Moore’i lummusest on peaaegu võimatu välja murda.” Washington Post

„Lugesin seda esimesest leheküljest kuni viimase sõnani hinge kinni pidades.” Rebecca Makkai

„Tema väljamõeldud suvelaager näis mulle niisama elav nagu minu enda oma.” – New York Times

„Keerukas ja emotsionaalselt haarav esmajärguline põnevik.” – Guardian

„Moore jagab ja varjab oskuslikult infot. Kui sa sinna metsa lähed, võid olla kindel, et sind ootab suur üllatus.” – Times

“Valguse hellitus. Pimeduse javalguse maailm II osa” Koidu V.G.Ferreira

Koidulikult põnev raamat. Kust ta seda fantaasiat jätkuvalt võtab, mina küll ei tea. Oli üks hetk, kus lugu läks minu jaoks pisut lohisema, aga see oli ka ainult üks hetk. Ülejäänud raamat on sama hoogne ja põnev, nagu ka esimene osa. Ja jätkuvalt paelub mind seal loos fotograafia teema esinemine. Nähtuste – valguse, pimeduse, varjude – põimumine fotograafiaga. Fotograafia ongi ju valgusega joonistamine. Nojah, aga paraku tuleb jääda ootama kolmandat osa, sest raamatu lõpus lugu päris lahendust veel ei saa. 9/10

Reva sattumisest Pimeduse ja Valguse maailma kujunes tema elu suurim katsumus. Mitte miski polnud enam endine – kogu tema mõttemaailm pöördus sõna otseses mõttes pea peale. Valgusevõti, mis oli aktiveerunud, võttis tavalise inimese üle kiiresti võimust, ja Reva ei suutnud ürgset jõudu taltsutada isegi nelja printsi abist hoolimata. Temast sai ohtlikum olend, kui oli olnud kunagi varem Valguseprints ise. Kuningas nägi ainsa pääseteena Reva hukkamist ja võtme temalt ära võtmist.

Lõpuks saabus abi. Aga kas Valgusevõtme esmakaitsja – vanim olend selles maailmas ja ainus, kes teadis Valguse tõelist eesmärki – tuli Revale appi või mängis ta hoopis oma mängu, seda ei osanud keegi öelda.

Kui Reva oli viimaks võimeline koju naasma, ootasid teda ees uued katsumused ja veelgi suuremad ohud. Nüüd ei soovinud tema surma mitte ainult Valguseprints, vaid ka Valguse ja Pimeduse maailma kuningas. Pealegi oli ühendatud võtmel nüüd võime sundida Revat tegema asju, mida ta poleks iialgi tohtinud teha. Reva otsused ei kuulunud enam ainult talle. Tunded, mis temas Pimeduseprintsi vastu üha tugevamaks muutusid, viisid teda vaid lähemale eesmärgile, mida Valgus oli püüdnud saavutada aegade algusest saati.

“Minu Ungari” Lea Kreinin

Kui muidu lähevad mul “Minu…” sarja raamatud ludinal, siis seekordne kipub venima. Ei köida nii, et tahaks järjest lugeda. panen ära ja võtan ette jälle siis, kui näiteks sõidan rongiga ja vaja midagi kergemat – kaalult ja sisult – kaasa võtta. Liiga palju on sellist lihtsalt sisutut juttu. Ütleme nii, et viimane kolmandik jäigi minust lugemata. 6/10

Paprikat kui Ungari sümbolit kohtab värvikate ja erikujuliste viljadena, pulbrite ja kreemidena, hautatult ja kuivatatuna, rahvariidetikandites, tapeedimustrites ja mujalgi. Seda maad iseloomustab aga veel palju huvitavat. Puudub vaid meri.

Loodushuvilisi ootavad Põhja-Ungari pöögimetsad ja karstikoopad, Balatonis ja termaalbasseinides saab ravikümmelda, külalise võtavad oma rüppe jahedad veinikeldrid, mustlasmuusikaga rahvusrestoranid ja leidlikult sisustatud romukõrtsid. Ungarlased on vahetud ja südamlikud, armastavad palju süüa-juua ja hoolitsevad hästi ka külaliste eest.

Minu tutvus Ungariga sai alguse juba aastakümneid tagasi, olen õppinud ungari keelt ja elanud perega Budapestis. Ungari muutis mind sallivamaks ja julgemaks.

See ida ja lääne piiril asuv üle tuhandeaastane riik ei väsi üllatamast – igas mõttes.

“Suvepäevad kommuunis” Callum Bloodworth

Sarja esimene raamat. Tore lugu, mis rullub lahti siinsamas lähedal Stockholmis. Väga soe ja empaatiline lugu, samas täis naljakaid hetki ja krutskeid, vanemaid ja nooremaid inimesi, katkisi ja parandatud saatuseid. 10/10

Ausalt öeldes on lihtsam kommuuni mitte märgata kui see üles leida. Millest on muidugi kahju, sest siin, Stockholmi eeslinnamaja luitunudroosade seinte taga on varjul suurejoonelised lood. Inimestest, kes on käinud läbi tulest ja veest, kuid kes on tänu väiksele abile saanud võimaluse otsast alustada. Kommuuni rajasid omal ajal kuus sõpra, kuid aastad on möödunud ja neid ei ole enam palju alles. Nüüd on Stina Nilsson otsustanud, et tema aeg on varsti ümber. Enne lõppu on tal veel vaja võita viimane võitlus – et päästa kommuuni tulevik ja hoida elus unistust, mis sellele kunagi aluse pani. „Suvepäevad kommuunis” on hea tuju romaan unistustest, armastusest ja sõprusest. Sellest, kui tähtis on hoolitseda oma ligimeste eest, unustamata sealjuures iseennast. Callum Bloodworth (1990) kasvas üles Suurbritannias, enne kui kolis varateismelisena Rootsi. Praegu elab ta oma perega Stockholmi lähedal Ekerös. Ta on kirjutanud mitu populaarset hea tuju ja noorte täiskasvanute romaani. „Suvepäevad kommuunis” on tema uue suurepärase triloogia „Murtud südamete kommuun” esimene osa.

“Teise võimaluse villa” Jennifer Bohnet

Kõik väärivad teist võimalust … kas pole nii?

Prantsuse Rivieras asuv Villa Sésame on koht, millest õed Rebecca ja Delphine on pühendunud tööga teinud esmajärgulise sündmuste tähistamise paiga. Imelised terrassid ja bassein vaatega Vahemerele. Koht, kus unistused täituvad.

Kui hiljuti leseks jäänud Delphine teatab ootamatult soovist pensionile jääda, et teistsugust elu nautida ja reisima minna, kardab Rebecca, et koha pidamine ei pruugi üksi õnnestuda. Kuidas tal on võimalik äritegevust jätkata, kui õde pole enam kõrval? Kas see võib olla Villa Sésame’i ja Rebecca elu – nii nagu tema seda näeb – allakäigu algus?

Kui juuni lõpus saabuvad villasse pulmi pidama Freya ja Marcus, toovad pruudi kaks lapsepõlvesõbrannat sinna kaasa oma probleemid ning ka tema nõo Verity kohalolek põhjustab ärevaid hetki.

Rebecca maailm pöördub aga päriselt pea peale ühe tema jaoks ootamatu pulmakülalise saabumist, sest tal tuleb endalt küsida: kuidas edasi?

“Neliteist, hirm ja rõõm” Marje Ernits

Seda raamatut lugesin vajaduspõhiselt. Tööl on meil kohe algamas järjekordne Netikirjariini hooaeg ja vanemale astmele teen selle raamatu kärgi raamatuküsimusi, mis tähendab, et noored osalejad peavad seda raamatut lugema.

Siin raamatus on kõike, mõistmist ja mittemõistmist, kiusamist ja toetust. Nagu selliste tõsieluliste lugude põhjal ikka, tekib kohati abitu tunne, sest raske on mõista, miks on osad laosed/noored nii pahatahtlikud ja õelad, lausa julmad. Miks õpetajad ei sekku ja miks vanemadki pole kodus alati need, kellele saab toetuda. Valus lugu. 9/10

Sellel pildil olid kaks väga noort inimest, Liiseli ema ja isa, nagu vanaema oli hariliku pliiatsiga foto tagumisele nurgale lisanud. See väga kulunuks vaadatud foto ise oli vanaemale saadetud umbes viisteist aastat tagasi ja sellele oli kalligraafilises kirjas lisatud tekst: Ema, me saame lapse! Nii sai Liisel teada, et see laps oligi tema ise ja kogu lugu, mille ta vanaema vanadest fotodest oli kokku pannud, oli tegelikult tema, Liiseli enda teekonna algus.

Iga inimese teekonna algus on ainukordne. Sel teel on paitavaid puudutusi ja häirivaid mükse, raskeid kukkumisi ja lamama jäämist, aga ka tõusmist ja trotsi. See on ühe tüdruku lugu, tema teekonna algus, hirmud ja rõõmud. See on ka lugu ühest perekonnast, tema vanadest ja noortest, koos olemisest ja lahku minemisest, armastusest ning tõelisest, lahutamatust sõprusest.

“Mona silmad” Thomas Schlesser

Väga hea raamat. Ainus häda on see, et seda ei saa kiiresti ja järjest lugeda. Võtab aega, kuni lõpuks raamat loetud saab. Iga peatükk sisaldab endas vestlusi ühe kunstiteose ümber. See tahab rahulikku lugemist ja järelmõtlemist. Kunsti süvenemist. 10/10

Kirjaniku ja kunstiajaloolase Thomas Schlesseri kaasahaarav romaan „Mona silmad“ on eelkõige lugu noore inimese enda sisemaailma tundmaõppimisest ja kasvamisest.Mona on 10-aastane tüdruk, kes kaotab üheks tunniks nägemise, ning arstid kardavad, et ta võib peagi pimedaks jääda. Tüdruku kunstihuviline vanaisa proovib probleemile omamoodi läheneda: ta hakkab koos lapselapsega salaja Pariisi suurimates muuseumides käima. Viiskümmend kaks nädalat ja viiskümmend kaks suurmeistri tööd – vanaisa kirjeldused on elavad ja harivad, koos uuritakse teost, mõtestades samal ajal peale kunsti ka elu.

Raamat sisaldab 52 kunstiteose reproduktsiooni Louvre’i, Orsay ja Beaubourgi muuseumist.

Esimene koolipäev viimast korda keskhariduse teel- minu armas ja intelligentne tütar alustas oma viimast gümnaasiumiaastat. Ehk siis abiturient. Viimane kooliaasta on selline vastakaid tundeid tekitav. Ühtpidi nagu…jee, lõpuks on kõik 12 aastat kooli lõppemas. Teistpidi- õppimine jätkub, aga üha enam jääb möödanikku muretu lapsepõlv. Ees ootab tööinimese elu ja enam pole seda rõõmu, et terve suvi vaba. Jah, teatud oludel on – kui otsustad õpetajaameti kasuks või näiteks lood pere ja sünnivad lapsed. Aga…see pole enam kunagi see muretu vaba suvi, nagu kooliaegadel oli. Ka minul saab läbi kaudselt kooliteel kõndimine. Üliõpilaselu pole enam lapsevanema vastutusala. Niivõrd kuivõrd.

Igatahes oli tore ja tundeline esimene koolipäev ja mul on siiralt hea meel, et selles koolis on ka vanematel koolipereks olemise võimalus. Vanemad on alati oodatud aktustele, kooliüritustele, teatrisse, kontserdile, Toompeale lipuheiskamisele jne – koos oma lastega. Mul on päriselt kurb, et saame olla osa sellest koolist vaid 3 kiirelt mööduvat aastat ja samas olen nii, nii tänulik, et see võimalus meile osaks sai. Eelkõige pean selle eest tänama tütart, kelle võimekus, intelligents ja lai silmaring viisid ta sinna kooli õppima. Sel sügisel viis ta käekõrval algklasside majast peamaja saali väikese Hilda, kelle kaksikvend läks paralleelklassi. Südikas ja armas neiu. Soovime talle teadmisterohket ja rõõmsat kooliteed. Aktus oli armas ja mõnusalt lühike.

Peale aktust läksime koos tütre sõbranna perega La Boulangeriesse esimest koolipäeva tähistama. Sealt läksin mina koos tüdrukutega Rottermanni kvartalisse pildistama. Südamesõbrannad soovisid endast koos pilte teha.

Pojatütred alustasid 4. ja 6. kooliaastat. Kummaline mõelda, et tüdrukutest vanemal pole enam põhikooli lõpp mägede taga. Pikkustki nii palju, et silmad hakkavad minu omadega ühele kõrgusele jõudma.

Toredat kooliaastat kõikidele õppijatele!

Muumi 80 – tasside näitus

Sebisin tööle vitriini näituse. Kõigipoolt armastatud Muumi sai 80 aastaseks. Helsingis on sel puhul isegi Stockmanni kaubamaja peaukse kohale suur Muumi pandud. Vitriini sain ühe toreda Saku lasteaia õpetaja erakogu Muumidega tassidest, lisaks teise inimese erakogust mõned nõud ja muumimaja. Paar eset lisasin oma kodust. Nunnu näitus sai. Oktoobris plaanin lastele mõned muumiteemalised hommikutunnid teha. Ütlemata tore on, et Tallinnas Kiek in de Köki kindlustusmuuseumis on aastaks paigas muumiteemaline suur näitus. Katsun selle aja sees seal oma pojalastega ära käia ja mis seal salata, ise tahan ka näitust näha.

Tööalaselt hakkas samuti uus aasta – meie hooaeg algab pärast suve just septembrist ja läbi saab järgmise aasta juuni alguses. Kogu see aeg on hullumeelne tempo.

Kohe, kohe kui tööle tulin läks hoog sisse ja tuli takus. Üks töö ajab teist taga, mõtted käivad peas sisse välja, ideed lendavad pähe ja hakkavad elama oma elu, samas on jooksvaid asju mäekõrguselt. Õpetajad registreerivad tundidesse, üks klass registreerus juba 1. septembril ja käis tunnis ära. Tundub, et huvi tundide vastu on tõusvas trendis. Samal ajal tegin valmis esitluse slaidid lasteraamatukogutöötajate päeva ettekandeks ja kirjutasin sinna juurde enda joks tekstid ja märksõnad. See oli paras hull töö, sest läbi närida oli tarvis 15 maakonna + Tallina ja Tartu aastaaruanded. Lõpetasin aruande päev enne üritust keel vestil.

XXII Üleriigiline lasteraamatukoguhoidjate päev Viljandi Linnaraamatukogus (17. september)

No vot oli ikka üks äge päev! Hommikul sõitsin koos Kohila kolleegiga rongiga Viljandisse. Kell 10 olime kohal, kõndisime kesklinna ja olimegi Sakala keskuses. Väike kogunemisaeg kohviga ja siis juba erinevad ettekanded, esinemised, mängud, nominentide väljahõikamised jne.

Lõuna ajal käisin kolleegiga söömas Viljandi nooblis restorani Fellin. Väga nummi koht, hea toit ja teenindus.

Peale lõunat oli käes minu ettekande aeg. Ega ma ei ole mingi pabistaja. Kui on vaja esineda, siis tuleb ära teha ja mida hullu see siis ikka on. Üldiselt räägid ju teemal, milles oled tugev. Nojah, aga kui midagi peab üllatama, siis miski ikka üllatab. Võtsin oma 10 lk lisamaterjali, mida slaidide kõrvale rääkida ja läksin pulti 10 minutit enne esinemist ja mida ma avastasin? Eelmisel päeval prinditud materjalidest vaid kahel esimesel lehel oli kogu tekst nähtav, ülejäänutel…..jooksis ülevalt alla 6-7 cm laiuselt valge tühi riba. Nojah, mis teha. Sain endale õnneks tõestatud, et vanadusseniilsus veel ei kummita. Väga palju sellest tekstist oli paberitetagi meeles. Ehk oligi hea, et läks nii. Ettekanne tuli spontaanne, südamest ja humoorikas, sest ma ei pidanud paberilt järge ajama. Üks väga lugupeetud lastekirjanduse uurija ja pikaajaline lastetöötaja, kes on ka fantastiline ja hinnatud esineja, tegi mulle pärast komplimendi, mida ma väga hindan – “Mul on su ettekandele vaid üks etteheide! Ma ei saanud üldse tukkuma jääda!!!”

Päeva lõpus toimus tänavune tiitlile “Parim lasteraamatukoguhoidja 2025” nominentide tutvustamine ja varsti sai see sündmus läbi ning inimesed läksid kes kuhu. Osad koju, osad Viljandi kõhelugude tuurile ja osad nende linnaraamatukogu tuurile. Mina käisin viimasel, sest seda viis läbi Kalli ja meil olid temaga pärastiseks plaanid.

Eelmises pildiplokis on kaks vaadet Viljandi linnaraamatukogust, kaks seent ühelt näituselt ja üüratu suure raamatu riiuli otsast lauale teiseldamine, kus on üliilusad lindude pildid. Raamatukogu sai selle raamatu kelleltki annetusena ja selliseid on maailmas kõigest 500 tk. Tõeline haruldus ja no kohe ülikaunid pildid.

Peale ringkäiku läksime aga Kohila kolleegiga ja Viljandi Kalliga kohvikusse nimega Kodukohvik, mis oli mugavalt raamatukogu vastas ja kus me veetsime tervelt 2 tundi enne viimast Tallinna suunduvat rongi. Aeg sai veedetud ülitoredasti. Kohviku kohta jagub mul vaid ülivõrdes sõnu ja emotsioone, rääkimata kolleegidest, kellega oli nii tore lobiseda ja naerda. Nii tööst, kui muidu elust ja olust. Kohviku rosinaks on kasutatavad Marimekko nõud.

Silm puhkas, päriselt. Lisaks olid Marimekko nõud ka müügis ja sel korral veel soodustusega -30%. Vedas, sest seal oli see imeline vaagen, mida ma olen kaks korda kinkinud, aga endale pole kuidagi raatsinud osta. Nüüd sain selle 10€ soodsamalt, kui ta muidu tavaliselt müügis on. Vat nii vähe ongi õnneks tarvis! Hea, et kohvik asub minust ohutus kauguses, muidu oleks ma seal püsikunde ja kulutaks oma vähesegi raha imeliste nõude peale.

Kodus magama minnes sain aru, et mul oli kallal päevaeufooria ehk siis päev oli nii hea energiaga, et elevus ei lasknud uinuda, kuigi väsimus oli suur. Lasteraamatukoguhoidjad on üks ütlemata positiivne ja äge rahvas. Nii palju toredaid kohtumisi ja kallistamisi heade kolleegidega, huvitavad ettekanded ja tegevused. Lausa kurb, et aega ei jagunud kõigi nendega pikemalt vestelda. Suurepärased kohvikukogemused…kokku oligi üks õnne täis päev.

Prantsuse meeleolud. Tortelier ja Kits

Tortelieri-i dirigeeritud ERSO kontserti käisin kuulamas ka tema eelmisel Eestis käidud korral, kevadel. Suurepärane kontsert oli. Seekord külastasin kontserti koos armsa kolleegiga, kellega me ikka aeg-ajalt koos kultuuri naudime ja loomulikult ei pidanud kontserdis pettuma. ERSO kontserdid, pole tähtis, kes orkestri ees esineb või dirigeerib – on alati kõrgel tasemel ja nauditavad. Marcel Kits on väga hinnatud tšellist, kellel on ülitundlik mängumaneer ja kaunis kõla. Linna jõudsime kell 16, seega 3 tunni sisse enne kontserdi alagust, mahtus üks ravioolide söömine ja üks kohvipaus ning pisut jalutades hea ilma nautimist.

MARCEL JOHANNES KITS tšello, ERSO, dirigent YAN PASCAL TORTELIER

ERSO ette naasis dirigent Yan Pascal Tortelier, kelle prantsuse muusikast täidetud kava võeti 2025. aasta märtsis vastu suure menuga(käisime seda kuulamas ja oli super). Ka seekord on dirigendil kaasas 19. sajandi prantsuse heliloojate looming, alustades moodsa orkestratsioonikunsti isa Hector Berliozi avamänguga ooperile „Benvenuto Cellini“. Marcel Johannes Kitse soleerimisel kõlab haruldane pärl –  Édouard Lalo tšellokontsert. Kava võtab kokku lühikeseks jäänud eluga helilooja Ernest Chaussoni üks tuntuimad teoseid,  sümfoonia B-duur.

Kaks ülemist pilti ERSO kogust.

Peale kontserti jalutasime aeglaselt raudteejaama, et sõita viimase rongiga koju. Ilm oli imeliselt mahe, rahvast linnas palju. Nautisime.

ERSO hooaja avakontsert. Mahleri neljas

Ühtlasi oli see ka meie kontsardihooaja avakontsert. Eelmisena mainitud kontserdil käisime tegelikult nädala hiljem.

Ma ei tea, kuidas see on juhtunud, aga ma pole ühtegi Mahleri kontserti elavas ettekandes seni kuulamas käinud. No tegelikult natuke ikka tean kuidas. 2. ja 5. puhul polnud pileteid võtta ja mis seal salata, pilet oli kallis. Sel korral külastasime kontserti kolmekesi- mina, mu armas kolleeg Urve ja minu sõbranna Eda. Tütar pidi tulema, aga viimasel hetkel pakkusin piletit sõbrannale, sest tütrel juhtus koolis olema rebaste retsimise lõpetamise päev ja ta ei saanud oma rebast üksi jätta. Lisaks Mahlerile oli kontserdi kavas ka Kõrvits ja Schumann. Klaverikontserdi solist Alexandra Dariescu on fantastiline pianist, särav naine.

ALEXANDRA DARIESCU on visionäär, kes toob oma kavadesse ja
esinemistesse julge uudishimu, uuenduslikkuse ja kunstilise terviklikkuse.
Tema repertuaar ulatub Tšaikovski, Griegi, Rahmaninovi, Raveli ja Chopini
armastatud klassikast kuni Clara Schumanni, Nadia Boulanger’, George
Enescu ja Doreen Carwitheni taasavastatud pärliteni, tehes temast eristuva
ja originaalse hääle rahvusvahelistel lavadel.
Maailmas kõrgelt hinnatud solistina on Dariescu loonud tihedad sidemed
paljude orkestritega, nagu BBC Sümfooniaorkester, Academy of St. Martin
in the Fields, Detroiti ja Melbourne’i sümfooniaorkestrid. Ta on esinenud
koos Londoni Sümfooniaorkestri, Orchestre National de France’i, Londoni,
Stockholmi, Oslo ja Kopenhaageni filharmooniaorkestritega ning Sydney,
Houstoni, Detroiti, Seattle’i ja Vancouveri sümfooniaorkestritega. Tema
koostööpartnerite seas on olnud sellised nimekad dirigendid nagu Ádám
Fischer, Cristian M?celaru, Alain Altinoglu, Sakari Oramo, John Storgårds,
Fabien Gabel, Vasily Petrenko, Ryan Bancroft, James Gaffigan ja JoAnn
Falletta.

Urvega käisime ka eelkontserdil kuulamas kahte andekat noort muusikut, sopnsorite tänamist ja need kaks piigat said kätte Olari Eltsi nimelise stipendiumi. Bravo! Noored ja andekad ja super, kui toetatakse. Tüdrukud on alles 13 ja 15 aastat vanad. Talent ja töökus!

Seekordsed stipendiaadid on senistest laureaatidest noorimad – Anna Katarina Tralla on 15-aastane, Aleksandra Maria Tralla kõigest 13-aastane. Anna Katarina alustas viiuliõpinguid 3-aastaselt Viorel Tarara ja Olga Nodeli viiuliklassis. Alates 2016. aastast jätkas ta Pille Tralla viiuliklassis Tallinna Muusika- ja Balletikoolis. Anna Katarina osaleb regulaarselt professor Erik Schumanni meistrikursustel ning mängib Tomaso Eberle viiulil (omanik Egon Elstein), mille on tema kasutusse andnud Eesti Pillifond. Aleksandra Maria Tralla alustas tšelloõpinguid 4-aastaselt Mart Laasi juhendamisel, kelle tšelloklassis õpib ta ka praegu Tallinna Muusika- ja Balletikoolis. Aleksandra Maria on osalenud professor Wolfgang Emanuel Schmidti, professor Steven Isserlise, professor Denis Severini, professor Martti Rousi ja professor Paolo Bonamini meistrikursustel.

„Mõlemad noored muusikud on just sellises vanuses, kus regulaarsed õpingud parimate õpetajate juures nii Eestis kui ka väljaspool on edasise arengu jaoks vältimatud,“ rääkis Olari Elts. „Õed on juba praeguseks võitnud konkursse Tallinnast Pariisini ja sellega tõestanud oma pühendumist ning uskumatut tehnilist küpsust, süvenemisvõimet ja muusikalist tundlikkust,“ põhjendas Olari Elts stipendiaatide valikut. 

ALEXANDRA DARIESCU klaver, SANDRA LAAGUS metsosopran, ERSO, dirigent OLARI ELTS

Kava

kell 18 – eelkontsert
Amy Beach (1867–1944) Romanss, op. 23 (1893)
Anna Katarina Tralla ja Lea Leiten
Gaspar Cassadó (1897–1966) „Requiebros“ (1931)
Aleksandra Maria Tralla ja Lea Leiten
Toimub sponsorite ja toetajate tänamine.
kell 19 – sümfooniakontsert

ALEXANDRA DARIESCU klaver
SANDRA LAAGUS metsosopran
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Kontsertmeister Dalia Dedinskaite
Dirigent OLARI ELTS

Tõnu Kõrvits (1969)
„Kellade fantaasia“ (2025, esiettekanne)
Clara Schumann (1819–1896)
Klaverikontsert a-moll, op. 7 (1835)
Allegro maestoso
Romanze: Andante non troppo con grazia
Finale: Allegro non troppo – Allegro molto

vaheaeg

Toimub Olari Eltsi nimelise stipendiumi üleandmine.

Gustav Mahler (1860–1911)
Sümfoonia nr 4 (1901)
Bedächtig, nicht eilen
In gemächlicher Bewegung, ohne Hast
Ruhevoll, poco adagio
Wir geniessen die Himmlischen Freuden. Sehr behaglich

---

ERSO 99. hooaja avas Tõnu Kõrvitsa uudisteos, hommage Elleri „Kelladele“, mis pani punkti kellakõla teemalisele kontserdiaastale. Kontserdi solist oli Rumeenia pianist Alexandra Dariescu, kelle esituses kõlab Clara Schumanni klaverikontsert. See teos ilmestab kõnekalt 19. sajandi edukaima naispianisti kompositsioonitehnilisi oskusi, muusikalist maitset ning klaverikäsitlust, milles leidub nii oma aja briljantset tehnikat kui ka uuemat poeetilisemat lähenemist. Õhtu lõpetas Gustav Mahleri neljas sümfoonia peadirigent Olari Eltsi juhatusel. Sümfoonia solist  Sandra Laagus.

Veel septembris

Meie beebi sai ühe kuu vanuseks ja IKEA külastamise naljad.

Käisime meie tutikat beebit vaatamas. Sõime esimese täitunud kuu puhul torti, tegime pilte ja ajasime juttu.

Pärast külaskäiku suundusime teele jäävasse IKEA-sse, sest meil oli plaanis 2 asja osta. Päädis see muidugi sellega, et kodus käisime kahekesi 3x autost asju korterisse viimas. Nagu ikka, avastad kõiksugu asju, mida vaja oleks. Noh, muid asju oli tegelikult autos veel, mida oli tarvis üles viia. Põhiplaanis oli aga osta minu tuppa kardinapuu ja üks 40cm lai, pea laeni ulatuv riiul. Lisaks siis näiteks voodilina ja riidepuud(minu lemmikud), paar vajalikku lampi, paberkäterätti jne. Vajalikud pisiasjad, mis on seal lihtsalt piisavalt hea hinnaga, et ära osta.

Peale näidistesaalis tuulamist otsustasime seal ka süüa, et jaksaks pärast asju autosse tõsta. Vaatasime ringi, valisime ühe laua, istusime ja…teiselpool lilledega vaheseina ajas ennast lauast püsti minu suur poeg oma perega. Saime kõhutäie naerda, sest see oli päriselt ootamatu ja naljakas. Pärast tuulasime enne kassat leiunurgas ja seala kargas mulle järsku keegi seljatagant kaela- minu armas sõbranna :D Et siis sellest moraala – kui tahad kohata armsaid inimesi, mine pühapäeval IKEA-sse. Deckhatlonist ostsime tütrele sangaga termos-tassi. Sellega saab nüüd hommikuti kooli minnes terviseteed kaasa võtta – ingver, astelpaju, sidru, apelsin, mustsõstar ja mesi. See on üks hea

Korra käisime septembris sealkandis veel. Nimelt Hansaplant-is. Jäi kõrva, et vanema poja kaasa tahtis väga neile aeda värava ja maja sissepääsu vahele hortensiaid. Mõeldud tehtud- miniala on novembris sünnipäev – ostsime talle varajase kingituse ära – 4 hortensiapõõsast. Samal õhtul istutasime nad kenasti maha. Hortensiatega ei saanud ma kuidagi oodata novembrini ja saigi sedasi otsustatud. Mis põhiline, see tegi kingisaajale palju rõõmu.

Käisin oma armsa minia ema juubelil. No ok, ma käisin lausa kaks korda. Esmalt koos juubilari sõpradega ja siis koos perega. Viimasel korral tegin nende perest ka aias pilte. Ja no seal on koerad, kes õnneks ei aja karvu. Igavesed lõbusad naasklid.

Eelviimasel septembri päeval saatis naabrinaine mind oma aiamaale hortensiaid rappima, sest öökülmad olid kohala. Sai neid siis tuppa igale poole.

Mis veel?

Sügis on saabunud, aeg kirjut loodust nautida ja kvalaiteetset õunasiidriäädikat veega tee asemel enne lõunat mananustada :D

Õmblesin peaaegu valamis ammu väljalõigatud peenvillasest kangast püksid – endale. Puudu on kinnitushaak ja kui lapsel mahti, peaks allääred ära täpsustama. Ehk tuleb nendest millalgi veel mõni pilt, aga hetkel vaid see, kus on nähtaval peenelt töödeldud värvli sisemine pool. Et kangaid ikka puudu ei oleks, tulid kohe 3 asemele. Ühest mustast paksemast viskoosist tulevad vabalt langevad pidulikud püksid, teisest kreppviskoosist tütrele teatrikleit ja värviliste sulgedega kangast saab ühel päeval pluus. Triibuline peenvillane kangas on tegelikult kaunilt sügavsinine. Pildile jäi ikka päris valet värvi.

Sügisel tuleb apetiitseid toite valmistada. Mulle meeldivad kirevad värsked salatid ja suvikõrvitsast pannkoogid. Iittala nõud ainult täiendavad hüva toitu.

30. septembri hommik oli külm.

Raamatud septembris

Paistab, et lugeda oli septembris vähe aega. Midagi siiski. Üheski ei pidanud ka pettuma. Kõik väga head raamatud.

“Luksuskaubamaja sõpruskond” Ruth Kvarnström – Jones

Teine raamat sarjast Stockholmi pärlid. Väga meeldis, kuigi vahepeala andis ikka tegelastel järge hoida. Keerulised rootsipärased perenimed pealegi. Väga ajastutruu ja mis tore, see kaubamaja on Rootsi pealinnas praegugi tegev. Tore oleks, kui sarjale lisa tuleks. 10/10

On aasta 1912 ja Euroopa seisab sõja lävel, aga Stockholmis on Joseph Sachs otsustanud kõige kiuste ehitada Põhja-Euroopa suurima kaubamaja, Nordiska Kompanieti (N.K.).

Märta rõõm muutub ahastuseks, kui tema sakslasest peigmees peab sõja puhkedes kodumaale naasma. Torun, Beda, Ottilia ja Karolina annavad endast küll parima, aga Toruni südant pureb keset sõjaaja häda ja viletsust omaenda salajane mure.

Samal ajal sõlmitakse uusi sidemeid ja sõprussuhteid. N.K. kuulsas prantsuse moeateljees liiguvad õmblejannade keeled sama nobedalt kui näpud. Ellen Sachs kannab hoolt, et kampa võetakse uus uje kassapidaja Maria, ning õige pea liitub nendega ka noor ja ilus Victoria Ekman, kellel pole suuremat soovi kui pääseda unisest Rättvikist kihavasse suurlinna.

Stockholmi suurejoonelise kaubamaja taustal arenev sõprus aitab naistel üle elada kõik selle ränga meeste sõja raskused ning jõuda elurõõmsatesse 1920-ndatesse. „Sõpruskond” hõlmab viitteist aastat ning tugineb Joseph Sachsi ja tema imelise Nordiska Kompanieti tõsiloole. Selles kaubamajas on klient kuningas ja kuningas klient.

„Luksuskaubamaja sõpruskond” on sarja „Stockholmi pärlid” teine raamat. „Grand Hôteli fenomenaalsed naised” oli lugejate seas ülimalt menukas nii Rootsis kui ka välismaal.

“Nimed” Florence Knapp

Jälle üks üdini teistmoodi ja huvitav raamat. Autori esimene teos ja kohe väga tugev. Loodetavasti ei jää see ainsaks ja kirjutab teisigi häid raamatuid. Raamat on ju teemalt tegelikult valus – perevägivald. Samas on ütlemata huvitavalt lahendatud ühe poisslapse lugu sünnist 7-aastaste tsüklitena, lähtuvalt nimest. Lähtuvalt sellest, kuidas erinevad nimed võiksid muuta tema saatus ja ka pereliikmete saatust. Kolm erinevat võimalust. 10/10

Erakordne romaan, mis küsib: kas nimi võib elusaatust muuta?

Pärast katastroofilist tormi asub Cora koos oma üheksa-aastase tütre Maiaga teele, et minna oma poja sündi registreerima. Tema abikaasa Gordon, kohalik arst, kes on inimeste hulgas väga austatud, kuid kodus õudne hirmuvalitseja, tahab, et naine paneks pojale tema nime. Aga kui perekonnaseisuametnik küsib, mida ta tahab oma lapsele nimeks panna, lööb Cora kõhklema…

Üle kolmekümne viie aasta kulgevad kõrvuti kolm alternatiivset versiooni Cora ja tema väikese poja elust, mida kujundab nimevalik. „Nimede” mitmekihiline proosa uurib koduvägivalla valusat lumepalliefekti, segaseid peresuhteid ning iseseisvuse ja tervenemise võimalikkust.

Harukordse tundlikkuse ja sügavusega tõmbab Knapp meid kaasa ühe perekonna loosse, mida jutustatakse mis-siis-kui prisma kaudu, pannes meid mõtisklema „üheainsa kalli elu” üle, mis meile on antud. Raamatu hiilgavalt fantaasiarikas struktuur, hoogne jutustus ja piinav emotsionaalne jõud teevad „Nimedest” kindlasti moodsa klassika.

Florence Knapp on varem kirjutanud teaberaamatu sajanditevanusestlapiteki valmistamise meetodist ning teinud kaastööd ühe V&A muuseumi raamatu koostamisel. Ta elab oma abikaasa ja koeraga Londoni lähistel. Nende kaks last on pesast välja lennanud. „Nimed” on Florence Knappi debüütromaan ja ilmub peagi kahekümne kolmes keeles.

“Betty” Tiffany McDaniel

Jälle valusalt aus ja kohati jõhker lugu, mis põhineb tõsielul. Raamatu peakangelanna on autori ema. Ameerika elu 60-ndate alguses, värviliste ahistamine ja diskrimineerimine, ühe pere valus lugu. Lugu naistest, keda väärkoheldi läbi põlvkondade. 10/10

„Tüdrukust sirgub naine, noatera kõril.”

Nii algab Betty Carpenteri lugu. Betty sünnib 1954. aastal. Tema isa on tšerokii ja ema valge naine. Betty on peres kaheksast lapsest kuues ja kõige rohkem isa moodi. Väike Indiaanlane, nagu isa teda kutsub. Nad on viletsal järjel ja vägivald ähvardab neid nii väljaspool kodu kui kohutaval kombel ka pereringis. Isa jutustatud lugude toel leiab Betty pelgupaiga loodusest, mis on täis imesid, kuid pikapeale tulevad päevavalgele pere süngeimad saladused. Kõige rängem on see, et tüdruk ei saa neid kellegagi jagada.

Raskustest hoolimata on Betty südikas. Ta elav uudishimu looduse ja armastus õdede-vendade vastu ning isa imepärased lood toidavad tema kujutlusvõimet ning kõige koletu kiuste, mida ta kogenud on, leiab ta oma väljapääsu: ta hakkab kirjutama. Ta paneb paberile ka üleelatud õudused ning matab need sügavale maha – hetked, mis lõikasid nii valusalt südamesse, et neist ei saanud rääkidagi. Aga viimaks on aeg.

Romaan põhineb Tiffany McDanieli enda ema lool. See on korraga valus ja poeetiline lugu ühe väikese tüdruku sirgumisest nooreks naiseks.

“Safranisügis” Maija Kajanto

Sarja kolmas raamat. head kerged lugemised kõik ja toredad äratundmised, sets Soome on meil ju lähedal ja käidud seala küll. Ladus ja mõnus lugu. Kerge lugemine. 8/10

Lugejad teavad Maija Kajanto „Kaneelirullisuvest“, et Krisse lahkus toidutrendifirmast ja hakkas maal pidama vanaema kohvikut, „Datlitalves“ lisandus veel ka väike hotell.

„Safranisügises“ elavad Krisse ja Tommi õnnelikult koos, kuid suhtlus Tommi vanematega osutub väga keeruliseks. Üllataval kombel paranevad Krisse suhted aga oma Pühajõele sõitnud emaga – suursaatkonnas töötanud peen ema aitab tal Tommi vanematele peaaegu meeldima hakata.
Hotelliketil Valle Rosa, kuhu Krissegi hotell nüüd kuulub, läheb aga halvasti ning et elu veelgi ärevam oleks, tegutseb vallakeskuses veider sarisüütaja. Lisaks paneb elu Krisse ette valiku: kas sõita Tommi töö pärast Horvaatiasse või mitte …
„Jõudsin mitu aastat töötada ka suures toiduainetekontsernis, selles valdkonnas liigub samuti põnevaid töökohti, kui peaks tulema tahtmine karjääri teha,“ selgitas Krisse.
„Mida sa seal tegid?“ küsis Tommi isa.
„Mõtlesin retsepte välja,“ sõnas Krisse kergelt.
„Tõesti või?“ hämmastus Tommi ema. „Meile tuli millalgi mingi Wopeki väljaanne koju. Selles oli üks imeline sidrunise lõhepasta retsept, tegin seda mitu korda.“
Krisse ei suutnud naeratust varjata. „Ka see oli minu retsept,“ sõnas Krisse, tõstes Tommi ema poole klaasi. „Tore kuulda, et sulle meeldis.“
Šahh ja matt, mõtles Krisse, nähes, kuidas Tommi ema teda äärmise hämmastusega silmitsema jäi. Naine tundus olevat kuidagi väiksemaks jäänud, justnagu kokku tõmbunud. Krissel oli tahtmine valju häälega naerda. Olles tundnud ennast selle naise söögilaua ääres mõttetu saiakäkerdajana, kavatses Krisse nüüd täiega revanši nautida.

“Suveaeg” Maeve Haran

Varraku ajaviiteromaanide sarjas on valdavalt head raamatud. Nii ka see. Ladus, eluline, täis erinevaid keerdkäike ja üllatusi, põnevaid karaktereid, naeru ja pisaraid. 9/10

„Suveaja” kangelanna Gina Greenhillsi abielu on karile jooksnud, äri ohus ja isegi pikisilmi oodatud soojamaapuhkusest ei saa asja. Ootamatult pakutakse talle tööampsu tema sünnilinnas Southdownis, kus tuleks lahendada isepäise vanaproua Maudie häärberist kadunud väärtuslike antiikesemete mõistatus. Gina ja Eve pagesid sellest Inglismaa lõunaranniku kuurordist esimesel võimalusel, Ruth aga jäi. Nüüd on see kooliaegne sõpruskond uuesti koos ja üksteisel abiks. Vanu tuttavaid on teisigi, näiteks Gina omaaegne kohmakas tantsupartner Daniel Napier, kellest on saanud šikk mees. Suur suvi, sillerdav meri, päike, töö ja seltskond – ning endalegi ootamatult hakkab Ginale siin nii meeldima, et ta otsustab jääda ja vanas kohas uuesti alustada. Jätkub ka närvikõdi, sest elul on varuks nii mõndagi.

Oxfordi ülikooli juristidiplom taskus, töötas Maeve Haran ajakirjanduses ja televisioonis, kuni 2014. aastal ilmus tema esimene raamat, nüüdseks 26 keelde tõlgitud romantiline lugu „Kõik olemas” („Having It All”). Tänaseks on lisandunud kaksteist kaasaegset elu käsitlevat ja kaks ajaloolist romaani ning üks mitteilukirjanduslik teos. 2023. aastal ilmus eesti keeles Harani romaan „Puhkus Itaalias”.

Jätkus puhkus. 2. juulil oli taas üks harukordne soe ilm ja seadsin sammud lugemisest lamatiste vältimiseks Tallinna. Mõned vajalikud ostud olid tarvis teha, mõeldes lähenevale laulupeole ja lõpuks leidsin endale ka sobivad teksased jalga. Niisama jalutada tahtsin ka.

Olin nädala töölt ära olnud ja…olgem ausad, igatsesin tassikest kohvi. Ma olen ju tegelikkuses väike kohvitaja, pigem tööl kolleegiga seltskonna pärast joome kohvi lahjemat versiooni ehk kohvilaadset toodet. Kodus ei joo üldse. Aga…lase mind linna ja siban kohe oma lemmik-kohvikusse kohvi/koogile. Jah, esimene peatus La Boulangerie. Nende ekleerid on võrrratuuud!!! Muud koogid/saiad muidugi ka. Tatrajahu krepid täidisega on lemmikud, kui tõhusamalt süüa soovin. See pildil olev vaarika ja keedukreemi lipsuke on suussulav!

Rotermanni kvartalis armastan ma alati hulkuda ja sealne arhitektuur ei pane õnneks õudusest niutsuma. Kõik, mis sinna ehitatakse, paitab silma ja sobib ansamblisse.

Viimati lisandunud Golden Gate on lausa suurepärane. Kui nüüd seal Poordi tänava pool need mahhinaatorite pooleliolevad majad samuti valmis saaks…oleks eriti šeff.

Ootamatult olid käes puhkuse 3 viimast päeva ja ees terendas laulupidu. Reedel tegelesin koduste asjadega ja õhtupoole käisin poja perega rukkililli, karikakraid ja viljapäid hankimas. Tütar oli neljapäevast laululaval proovides. Loomulikult naasis laulupeoks ka sant suusailm, seega-2.juuliks me pruuniks ei saanud ja peaasi, et pidevast vihmast rooste ei läheks :P

Reedel tegin pärja valmis, viskasin keebi kotti ja ruttasin lõunasele rongile. Tütar ühines minuga Saku peatuses ja sai pärja pähe. Tallinna jõudes loomulikult sadas. Võtsime suuna Vabaduse väljaku poole lootes saada kätte vee rongkäigu Raplamaa kolonni, kus meie pere kaks neiukest oma kooridega olid, aga võta näpust…nagu öeldakse, nägime vaid punaseid tagatulesid. Tütrel oli Leelo kooriga kogunemine alles kell 15, sellest me ka nii hilja linna tulime. Eks ta oleks meeleldi marssinud ka oma kooli segakooriga, aga klooni tal endast veel pole, et kahes kohas korraga olla. Tuli valida ja valis Üle-eestilise neidudekoori Leelo. Jätsin ta Vabaka tunneli katuse alla oma koorisõpru ootama, võttes ise suuna kesklinna.

Ma arvasin, et tuginedes eelmise laulupeo märgadele kogemustele, oleks mõistlik panna jalga kummikud. Nojah, ostsin endale eelmisel päeval ühed sinised…aga see ei olnud liiga hea mõte. Kole valus oli nendega kablutada. Sellegipoolest, üritasin jõuda Narva maanteele, kus vanem poeg koos kaasaga ootasid rongkäigus Raplamaa kolonnis oma lapsi. Mingi hetk sain aru, et selleks ajaks ma nende juurde ei jõua, et lastele lehvitada ja targem on kohe liikuda T1 keskusesse, kus poja auto seisis. Mis sest autost? Noorem poeg otsustas, et see on kõige õigem päev oma uues majas soolaleivapidu vahmiiliga pidada. Ma küll mõtlesin, et hiilin üldse kõrvale ja läheme Kirkega mõni teine kord, aga…kus sa sellega, poeg helistas ja kamandas kohale, sest tema olla palju süüa teinud. Nii ma siis kohtusin T1-s pojaga ja sõitsime koos Uus-Järvekülla soolaleivapeole. Ah jaa, kõndides Majaka tänaval avastasin, et lillepoes on hea hinnaga ilusad suured õitsvate lilledega potid. Haarasin sealt kaks kaunitari- jorjenid ja lõvilõuad, kaasa, et lapsed saaks need maja terrassile panna. Peaks ütlema, et lillede hind oli seal Majaka tänaval harukordselt hea. Kui me kohale jõudsime, olid teised kõik kohal ja söönud. Koorisime oma märjad joped maha ja liitusime seltskonnaga. Mul olid selleks hetkeks teksad märjad ja jalad valusad. Oh ja ah vihmametsas!!! Tore soolaleib oli ja kaunis uus kodu noortel. Tasapisi hakkas seltskond laiali tilkuma ja mina sõitsin minia vanematega pealinna tagasi, et sealt juba edasi lauluväljakule minna õhtust avakontserti kuulama.

Ilus kontsert oli, vihmane kontsert oli. VIP-ala taga seistes leidsin endale kontserdisõbranna ja meil oli tore koos kuulata ning laulude vaheajal muljetada. Esinesid valikkoorid, kes olidki terve aja laval. Lõpuks lisandusid ühendkooride lauljad, et laulda lõpulaulud. Kirke seisis seal laval algusest lõpuni püsti. Laulis valiknaiskooridega, valiksegakooridega ja ühendkooridega. Peale kontserti saime kokku ja hakkasime seiklema Balti jaama. Bussidele saada tundus lootusetu ja hakkasime jalgsi minema. Mingil ajal saime siiski aru, et jalad enam ei kanna ja tellisime Bolt-i. Ära sa märgi, aga 2 minuti pärast oli takso ees ja 5€-ga olime raudteejaamas.

Jaamas saime pisut oodata ja õnneks loksus see öine lisarong varakult sisse, et ülejäänud tunni saime istuda vähemasti soojas ja kuivas. Ma ei tea mida ja kas üldse Elronis mõeldakse, aga…laupäeval panna kell 00.30 haakes kaks rongi Viljandisse sõitma oli rumaluse tipp. Põhipäev oli ju pühapäev ja kes ometi sõidab öösel tagasi Viljandisse? Rongid olid sisuliselt tühjad. Kui kontsert lõppes kell 22.30, siis lisarongile oleks sobinud väljumine pigem hiljemalt kell 23.45. Samas…järgmisel päeval, kui on teada, et alatiiii laulupeo lõpp venib, ei pandagi lisarongi, aga…22.27 rongi peale sealt enam läbi rahvamasside ja umbes liikluse ei jõua ja see on viimane meie suuna rong Türini. Seal oleks pidanud olema kell 23.30 väljuv lisarong. Tundub, et otsustajad ei käi ise laulupeol ega sõida rongiga.

Igatahes, meie jõudsime esimesel õhtul(öösel)- väsinud, märjad, aga õnnelikud- koju. Laps väljus Kasemetses, mina Raplas. Magama sain peale 3, seega ees ootas unine hommik, et tagasi linna sõita.

Hommikul siis toimetused silmad kinni ja taas lõunasele rongile. Jalad olid kummaritega villi hõõrutud igast vähegi kõrgemast kohast, seega loosi läksid vabaaja jalatsid. Mis tähendas, et esimese tunniga olid jalad märjad ja õhtuni tatsasin “švammide” peal.

Linna jõudes lippasin läbi Rottermannist ja ostsin alles ülespandavast uuest kauplusest korraliku vihmakeebi. Küsi ja sa saad! Edasi bussi peale ja lauluväljakule. Peale mõningast sabatamist olin platsil ja otsisin üles vanema poja oma kaasaga(eelmisest päevast targemana oli poeg kalamehe pükstes ja kummikutes :D). Nendega pisut lobisedes, läksin otsisin üles tema noorema tütrekese. Nemad läksid rivistuma, siis jalutasin mereväravate poole Kirkele vastu. Saime veel korra rivistusel meie kõige nooremaga lobiseda ja juba nad läksid lavale ja…Kirke naiskooridega rivistuma. Suurem väikestest oli sel ajal paviljonides söömas. Tema sain ma millalgi ka korraks platsil kätte, aga selleks ajaks oli noorem mudilaskooriga juba koju sõitnud. Seega jah…oma kolme piigat ma korraga ühele pildile ei saanudki, sest kogu aeg oli keegi kas laval või söömas või rivistumas jne. Meie kaks vanemat neidu olid platsil viimase lauluni.

Kuna ma sain aru, et viimasele rongile me Kirkega ei jõua, leppisime kokku, et peale kontserti lähen mina koju oma vanema poja autoga ja Kirke tellib endale sõbra järgi ning sõidab ööseks jälle Kasemetsa, et hommikul tagasi linna tööle sõita.

Esimese pildi tegin “Mesipuu poole” laulmise ajal. Imeliselt kaunis oli lauluväljakul tuhandete tulukestega ja laulsid nii koorid kui ka pealtvaatajad. Teise pildi autoriks on Aivar Pihelgas, kes tegi mu piigast pildi laulukaare all peale Grande Finale-t. Viimane pilt aga laval sugulase Anneli Teder poolt tehtud. Juhtusid lähestikku laulma.

Telepilti jõudis meie neiu kahe päeva jooksul päris palju :)

Lonkisime pool tundi auto juurde- poeg kalamehe pükstes ja säärikutes oma kaasaga ees ja mina lapselapsega järel. Olime paras paar, mõlemal jalad haiged :D Kuigi piiga ütles mulle alguses, et ta ei taha enam kunagi laulupeole tulla, siis kõndides sain tal tuju paremaks, autos taandus vaikselt väsimus ja tunne sai helgem. Tegelikult sain ma aru küll, miks 11-aastane laps oli nii väsinud ja tuju kehv. Olles ise aastaid olnud erinevas vanuses koorilauljate valveema jagasin ära kiiresti, et tema koori lapsed olid terve päeva vihmas ja külmas ripakil ega olnud hoitud vastutavate inimeste poolt. Loomulikult on lapsed, kes olnud poris ja vihmas juba üle 12 tunni ja valdava osa ajast oodanud oma päeva kahte esinemist, üdini väsinud ja tüdinenud, porised ja märjad. Nii isa kui mina käisime muidugi teda mingitel aegadel vaatamas, aga sellest ei piisanud, sest ega istuda märjaga polnud ikkagi kusagile. Kui Kirke lastekooris laulis, hoidsime me oma lauljaid nii “kaisus”, et keegi polnud õhtuks nördinud ja laulurõõm jäi alles. Laulupidudel esinemise rõõm samuti. Nüüdseks juba 15 aastat. Et siis see kivi on tõesti selle koori koorijuhi ja valveõpetajate kapsaaeda. Ka see ei ole ok, et lapsed proovipäeval ei leia oma pesa üles, sest ei tunne territooriumi ja õpetajad pole jaganud lastele oma telefoninumbreid.

Väike läbilõige tütre laulupidudest- esimene aastal 2011 olles laulupeo noorim laulja – 4,5 aastane.

Mis puudutab laulupeojärgseid avalikke kommentaare, siis…ma parem ei kommetaari, sest inimesed ei jaga tegelikult ööd ega mütsi asjast, millest räägivad. Puudub arusaam koorikultuurist, kultuurist laiemalt ja ka korraldusest. Vingviiulid tõmbasid ikka eriti haleda sae käima. Ei saanud piletit? Kes käskis piletiostu viimasele minutile jätta? Mina ostsin piletid vast pool kuud enne laulupidu täiesti probeemitult. 8 või 11€ pilet kallis? Päriselt??? Laulupidu on eliidile, sest kõik ei saa laulma ega kuulama….no kuulge, kuidas saab nii üldse mõelda? Laulukaare alla saavad ikka need, kes suudavad viisi hästi pidada ja õpivad repertuaari selgeks. Minge proovige seal ühendkooride ajal seista, rohkematele seal lihtsalt ruumi pole. Miks olid pinkidega nn wip-alal kohad mingi aeg tühjad? Teate, seal ei istunud eliit, mul kaks kolleegi oma peredega istusid seal samuti, piletid ostsid netist ja tõde on see, et turismifirmad ostavad sinna massiliselt kohti välisturistidele, kes pole nii vaprad vihmas istujad, kui eestlased. Nii need tühimikud tekivad. Ühesõnaga….piinlik oli lugeda.

Et lõpetada positiivsel noodil, sest laulupidu oli vaatamata vihmale suurepärane ja kontserdid kaunid, panen siia netist kogutud kaunid pildid – droonifotod kindlasti Kaupo Kaldalt, muud fotod Tiina Tuul, Aivar Pihlegas, Sven Zacek ja võimalik, et keegi veel – tänud kõikidele fotograafidele ilusate jäädvustuste eest ja et te oma piltide all ka peost ülivõrdes rääkisite! Järgmise peoni! Mina piirdusin telefoniga pildistamisega ja seegi sai lõpuks vihmakahjustuse.

Olav Ehala ja Leelo Tungal – viljakad loojad ja eestlaste lemmikud

Üle-eestiline neidudekoor Leelo koos oma armsa dirigendi Külli Kiivetiga, kes oli ka naiskooride liigijuht

Imeline Külli Kiivet

Peale laulupidu sai puhkus läbi. Kaks nädalat kui linnutiivul. Ega peale kahte päeva vihmas kangelaslikult püstijalu kõige kiuste kontserti nautides hommikul tööle minna tore ei olnud. Alamagamine ja väsimus tekitasid tunde, et oleks nagu pastamasina vahelt läbi käinud. Tööle läksin ikka vaid sellepärast, et pidin minema. Pärast väsitavat ja keerulist poolt aastat oli 2 nädalat puhkust vähe, aga elame edasi.

11-13. juuli – merepäevad

Tütretirts oli merepäevadel taaskord tööl vabatahtlikuna, seekord meediatoimetuses. Tänavu ei olnud merepäevad nii mastaapsed, kui möödunud aastal. Ülisuuri aluseid sadamasse ei tulnud ja TSR Tallinna samuti ei läbinud. Lapsele pakuti küll osalemist TSR etapil kuskil Euroopas(Poola, Prantsusmaa), aga seda ajaakent ta ei leidnudki, et sinna minna. Rääkimata sellest, et see maksab päris kena kopika. Pigem valis siinse kohalike merepäevade vabatahtliku tegevuse ja suvise töölkäimise.

Ilmateade :)

Reede(11.07) õhtul oli meil päris karm äike. Eelmisel ööl samuti, siis lõi pauguga lausa puusse lastepargis ja äratas terve linnakese üles. Reedel olid taevas õhtul omamoodi pilv – rullpilv ja üks hetk oli kõik must, no nii must, et tõusin lugemast ja läksin akendest olukorda uurima. Nagu kott oleks majale pähe tõmmatud. Tõusis tuul, kallas vihma ja müdistas-välgutas südamest. Tore, et selleks ajaks vaibus, kui laps viimase rongi pealt tuli. Huvitav fakt on see, et möödunud suvel sain tihedasti Telia hoiatussõnumeid, et sellest selle kellaajani on äikeseoht, tõmba juhe seinast välja :P Mida polnud, polnud äikest. Sellel suvel on äike vaat et üle päeva ja Telialt ei ühtegi hoiatust :)

Tagasi merepäevade juurde…

Mina tänavu ainult põikasin läbi merepäevadelt. Pikemalt ei peatunud. Reedesel päeval olin tööl ja õhtul enam ei viitsinud linna sõita. Laupäeval sõitsin küll hommikul linna, aga poeg võttis mu Liivalt peale ja sõitsime otse tema juurde Uus-Järvekülla.

Sõime, kohvitasime, noored sättisid ja kui vihm, mis ladistas pool päeva, läbi sai- sõitsime Vääna-Jõesuu randa pildistama. Sattusime imelisel ajal sinna, sest merelt rullus randa udu ja valgus oli nagu fotograafi unistus. Veetsime seal kena tunni ja kaunid pildid minu noortest said tehtud.

Tagasi Järvekülas, mürasin nende mõnusa kutsaga, kuni minia oli valmis linna sõitma – sõbrannadega kohvitama ja minu pani sadama juurde, sest plaanisin minna tütrekest vaatama merepäevadele kruiisisadamasse. Olin juba sinna teel, kui selgus, et tema ära läinud – sõbra sünnipäevale. No mis siis ikka, tegin kruiisialal väikese tiiru ja kuna miski ei kõnetanud, liikusin rongijaama. Turult ostsin mustikaid ja mustsõstraid ja siis sõitsin koju.

Pühapäeval ma ei plaaninud merekatele üldse minna. Tegelesin kodus oma asjadega, töötlesin eelmise päeva pilte, laps pidi tulema viimase rongiga koju. Nagu öeldakse- inimene plaanib, vanajumal naerab :P Helistab seesamune lapsuke, et eeee, ema kas sa tuleksid linna. ??? Ilmnes, et ta ei tule koju ja kuna hommikul peab olema tööl, olid riided otsa saanud. Mis seal ikka, ema pani lapse riided kotti ja sõitis seitsmese rongiga linna. Neiuke pidi merelt Noblessnerisse jõudma pisut peale 21. Mõtlesin kuidas seni aega sisustada…ja kirjutasin sõbrannale. Tema on tore kiirreageerija ja tuli Tallinn-Väiksest samale rongile. Jalutasime Noblessnerisse, tegime väikse koogi/kohvi Lore bistroos, andsin lapsele riided üle ja varsti jalutasime rongijaama tagasi, et saaksin viimase rongiga koju sõita. Õhtu kujunes pikaks, aga toredaks. Seda Lore Bistrood soovitan aga soojalt. Väga mõnus teenindus, toit ja atmosfäär.

Juuli eelviimasel laupäeval otsustasime tütrega sõita mõnda randa. Vaatasime, kus vesi soojem ja nagu ikka…tuli suunata nina Pärnu poole. Põhjarannikul oli mõne päeva eest vesi soe, aga plaanitud laupäevaks jäi sellest järgi vaid +16. Otsustasime sõites, et kesklinna randa me ei lähe – liiga rahvarohke, otsi parkimiskohta ja maksa arutut hinda. Sõitsime Lottemaa kõrvale Reiu randa. No ega see suurem asi rand polnud. Solberdasime seal mõnda aega madalas ja sogases vees. Pärnu lahe vesi on alati selline mittefotogeeniline ja porise välimusega. Lisaks tuleb ujuda saamiseks kõmpida pool km vähemalt. Tütar plaanis päevitada, mina ringi kõndida, aga ei suutnud temagi ennast üle 10 minuti praadida.

Otsustasime sõita edasi. Sattusime mingisse nime poolest roosiaeda männimetsa vahel….kus oli 3 roosipõõsast. Järgmine peatus oli söögipeatus, sest kõht tuletas ennast meelde ja see oli üllatuspaik – samamoodi, männimets, mingid eramud siin ja seal, vist midagi kämpingutaolist ja “Toidunaut” söömakoht. Grill ja chill käis. Rahvast kõvasti ja lisaks broneeritud lauad. Kõrval oli veel Austribaar oma pop-up käruga. Olla seal juba neljandat korda sel suvel ja väga populaarne. Minule pole austrid õnneks kunagi silma pilgutanud ja ega ma neid taha ka. Liiati oli hästi meeles, kuidas noorem poistest alles hiljaaegu austritest päris tõsise toidumürgituse sai. Sõime hoopis šašlõkki munderkartuliga ja fish & chips-i. Neiukesele sai alkovaba kokteil ja mulle pool pokaali valget cremant-i. Päike küttis, tuju oli hea ja kõht sai täis.

Veidi aja eest kirjutasin messangeris oma õepojale, et kas ta on kodus. Tekkis mõte, et me pole nii pikalt kokku saanud ja peaks läbi astuma. Andiski just siis teada, kui hakkasime söömast ära minema, et täitsa kodus. Poole tunni pärast olime kohal ja juttu jätkus kauemaks. Meil on kõigest 4 aastat vanuse vahet ja kasvasime lastena pigem kui õde-venda. Pilte me seal ei teinudki, sest jutustada oli nii palju. Õhtuks koju. Päev sai tore.

Järgmisel päeval käisin mina pealinnas ja tütar Tapal oma noormeest kaitseväes koos tema vanematega külastamas. Ilmad on jätkuvalt kuuuuumaaad.

Pealinnast tuli leida õele sünnipäevakingitus ja kuna mul oli mõte olemas, seadsin sammud RahvaRaamatusse. Ostsin sealt ägeda viskoosist salli 180×180 mõõtudes. Selline võiks endalgi olla. Salli looja Piret Jüriöö

Käisin ära PaperMill-i kohvikus, mida mu kohvigurmaanist poeg soovitas. Sealt pidavat saama väga head kohvi. Oli hea küll. Kõrvalt Pavlova kohvikust ostsin ühe makrooni kohvi kõrvale. Teenindus oli armas ja soovitan külastada.

Esmaspäevast, 21. juulist jäi järgmise puhkusejupini 2 nädalat, mille lõpetab üle-eestiline lasteraamatukoguhoidjate ja kooliraamatukoguhoidjate laager Raplamaal Laukatagusel. See jääb aga augusti algusesse.

Laupäeval, 26. juulil, tähistasime kohalikus Namaste aasia toidu restoranis minu õe juubelit. Liiga palju sööki – tulemuseks toidukooma, aga muidu oli tore.

Pühapäeval, 27. juulil, tähistasime maal minu pojade isapoolse vanaisa sünnipäeva. Terve vahmiil oli koos, saime süüa, lobiseda, teha traditsioonilisi pilte, natuke vihma saime ka, aga üldiselt oli kohutavalt palav. Kella viie paiku võtsime tütrega seltskonnast kaks noormeest peale ja sõitsime Tallinna. Poisid läksid oma koju ja meie kahekesi Ülemiste Apollo kinosse filmi vaatama – taas oli ekraanidel “Uhkus ja eelarvamus”. Ülikaunis film, mida ma olen kordi näinud, aga ilus oli seda suurtelt ekraanilt vaadata. Lõpuks läksime veel meie noorema R-i juurest läbi, kes oli kaasa ja koeraga maalt koju tagasi jõudnud. Mina tahtsin tassikest kohvi ja tips arutas oma venna ja vennanaisega edasiõppimise valikuid.

Kaks esimest pilti on tehtud maal vanade juures ja viimane puhtalt niisama elamukvartalis, kus noorem R elab. Meie lastel on hoopis valge maja :P

Nii sai juuli läbi. 31. kuupäeva veetsin Hagudis, kus olin viimast korda asendamas puhkusel töötajat. Täna oli õues jällegi väga palav ja äikesepilved hiilisid igast kandist ähvardades vihmaga. Lehvitame vägagi palavale juulile ning tervitame viimast suvekuud.

Raamatud:

“Järgmine peatus Hankyü liinil” Hiro Arikawa

Mees ja naine, kes võistlevad raamatukogus samade raamatute pärast, ilma et nad teineteise olemasolu tunnistaksid; valges kleidis naine, kes on äsja saabunud oma endise kihlatu pulmast; otsekohese ütlemisega eakas naine ja tema lapselaps, kelle süütud küsimused teiste reisijate kohta panevad nii naerma kui ka kohmetuma; tüdruk, kes ei suuda kuidagi oma vägivaldsest poiss-sõbrast lahti lasta; pungiliku välimusega uje armeefriik ja häbelik tudengineiu; endast viis aastat vanema mehega suhtes olev keskkoolitüdruk, kes püüab aru saada, mida oma eluga peale hakata… Armastuse algus ja lahkumineku märgid, inimhinge peenemad nüansid… Lugu reisijatest, kes astuvad Hanky? raudtee Imazu liini rongi. Rong sõidab, kandes endaga kaasas inimeste lugusid, mis võivad ootamatul hetkel ristuda.

Mulle jaapani kirjandus meeldib. Meeldis ka see raamat. 9/10

“em” Kim Thuy

Sõna „em” esimene tähendus on väike vend või õde, aga ka kahest sõbrast noorem või naine paarisuhtes. Mulle meeldib uskuda, et „em” on homonüüm prantsuse tegusõnaga aimer (armastama) selle käskivas kõneviisis: aime – armasta. Armasta. Armastagem. Armastage.

Kesk kohutavat sõda toimub tavaline ime: hüljatud beebi, kelle eest hoolitseb hellalt teine hüljatud laps, Saigoni tänavatel elav väike poiss. Poiss on Louis, ammu koju naasnud Ameerika sõduri laps. Louis kutsub beebit em H?ngiks – väikeseks õeks või armastatuks. Kuigi tema hälliks on vaid papist kast, on em H?ngi jaoks avatud kõik võimalused. Paljude omavahel seotud tegelaskujude kaudu jutustab „Em” ajaloolistest sündmustest, sealhulgas operatsioon „Babyliftist”, mille käigus evakueeriti 1975. aasta aprillis Saigonist tuhandeid segarassist orbusid, ja M? Lai veresaunast, aga ka küünesalongide tööstuse tekkest, millele panid aluse Vietnami emigrandid. Vietnami päritolu Kanada kirjaniku Kim Thúy „Em” on lummav jutustus, samal ajal jõuline ja õrn teos, mis ülistab vastupanu võimsaimat relva: armastust. Em tähendab vietnami keeles muu hulgas väikevenda või -õde, selle homonüüm prantsuse keeles – aimer, armastama – kajab vastu igal leheküljel.

Kim Thúy teoseid on tõlgitud 31 keelde ning pärjatud nii Kanada kui ka rahvusvaheliste kirjandusauhindadega. Kim Thúy debüütromaan „Ru” ilmus eesti keeles 2014. aastal (Loomingu Raamatukogu, tlk Triinu Tamm), 2023. aastal valmis romaani järgi samanimeline film.

Minu kolleegile see raamat ei meeldinud, jättis pooleli. Mulle aga vastupidi, väga meeldis. Maitsed on erinevad. 10/10

“Dirigent Neeme Järvi. Muusika tahtutd” Koostaja: Sirje Endre

Mulle raamat kohe väga meeldis, aga eks ma ole ka üdini muusikainimene ja klassikamuusika on nii minu kui Kirke suur armastus. Sügisel käisin kontserdil, kus Järvi dirigeeris ERSO ees. Teda on puhas nauding jälgida. Oma vähestes liigutustes ülitäpne ka 88 aasta vanuses. Raamatu lugesin läbi vahetult enne laulupidu ja sealgi oli ta suurepärane. Oma täpse taktikepiga ja vahetu huumoriga Isegi siis, kui ta viimases lõpus puldis kukkus ja pea 100 000 inimest minutiks ehmatusest kivistusid. Neeme enda sõnad ajakirjanikule, mõni päev hiljem haiglas, olid nii temalikud : “Ükskõik mis on, aga siin me, eestlased, oleme kõik koos. Siin me armastame üksteist kõige rohkem. Ja laulame nii kõvasti, kui saame. Aga ma võin mõned kohad vaikselt ka teha. Jah, see kõige vaiksem koht oli siis, kui oli täielik vaikus – lõpus, kui ma kukkusin. Siis oli täielik vaikus üle lauluväljaku. Olete kunagi kuulnud niisugust vaikust?

Mitte keegi, Neeme, polnud sellist vaikust kunagi laulupeol kuulnud!

No näed, aga seda mina tahtsin, et ükskord kuulata seda vaikust. Ei pea kõvasti laulma, mõnikord võib üldse mitte laulda ja natuke istuda täielikus vaikuses.”/Eesti Päevaleht, Tiina Kruus

Raamat minule 10/10

Neeme Järvi lapselapsed, nelja-aastased tüdrukud Lydia ja Elsa omavahel: Lydia: Kas sa tead, et sinu vanaisa on maailmakuulus dirigent? Elsa (mõtleb tükk aega): Ma usun sind.

Raamat „DIRIGENT. Muusika tahutud Neeme Järvi” on filosoofilist laadi reis läbi aja, muusika ja elu koos maestro Järvi ja tema teekaaslastega. Kuna Neeme Järvi dirigendina armastab ise oma tuleviku kontsertide kohta naljatamisi öelda, et kavas tuleb üllatusi, siis sobib niisugune ütlemine ka selle raamatu kohta. Jah, võib öelda, et leiate siit ülevaate Neeme Järvi viimaste hooaegade tegevusest, mil ta on juhatanud Eestis või maailma suurtes kontserdisaalides peamiselt vaid tõelisi suurteoseid. Aga mis imekunst see õieti on – dirigeerimine? Lühike vastus maestrolt endalt: „Dirigeerimine, see on loo jutustamine muusikas.” – Kuidas nii?! – „Ma ei saaks Mahleri sümfooniaid muidu juhatada, kui poleks enne lugenud Goethe „Fausti”.” Jah, muidugi on raamatu peategelane maestro Järvi, kelle rõõmsa elufilosoofiaga saate tutvuda mõttetelje NEEME SÕNA kaudu. Kuid samahästi on raamatu „osatäitjad” kõik need, kes siin oma sõna ütlevad alates Andres Mustonenist, Arne Mikust, Ruth Alakülast, Toomas Velmetist, Margus Mikomäest, Heili Sibritsast, Hubert Kahnist, Kristjan Järvist… ja lõpetades klaverivirtuoosi Anna Shelesti, filmimehe Erik Norkroosi, viiuldaja Triin Ruubeli, esseist Joonas Hellerma ja paljude teistega. Ka muusikavaatlejad kodumaalt, Inglismaalt, Ameerikast, Rootsist, Saksamaalt on oma lugudega Järvist leidnud raamatus iseenesest mõistetavalt koha. (Järvi (naerdes): „Kriitikuid ma armastan, nii palju kui jõuan! Sest nendel on hea maitse, ja hea maitsega ma olen ometigi väga rahul!”) See on Eesti raamatuaasta 2025 raamat. („Kõige rohkem olen oma elus lugenud partituure…”). Kuid Goethe „Faust”, Nietzche „Nõnda kõneles Zarathustra”, Oskar Lutsu „Kevade”, „Suvi” ja „Sügis” ning Tammsaare teosed püsivad truult maestro läheduses. Loeme neid raamatuid jälle! on koguni peatükk Neeme uues raamatus. Leiate siit näiteks toreda loo, kuidas Toots toob põues kutsika kooli ja mis Kiirel selle kohta ütlemist on. Kui lasete oma kujutlusvõimel vabalt liikuda, võite raamatu lehekülgi keerates nautida muusikat. Sõna keele ja muusika keele täiuslik kooskõla on unustamatu. Rahutud leiavad rahu, unistajad ilu, pessimistid või muidu nukrad õnnelikkuse valemi. Mis on inspireerinud heliloojaid ja ka maestro Neeme Järvit, kui ta räägib Mahleri 2. ja 8. sümfoonia seostest Goethe „Faustiga”? Mil moel on R. Straussi teos „Also sprach Zarathustra” seotud Nietzsche kujutlusega – Tuleviku poolt tulevad tuuled salajasel tiivasahinal ja õrnad kõrvad kuulevad häid sõnumeid („Nõnda kõneles Zarathustra”)? – Vastused on raamatus. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester vajab uut kontserdisaali ja Rahvusooper uut ooperimaja! Kas sel väga tulisel teemal on raamatus juttu? Jah, küllaltki. On eraldi peatükk – ERSO. Leiate raamatust ka saaga Järvide kokkuhoidvast perekonnast, kelle vaieldamatult kõige kesksem isik on Neeme abikaasa Liilia. („Ta vaatab, et kõik saaks tehtud ja kord oleks majas.”) Neeme Järvi, kes täna on paljude tipporkestrite aupeadirigent, ütleb: Mu lapsed on mu suurim inspiratsioon. Ja vastupidi, kui lugeda Paavo, Kristjani ja Maarika Järvi mõtteid. Raamatu vahel on CD-plaat „Great Maestros” eesti muusikaga (ERR, Estonian Record Productions, SE&JS).

“Kogu see aeg”  Mikki Daughtry, Rachael Lippincott 

Hea noortekas. Ootamatute pööretega. Sobib lugeda ka vanematel inimestel. 8/10

Kyle ja Kimberly on olnud kogu keskkooli vältel täiuslik paar, aga kui Kimberly lõpupeo õhtul temast lahku läheb, pöördub Kyle´i maailm pea peale – sõna otseses mõttes. Nende auto satub avariisse ja kui Kyle ärkab, on tal ajukahjustus. Kimberly on surnud. Ja keegi tema elus ei suuda seda mõista. Kuni tema ellu saabub Marley. Marley on üle elanud oma kaotuse – ja ta süüdistab selles iseennast. Kyle näeb Marleys kõiki neid asju, mida ta tunneb, aga ei suuda sõnadesse panna. Sedamööda, kuidas Kyle ja Marley töötavad üksteise haavade parandamise nimel, kasvavad ka nende tunded teineteise vastu tugevamaks. Kuid Kyle ei suuda maha raputada tunnet, et ta on suundumas järjekordse katastroofi poole, mis purustab tema elu niipea, kui tal on õnnestunud see taas kokku lappida. Ja tal on õigus.

Daughtry ja Lippincott on kirjutanud muinasjutuliselt romantilise loo lugejatele, kes usuvad teistesse ja kolmandatesse võimalustesse, samuti ebatõenäolisse, kuid saatuse määratud armastusse. Mikki Daughtry lõpetas Brenau ülikooli, kus ta õppis teatrikunsti. Ta on stsenarist ja romaanikirjanik. Rachael Lippincott õppis loovkirjutamist Pittsburghi ülikoolist. Nende sulest on varem ilmunud rahvusvaheline menuk „Kolm sammu sinuni”.

“Valge surm” Ragnar Jonasson

Ma loen krimkasid üldiselt väga harva. Islandi autoritel on aga selline mingi oma veider stiil, mis mulle istub. Ei pidanud kahetsema, et võtsin ette. Hea lugemine ja lõpp oli üllatavalt ootamatu. Ootan nüüd järgmiseid osasid. 9/10

„Valge surm“ on esimene osa sarjast, mille peategelaseks on nooruke kriminoloogiat õppinud uurija Helgi, kes võtab teatepulga üle pensionile minema sunnitud Hulda Hermannsdottirilt.

1983 Islandi põhjaosas asuvast endisest sanatooriumist, kus nüüdseks asub haigla, leitakse mõrvatuna vana põetaja Yrsa. Surmajuhtumit saadetakse uurima Hulda Hermannsdóttir ja ta ülemus Sverrir. Nad leiavad eest viis kahtlusalust: peaarsti, kaks nooremõde, noore tohtri ja majahoidja. Veidi vähem kui nädal pärast mõrva leitakse surnult ka pealtnäha rõdult alla kukkunud peaarst. Sverrir jõuab järeldusele, et tegu on enesetapuga, ja eeldab, et mees oli ühtlasi mõrva toimepanija. Juhtum lõpetatakse.

2012 Peaaegu kolmkümmend aastat hiljem otsustab Ühendkuningriigis kriminoloogiat õppinud noor politseinik Helgi Reykdal kolida tagasi Islandile, kus talle pakutakse tööd Reykjaviki politseijaoskonnas – sedasama ametikohta, kust Hulda Hermannsdóttir pensionile valmistub minema. Noormees kogub ühtlasi kuldajastu krimiromaane ja kirjutab teadustööd 1983. aastal Islandi põhjaosas aset leidnud mõrvast. Sügavamale minevikku sukeldudes ja samal ajal uuel töökohal alustades otsustab ta kohtuda esialgsete kahtlusalustega. Kuid aastatetagust saladust lahendada püüdvat uurijat ootavad igal sammul vaikimine ja kahtlustused.

“Imelaps. Kelly Sildaru lugu” Kalle Muuli

Meeldis. Ja nii kahju on, et raha ajab ka kõige lähedasemad inimesed tülli ning ahnus paneb katuse sõitma. Nii sõitma, et ka iseenda lapses nähakse vaid rahamasinat. 8/10

Pekingi taliolümpialt Eestile ainsa medali toonud Kelly Sildaru pole lihtsalt üks sportlane paljudest. Teda on juba pisikesest peale peetud imelapseks. Ta on üles kasvanud meie kõigi silme all ja aastaid säranud üle väikese Eesti piiride. Aga imelapse elu ei ole alati imeline. Vaid vähesed inimesed teavad, kui okkaline on olnud Kelly teekond tippu tegelikult, sest pikka aega kõneles Kelly eest tema treenerist isa, kelle tegusid uurib nüüd prokuratuur. Selles raamatus räägib oma loo ausalt ja avameelselt Kelly ise.

“Nutivaba” Hugo Vaher

Auhinnatud kirjaniku Hugo Vaheri humoorikas romaan räägib kolmest sõbrast, kes võtavad ette pöörase road trip?i, et päästa ühe noormehe suhe. Kui kokku saavad bemmivend Remm, temast pisut noorem punkar Päss ja nende ühine sõber furry-curious Pontu, võib kindel olla, et kõik ei lähe plaanipäraselt.

Raamat sobib nii vanematele teismelistele kui ka täiskasvanud lugejale.

Käsikiri on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2024. aastal korraldatud noorteromaani võistluse esikohatöö.

Mulle pole kunagi meeldinud, kui raamatutes ropendatakse. Selles raamatus ropendab üks tegelane ka, aga ta teeb seda nii oma karakteri sees ja kontekstis, et mind isegi ei häirinud. Noortekaid ma loen tööalaselt ja seda oli lugeda hea. Pole ammu nii head elulist huumorit lugenud. Sihtgrupp alates põhikooli lõpupoolest ja eriti hea “poistekas”. Mid täna mind aga hämmastas oli see, et selle raamatu võttis koju lugemiseks ema esimesse klassi minevale pojale. Polevat mõtet peita, loeb salaja. Küsimus pigem selleks, miks seda üldse koju viia, kui see pole eakohane? Soovitasin lugeda vähemalt koos, et laps ei saaks asjadest valesti aru. Ei ole üldse kohe sellise vanuse lektüür. Peategelasedki 17-18 aastased poisid. Aga muidu hea raamat. 9/10

“Catherine. Walesi printsess” Robert Jobson

Mõnusalt ja kergelt loetav. Tahad või mitte, kuninglikud persoonid on ikka meie silme all kasvanud ja Catherine on mulle kuidagi alati sümpaatne olnud. Huvitav oli lugeda, kuidas ta on kujunenud selliseks, nagu ta praeguseks on. 9/10

„Ma ütlesin Williamile, et kui sa leiad kellegi, keda armastad, siis pead sellest armastusest kinni hoidma ja selle eest hoolitsema. Pead seda kaitsma.” Diana, Walesi printsess

Kate Middletoni elu näib kui tänapäeva muinasjutt. Kaunis, tark ja ambitsioonikas tüdruk kohtub ülikoolis printsiga ja armub temasse. Tavalisest perest pärit Catherine ja tulevane Inglismaa kuningas prints William abielluvad 29. aprillil 2011. Sestpeale on Catherine võitnud kogu maailma inimeste südame oma võluva naeratuse, stiilitunde ja kahe jalaga maa peal olekuga. Koos prints Williamiga moodustavad nad dünaamilise duo ja on saanud kuningliku perekonna kõige populaarsemateks liikmeteks. Kuid kõik see pole tulnud ilma skandaalideta.
Kasutades kuningakojale lähedasi allikaid, jutustab raamatu autor, kuidas on Catherine’ist saanud naine, kes ta täna on.
Robert Jobson on auhinnatud ajakirjanik ja kuninglik korrespondent. Ta on kirjutanud raamatuid nii printsess Dianast, prints Williamist, kuningas Charles III-st kui ka prints Philipist. Wall Street Journalilt kuningliku ajakirjanduse ristiisa hüüdnime saanud Jobson on Briti kuningakoja tegemisi kajastanud alates 1991. aastast.

“Eeterlikud õlid koduapteegis. Igapäevane kiire leevendus” Maria M. Kettenring

Pealkiri ütleb juba kõik, Raamat eeterlike õlide kasutamisest. Noh, oli ja ei olnud ka. Siiski parem, kui mittemidagi. 7/10

“Paradiisiaed” Elena Fischer

Väga meeldis. Ega “punases” sarjas naljalt kehva raamatut polegi. 10/10

„Paradiisiaed“ on liigutav, intelligentne ja kurbnaljakas lugu neljateist-aastasest Billiest ja tema perekonnast. Billie, kelle nimi on tegelikult Erzsébet, elab oma südamliku ning mängulise ema Marikaga kasinalt ühes korrusmajas. Siis saabub neile soovimatu külaline, emapoolne vanaema Ungarist, ning kõigi elud pööratakse pea peale. „Paradiisaed“ on lugu emadest, tütardest ja vanaemadest, identiteedist, kaotusest ja suureks kasvamisest.

Elena Fischer (snd 1987) on õppinud kirjandust ja filmi ning elab Saksamaal Mainzis. „Paradiisiaed“ on tema esimene romaan ning see pälvis kiirelt palju tähelepanu, nomineeriti väärikale Deutscher Buchpreisi auhinnale, jõudis müügiedetabelite tippu mitmetes riikides ja on tõlkimisel paljudesse keeltesse.

“Kevad Applemore`is” Rachel Lucas

Appelmore lugude järg. Mõnus ja lihtne lugemine, kui ei taha midagi sügavat lugeda. 8/10

Beth Fraser on õilmitsevat lillekasvatustalu pidav üksikema. Ootamatult keset tema armsaid istikuid maanduvat Jack MacDonaldit tal küll vaja ei ole, niisiis pole imestada, et nende tutvuse algus on pisut konarlik.

Beth on paar viimast aastat keskendunud oma ärile, Applemore House’i rohtunud ja umbe kasvanud aiast kauni ja tegusa aiandi tegemisele. Kõik sujub suurepäraselt. Jah, ta sõbrad leiavad küll, et ta peaks hakkama uue kallima järele ringi vaatama, kuid ei, tal pole vähimatki kavatsust seda teha. Kõik on tema meelest parimas korras, kuni ta endine abikaasa annab ootamatult teada, et naine peab leidma viisi aiandi tulu teenima panemiseks – ja kähku.

Linnapoiss Jack MacDonald tuleb Applemore’i sooviga midagi tõestada. Teda ajendab selleks minevikusaladus ning mees on otsustanud oma uuest seiklusest eduloo teha. Ehkki Jacki naabrit Bethi mehe saabumine kuigivõrd ei vaimusta, annab ta väikeses külakohvikus tublisti kõneainet. Kas ta suudab näidata Applemore’ile, et tema töö probleemsete teismelistega on elutähtis – ja kas ta tunnistab endale, et Bethi arvamus temast on tema jaoks olulisem, kui see talle meeldiks?

“Kummaline Sally Diamond” Liz Nugent

Vat see oli raamat! Emotsioonidest laetud, pingeline, ängistav, otsast lõpuni enda küljes hoidev, traagiline, valus…ja lõpp oli kahetine. Ühtepidi lõppes kurvalt, teistpidi hea, et keegigi seotutest sellest jamast vaimselt ja füüsiliselt tervena väljus. 10/10

Sally Diamond ei suuda mõista, miks tema tegu nii kummaliseks peetakse. Ta tegi ju lihtsalt nii, nagu isa oli käskinud: viis ta pärast surma koos prügiga välja.

Ja ometi on Sally nüüd tähelepanu keskpunktis, tema vastu ei tunne huvi mitte ainult politseiuurijad ja kõmunäljas meedia, vaid ka kurjakuulutav hääl tema minevikust, mida ta ise ei mäleta. Kui ta hakkab tasapisi oma lapsepõlves juhtunud kohutavatest sündmustest teada saama, avab Sally end esimest korda elus uutele kogemustele, leiab sõpru ja langetab tähtsaid otsuseid, kuid märkab ka seda, et inimesed võivad nii mõnigi kord öelda üht, ent mõelda hoopis teist.

Aga kes on see inimene teisel pool maakera, kes Sallyt jälgib? Ja miks üks äsja naabruskonda kolinud mees tema vastu nii suurt huvi tunneb? Sally niigi vähene usaldus inimeste vastu pannakse tõsiselt proovile …

Liz Nugent sündis 1967. aastal Dublinis ning tegutses enne kirjanikuks hakkamist filmi, teatri ja televisiooni valdkondades. Ta on kirjutanud viis romaani, mis kõik on pälvinud suure lugejamenu, neli neist on võitnud Iiri Raamatuauhinna. Eesti keeles on varem ilmunud „Oliver, kildhaaval”.

Muusik ja arengutreener Sandra Sillamaa soovitab: „Ma tahan, et mul oleks alati käsil üks ilukirjanduslik raamat, mida oleks hea vabadel hetkedel telefoni asemel kätte haarata. Selle põnevikuga oli mul see probleem, et ei suutnud käest ära panna. Lugu, mis tõmbas nii endasse oma valus, vastikuses, sügavuses ja ilus.”

“Igal järgmisel suvel” Carley Fortune

Varraku ajaviiteromaanide tuntud kvaliteet. Mõnus lugemine. Lugu kahes ajas, mis ajab paljusid segadusse, aga mulle meeldib see ajas siia ja sinna hüppamine. 13-aastaselt alanud armastus, eksimused, taaskohtumised ja arusaamised, et mõni armastus ei lähe kunagi südamest minema. 9/10

Kuus suve, et armuda. Hetk, et riidu minna. Nädalavahetus, et parandada, mis parandada annab.

Öeldakse, et koju tagasi ei saa, ja just nii on lugu Persephone Fraseriga, kes tegi kümne aasta eest elu suurima vea. Enam ei veeda ta sädelevaid suvepäevi lapsepõlveaegsel järvekaldal, vaid püsib oma stiilses linnakorteris ega lase endale mitte kedagi tõeliselt südamesse.

Kuni tuleb telefonikõne, mis sunnib kibekähku Barry’s Baysse kihutama, ja seal on ka Sam Florek – inimene, kelleta elu tundus võimatu.

Kuus suve, uduvinestel pärastlõunatel järvel ja soojadel suveõhtutel Florekite pererestoranis tööd rabades, olid Percy ja Sam lahutamatud. Sõprus arenes viimaks millekski enamaks ja lõppes siis järsult.

Kui Percy Sami ema leinatalituseks järvelinna naaseb, on nende side sama vaieldamatu nagu enne. Ent kuni Percy ei suuda kunagi tehtud otsuseid ümber mõtestada, pole veel teada, kas nende armastus ikka on suurem, kui oli nende suurim minevikueksimus.

Kuut mineviku suve ja üht oleviku nädalavahetust hõlmav „Igal järgmisel suvel” on hõrgult nostalgiline pilguheit armastusele ning ühtlasi inimestele ja valikutele, mis märgistavad meid igaveseks.

Carley Fortune on avaldanud kolm raamatut: „This Summer Will Be Different”, „Meet Me at the Lake” („Kohtume järve ääres”) ja „Every Summer After” („Igal järgmisel suvel”). Enne kirjanikuks hakkamist oli ta auhindu võitnud ajakirjanik ja Kanada oluliste väljaannete toimetaja. Carley Fortune elab koos abikaasa ja kahe pojaga Torontos.

“Neko Cafe” Anna Solyom

Selline nunnu raamat. Mõnus lihtne lugemine, kuhu on sisse põimitud kasside elufilosoofiat. Tegevus toimub Barcelonas, kuhu üks jaapanlanna tegi kasside kohviku ja parasjagu töötu ja kaaslaseta Nagore, kes on illustraator, satub sinna tööle. 10/10

Raamatus olev tsitaat teisest raamatust ehk siis “Dalai-laama kass”

“Teate, professor, sel äraeksinud kassipojal ja teil on midagi väga olulist ühist.”

“Ei kujuta küll ette, ” vastas professor külmalt.

“Teie elu on teie jaoks maailmas kõige tähtsam,” ütles Tema Pühadus. ” Sama lugu on kassipojaga”.

Ja teisest raamatust – “Mina olen kass”

“Kui mul oleks aega päevikut pidada, kasutaksin seda pigem verandal pikutamiseks”.

Ja veel üks:

” Enne kui Mick Jaggerist rokkstaar sai, laulis ta:”Mul ei ole raha, aga tean, kuidas seda kulutada.”

Nagore elu on pärast lahkuminekut ja töölt lahti laskmist koosnenud üksteisele järgnevatest probleemidest. Viimase häda veerel leiab vana sõber talle töökoha ettekandjana Neko Cafés, kus seitse kassi loodavad külastajate seast leida uue peremehe. Lapsest peale kasse kartnud Nagore peab nendega toime tulema ning lõpuks õpetab igaüks neist seitsmest talle midagi elamise kunstist.

“Psühholoog” Kristi Raava

Üle ootuste hea lugemine. Kahjuks ka tõdemine, et nii paljud inimesed on kurjad, hoolimatud ja kättemaksuhimulised. Ikka mina ja mina. See pole küll mingi uudis, aga ikkagi….valus. Oma naiivsuses kipun ikka mõtlema, et inimesed on enamasti head… Sain teada psühholoogi erinevatest tegutsemisvõimalustest.

“Olin rahuldanud nii koolis psühholoogina kui kodus pereemana teiste vajadusi. Ma ei olnud endale aastaid esitanud küsimust: Mida ma ise tahan teha ja kogeda?”

See koht raamatus oli mulle nii tuttav, ainsa vahena, et psühholoogi asemel käiks sinna ettevõtjana ja palgatöötajana ühel ajal…et ma tõesti ei osanud enam aru saada, mida ma ise tahan teha ja kogeda. Ei tea vist siiani.

“Esimene väike muutus, mida meist igaüks saab teha, on luua kodus vaikuse ja rahu oaas. Kui muu maailm on mürarikas, tuleb seda kuskil tasakaalustada ja kodus on selleks suurepärane koht.”

Tõsi, seda tuleb teha. Mäletan aegu, kui meie pere koosnes 5-st inimesest. Koju tulles pandi igasugused helitekitajad tööle. Mina käisin tiiru sabas ja lülitasin kõik välja :P Olmemüra meie ümber muutub aasta-aastalt aina hullemaks. Kohati ei kuule enam oma mõtteid ja siis tahakski kodus vähemalt vaikus. Praegu kahekesi elades meil ongi vaikne, kui just korterinaabrid ei tee lõputut remonti või naabermaja krundil ei niideta muru(meil ka) või naabermaja prowa ei karju üle terve auuli ja kolgi oma sulast. Eiei, sinna appi minna pole mõtet, naabrimees läks, sai prowa käest kaikaga ja politsei ütles, et nemad ei saa midagi teha :) Seega jah, vaikus on defitsiit.

10/10

Pikaaegse kogemusega laste- ja noortepsühholoog KRISTI RAAVA annab lugejale võimaluse piiluda psühholoogi töö salapärasesse ja varjatud maailma. Kuidas see töö tegelikult käib, kui uksest astub sisse klient, kes keeldub rääkimast, või noor, kellel on kadunud elutahe?
Mida kogeb psühholoog ise seda tööd tehes? Milliseid võluvõtmeid peab psühholoog valdama, et klient leiaks uuesti elu mõtte, motivatsiooni lõpetada kool, tasakaalu oma elus või teineteisemõistmise vanemaga? Mis on selle töö hind psühholoogi enda jaoks ja kuidas tulla toime oma vaimse tervisega? Mis viib ühe psühholoogi selleni, et ta vahetab koolikabineti metsakabineti vastu ja võtab endale abiterapeutideks loomad?

See on raamat psühholoogiks olemisest ja kujunemisest läbi isiklike väljakutsete ja klientide lugude. Autor Kristi Raava räägib otse ja ausalt oma 20aastasest tööst ja kogemusest psühholoogi ning terapeudina. Raamatust leiab vastuse küsimusele – mis siis ikkagi päriselt toimub meie laste vaimse tervisega?

– Mul endal on olnud kõik häired, mis saavad olla ühel normintellektiga inimesel: raske depressioon koos suitsidaalsete mõtetega, ärevushäire, posttraumaatiline stressihäire, paanikahood, anoreksia. Olen teadlikult pikki aastaid nende teemadega tegelenud: käinud teraapias, vajadusel saanud antidepressante, õppinud ja teadvustanud, mis minuga toimub, ja muutnud need kannatused õppetundideks ning enda tööks. Praeguseks on minu kui psühholoogi töö eesmärk igapäevaselt leida üles inimese enda ressursid, teha need nähtavaks ja kinkida need kliendile tagasi. Tänu elus läbielatud katsumustele saavad mu kliendid öelda: „Ma saan aru, et sa saad minust aru.“

Kristi

Jõudis kätte, see kauaoodatud suvekuu. Mitte et õues ülearu soe oleks, aga ikkagi suvi. Eriti oluline, et tööl kestavad tööpäevad max kuueni, mitte nagu sügis-talv-kevadel seitsmeni. Ja see on suur ajavõit, seda enam, et 18-19 vahemikus tavaliselt istud nagu putkavaht ja mõtled, kuidas see kell küll üldse ei liigu ja kodus tahaks teha seda ja teist või kasvõi saaks lihtsalt varem õue jalutama ja ei peaks õhtust enne üheksat sööma. Suvel oleme õnneks kolm kuud lahti lühemalt ja tunneme ennast inimesena.

Kuu algus oli meie peres veel hullumoodi töine ja stressirikas. Tütrel olid ees kaks üleminekueksamit(neil seal on alates kuuendast klassist iga aasta lõpus 2 eksamit) ja minul oli tööl väga tihedalt tunde lastega+tavapärane töö. Eksamid läksid hästi – nii ajalugu kui prantsuse kirjandus “5”. Juhuu, 11. klass hästi lõpetatud. Sügisest ootab ees gümnaasiumi abituurium. Tuleb otsustada, kuhu edasi õppima minna ja hetkel igatahes selgust veel pole. Praegu on aga ees suvi – puhkus ja pisut tööd.

4. juuni on Eesti lipu päev. Läksin hommikul tööle ja mõtlesin, et miks pole majadel lippe lehvimas? See pole kaugelt esimene kord, kui ma seda märkan. Jah, ma olen kuulnud, et mõnedel omamoodi hoiak selles osas….meie valitsus ja riik on nii mõttetud, et vat ei pane lippu üles. Aga inimene, sina ise oledki ju riik! Mis on pistmist lipul riigikoguga? Jaanipäeval kõlbab küll oma lippu mürtsuvate autode küljes lehvitada??? Õnneks ma näen nii palju intelligentseid noori, kes peavad meie lippu ja omariiklust au sees. Minu kodumajal ja tööl lehvis küll lipp. Alati lehvib, kui on riigipüha. Minu ümber on inimesed, kes armastavad meie Eestimaad ja kõige ilusamat lippu maailmas.

Järgmise päeva õhtul õmblesin tütrele pluusi, ikka seda, mida kohe tarvis, sest ees terendas reis ja kindlasti oli tarvis just sellist pluusi. Kangaks oma 10 aastat seisnud valge tikandiga batist. Pluus klassikalise lõikega- kannaga krae, mansetiga lühike varrukas ja kehasse töödeldud. Ilus pluus, aga kell 1 öösel magama minna ei olnud ülearu vahva. Õnneks sellised olukorrad ei ole meil sagedased, et tuleb poole ööni õmmelda. Pluus sai igatahes kenake. Selliseid võiks juurdegi treida.

6. juuni hommikul kell 7.15 lendas tütarlaps klassiga Münchenisse. Kuni 11. juuni hilisõhtuse tagasilennuni oli neil seal imeline programm ja palju toredaid tegemisi.

6. juunil lõpetasin tööl Ilon Wiklandi kohvernäituse tunnid. Kokku tegin neid 1,5 nädala jooksul 12. Tund on huvitav, emotsionaalne ja mitmetasandiline. Nõudlus suur, aga kui kõik tehtud saan, on kergendus samuti suur.

7. juunil, ehk vabal laupäeval, otsustasin minna Tallinna kultuurselt aega veetma.

Kõndisin Balti jaamast läbi vanalinna kesklinna, vaatasin üle rongkäiku kogunevad korstnapühkijad ja edasi trammiga Kadriorgu. Vihmapilved hiilisid siit ja sealt ning jõudsin napilt koos esimeste vihmatibadega KUMU päästvate seinte vahele, sest ega ma siis vihmavarju kaasa ei vedanud.

Tegin seda, mida ma tavaliselt teinud ei ole – vaatasin ära KÕIK näitused. Tavaliselt olen piirdunud mõne ajutisega ja ühe püsiekspositsiooniga, aga seekord trampisin läbi kõik korrused ja näitused. Piltidele püüdsin suurest hulgast loomulikult vaid mõned teosed.

Õed Meid. Avangard ja argielu.

Hiiumaalt pärit meremehe tütred Kristine (1895–1969), Lydia (1896–1965) ja Natalie (1900–1975) Mei astusid Eesti kunstiellu 1910. aastate teisel poolel. Õed Meid on Eesti kunstiloos ainulaadne sõsarkond, kes kõik väärivad kohta Eesti modernismi klassikute seas. Minule meeldisid rohkem just Lydia tööd. Natalie keskendus valdavalt karikatuuridele.

Püsiekspositsioon ja kõik muu, mis seal viimase korruseni pildile jäi.

Lõpuks vaatasin veel lummavat installatsiooni kitarritüdrukutest. Kohe pikemalt vaatasin. Nii kaunis oli. Ehk siis…

Islandi video- ja maalikunstniku Ragnar Kjartanssoni (snd 1976) esmakordsel isikunäitusel Eestis näeb kuut mastaapset teost aastatest 2004–2025. „Poiss ja tüdruk ja põõsas ja lind“ pakub sissevaate tänapäeva rahvusvahelise kunstielu ühe huvitavama ja omanäolisema kunstniku loomingusse, mis on mõjutatud popmuusikast, uuemast ja vanemast kunstiajaloost ning kaudsemalt ka suurtest poliitilistest draamadest. Kuigi Kjartanssoni kunst on vägagi kontseptuaalne, täis kultuurilisi viiteid ning tsitaate, on see samas ka ülimalt mõjus, puudutades vaatajat tugevalt ja väga lähedalt.

Tekst KUMU kodulehelt:

Ragnar Kjartanssoni rahvusvaheline tuntus sai alguse Islandi paviljonist 2009. aasta Veneetsia biennaalil ning võib julgelt öelda, et viimasel kümnendil on ta olnud mitte üksnes Islandi, vaid Põhjamaade nõutuim kunstnik, kelle isikunäitused on toimunud nii MoMA-s ja Metropolitani muuseumis New Yorgis, Palais de Tokyos Pariisis, Barbican Centre’is Londonis kui ka Louisiana muuseumis Kopenhaageni lähistel, lisaks veel Stuttgartis, Zürichis, Helsingis, Washingtonis ja mujal.

2020. aastate algul kerkis Kjartansson esile hoopis muusiku ja lauljana, eelkõige electro-clash & glam-rock’i bändi Trabant ekstsentrilise ja hüperperformatiivse frontman’ina. Ent ta ei vaidleks meile ilmselt liiga innukalt vastu, kui ütleksime, et kunstnikuna on ta tegelikult hoopis eneseirooniline kantrimees, kes pilklikult ja piltlikult, viskiklaas käes, teeb kunsti sellest hetkest, kui auto läks katki, kõik tööd tegemata jäid ning naine ja koer ta maha jätsid.

Öeldakse, et armastus, identiteet, melanhoolia, maskuliinsus, jõud ja jõuetus on tema loomingu kesksed motiivid. Nagu ühele kantrimehele kohane, võiks lisada. Teisalt, süüvimine kunstiajaloo konventsioonidesse ja nendega mängimine – peen dialoog feministliku kunsti klassika ja maastikumaali traditsiooniga, halastamatu eneseiroonia ja -kriitika ning vägivalla ja võimu kompromissitu naeruvääristamine – murravad seda lihtsustavat kantrimehe kuvandit. Aga niivõrd, kuivõrd „feministlik kantrimees“ on iseenesest peaaegu ilmvõimatu ja vastuoluline kombinatsioon, on Kjartansson selle perfektne kehastus.

Ragnar Kjartansson, Margarét Bjarnadóttir & Bryce Dessner. Homset ei ole. 2022. Videoinstallatsioon. Kunstnike, Luhring Augustine’i (New York) ja i8 galerii (Reykjavík) loal.

Kahjuks ei saa siia piltidele lisada seda imelist laulu, mida need piigad esitasid, aga see oli nagu haldjate laul, imekaunis.

Järgmised Kjartanssoni suurformaadid olid väga-väga lummavad.

Kodus oli plaan külastada ka Kadrioru kunstimuuseumi, aga kunsti nautimise mõõt sai vist täis ja tundsin, et 3 tunnist KUMU-s on selleks korraks küllalt. Üle kesklinna liikusin T1 keskusesse. Esmalt sööma, sest kell oli palju ja mul oli kindel siht süüa Tokumaru-s sushit. Siis hiilisin Villaroy&Bosh-i outlet-i. Oh sa juudas, küll seal oli järjekord. Inimesed ostsid kärud kraami täis. Hinnad olid valdavalt -20% mõnel üksikul asjal -50%, aga sellegipoolest üsna kallid. Vägisi tekkis tunne, et esmalt tõstetakse pisut hinda ja siis öeldakse, et näe, soodne :P See ju suht klassika kaubanduses, väikeste eranditega. Kuna midagi nii hirmsasti vaja polnud ja mind huvitavaid tooteid seal polnudki, jäid kõik nõud minust poodi. Nii ahvatlevad need hinnad polnud, et lihtsalt igaks juhuks osta.

KUMU hoovis olid Islandi päevad – sai sööki ja jooki ja….kes soovis sai maalida ja muid toredusi vaadata.

Ühes outletis püüdsin leida endale tulutult uusi teksaseid. Tuleb välja, et isegi meeletu valiku juures pole lihtne leida teksaseid, millega ma rahule jään. No mis sa kostad, või kuhu pistad.

Kesklinnas tagasi, tegin veel mõned käigud ja kuna õhtu hakkas terendama, vaatasin rongide plaani. Jäi pisut aega….et teha üks kook ja kohv. Polnud ammu oma lemmikus Ocean11-s käinud ja seadsin sammud kruiisikaile, et nautida merd ja tassikest kohvi. Oh üllatust, seal polnud enam isegi koogiletti. Menüüs oli 3 magustoitu, millest üks jäätis. Istusin lauda, sain menüüd…..aga ei jõudnud ära oodata teenindust. Ilmselgelt on keeruline tuua hõredalt asustatud restoranis 15 minuti jooksul tass kohvi ja tükk kooki. Läksin ära. Pettumusega. Kunagist suurepärast teenindustaset seal enam pole ja menüügi oli kahvatuks jäänud.

Kokkuvõtteks oli 30 000 sammu ja mõnus päev. Oma kohvi sain aga R-kioskist :) Käis kah.

11.juunil, kohe peale keskööd, jõudis K tagasi klassireisilt Münchenisse. Said Riias napika ümberistumise, aga kuna mõlema lennu operaator oli Air Baltic, siis oodati nad kenasti ära. Reis läks hästi ja oli tore. Oli kunsti, kultuuri, linna ja loodust. Kõike.

Vahemärkus: käes on 12. juuni ja suvest pole haisugi. Jahe, kogu aeg sajab ja kus see mai lõpus lubatud kuumalaine jäi???

16. juunil oli Tallinnas TLÜ-s lõpuaktuste päev. Meie peres lõpetas seekord suure R-i elukaaslane eripedagoogika bakalaureuse. Olime platsis ja rõõmustasime temaga koos. Suur töö tehtud, aga ega see läbi pole. Kohe paberid magistriõppesse ja veel 2 aastat õppimist. Kui paljude erialade puhul ei anna magister midagi, siis eripedagoogika puhul on see pigem vajalik. Oleme talle selles perega toeks.

Sellel aktusesatsil lõpetasid alushariduse õpetajad ehk lasteaiakasvatajad ja eripedagoogid. Üllatusena avastasime veel mitu tuttavat lõpetajat. Mis on eriti tore – kuigi mu armsal minial on praegugi väga tore töökoht, on talle juba mitu head uut pakkumist tulnud. Puhas rõõm, kui noor inimene on valinud eriala, mida vajatakse ja mis on tasustatud üsnagi hästi. Peale aktust läksime kõigepealt oma pesakonnaga Reidi tee algusesse perepilte tegema ja siis sõitis päevakangelane perega koju, meie Kirke ja noorema poja kaasaga läksime esmalt Rottermanni Rösti kohvitama ja siis igaüks oma asju ajama. Ja see oli üks selle suve haruldane soe päev.

22. juuni – pojatütardega Estonia teatris “Luikede järve” vaatamas. Noorem tirtsudest küsis millalgi, et vanaema, millal me sinna ooperisse lõpuks läheme??? No eksole, oodata tuleb tavaliselt kaua, sest piletid saavad ostetud vaat et pool aastat enne etendust. Lõpuks jõudis see päev siiski kätte. Meil oli kolmekesi mõnus ja tore. Esmalt ballett, vaheajal kohvikus väike koogike ja vesi ja peale etendust käisime Rahva Raamatu Literaadis söömas, sest lastele meeldib raamatupoes elu uurida. Pisut aega veetsime kaubamaja lasteosakonnas, kust mõlemad piigad said endale midagi selga ja lõpuks viisin lapsed linna minumeelest parimasse pagarikohvikusse – La Boulangeriesse. Õhtuks koju, kõigil meel rõõmus toredast koos veedetud päevast.

21. juunist-st jäin ma puhkusele. Milliseks kujunes see 2 nädalat? Vihmane, külm ja mis siin nuriseda- kaks sooja ja kuiva ilma sain :) Tegelikult mind see ei seganud, sest väsimuse ja läbipõlemise faas oli just selline, et peale raamatute lugemise ei tahtnud ma mittekuimidagi teha. Lugesin läbi hunniku raamatuid ja et päris lamatisi mitte saada, käisin mõnel päeval Tallinnas -natuke vajaduspõhiselt ja natuke niisama hulkumas. Ei tahtnud ei õmmelda ei koristada ega üldse midagi muud teha.

Jaanipäeva veetsin samamoodi kodus lugedes. Vanem poeg oma kaasaga olid selle nädala Hiiumaal, noorem oma naisega tegelesid majja kolimisega ja tütar oli klassivenna pool Peipsi lähedal. Olid seal koos klassivenna vanematega ja veel mõne sõbraga. Enne jaanipäeva mingil õhtul, kui ta koju jõudis, oli meil siin kohalik suur jaanisimman, popi bändiga ja puha. Noh, ega me pole siin Tammemäel kunagi jaanipäevadel käinud – häirivalt suur rahvamass ja liiga palju purjus inimesi. Aga…kell oli pea kesköö ja mõtlesime, et lähme korraks vaatame lõkke ära. Kohale jõudes seisime ja vaatasime seda issanda loomaaeda ning nentisime mõlemad – miks me peaks tahtma siin olla? ja põhjust ei leidnud. Tänu vihmadele ei õnnestunud ka lõket kaeda, see lihtsalt susises ja tossas, ei muud. Läksimegi rõõmsalt oma sooja koju tagasi.

Tütretirts on meil suvel tööl Rottermanni kvartali Flamm-is ja kui linnas käisin, astusin läbi. Kusagil peab sööma ja Flammi leegikoogid maitsevad mulle väga. Kohvi saab sealt samuti ja kohvikõrvast võib osta üle ukse asuvast Röst-ist. Sattusin lapse juurde just hetkel, kui tal oli laual 5 pokaali erineva veinitörtsuga. Omanik sai naerda, et näe ema tuleb korraks vaatama ja tuleb välja, et laps tööl tegeleb veini joomisega :D No tegelikkuses on Flamm ka venibaar, seega need valitud head veinid, mida seal pakutakse, tuleb endale selgeks teha, et osata kliendile pakkuda. Mina sain igatahes söönuks ja kui lapsel vahetus läbi sai, sõitsime koos koju. Ma olen seda meelt, et kõik noored peaksid kooli kõrvalt (gümnaasium, ülikool) tegema perioodiliselt teenindustööd. See on väga hea praktika tulevaseks eluks. Õpib suhtlema, käituma, olema täpne ja olles ise teenindaja, saab selgeks, et teenindajat tuleb kohelda alati viisakalt. Ei ole nii, et klient on kuningas ja s…b sulle pähe. Olenevalt tööst, omandab lisaks ka spetsiifilisi teadmisi ja oskusi.

Juuni viimastel päevadel nautisin mina kodus halba ilma, puhkust ja raamatute lugemist, aga tütar käis sõbraga Poolas, lausa Tšehhi piiri lähedal Wroclawis. Alustasid ühel hommikul kell 7 meilt sõitu ja olid õhtuks kohal. Kahekesi kordamööda sõitsid ja Poolas on nii palju kiirteid, et vahemaa päevaga igati läbitav. Läksid nad mingile peenikesele luksusautode näitusele. Noorte asi.

Selline oli juuni. Lahtiseid kingi ma igatahes jalga ei saanud, aga tühja kah. Vihmane ja jahe. Igatahes on see parem, kui Euroopat piinav kuumalaine. Ja muidugi, laulu-ja tantsupeo tuli saabus Raplamaale. Käisime tervitamas.

Juuni raamatud:

“Ilu pole number. Moodne Eesti ilupiibel” Agnes Kajander, Mari lakspere, Triin Maasik

Ütleme nii, et võhikule seal on mõndagi huvitavat ja kasulikku. Mina, kes ma olen iluvaldkonnaga ja tervislike eluviisidega suhtkoht kursis, uudiseid ja üllatusi polnud. Kinnistasin mõned vanad tõed ja mõtlesin, et noorel inimesel võiks see isegi kodus lugemiseks olla. 8/10

“Rahamaa” Mehis Pihla

Võtsin ette selle raamatu lugemise, sest teatrisse ei saa ju pileteid, et etendust vaadata. Noh, nüüd on mul teatris “käidud”. Teades, kes mis osa mängib, on päris lihtne endale etendust ette kujutada ja karaktereid tabada. Loomulikult intrigeeriv teema, pangandus, aga….see kõik pole ju tegelikult uudis. Minu jaoks seal puudus sensatsioon ja nüüd puudub ka vajadus jahtida selle etenduse pileteid. Raha jääb alles. 8/10

“Pimeduse paitus I” Koidu Ferreira

Koidulikult põnev, fantaasiarikas ja paeluv. Minule oli boonuseks raamatut läbiv fotograafiateema. Nendes tegemistes ja mõttekäikudes tundsin ära nii palju iseennast. Nagu Koidu, olen ma isegi kasvanud üles isa kõrval pimikus pildi ilmumise lummuses. Kõik see eelnev protseduur….film mustas varrukas “karpi”, siis ilmutamine, pesemine, kinnitamine, filmi kuivama riputamine raskus alumises otsas…ja kannatamatu negatiivide uurimine, sest polnud ju sel ajal võimalust pilti kohe peale klõpsu vaadata. Jah, fotograafia, valgusega maalimine. Raamat tuletas mulle meelde, et ma olen viimasel ajal liiga vähe kasutanud kaamerat ja palju telefoni. Hakkasin lehitsema Instagrami pilte ja sain aru, et pildid, mis mulle on enim meeldinud ja südamelähedased, on siiski kaameraga tehtud ja sellest ajast, kui nutitelefon võttis pildistamise üle…enam midagi eriti head ma ei leidnud. Sellest moraal…aeg uuesti raskust kaelas kanda ja kaameraga pildistada :)

Lugu ise – noor ambitsioonikas fotograaf fotograafide dünastiast, tema esimesed iseseisvad tööd. See tunne, see ärevus enne pulma pildistamist ja kihelus pärast kiiresti pildid arvutisse saada, et leida see eriti hästi õnnestunud kaader…mh, nii tuttav tunne. Ka mina armastan enim portreefotograafiat, aga pildistan meeleldi ka loodust. Ja muidugi on loos piltilusad poisid, kuidas siis muidu. Neid peategelase Reva ümber ikka tiirutab. Ka parim sõber, kena noormees, kes esitles ennast aastaid homoseksuaalina…aga polnud tegelikult ei seda, ei teist. Valgus ja varjud, müstiline olend, keegi pole see, kes on…Mida raamatu lõpu poole, seda suuremaks pinge kruviti ja siis pauhhh…sai läbi. Aga edasi??? Nüüd tuleb oodata, millal järgmine osa augustis ilmub. Eeldan, et kokku saab neid olema 3. Suurepärane noortekas, mida mõnus lugeda ka täiskasvanul. 10/10

“Minu Türgi” Susanna Veevo

Alguses kuidagi ei läinud see raamat mul vedama, kokkuvõtteks aga osutus üsnagi loetavaks raamatuks. Noore inimese õpingud, islami ja kristliku Istambuli vahel hõljumine, head ja vead, näpuotsaga poliitikat ja mitmeid häid soovitusi. Nagu ikka. Igal pool tundub parem, kui kodus. Paraku saab aru sellest, et kodus on ikkagi väga hea siis, kui võõrsil pikemalt ära oled. Mitte kui turist, vaid elad mujal. Sai ka raamatu autor aru sellest, et Eestis on väga hea elada. Türgiga jäi tal armastan/ei armasta suhe alatiseks, aga kodu on siiski siin.

“Tere, kaunitar! Ann Napolitano

Väga meeldis! Kui valesti võib kõik minna ja kui lähedal on vahest võimalus paranemiseks. Sügav, huvitav, haarav. Elu kõrghetked ja augus olemised. Lugu perest, toetusest, taasühinemisest, eemaldumistest. Seal on kõike. 10/10