Uus aasta tuli lõbusalt ja peale õues saluuditamist/õnnesoove oli aeg minna koju. Oleks võinud poja juurde edasi pidutsema jääda, aga kuna päev oli erakordselt pikk olnud, siis läksin koos minia vanematega koju. Oleks saanud ka ööbida poja juures, aga see va vanainimene tahtis oma koiukusse.

1. jaanuari võtsin vabalt. Olin üksi kodus, seega- lugesin, magasin, sõin, lugesin, magasin ja ise lootsin, et äkki uue aasta esimesel päeval selline teadlik logelemine võtab uue aasta tempo veidi aeglasemaks :P Eks elame-näeme. Elamusterohkest aasta lõpust tuligi tegelikult puhata, sest juba 2. jaanuaril oli tööpäev. Ees ootasid aruannete kirjutamised ja selles pole midagi toredat ega huvitavat. Igav, tüütu, aga ära tuli nad teha.

Tore oli see, et aasta viimaseks päevaks sadas maha lumi, läks külmaks ja aasta alguses sadas aina juurde. Külm oli ka. Mingi õhtu läksin jalgsi töölt koju ja suures hädas pistsin nina salli sisse, et ellu jääda. Kodus avastasin, et üle -20C. Võtsin lõpuks oma uued talvesaapad välja. Ma ei teagi mis ajast mul pole talvesaapaid olnud. Ok, need ühed hästi peetud ugs-i tüüpi karvikud on käinud nii aastat 10. Nendega saab käia ainult päris kuiva külmaga, löga nad ei kannata ja viigipüksiga ega kleidiga kanda ei sünni. Lisaks on nad väga libedad. Kuu lõpuni oli lumi maas, ilmad krõbedad ja päikest nägime ka. Tõeliselt ilus talv.

Pool kuud oli mul selline kodune. Ei teinud midagi asjalikku peale tööl käimise ja kusagil meelt lahutamas samuti ei käinud. Just nii, nagu ma aastat vahetades ennustasin…et oleks rahulik aasta. Päris kuu alguses oli tegelikult üks tööalane käik. Iga-aastane ELK tänupidu oma koostööpartneritele ja Aasta Rosina väljakuulutamine. See on alati selline armas üritus, kus saab kohtuda toredate inimestega, kolleegidega mujalt ja kirjanikega, keda ülearu sageli ei näe. Jutuajamised on sisukad ja huvitavad, süüa antakse ja koju ei malda minna. ELK-s on boonusena alati vaadata mõni kaunis näitus.

18.jaanuaril pistsin lõpuks nina urust välja ja sõitsin Tallinna sõbrannale külla. Selle plaani panime aasta lõpus paika, et saame oma väikese kambaga kokku ja hakkame koos küpsetama brioche taignast pirukaid. Mõnusa kooskokkamise saadusena valmisid meil kolm pirukat: lõhe-spinati kinnine pirukas, tuunikala-sibula lahtine pirukas ja kirsi-kohupiima lahtine pirukas. No ega need meil kohvikukraamile alla ei jäänud küll. Ei maitselt ei välimuselt. Pärast nautisime häid maitseid ja mis järgi jäi- jagasime kolmeks. Nii said kodusedki maitsta, mida head me küpsetasime. Nipid teada, võib kodus kordama hakata. Küpsetada kas siis endale või külakostiks.

Õhtuse eelviimase rongiga sõitsin koju ja hommikul tuli paraku jälle tööle minna. Tütar oli samal päeval oma noormehe perega kuskil Kesk-Eestis esimest korda mäesuusatamist harjutamas. Tore, et sai hästi hakkama ja koju jõudis tervete luudega. Mis aga polnud tore, siis see, et juba pea nädala kestnud nohu/kurk/köhatamine vormistus testi tehes viirushaiguseks. Eks siis istus mõnda aega kodus ja luges oma kohustuslikku “Meister ja Margaritat”. Minul on see üks lemmikraamatuid läbi aegade, aga ma ütlen taaskord, et gümnasistil on vara seda lugeda. Pealegi, kõik mida kästakse teha – noortele ei meeldi :P

Tööl panin vitriini üles näituse oma tütre võtmehoidjate kollektsioonist. Endalgi tore vaadata, millised kõik aastatega kogunenud. On ise reisidelt toodud ja on toonud sõbrad-sugulased-tuttavad. Muljetavaldavalt huvitav kogu.

Õmblemine– jaanuari projekt oli hommikumantel miniale sünnipäevaks. Neljakordne valge musliin on tütre hommikumantlina ennast hästi õigustanud ja tookord jäi kõrva, et minia tahaks ka sellist. Tegin samasuguse ühe erinevusega. Hommikumantel sai taskud, mida tütre hommikumantlil ei ole. Mõtlesin et beebi emal on ikka vaja midagi pidevalt taskus kanda. Valmis sai see siiski alles veebruari alguses, sest et…veebruaris kirjutan, miks. Ja pilt jäi tegemata.

Tegelikult on tagumine aeg hakata mõtlema tütre lõpukleidile. Kaugel see juuni keskpaik enam on. Soovitud tegumood ja värv muutub tal iga natukese aja tagant, aga loodetavasti nüüd on midagi paigas ja võiks näiteks proovikleidi teha. Nii oleks lihtsam aimu saada, kas ta päriselt ka sellist kleiti lõpetamiseks tahab või peaks midagi muutma.

Mingil päeval kuu lõpus tegin siis esimest korda üksi seda brioche tainast. Sõbrannadega koos me ainult küpsetasime ehk siis panime pirukaid kokku ja ahju. Sain teada, et 1,5 kg taigna jaoks nagu koolituses tehakse, on minu Kitchen Aid nõrk :P Taigna kloppimise lõpuks kuumenes masin üle ja jäi seisma :( Noh, nüüd siis tean, et järgmine kord teen ainult kilo korraga. Olgem ausad, see 1,5 kg tainast 3 päeva jooksul ära küpsetada on ikka paras nuhtlus. Küpsetada lihtne, aga see tuleb ju ka ära süüa :D Tegin sellest kogusest ühe lahtise tuunikala/sibula piruka, ühe kinnise kapsapiruka, lahtise kirsi/kohupiima piruka ja neljandaks sai täiesti omaloominguline pirukas. Sõime iga päev ise ja viisin tööle kolleegile kohvi kõrvale. Õnneks see brioche seisab kaua värske, aga no ei taha juuuu iga päev 3 korda pirukat süüa.

Mis ma kokkuvõtteks ütlen, ehk mida õppisin? Esiteks jah, tainast tuleb teha korraga vähem. Teiseks – õpin tundma oma ahju hingeelu pirukate küpsetamisel. Olenevalt täidisest peab mõtlema, kui kõrgele või madalale pirukas ahjus panna. Lisaks minu ahi ei vasta vist standardile ja pean tõstma pisut nii kuumust kui küpsetusaega. Seda tean ma tegelikult ammu. Kolmandaks- retseptis kasutatav küpsetuskindel kirsimoos on minu jaoks liiga magus/vänge. Proovin edaspidi katsetada ise küpsetuskindla moosi keetmist. Saab vähem magusam ja puhtam koostis samuti.

Väga rahule jäin omaloomingulise täidisega. Kuna kohipiimapirukast jäi üle 1/5 pakki kohupiima, siis segasin sellega 4 väiksemat purustatud banaani, tükeldasin sinna hulka ühe õuna ja lisasin umbes 100 g vaniljekastme pulbrit. Väga maitses.

Järgmine lõik….jäi ära :) Mitte sünnipäevad, aga ise ei saanud minna.

Jaanuari lõpuks tähistame mõlema perepoja sünnipäevi. Laupäeval pidime minema külla vanemale pojale, kelle sünnipäev tegelikult pühapäeval, 1. veebruaril, aga kuna ta arvas, et sünnipäeva päeval on ta juba nii vana, et ei jaksa külalisi vastu võtta, siis oli nii. Tema õigel päeval plaanisime aga sõita pealinna külje alla tähistama noorema poja sünnipäeva, kelle tähtpäev oli 28. jaanuaril ja ühe jutiga tähistame ka tema kaasa sünnipäeva, kelle õige päev oli 16. jaanuar. Et siis sünnipäevade tähistamise nädalalõpp kuu viimasel ja uue kuu esimesel päeval.

Niiet jah, selline rahumeelne ja samas töiselt tegus aasta esimene kuu oligi.

Jaanuari raamatud:

“Prantsuse stiiliikoonid” Marina Laikjõe

Aasta esimeseks lugemiseks valisin lihtsama raamatu ja mulle see meeldis. Mõnus pretensioonitu lugemine. Kahe esimese daami kohta olen päris palju ennegi lugenud ja filme näinud, seega midagi uut ja põrutavat teada ei saanud, aga ega see polnudki eemärk. Catherine Deneuve kohta ma üllataval kombel midagi väga ei teadnudki, aga ega temast ei teatagi ülearu palju. Inimene elab suhteliselt privaatset elu. Täiesti puhas leht oli minu jaoks proua Macron. Huvitav ja tark inimene. 8/10

Läbi sajandite on kaunid ja enesekindlad naised köitnud ja inspireerinud nii kuningaid, kunstnikke, kirjanikke, lauljaid kui režissööre, olles nende muusadeks.

Minu igapäevatöö Prantsusmaa kultuurigiidina viib mind kokku inimestega üle maailma, kes kõik esitavad ekskursioonil huvitavaid küsimusi. Olen täheldanud, et kõige rohkem tuleb küsimusi Prantsuse naiste kohta: mis on see prantslannade fluidum, mida teistel pole, kas kunagine superstaar Brigitte Bardot ikka veel elab, kas Catherine Deneuve mängib veel filmides, kas nägusa Prantsusmaa presidendi Macroni suhe endast 24 aastat vanema abikaasaga on ikka päris suhe?

See raamat avab ukse stiilsete prantslannade maailma, jutustab nelja väga erineva saatuse ja sotsiaalse staatusega naise loo, keda ühendab üks: stiil ehk jõud, mis tuleneb otsusest jääda ka kõige keerulisemates olukordades iseendale kindlaks.

Need neli Prantsuse stiiliikooni, kelle tausta ja elu raamat avab, on Catherine Deneuve, Brigitte Bardot, Gabrielle “Coco“ Chanel, Brigitte Macron.

Kõiki neid naisi ühendab julgus, intelligentsus, enesekindlus ja iseseisvus kombineerituna sensuaalsuse, elegantse salapära ning rafineeritusega. Nad on muutnud Prantsuse naise kuvandit, aidates kujundada seda unikaalset stiili, mis on mõjutanud ja mõjutab ka järgmiste põlvkondade esteetikat.

Marina Laikjõe

“Pelgupaik” Yael van der Wouden

Vastakaid tundeid tekitav raamat. Nagu siin kolleegidegagi arutasime, et ei laida, aga ei lähe ka suure entusiasmiga lugejale pakkuma. Mingi hetk alguses tundus, et jätan üldse pooleli, sest homoseksuaalne teema on minu jaoks viimasel ajal üleleierdatud nii kirjanduses, kui filminduses. Samas oli see raamat kirjutatud jälle väga huvitava nurga alt. Ka presenteeriti seda huvitavalt, kuidas maailmas toimuvad globaalsed sõjad mõjutavad inimeste psüühikat. Et see oli ka lisaks autori debüütromaan, võin siiski romaani kiita. 8/10

Erakordne, mõjus, peen ja pingestatud… Unustamatu.“ – New York Times

„Hiilgav debüüt – niisama mitmetahuline kui kalliskivi.“ – Kirkus Reviews

„Nugaterav, täiusliku süžeega“ (Sunday Times) romaan ihast, kahtlustest ja kinnismõtetest – kahest naisest, kes peatuvad 1961. aasta suvel Hollandi maamajas. Võimas avastusretk Teise maailmasõja taaka, meie ühise mineviku süngematesse nurkadesse.

Maja tuleb osata hoida…

On 1961. aasta, Hollandi maapiirkonnas Overijsselis valitseb rahu ja vaikus. Pommikraatrid on täidetud, hooned taas üles ehitatud, sõda on päriselt läbi. Kadunud ema maamajas elab Isabel nii nagu kord ja kohus – rutiini ja distsipliini tähe all. Ent senine elukorraldus pööratakse pahupidi, kui tema vend Louis toob suveks majja elama oma kombelageda tüdruksõbra Eva.

Eva on Isabeli täielik vastand: ta magab kaua, trambib majas valjusti ringi ja näpib esemeid, mida ei tohiks. Selle peale langeb Isabel raevust kantud kinnismõtete küüsi, ja kui majast hakkab kaduma asju – lusikaid, nuge, kausse –, saavad tema kahtlused sisse veelgi suurema hoo. Kuumal südasuvel rajab Isabeli paranoia teed sõgedale kirele ja see viib avastuseni, mis lõhub kõik Isabeli senise elu alustalad. Tuleb välja, et sõda ei pruugi veel olla päriselt lõppenud ning ei Eva ega majaga, kus nad elavad, pole asjalood nii, nagu esmapilgul näis.

Mõistatuslik, stiilne, sensuaalne „Pelgupaik“, mis pulbitseb intriigist, meeleolukusest ja seksist, on „julge ja meelierutav debüütromaan, mis kõneleb ühtaegu ajaloolise tõe ja omaenese ihade tunnistamisest“ (Guardian).

Yael van der Wouden on kirjanik ja õpetaja. Tema esikromaan „Pelgupaik“ nomineeriti 2024. aasta Bookeri auhinnale ja 2025. aasta Aspen Wordsi kirjanduspreemiale. Samuti kuulutas New York Times selle aasta märkimisväärseimaks teoseks ning The Washington Post, Time, The Economist, Kirkus Reviews, The Times, The Independent, BookPage ja teised aasta parimaks raamatuks. Van der Wouden elab Hollandis Utrechtis.

René Tendermann soovitab: „Kahtlemata on tegemist viimaste aastate ühe parima romaaniga, mille iga sõna, iga rida on laetud, põnevus kruvib pinget, kuni lugeja avastab, et on tükk aega hinge kinni hoidnud. Ja see lugu jääb hinge kauaks, sest ajaloo ebaõiglus kriibib, armastuse ilu erutab. Vägev debüüt noorelt autorilt, kelle järgmist romaani ma juba kannatamatult ootan.”

„Sel aastal loetud raamatutest ainus, mis mu nutma ajas… Van der Woudenil on õnnestunud kirjutada Teisest maailmasõjast, holokaustist ja nende sündmuste järelkajast harukordne romaan, mis pakatab kõikehõlmavast, läbitungivast inimlikkusest. … „Pelgupaiga“ ei tee eriliseks mitte puänt, vaid imeline, tundeküllane lugu, mille van der Wouden selle ümber ehitab, ning täiuslik hääl, mille ta annab tegelastele, kes kogevad selle tagajärgi omal nahal.“ – Talya Zax, Washington Post

„Pealetükkimatult erakordne. … Van der Woudeni stiil on peen ja pingestatud. Ta süveneb detailideni ning kasutab olemuslikult võimsaid metafoore, mis pole seejuures sugugi sentimentaalsed. … Raamat oleks mulle meeldinud igal juhul, puhtalt lugemismõnu pärast. Ent lugu on mängitud välja sedavõrd julgelt ja hellalt, et ei mõju üksnes nutika, vaid unustamatuna.“ – Lori Soderlind, New York Times Book Review

„Julge ja meelierutav debüütromaan, mis kõneleb ühtaegu ajaloolise tõe ja omaenese ihade tunnistamisest. … Oskuslikult juhitud narratiivist koorub välja lugu erootilisest tärkamisest, millele järgneb kõikvõimas pööre. Ka pööret ette aimates ei vähene selle mõju – mis on igati kohane romaanile, kus kõik tegelased teavad rohkem, kui söandavad tunnistada. Van der Woudeni traumast ja allasurutusest kõnelev põnevik pakatab hämmastavast jõust.“ – Guardian

„Nugaterav, täiusliku süžeega debüütromaan. … Raamat, mis väärib lugeja aega ja kannatlikkust.“ Guardian

„Mõjus, meeleolukas lugu sundmõtetest ja saladustest. Romaan, mis uurib lähemalt asju, mida meie eest lapsepõlves varjati, ning seda, mida endale omaenese sisimate ihade kohta kinnitame.“ – Bookeri auhinna komisjon

„Kord erootiline, siis südantlõhestav romaan, mis annab hääle nähtamatutele ohvritele, kelle kannatuste kaja jäi ka pärast rahulepingute allkirjastamist kostma veel aastakümneteks. „Pelgupaik“ annab teema moraalsele tungivusele vastava emotsionaalse litaka.“ – TIME „100 aasta raamatut,mida peab lugema“

„Hiilgavalt välja mängitud pööre toob armastusloosse tumedamat sügavust.“ – Times, „12 aasta parimat raamatut“

„Kaunilt kirja pandud, pea täiuslik raamat, milles autor uurib tasahilju õdede-vendade omavaheliste suhete vimmahõngulist dünaamikat, iha avastamist (ja samaaegset eneseavastamist), kväärsuhteid ajastul, kus neist ei räägitud, ning sõja järelkaja ja selle õudustes kaasosaline olemise tähendust. … Hiilgav debüüt – niisama mitmetahuline kui kalliskivi.“ – Kirkus Reviews

„Van der Wouden teab, kuidas emotsioonid lugejast välja väänata. „Pelgupaik“ on ebaharilik raamat, mida koged vaat et füüsiliselt.“ – Sam Sacks, Wall Street Journal

“Loviisa 10. klass” Kaia Raudsepp

Noorteromaan. Lugesin seda tööalaselt. Kaia Raudsepp kirjutab üldiselt ladusalt ja noortele väga arusaadavalt. Ja no mis mul öelda, vanusele 13-17 sobib see raamat väga hästi. Autor tabab suurepäraselt nii selles vanuses noorte kõnestiili, kui ka käitumist. Minule isiklikult jääb juba lihtsakeseks, aga see ongi ok, sest mina pole 16. Valisingi selle raamatu järgi küsimuste tegemise sihtgrupist lähtuvalt. Viktoriinivastustest oli näha, et noortele meeldis. 8/10

Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab

Loviisa on neljast parimast sõbrannast ainus, kes peab jääma vanasse kooli ja tuttavasse, kuid nüüd kuidagi võõraks muutunud kodukülla. Ühtäkki on ta omapead — ilma tüdrukute igapäevase naeru, saladuste ja kindlustundeta. Uus klass on segu tuttavast ja tundmatust, uus pinginaaber aga … kaugeltki mitte see, kellega Loviisa oleks lootnud sügisest alustada.

Ent just siis, kui kõik tundub käest libisevat, ilmuvad esimesed märgid, et üksindus võib peita endas ootamatuid võimalusi. Kas uus algus võib tulla seal, kus arvasid, et kõik on juba lõppenud?

“Talvise linna tuled” Maija Kajanto

Kiiresti loetav, aga väga mõnus raamat. Sisu täiesti eluline, aga särtsu annab törts inimlikku psühholoogiat ja paras annus Helsingi tutvustamist. Selle autori eelmisena ilmunud sari on ka hea ja kuna autor on soomlane, siis on kuidagi mugav lugeda kohtadest ja asjadest, mis on päris tuttavad, sest üle lahe naabrite juures on muljetavaldavalt palju käia saanud. Aga lugu ise on lihtne – kuidas pereellu sukeldudes avastatakse laste kasvades, et ennast ollakse ära kaotanud. Väga sümpaatselt on lähenetud lahutusjärgsele ajale, kus tuleb hakata ennast kokku korjama ja tuletama meelde, mis inimest üldse päriselt huvitas enne seda, kui mina asemel tuli meie. Õpitakse uuesti kuulama vaikust ja iseennast. Huvitavate kohtade ja kohvikute kohta saab raamatust samuti palju teada. Ikka nende, mis on ka reaalses elus olemas. 10/10

Kas sa oled selles nüüd päris kindel?“

„Emake, ma lähen ainult paariks nädalaks, uuel aastal olen jälle kodus,“ ütles Vilma nii lahkelt, kui suutis. „See ei ole kuigi ohtlik reis.“
„Aga varsti on jõulud,“ ütles ema tusasel toonil. „Jõuluajal peaks pered koos olema.“
Ei pea, mõtles Vilma mässumeelselt. Ja mis perest me üldse räägime?
„Me oleme olnud jõulude ajal koos aastaid ja võime tuleval aastal jälle olla,“ ütles Vilma ema ümbert kinni võttes ja teda poolvägisi kallistades. „Aga seekord hingan natuke värsket õhku.“

Neljakümnendates Vilma abielu noorpõlvearmastatuga on lõppenud, kaks teismelist last elavad õnnelikus „kooselus“ oma nutitelefonidega ja väikelinnas asuv eramu on müüki pandud. Kui Vilma endine abikaasa Valtteri soovib veeta ühised jõulud koos lastega vanas kodus, otsustab Vilma rentida endale pühadeks Airbnb kaudu korteri Helsingis.
Helsingis armub Vilma selle linna rütmi – tuledesse, restoranidesse ja mererandadesse. Kui tema tee ristub meeldiva rootslasest ärimehega, saab Vilma aru, et jõuludes võib tõepoolest peituda maagia.
Vanade abielusaladuste pinnale kerkides peab Vilma aga endalt küsima, kas ta on valmis silmitsi seisma ka elu selle osaga, mis on juba seljataha jäänud?
„Talvise linna tuled“ pöörab pea peale traditsioonilise ettekujutuse heast ja armsast jõuluajast ning näitab, et õnn ei oota alati pere või suguvõsa keskel pidulaua ääres, vaid mõnikord võib jõuluime sündida hoopis kusagil mujal.

“Minu Tai” Rene Satsi

Viimase aja “Minu…” sarja raamatutest parim. Ammu pole olnud sellist lustakat ja asjalikku sisu, kus saab parasjagu palju naerda, huvitavaid teadmisi ja kui Tais käinud oled, siis ka äratundmisi. Minul jooksis igatahes kogu aeg pilt silme ees ja nägu oli nalja täis. Laps küsis kogu aeg oma toast, et mida sa ema seal jälle naerad. Kuna me tais käisime koos, siis rääkisin temalegi lugusid ja saime koos naerda. Rene muidugi on fenomenaalne kuju. 10/10

Mâi bpen rai, mis seal ikka, nagu öeldakse Tais. Te hoiate käes raamatut, mille kirjutasin küll enda tunnetest, ent mille iga lehekülg haakub ühe kauge maaga. Nupukamad arvasid pealkirja põhjal ära, millisest riigist käib jutt.

Kui keegi pärast raamatu läbilugemist kurdab, et ei saanud Taist teada nii palju, kui lootis, siis olgu kena ja märkigu kaebuse juurde oma aadress ja telefoninumber, et saaksin teatada, mis kell külla tulen ning Vikipeediat ja netiotsingut kasutama õpetan. Hoolitsege selle eest, et kodus oleks ka võiküpsiseid!

Luban, et siit raamatust saab kätte Tai-tunnetuse nii heas kui ka halvas, teha seda oma diivanil, ilma et higi silma läheks või tuk-tuk otsa sõidaks, ilma haikala otsa kukkumata, elevandilonti katsumata, prostituudiga suhtlemata, meremustlaste ja mägihõimude juurde ronimata, ladyboy’dega jagelemata, arreteeritud saamata, baaritüdrukuid nägemata ja skorpione söömata.

Vahetu Tai-pärase elamuse saamiseks soovitan seda raamatut lugeda saunalaval.

Rene Satsi

“Nami-Nami Pille maailma koogid” Pille Petersoo

Haarasin selle kaasa, et saada ispiratsiooni peale raamatuesitlust. Mõtlesin, et leian sealt midagi, mida ma teeks ehk jõuluõhtuks valmis….aga tegelikult ei teinud sealt midagi. Küllap siis teine kord kõnetab raamat mind paremini. Võib-olla. 6/10

Eestlased on koogiusku ja oma lemmikkoogid, käe sisse harjunud ning alati oodatud, on küllap igal küpsetajal. Ent mõnikord tasub kiigata ka teiste rahvaste toidulauale, et sealt inspiratsiooni ammutada ning magusasõpradele harjumuspärasele lisaks uusi maitseid tutvustada.

Siit raamatust leiad Nami-Nami perenaise Pille Petersoo koogivaliku maailma eri nurkadest. Kokku 60 retsepti, muu hulgas selliseidki, mis on gluteenivabad, veganlikud või munavabad.

“Pulmarahvas” Alison Espach

Väga omanäoline raamat, mida ei õnnestunud kuidagi diagonaalis lugeda. Omapärased tüpaažid ja omapärased sündmused. Huvitav teemakäsitlus. Polegi vist sarnast raamatut kunagi lugenud. Sisse oli toodud depressiooniteema. Ka seda ei käsitleta ilukirjanduses vist ülearu palju, kuigi probleem on olemas. Soovitan. 9/10

Newportis Rhode Islandil on kaunis päev, kui Phoebe Stone saabub uhkesse rannahotelli, seljas parim kleit ja jalas kõige ebamugavamad kingad. Teda peetakse kohe ekslikult üheks pulmakülalistest, ehkki tegelikult on ta Cornwall Inni ainus külastaja, kes pole sinna saabunud suurüritust tähistama. Phoebe on selles hotellis viibimisest unistanud aastaid. Ta lootis seal koos abikaasaga austreid avada ja päikeseloojangul purjetamas käia, kuid nüüd on ta lahutatud, masenduses ega tea, kuidas edasi elada. Ta ei tea juba mõnda aeg, kuidas üldse midagi teha, piirdudes voodis lamamise ning jääd valmistava külmiku helisid kuulates džinni ja tooniku rüüpamisega. Kui pruut avastab, et see kurb võõras võib rikkuda tema hoolikalt kavandatud pulmapeo, satub ta marru. Ta on kuid keskendunud iga võimaliku üksikasja lihvimisele ja kõikmõeldavate katastroofide ennetamisele – nojah, Phoebe välja arvatud. Peagi on mõlemad naised tunnistajaks oma läbimõeldud plaanide uppilendamisele ja leiavad teineteises täiesti ebatõenäolise usaldusisiku. * Goodreadsi auhinna ülekaalukas võitja ilukirjanduse kategoorias (Sally Rooney ees). * Soe ja teravmeelne lugu sellest, kuidas täiesti ootamatu kohtumine võib anda jõudu uuesti alustamiseks. * Raamat sellest, mis juhtub siis, kui ootused ja reaalsus kõige ootamatumal viisil põrkuvad.

“Pesupäev” Maija Kajanto

Maija Kajanto raamatutest ootad juba teatud kvaliteeti, kuigi tema raamatud on ikka sinna ajaviiteraamatute riiulisse sobivad. Samas, alati on seal väikeseid eneseabimomente, huvitavat teavet ja inimlikke suhteid, mis teevad raamatust nauditava terviku. Vist on sellepärast ka neid mugav lugeda, et kohad tulevad sageli tuttavad ette. Või oleme me siis soomlastega sarnasemad, kui tahaksime tunnistada. Sel kuul siis juba teine selle autori raamat ja mis seal salata, ootan järgmist. 9/10

30nene Inka tuli Austraaliast tagasi Soome. Ta tahab oma lapsepõlvelinnas avada 50nendate stiilis pesumaja, kus parandataks ka riideid ning saaks teha kaugtööd. Sobiva hoone leiab ta ruttu ning pank annab ka stardiraha. Inka loodab, et teda ootab nüüd ees uus algus. Kuid ometi kimbutavad teda ka keerukad inimsuhted nendega, kes maakera kuklapoolele maha jäid. „Inka passis peale, et naeratus kogemata kõrvuni ei veniks. Suures pangasaalis tekkis Inkal teel välisukse poole tahtmine läikival põrandal hundiratast visata. See saab teoks, tema ettevõte tõuseb lendu! Sellest saab tema sissepääsupilet – noh, millessegi uude. Välisukse juures Inka peatus, et kotist rolleri võtmed võtta. Käsi puutus vastu nutsakuks nätserdatud eukalüptilõhnalist taskurätti. Õrn eukalüptilõhn püsis ikka veel kotis. Aga Austraalia on minevik, ta on koju jõudnud. Varsti unustab ta kõik, mis sinna maha jäi. Ka Ella … Või võib-olla ei unusta, aga teeb selle kõigega rahu. On aeg jätta Austraalia lõplikult seljataha. Inka võttis koti põhjast taskuräti ja viskas selle fuajee prügikasti. Ta astus panga eesuksest välja päikese kätte. Maja Kajantol on varem eesti keeles ilmunud romaanid “Kaneelirullisuvi”, “Datlitalv” ja “Safranisügis”, kus on peategelaseks kohvikupidaja Krisse.

“Tallinna lõhnad” Tauno Vahter

Mõnusalt muhe lugemine. Humoorikas, paljude äratundmistega. Nooremal põlvkonnal ilmselgelt neid äratundmisi ei teki, aga huvitav on lugeda ikka. 9/10

Inimesed ei meenuta heldimusega seaduseid, paraadikõnesid ja vahelduvaid ministreid. Nad mäletavad, kuidas maitses mingi toit või jook, millist häält tegid vanasti tuletõrjeautod, õhutõrje või nende lähedased inimesed, kuidas lõhnasid sirelid, joodikud ja kaneelisaiad. Natuke peenemalt nimetatakse seda kõike mikroajalooks või argipäeva ajalooks. See ei ole akadeemiline ajalooraamat, vaid võimalus rääkida Tallinnast meeleliselt. Kõigil neil lõhnadel on ka oma lugu. Millal muutus Tallinna kraanivesi lõpuks joodavaks ? Millal jõudis siia esimest korda šokolaad? Kuidas on eri aegadel Tallinnas prügiga ümber käidud? Millal saabusid esimesed eksootilised restoranid? Mis on keemiliselt mõne lõhna taga ning kuidas ja miks on lõhnad muutunud eri riigikordade ajal või sootuks kadunud?

“Enne kui sa lähed” Helena Vikk

Noortekas, mida ma lugesin viktoriiniküsimuste tegemise pärast. Noh, oli kah. Ilmselgelt olen ma sellist tüüpi noortekatest välja kasvanud. Minu jaoks tarbetu ropendamine ja ohjeldamatu joomine. Tekkis isegi küsimus, kas autor ikka teab, kui palju kannab ühe noore õmblukese tüdruku organism? Peategelane kaanis ühel peol nii ohjeldamatult erinevaid kangeid kokteile ja viina segamini, et normaalselt oleks ta juba poole joomise pealt pikali kukkunud ja pilditu olnud ja vaevalt ta selleks ajaks adekvaatselt ennast väljendaks. Iseenesest teema nagu elu ikka. Armatus, pettumus, petmine, valetamine, rääkimata jätmine, saladused…mis kõik viivad lahkhelideni, segadusteni. Valed valikud elus, mis võivad lõppeda ka surmaga. Kokkuvõttes ilmselt raamat, mis noortele meeldib, ehk midagi ka õpetab aga täiskasvanule, kel suur lugemus, jääb juba etteaimatavaks, igavaks ja kohati isegi labaseks. 6/10

Helena Viki noorteromaan „Enne kui sa lähed“ keskendub suhtekolmnurgale ning ühele pisut kriminaalsele saladusele. Mai elab üle armastuse purunemist Aleksiga, poisiga, kellest oli pärast sõbranna surma saanud Mai jaoks kõige olulisem inimene. Kui kogu maailm tundub olevat kildudeks ja Mai on pea terve suve veetnud nelja seina vahel oma suhet leinates, leiab ta järsku lohutust kelleltki, kellelt seda kõige vähem oodata võinuks. Paraku tulevad päevavalgele tumedad saladused ja kappi peidetud luukered ning Mai seisab valiku ees: kas neelata oma uhkus alla ja anda Aleksi ja enda turvalisele suhtele veel üks võimalus või anda võimalus hoopis uuele armastusloole, mis aga tõotab tulla palju keerulisem ja ohtlikum. Noorteromaan „Enne kui sa lähed“ märgiti ära Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2024. aasta noorteromaanide võistlusel.

“Hotell Tulagi” Heikki Hietala

Lükkasin selle raamatu lugemist pikalt edasi ja kui läbi lugesin….mõtlesin, eh, oleks võinud ammu lugeda, sest mulle nii väga see raamat meeldis. Soome autori debüütromaan, mille kirjutamiseks tegi ta 12 aastat eeltööd. Kahe noore mehe lugu ja hulgaliselt kõrvallugusid. Lapsepõlv, noore mehe eas Ameerika-Jaapani sõjas hävituslendurina elatud aeg ja sõjajärgne aeg. Ühel neist lendas sõja ajal lahingutes lootus lennuki tiival, teisele lehvitas lootus kokpiti aknasse ja lendas ära….jah, sõjahaavad, kaotatud sõbrad….aga lõpuks lõhkus meest kõige enam hoopis vastamata armastus ja hülgamine. Väga, väga meeldis. 10/10

Teine maailmasõda andis Jack McGuirele võimaluse põgeneda kodutalust Nebraskas ja alustada uut elu USA merejalaväe hävituslendurina Vaikse ookeani lõunaosa saartel. Lahingud on karmid ja Jack riskib iga päev eluga, kuid lendamine on alati olnud tema unistus.

Kui sõda lõpeb, ei leia Jack endale tsiviilelus õiget kohta. Jätnud pooleli kolledžiõpingud ja sinnapaika isakodu, pöördub ta tagasi Saalomoni saartele, kus hakkab hotelli pidama. Ent minevik ei jäta teda rahule: hotelli saabub ta lahingus hukkunud sõbra Doni kaunis lesk Kay, kes viib ta südamerahu. Kayd vastuste otsimisel aidates rändab Jack mõtteis minevikku – ja seal ootab meenutamist palju inimesi ja sündmusi, mis on ta käesolevasse hetke toonud. 

“Hotell Tulagi” on tulvil huvitavaid tegelasi, kellest enamik jõuab raskustele vaatamata arusaamisele, et elu tasub elamist ka kõige rängematel aegadel. Jacki teekonda poisikesest Nebraskas kõike näinud ja kogenud meheni Saalomoni saartel on köitev ja kohati lausa õpetlik jälgida. Ja lennundusesõpradele on see raamat parim kink, mida võib ette kujutada.

Jaanuari raamatute ilukirjanduse TOP 3

“Hotell Tulagi”

“Pulmarahvas”

“Talvise linna tuled”/ “Pesupäev”

*************************************

Aimekirjanduse TOP3

“Minu Tai“

“Tallinna lõhnad”

“Prantsuse stiiliikoonid”

Mida alanud aastalt ootan.

Eelkõige selles hullumeelses maailmas rahu.

Et endal, lastel ja nende peredel ning lähedastel läheks hästi ja kõik oleksid terved.

Tütrele soovin edukat gümnaasiumi lõpetamist ja ülikooli sisseastumist.

Endale soovin head tervist, uusi ja huvitavaid kohtumisi ning loomulikult rohkem ajaveetmisi koos perega ja heade sõpradega.

Häid lugemiselamusi, kontserdielamusi, teatrielamusi, toidunautlemisi ja kunstielamusi.

Kui eelmisel aastal käisin kontserdil peaaegu 1 kord kuus, siis sel aastal võiks vähemalt kord kuus ikka ära tulla, ehk rohkemgi. Hea klassikalise muusika kontsert on minu jaoks oluline osa elust. Tore oleks teatrissegi rohkem sattuda, aga sellega on mõned agad- kas pole pileteid saada või on pärast vaatamist panustatud rahast kahju, sest teatritükk valmistas pettumuse. Hea meelega vaataks aga mõnda ooperit või balletti – on kindla peale minek. Oma unistustes soovin külastada Viini Ooperit või mõnda muud suurt Euroopa teatrit. Lisaboonuseks kultuuri nautimisel on ühine aeg lähedaste või sõpradega, sest üksi lähen ma kontserdile/teatrisse haruharva. Mulle meeldib emotsioone jagada. Paar näitust on aasta algusesks juba plaanis ja loodan, et aasta jooksul koguneb neid jälle piisavalt palju. Näitus on nüüd see koht, kuhu ma lähen meeleldi ka päris üksi ja see on samuti üks vaimu värskendamise ja ilu nautimise moodus. Artise filmikavadel hoian silma peal, sest hea film on samuti mõnus ajaviide. Loodetavasti tuleb kinodesse sel aastal prantsuse kirjakik Perrin-i raamatu järgi tehtud film “Lilledele värsket vett”. Raamat oli ülihea, seega ootan põnevusega filmi.

Hea meelega ütleks, et ootan mõnda reisi. Eks vaatab. Lapsel on ees lõpetamine, mis nõuab parasjagu palju ressurssi. Kui ükskord kogumisfond piisav on, lähme kindlasti kahekesi Pariisi ja Pariisist välja heale sõbrannale külla, sinna Luxenburgi lähedale. Pariisist rongiga 1,5 tundi. See on meie ühine unistus. Kas see teostub sellel või järgmisel aastal – seda pole me veel otsustanud. Hetkel unistame. Kindel on see, et suve lõpuni meil selleks ilmselgelt aega pole.

Metz

Pariis

Ideepojukese tasandil on meil mõttes suvine autotripp Soome – külla minu armsale sõbrannale Teurosse ja minu kunagisele pinginaabrile Hämeenlinna. Kohad on üksteisele väga lähestikku, mõlemas kohas oleme väga oodatud ja igatseme meiegi neid külastada, et koos mõnusasti aega veeta ja sealse kandiga rohkem tutvuda.

Hämeenlinna

Teuro

Rahulikku, stabiilset, huvitavat tööaastat ja palgatõusu ootan. Inimlik soov, onju!?

Elukohavahetust? Peaks vist hakkama jälle oma korteri müümisega tegelema. Kortermaja renoveerimise tõttu jäi see protsess soiku ja peale renoveerimist on seal endalgi väga mõnus elada, aga sellegipoolest tuleks asjaga tegeleda.

Palju rohkem tahaks õmmelda. Kangaid on kapis häid ja veel paremaid, aga aega õmblemiseks alati napib. Sellegipoolest, plaane on ja katsun teostada. Kaks suuremat projekti saavad kindlasti olema lapsele lõpukleit ja endale villane mantel. Tütre villase mantli lõpetan kindlasti kevadeks ära. Usun, et märtsis lubaks ilm seda juba kanda. Muidu on alanud aasta hoidnud püsivalt kasukailma.

Pisisoove ja mõtteid on meil samuti, aga astume aastasse tasa ja targu, rahulikult.

Et siis kokkuvõtvalt – endale, oma perele, lähedastele, sõpradele ja kogu maailmale rahu ja armastust!

Ma ei ole kunagi olnud eriline kokkuvõtete tegija ja uute eesmärkide seadja, aga mõtlesin, et prooviks võtta aasta kokku ja ehk järgmise postitusega ka genereerida ideid ja soove uueks aastaks.

Laias laastus oli aasta 2025 meie perele vägagi hea aasta. Ei oska millegi üle viriseda. Aasta oli meie vastu kena ja oleme tänulikud.

Eelkõige olime kõik töised-tegusad, aga jagus aega ka meeleheaks. Kõige tähtsam, et tervis oli hea ja kõik laabus. Mõned viirushaigused ei lähe arvesse, ikka tuleb ette.

Tõsisemaid hädasid jah ei esinenud, kui välja arvata minu vaikimisi püstijalu põetud palavikuta kopsupõletik, mis kulmineerus kahekuise köhimise tagajärjel kahe kuu pikkuseks lukus kõrvaks. Nõme, aga umbes 4 kuuga sain terveks tagasi. Mis ei tähenda muidugi seda, et ma olin kodus ja põdesin. Eiei, ikka tööl käisin ja elasin oma elu. Lihtsalt kaks kuud köhisin ja kaks kuud olin poolkurt :D Aasta lõpus olin targem, võtsin enne jõule nädalase puhkuse ja taastasin peale tööalast aastalõpurallit oma jõuvarud, mitte ei lasknud endast lõpuks tossu välja.

Pisut statistikat.

Kirjutan valdavalt enda eest, sest teiste pereliikmete väiksematel käimistel ja tegemistel ma silma peal ei hoia.

Kõige tähtsamad sündmused:

Nooremal pojal ja tema elukaaslasel sündis augustis väike tütar, kes sai nimeks Amelia. Pere juurdekasv on alati suur rõõm ja praeguseks on Amelia juba rõõmus 6-kuune beebi.

Vanem poeg abiellus aasta viimasel päeval oma kauaaegse elukaaslasega, kellega koos puud soola söödud ja maja valmis ehitatud. Oleme nende pärast väga-väga rõõmsad.

Minule omistati veebruaris üle-eestilisel ERÜ tunnustusüritusel tiitel “Parim lasteraamatukoguhoidja 2024”, millele lisandus ka kultuuriministri tänukiri. Üllatav, et see vabariiklik tunnustus tugevate kandidaatide seast tuli just mulle, aga usun, et igati väljateenitult ja olen tänulik.

Noorem poeg kolis oma perega jaanideks korterist oma majja. Noorte inimeste elus on see tähtis sündmus ja koeral on nüüd palju ruumi jooksmiseks.

Vanema poja abikaasa lõpetas kevadel TLÜ-s eripedagoogika bakalaureuse ja töötab juba erialasel tööl. Nii tubli!!!

Vanem poeg sai 40 ja tema noorem tütar 10. Need selle aasta siseringi juubelid. Tegelikult sai veel minu õde 75 ja vanema poja ämm 60.

Tütar alustas Tallinna Prantsuse Lütseumis oma viimast, ehk abituuriumiaastat. Lõpueksamid juba paistavad.

Reisid ja muud sündmused:

Kirke reisis meil ilmselgelt kõige rohkem, võib-olla. Võimalik, et tema vendadest noorem reisis rohkemgi, aga sel aastal vaid tööalaselt.

Kevadel käis koos sõbranna perega Saksamaal Billie Eilish-i kontserdil, Hannoveris, loomaaias ja kus kõik veel..

Kohe peale kooliaasta lõppu käis klassiga nädalasel reisil Münchenis ja selle ümbruses.

Peale jaanipäeva käis oma noormehega autoga Poolas Wroclawis mingil Ultrace autonäitusel. Napp pool aastat load käes ja juba Euroopa teedel uhamas….oh seda noort inimest. Sõitsid kordamööda ja oli äge olnud. Minul oli vähem äge, sest mis ema ma oleks, kui ei muretseks.

Augustis käisin Kirke ja pojatütardega Helsingis Linnanmäki lõbustuspargis. Lapsed said südamest lustida ja pärast käisime söömas väga vahvas sushirestoranis.

Pojad seiklesid Eestist välja valdavalt tööalaselt, küll Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias, küll USA-s. Muus osas oli nooremal pesapunumise ja lapseootuse aasta ja vanem poeg oma perega seiklesid igal võimalusel haagissuvilaga või autotelgiga mööda Eestimaad.

Mina käisin augustis korra üks Helsingis akulaadimise reisil. Nautisin kunsti, arhitektuuri, iseendaga olemist ja head kohvi. Kulgesin nii, nagu süda lustis ja olin päevaga väga rahul.

Kevadel tegime Kirkega 2-päevase autotripi ööbimisega Saka mõisas, mille kestel külastasime lähedalolevaid teisi põhjaranniku mõisasid ja Viinistu kunstimuuseumit. Ilm oli vapustavalt soe aprilli koha ja saime isegi mere ääres nina peale päikest võtta. Tunnen rõõmu, et tütrel on kõvasti kunsti- ja arhitektuurihuvi.

Mõned korrad käisime rabas, Mukri rabas.

Meie 3 tüdrukut osalesid suurel üldlaulupeol. Pojatütred koolikooridega ja minu neiu Üleeestilise neidudekoor Leelo-ga ehk oma Leelodega. Tunne oli ülev, aga muidugi ka väga kurnav – nii esinejatele kui pealtvaatajatele, sest ega ilm kedagi ei hellitanud. Vett tuli ojadena. Ilus pidu oli ikkagi.

Üks ütlemata kena üritus, mida käisin ka pildistamas, oli Kirke koolis abiturientide ball. Aastal 2025 nende lend seda korraldas ja sel aastal on see juba nende endi abiturientide ball, mida korraldavad üheteistkümnendikud.

Sündmuste hulka kuulub paraku vahest ka kurbi lugusid ja sel aastal oli tütrele üliolulise inimese ärasaatmine. Lahkus tema kauaaegne klaveriõpetaja ja mõttekaaslane Edith. Peame mälestust temast väga kalliks.

Kõigele lisaks oli muidugi hulgaliselt pisitegemisi ja käimisi, mis kõik väga vahvad ja meile olulised. Laias laastus aga just selline aasta.

Muud statistikat.

Mina käisin vähemalt 11-l kontserdil. Valdavalt klassikamuusika. Pole paha, 0,91 kontserti kuus. Võimalik, et mõni jäi mul kahe silma vahele.

Vähemalt 7 korda käisin kinos – valdavalt Artises ja mõnda vaatasin kohalikus kinos. Eh, 0,58 korda kuus :D Vähevõitu.

Käisin umbes 16-l näitusel siin ja seal. Kindlasti jäi mõni siit välja, aga see on ikkagi päris ilus number.

Käisin väljas söömas või kohvitamas vähemalt 21-s erinevas kohvikus/restoranis. Mõnes neist korduvalt. Paljudes koos tütrega, mõnes koos sõbrannadega, teinekord jälle tööasjus pealinnas käies ka üksinda. See number isegi üllatas mind.

Teatrisse jõudsin mina 4-l korral, nendest 3 olid balletietendused. Noorema poja ja tema kaasaga vaatasime “Pähklipureja” balletti, Vanema poja lastega vaatasin “Luikede järve” ja tütrega käisin sügisel vaatamas “Kabaree” etendust ja aasta lõpus “Tuhkatriinu” balletti. Kirke käis teatris muidugi muljetavaldavalt palju ja neid käike ma kokku lugeda ei oska, sest tema käib palju kooliga ja noormehe perega.

Õmblesin 11 toodet/rõivast/asja. Vist. 12-s on siiani lõpetamata, aga põhitöö jääb aastasse 2025 – Kirke mantel. Võimalik, et mõni asi ei tulnud meelde. Toode kuus, on päris hea tulemus, aga tahaks tegelikult rohkem jõuda.

Panen siia kirja mõned asjad, mille ostmise üle olen ma sellel aastal siirast rõõmu tundnud.

Tellisin Linda Mae kauplusest mõned asjad laste jõulupakkidesse ja endale leidsin sealt ilusa käevõru. Maison Kizo. Nepali Sindhuli piirkonnas käsitööna valminud klaashelmestest käevõru.
Ehete valmistamiseks kasutavad kohalikud käsitöömeistrid traditsioonilist heegeldustehnikat, põimides iga väikese helme tugevale puuvillaniidile erakordse täpsusega. Tulemuseks on detailirohke ja vastupidav ehe, milles peegeldub rikkalik Nepali kultuur ja käsitöömeisterlikkus.

Kannan seda sisuliselt iga päev, nii meeldib. Telliks isegi mõned veel, aga kuidagi juhtub nii, et mis mulle meeldib, see on otsas. Ootan, küll saan.

Aroomiküünal Reis Itaaliasse. Imeline küünal tootjalt Gien, ostetud Tablescape-st. Naturaalne aroom, mida ma armastan, sest ma ei kannata sünteetiliste lõhnadega küünlaid. Mis peamine, kui küünal otsas, saab ümbrisest imeline tass. Selle sarja tasse on minumeelest küünaldena kõige otstarbekam osta. Kahekordne rõõm.

Ciao deodorandid. Need on ilmselgelt meie peres selle aasta parim leid. Naturaalse, puhta ja lihtsa koostisega ja päriselt aitab elada nii noorel inimesel, kui vanuril. Super!

Tsau kakao jõulukakao sain küll kingiks, aga juba ostsime endale juurde sama sarja piparmündikakao. Väga hea maitse ja puhas koostis.

Valge balsamico Due Vittorielt. Samuti Tablescape-st. Samalt Prantsusmaa väiketootjalt ostsin ka õunaäädika ja mõlemad väga meeldivad.

Väikese printsi metallist joogipudel. Imeilus, kerge ja peab hästi vett.

Raamatud:

Lugesin 104 raamatut ja mõned väiksemad lasteraamatud lisaks, mida ma siia numbrisse ei lisanud. See on siis 0,28 raamatut päevas. Päris muljetavaldav number ja sain aru, et 100 raamatut aastas polegi keeruline lugeda. Kuigi samas….küll ma jõuaks lugemata jättes palju muid asju teha….paraku on lugemine minu argielust eemaldumise, puhkamise ja akulaadimise moodus. Terve psüühika nimel tasub lugeda.

Ja nüüd suvalises järjekorrast TOP-i raamatud, kuigi neid mida sinna 10 sekka võiks mahtuda, oli palju rohkem.

TOP 10 ilukirjandus

“Metsajumal” Liz Moore

“Mona silmad” Thomas Schlesser

“Nimed” Florence Knapp”

“Armastus halbadel aegadel” Edward Aronz

“Paradiisiaed” Elena Fischer

“Tere, kaunitar” AnnNapolitano

“Kolm” Valerie Perrin

“Videvik 41″Kjell Vestö

“Läbi lehtede kumav valgus” Glendy Vanderah

“Pruudil olid jalas kollased saapad II” Katherine Pancol

….ja vähemalt 20 raamatut jäi siit välja :D

Eraldi kategooria – Jaapani autorid TOP 4

“Lumekass” Junko Oyama

“Neco Cafe” Aina Solyom

“em” Kin Thuy

“Järgmine peatus Hankyü liinil” Hiro Arikawa

TOP 7 laste/noortekirjandus

“Hawthorne`ide pärans” I, II Jennifer Lynn

“Iiris, ilu ja instapildid” Reeli Reinaus

“Lugu merikajakast ja kassist, kes ta lendama õpetas” Luis Sepulveda

“Nutivaba” Hugo Vaher

“Valguse hellitus” ja “Pimeduse paitus” Koidu Ferreira

TOP 8 aimekirjandus

“Minu Kanaarid” Evelyn Karlsson

“Annely Peebo”Elisabeth Reinsalu

“Termodünaamika II seadus. Arutelud rahast ja elust” Raivo Hein

“Minu Brüssel” Inga Höglund”

“Psühholoog” Kristi Raava

“Laps ja muusika” Joan Koening

“Dirigent Neeme Järvi” koostaja Sirje Endre

“Elevandi silm” D ja M. Owens

Ja nii ongi. Minul on kõik hästi siis, kui lisaks endale on pereliikmetel samuti kõik hästi.

Minu sünnipäevakuu

Peod said peetud. Kolleegidega tähistasime nädal varem. Õigel ajal ei saanud, sest nädalal kui esmaspäeval oli minu sünnipäev, algasid mul jõuluhommikud ja kõikidel hommikutel olin sel nädalal hõivatud. Kolleegid muidugi hoolitsesid selle eest, et ma ohjeldamatult magusat sööksin ja tõid kingituseks komme-küpsiseid, õnneks sekka värskeid mangosid ja muud head paremat. Eks ma nüüd jagan teistelegi, et üksi raamatute lugemise kõrvale kõike nahka ei pistaks. Jaaaa, üks kolleeg meil siin usinasti heegeldab. Sain minagi endale draakoniaastal sündinule kohaselt draakoniga järjehoidja. Mulle meeldib.

Päev enne sünnipäeva pühapäeval, plaanisin tähistada oma pere lastega, lapselastega ja laste kaasadega. Tähistasimegi, aga vanem poeg ei saanud tulla ja tema tuli oma kaasaga õigel (järgmisel)päeval, lisaks siis ka minu õde. Seega kaks päeva külalisi ja vaaritamisi, aga nii toredad olemised olid. Minu jõulupuhkuse esimese päeva õhtul(17.12) tuli naabrinaine ja meil oli ütlemata õdus õhtu.

Kuu alguses ehtisime ära koduse kuuse ja tasapisi tulid välja muud jõulukaunistused.

Selle muumidega läbipaistva kuuli sain oma tütrelt sünnipäevakingituseks koos kauni ja sooja meriinovillase džempriga.

4. detsembril käisin Tallinnas ühel iseäranis mõnusal kohtumisel. Tablescape-i perenaine Laura kutsus oma kliendid jõulueelsele koosviibimisele. Laura nimelt vahendab Prantsusmaalt lauanõusid, mis ei jäta kedagi külmaks.

GIEN’i lauanõud on valmistatud algusest lõpuni Prantsusmaal Loire’i orus asuvas GIEN’i nõudevabrikus, mis asutati aastal 1821.
Keraamika on unikaalne oma looduslike koostisosade, kvaliteetse disaini ja vormide poolest. Savipasta, kipsist vormid ja glasuuri retseptid on kõik kavandatud ja valmistatud GIEN’i vabrikus. Kõik tootmisetapid toimuvad kohapeal. Ühe toote valmimisel osaleb kokku 30 meisterlikku kätepaari. Nii ütleb Tablescape-i koduleht.

Nõud on tõepoolest imelised. Lisaks nõudele saab näidisteruumist osta prantsuse väiketootjate balsamicosid, pähkleid, Champagne`t ja muud head. Ka oliiviõlisid. Balsamicodest ja šampanjast(üks väheseid, mis minu organismile sobib, sest ta on väikese mulliga) käis koosviibimisel rääkimas Sirli, kes toob neid maale – Balsamico Di Modena ja Champagne Eric Taillet. Sirli on ametilt restorani Päris perenaine. Rääkis väga inspireerivalt ja huvitavalt. Kirega. Armastusega selle vastu, millega tegeleb. Soovist pakkuda inimestele parimat. See, kuidas aga perenaine Laura hoolitseb oma külaliste eest, on imeline ja tase omaette.

Imeline õhtu oli ja läbi ehitud linna koju kulgemine jätkus ülevas meeleolus.

Jõuluhommikud

Jõuluhommikud on rampsis minu kaubamärk. Registreerus 20 kampa lasteaedadest ja koolidest vanuses 4-13. Kui sa teed selliseid jõuluhommikuid 5 päeva järjest, tuleb jõulutunne vältimatult. Suurimaks tänuks on laste säravad silmad ja õpetajate tänu. Paraku on minu sügis-talv lisaks muudele tööülesannetele ürituste poolest nii intensiivne, et läbipõlemise oht täiesti reaalne. See ei ole nii, et oled iga päev sama klassi ees. Selleks jäingi seekord nädal enne jõule puhkusele. Teadmine, et puhkus on ees, aitas tegelikult suurepäraselt koormava ajaga toime tulla. See teadmine kandis. Aga sellise jõulumaa ma siis käepärastest vahenditest ehitasin. Igasugust kangakraami tõin loomulikult kodunt, isegi oma uhiuue ruudulise pidžaamaflanelli. Nende butafoorsete kingitustega saab alati nalja. Lapsed tahavad teada, mis seal sees on :P No aga pole midagi, kui üldse….siis unistused :)

Detsembris sättisin oma lasteosakonna vitriini jõuluteemalise näituse. Käisin kolleegidel sabas ja vaatasin enda varud kodus üle ning kokku sai tore näitus vanematest postkaartidest ja jõuluehetest. Lisaks ehtisin kaks kuuske ära. Üks neist läks jõulutuppa, peale jõuluhommikuid laste mängutuppa ja teine oli täitsa uus, mis sai suurde saali koos minimalistlike kaunistustega. Lastele pakkusid muidugi väga huvi kuuse all olevad kingitused, aga paraku olid need täiesti ebahuvitavalt tühjad karbid.

Jõuluistumine koos kolleegidega

Koos kolleegidega käisime sel aastal esmalt Kunila eragaleriis kunsti nautimas, kus Enn Kunila koos abikaasa Marisega isiklikult tegid meile suurepärase ringkäigu. Päriselt väärtuslik kunstikogu ja mul on hea meel, et tütar läheb jaanuaris sinna koos väikese seltskonnaga kunsti nautima.

Kui kunst vaadatud, suundusime Viikingite külla õhtusöögile. Jälle üks omamoodi stiiline koht, kuhu ma polnud varem sattunud. Tore õhtu oli. Ise ma sinna ilmselgelt poleks sattunud ega satu ilmselt edaspidigi. Pole lihtsalt minu tassike teed.

Kuu keskel kirjutas mulle poja noorem tütar, et kas sa vanaema õmbleksid mulle klassijuhatajale kinkimiseks käekoti. Ma siis küsisin, et eee, käekoti? äkki sa mõtled sellist riidest kandekotti, millega poes käia? jajah, just seda tema tahtiski. Mis siis ikka, lapselaps tellib, vanaema õmbleb. Kuna ma tema klassijuhatajat hästi tunnen, siis õmblesin temaatilise raamatute kandmise koti. Õpetaja on usin lugeja. Kott sai tugevast sügavsinisest (pildil paistab must mis must)puuvillasest kangast, lähikeste ja pikkade sangadega ning peale triikisin teemakohase termopildi. Kui pojale helistasin, et tule oma lapse tellimusele järgi, oli ta siiralt üllatunud, sest ei teadnud sellest midagi. Saime mõlemad naerda, kui nutikas organiseerija laps on.

Viimase kooliaasta Kaarli kiriku jõulukontsert

Jõudsin linna päris varakult ja seadsin esmalt sammud rongijaama lähedale RocketBean-i kohvikusse, sest hommikusöök jäi kodus söömata. Olin paar päeva puhkusel olnud ja režiim juba lappas. Aga seal kohvikus on nii nii mõnus atmosfäär, hea eesti muusika ja õdus olemine, et tühja sellest kodus söömisest. Võtsin lihtsalt tassi head kohvi ja croissant-i.

Edasi seadsin sammud Kaarli kirikusse.

See oli siis kolmas kord ja ühtlasi meie neiukese gümnaasiumiaastate viimane. Õnneks ei tähenda see seda, et sinna järgmistelgi aastatel ei võiks kuulama minna. See on päriselt üks aasta oodatuim kontsert, sest Prantsuse Lütseum pakub kvaliteeti. Kaubamärgiks on tõrgeteta sujuv kontsert ja suurepärane tase. Au ja kiitus muusikaõpetajatele ja korraldajatele. Muusikat kõlab kontserdil mitmetes keeltes. Sel aastal oli au istuda keskel teises reas koos klassivenna vanematega ja direktoriga. See oli paras üllatus, sest ise sättisin ennast lihtsalt varakult kohale, et saada võimalik parim koht vanematele mõeldud paremas tiivas. Tuli välja, et mulle ja tütre klassivenna vanematele oli loodud privileeg, sest mõlemad lapsed laulsid soolot ja lõpetavad kevadel kooli. Et siis vanematele parim võimalus viimasel õppeaastal oma lapsi kuulata/vaadata. Klassivennaga ja kooridega laulis Kirke “Petit papa Noel”-i ja vokaalansambliga esitas soolo-osa laulus “Heliseb väljadel”. Ilus, ilus, ilus!

Peaks ütlema, et ma olen neid kontserte väga nautinud. Terve kool on kohala, esinevad solistid, muusikud, õpetajad, koorid. Ja see kontsert pole lihtsalt kuidagimoodi, vaid hea tasemega kaunis kuulamine.

Peale kontserti lippasid noored korraks kooli klassijuhataja tundi ja siis saime juba kokku Viru keskuses. Plaan oli osta viimased jõulukingitused ja veeta mõnusalt koos aega.

Eks see poodlemine on väsitav ja sellepärast polnud viitsimist kaugele sööma minna, aga nälg hakkas näpistama. Valisime Kaubamajas asuva kohviku “Hooaeg”, kus mina novembris käisin, aga tütar sõi seal esimest korda. Taaskord – maitsev toit ja mõnus ruum, aga …teenindus kehvapoolne. Arenemisruumi on ja kolmandat korda ma sinna kindlasti niipea ei lähe.

Õhtuks jõudis meie seltsi tütre kaaslane, peatusime korraks Viru toidutänaval, et noormees saaks midagi süüa ja siis juba sõitsime koos koju. Koolivaheaeg ja kaitseväe puhkus võisid alata.

22. detsember – ballett Tuhkatriinu

See etendus sattus meile ette juhuse tahtel, kuigi selle reklaampostkaart oli meil juba üle poole aasta olnud kodus kalendri vahel. Miks sattus? Kolleegid kinkisid mulle aasta tagasi 50€ väärtuses Piletimaailma kinkekaarte, aga…mõne aja pärast kolis Estonia Piletimaailma tiiva alt ära ja muud peale Draamateatri- kelle piletid on statsionaarselt välja müüdud, või kui on mõnele, siis pole see ilmselt hea etendus- polnud mul selle 50€ eest midagi osta :( Ainsana jäi silma Estonias etenduv külalisetendus “Tuhkatriinu”. Nii otsustasimegi seda vaatama minna omamata ootusi. Ostsin ühe täis ja ühe sooduspileti mõttega, et vaatab, kellel lastest on minuga koos mahti enne jõule etendusele tulla….

….ja kahetsema ei pidanud. Ballett oli ilus, hoogne ja nauditav. Eriti tore oleks olnud, kui selja taga istuvad vene prowad oleks suutnud ennast täiskasvanu kombel ülal pidada. Aga mis sa teed, kui keskealised naised on Labubu vaimustuses, kannavad neid elukaid teatriski oma ridiküli küljes ja räägivad neist kõvahäälselt etenduse ajal. Kuidas saab küll armastada kultuuri ja sealsamas olla kultuuritu? Selles on küsimus.

Ballett kahes vaatuses Sergei Prokofjevi muusikale

Koreograafia Cristiano Principato

Solistid ja balletiartistid:

Paris Opera Ballet (Pariis)

Compañía Nacional de Danza (Madrid)

Taani Kuninglik Ballett (Kopenhaagen)
Poola Rahvusballett (Varssavi)

Hollandi Rahvusballett (Amsterdam)

Soome Rahvusballett (Helsingi)

Eesti Rahvusballett (Tallinn)

Teater Vanemuise Ballett (Tartu)

Koreograaf Cristiano Principato ja kunstiprodutsent Sander Sellin (Eesti Balletiagentuur) on loonud ainulaadse kontseptsiooni, mis ühendab nelja Euroopa juhtiva balletitrupi ja Eesti Rahvusballeti tantsijaid. Rahvusvaheline meeskond jagab lava täispikas muinasjutulises balletis, äratades ellu täiesti uue “Tuhkatriinu” lavastuse.

Igal etendusel esitletakse erinevat ja ainulaadset koosseisu, mis on kokku pandud tantsijatest 8 erinevast balletikompaniist ja 16 erinevast rahvusest. Iga etenduse näitlejate koosseisuga ja lavastuse pildigaleriiga saab tutvuda siin: www.cristianoprincipato.com/cinderella-gallery-cast

Charles Perrault’ muinasjutul põhinev Tuhkatriinust on saanud balletimaailma üks tuntumaid ja armastatumaid teoseid. Lavastus räägib loo noorest tüdrukust nimega Tuhkatriinu, puhtast ja lahkest hingest, kes elab igapäevaste toimetuste lõksus kiusatuna oma kurja kasuema ja kasuõdede poolt. Kuid ühel erilisel päeval viib haldjast ristiema ta kuninglikule ballile, kus ta kohtub printsiga ja nende vahel tekib maagiline side.

Tuhkatriinu ballett on tuntud oma ilusa koreograafia, romantiliste ja koomiliste stseenide ning maitsekate kostüümide poolest. Sergei Prokofjevi muusika annab inspireerivalt edasi muinasjutu emotsioone ja õhkkonda, muutes “Tuhkatriinu” unustamatuks etenduseks, mis meelitab publikut ning puudutab südameid oma ilu ja maagiaga.

Austusavaldusena kaunile pärandile, mille Petipa meile jättis, on lavastus üles ehitatud klassikalisele koreograafiale, koos kerge neoklassitsistliku vimkaga, mis kuulub koreograaf Cristiano Principato iga lavateose juurde.

Armastuse, hoolivuse ja muinasjutuliste muutumiste lugu võlub igas vanuses vaatajaid ning tuletab meelde headuse jõudu meie maailmas – heade inimestega juhtub alati häid asju.

*************************************************************************************

Teatrisse sai viidud tütrele nõelasilmast tulnud must pidulik kleit. Lõpetasin selle päev enne Kaarli kiriku kontserti. Kleit oli ammu plaanis, aga valmis saavad asjad ikka siis, kui mingi oluline sündmus takka kiirustab. Kangas pärit nagu valdav osa minu oste ikka Kangan-kauplusest. Hea kvaliteedi/hinna suhe ja suurepärane teenindus. Materjaliks must paksem ja raskelt langev krepp-viskoos. Esimest korda minu ülipika õmbluskarjääri jooksul suutsin kuidagi nii valesti detaile paigutada, et varrukatele ei jätkunud kangast :D Noh, naersin enda üle tükk aega, sest ma ju vaatasin seda üle laua ääre rippuvat osa ja mulle tundus, et kangast veel küll ja rohkem. Eks see paanidega alt laienev lõige on muidugi kangakulukas. Kui oleks pisut ökonoomsemalt lõikeid paigutanud, oleks varrukagi saanud, aga…pole halba heata. Tänu sellele said palju elegantsemad ja pidulikumad varrukad. Ostsin õhkõrna kivikestega sifoonkanga Tallinna TrendTextiili kauplusest ja kleit sai kaunim, kui oleks samast riidest varrukatega olnud. Õmmelda polnud muidugi kivikestega kangast hea, aga ilu nõuab pingutamist.

26. detsembril veeres pere meile perekondlikku jõulu tähistama. Lauda istus 7 täiskasvanut, 3 last(kas 12. aastane on veel laps?) ja süles oli üks beebi. Jajah, üks koer oli ka. Teine koer jäeti koju. Kogunesime umbes kella kaheks. Selleks ajaks oli mul (eelmisest õhtust) laud kaetud ja(samal päeval tehtud) toidud valmis.

Toitu oli nagu ikka liiga palju, aga hea, et puudu ei jäänud. Kõike saab ju laiali jagada, järgmisel päeval süüa või sügavkülma panna. Kuna meie pere beebi(selleks hetkeks peaaegu 5-kuune) dikteerib suuresti elu, saime kokku varakult. Kohalikud olid varem kohal ja nendega tegime kohe traditsioonilise kuuse ees perepildistamise ära – igasuguste koosseisudega, kes kuidas tahtis. Kui beebiga noored saabusid, läks beebi emmega sööma ja meie sel ajal tegime neid pilte, kus kõik minu 3 last koos ja mina ka nendega. Beebil kõht täis, tegime nende perepildid ja mõned klõpsud beebist ning siis viimasena kogu pere ühispildid. Korralik koinveier, aga hästi planeerides sai kõik tehtud. Planeerima pidi, kuna beebi eraldas selleks vaid pisut üle 2 tunni, sest siis oli jälle tuduaeg ja sel ajal oli mõistlik koju sõita, et valmistuda ööuneks. Nojah, keeruline, eks. Aasta pärast on vast veidi lihtsam.

Ja siis me sõime ja jagasime kingitusi. Kõikide pakkides oli parasjagu toredaid üllatusi.

Viimaks sõime traditsiooniks saanud ja alati oodatud põhjamaade jõuhõngulist riisipudingit. Õnnemandel läks sel korral Kirke noormehele. Peale seda, kui noorem poeg oma perega sai koduteele saadetud, mängisime oma “pimeda rätsepa” mängu, kus sai võita erinevaid nunnusi kingitusi. Neid kingitusi ostan kokku igal aastal juba varakult ja mängu naudivad nii suured kui väikesed. Kuna alustasime oma jõuluistumist vara, oli kella 18-ks oli mul tuba tühi. Kirke läks oma noormehega järgmisele jõulupeole ja kohalik poeg…noh nemad oma lastega on ka juba nagu vanainimesed, tahaks koju kotile. Mis on mõistetav, sest noorematel inimestel on jõulude ajal paratamatult mitmeid koosviibimisi ühe või teise poole sugulastega ja sõpradega ja peredega. Tahtsid kangesti mul aidata koristada nõusid, aga saatsin nad südamerahuga minema- sellist süsteemset nõudepesu ilma nõudepesumasinata on märksa parem üksi teha. Jõul sai peetud, pereringis toredasti aeg veedetud.

27. detsembril oli mul puhkuse ja puhkepäevade vahel üks lühike laupäevane tööpäev. Töölt tulles sõitsime tütrega külla oma heale sõbrakesele, kes juhtumisi on ka suurepärane noorte fantaasiaraamatute autor – Koidu Ferreira. Koidu kutsus meid külla. Kuna ta elab praegu veel kahe kodu vahet liikudes, siis ei kohta teda Eestis ülearu sageli. Seda suurem rõõm kokkusaamisest. Väga mõnus õhtu koos inimesega, kes on sulle arusaadav poolest lausest, kes oli kunagi tutvudes kohe nii oma, nagu pärineks eelmisest elust. Meil sünnipäevadelgi ainult 2 päeva vahet ja paljud hobid sarnased. Tütrel oli au saada endale kingituseks Koidu viimati ilmunud raamat, mis polnud meie raamatukokku ega raamatupoodidesse veel jõudnudki. Raamatu nimeks on “Ära luba mul sündida”. Ja jälle, milline kujundus! Imeline. Koidu kujundab ise. Ühesõnaga juttu jätkus kauemaks ja koju jõudsime üpris hilja.

Järgmisel hommikul ehk pühapäeval, sõitsin Tallinna. Leppisime kokku oma armsa sõbrannaga, et teeme sellise toreda sõpruskonnaga vana aasta viimase koosistumise. Kohtusime kolmekesi, igaüks tõi midagi maitsvat süüa kaasa ja igaühel oli mõni käsitööprojekt, mida sai siis lobisemise ja söömise kõrvale nokitseda. Mina õmblesin käsitsi mohhäärkangast palli, sõbranna õmbles samasugust, aga väiksemat ja meie kolmas seltsiline lõpetas ühte oma projekti. Õmblesin esimest taolist palli käsitsi umbes 2,5 tundi(ok, sinna mahtus ka ohjeldamatut naermist ja söömist). Pall läheb noorimale lapselapsele kingituseks ja ma loodan väga, et nende koer seda nahka ei pista.

Kuna mu sõbrake on lisaks käsitöövirtuoossusele suurepärane küpsetaja, pakkus ta muidugi ahjust tulnud brioche tainas lõhe-spinatipirukat ja sama taigna baasil lahtist kohupiimapirukat. Mmm, kui maitsvad. Õhtu edenedes tekkis meil mõte, et peaks selle kunagise nn “padjaklubi” mingil moel taaselustama. Muide, padjaklubi tegemistest sai kunagi pea 20 aastat tagasi alguse ka seesama blogi. Eks siis elame näeme, kas mõte läheb käima. Jaanuari keskel plaanisime igatahes kohtuda ja koos neidsamu pirukaid küpsetada. Kõhulihased valusad naermisest ja söömisest, jätsime sõbrannaga hüvasti ning sõitsime kahekesi teise sõbrannaga Balti jaama. Mina jäin napilt maha eelviimasest rongist ja tema istus ümber, et sõita teise trammiga koju. Nii tore oli ja mul hea meel, et selle kohtumise mõtte välja käisin. Aastale ilusasti punkt pandud.

Aasta viimane päev oli meil pidulik ja südamlik. Olime Haapsalu kaunis mõisas pereringiga tunnistajateks, kuidas mu poeg oma kauni ja armsa kaasa naiseks võttis. Uskumatult südamlik aastalõpuüllatus. See oli vist 30. november, kui nad kahekesi mul külas käisid ja uurisid, mis mul aastavahetusel plaanis on, et nemad kutsuvad meid päeval Haapsallu üritusele ja õhtul neile koju aastavahetust tähistama. Noh et nad abielluvad või nii. Päriselt, mul on nende üle niiiii hea meel. 5 aastat kooselu ja koos ehitatud maja on neid kõvasti liitnud ning abiellumisotsus tuli mõlemapoolse siira soovina. Värsked ämmad on õnnelikud :)

Nii me siis sättisimegi ennast korda ja sõitsime 12-ks Haapsallu. Miks Haapsalu? No esiteks polnud sel päeval oma kodukohas vabu abiellumisaegu ja teiseks pidi Haapsalu noorpaarile mingil moel tähenduslik paik olema. Sel korral otsustasime, et minagi võiks lihtsalt sündmust nautida ja tseremoonia pildistaja sai kohapealt tellitud. Ega see elu läbi piiluaugu vaatamine väsitab vahest ära küll. Eriti sündmustel, mis on endale olulised. Millalgi ilusal ajal aga teeb noorpaar ennast jälle pruudiks/peiuks ja lähme teeme ka ilupildid, sest ega selle pakasega õues väga ei tahtnud olla küll. Kohapealne pildistaja tegi õues paar krlõpsu ja kõik kohe ruttu autodesse sooja. Ilmaga meil väga vedas. Kui jõulude ajal lund polnud, siis aastavahetuseks oli maa valge, lund arvestatavalt palju ja õues krõps külm. Päike paistis aga nii mõnusalt, et kogu sündmus sai helge ja valge. Lihtsalt iiimeeeliiinee päev.

Päevaseks ajaks läksid kõik oma kodudesse ja kell kuus õhtul kogunesime taas noorte juures kodus, kus nad olid juba laua valmis sättinud ja tähistasime nende abiellumist ning 6 tunni pärast võtsime ühiselt vastu uue aasta. Õues oli sel hetkel -19C.

Et siis Head Uut Aastat!

Peale keskööd läksin koos minia vanematega ära – noh, vanainimesed siiski, hommik algas vara, palju sehkendamist, emotsioone ja seiklemist, aiatas küll. Pealegi ei viitsinud ma hiljem läbi metsa sellise külmaga üksi koju tolgendada. Tütar oli selleks ajaks oma noormehega tema vanemate juurde sõitnud ja sealt omakorda nende peretuttavate juurde Gatsby stiilipeoga aastavahetust tähistama suundunud. Mängis isegi esimest korda pokkerit ja võitis, eksole – algaja õnn.

Mina naiivselt mõtlesin, et jee, lähen üksi koju, viskan pikali ja loen mõnuga raamatut, aga inimene plaanib….ja läheb nagu ikka. Peale remonti majas ei funka õigesti kaminad. Mul oli viimane pikalt kinni teibitud, sest sealt vuhises sisse tuul ja tõmbas tuppa korstnapigi vingu isegi siis, kui kaminat ei kütnud. Koduse jõulupeo hommikul, 26. detsembril, panime korstnasse kivivilla ja kuigi seda ei jagunud täiuslikult, tundus, et probleem sai lahendatud. Tuul enam ei puhunud sisse ja kuni aastavahetuseni oli kõik ok ka selle vinguga. Kuni siis 1. jaanuari öösel tulin koju ja korter oli vingu täis. No sa karusselli siga, eks. Tore üllatus. Igal juhul jagus mul tegevust pea kella 4-ni. Teipisin kaminasuu uuesti kinni ja siis üritasin tube tuulutada. Sellise külmaga aga ei tahtnud see väga õnnestuda isegi siis, kui aknad ristseliti lahti. Neljaks öösel oli olukord enam vähem ja julgesin magama jääda. Magasin, ellu jäin ka, aga hommikul ärkasin väga paksu peaga ja üle läks see alles õhtuks. Ja ei, see ei olnud alkoholist, sest joonud polnud ma isegi pokaalikest veini lõpuni. Tõenäoliselt süüdlaseks hiline magamaminek ja see saadanama ving. Eks siis lahendan seda probleemi uuel aastal edasi.

Raamatud: Ka detsembris oli lugemiseks vähe aega….

“Minu Brasiilia. Tants idufirma ümber” Andre Põlm

Täitsa ladusalt loetav ja sai päris huvitava pildi just kahes linnas toimuvast ja mõnest nende ümber paiknevast looduskaunist kohast. Ülejäänud Brasiiliast tegelikult ei saanud sealt teada midagi. Lugeda oli siiski mõnus ja sai aimu hoopis sellest, mis tegelikult ei üllata – äri ajamisest brasiillastega ja et see asjaajamine on seal isegi linnati üksjagu erinev. 8/10

„Raha, arvuti ja telefon siia!“ Tunnen iga külma higipiiska, mis mu otsaesiselt alla voolab. Olen korteris keset Rio de Janeiro slummi. „Ma pean selle firma käima saama,“ ketrab peas. Nende kaante vahel tuleb juttu kuulirahest kontori kõrval, surmavatest vihmasadudest, bussiröövlitest, põlevatest autodest, aga ka lopsakast loodusest ja põnevatest loomadest, peidetud randadest, mäetippude vallutamisest ja loomulikult tantsust kõige selle üle ja ümber. Mina pean sambat (ja salsat) tantsida saama! Olen Andre, sündinud-kasvanud Tallinnas, rännanud 71 riigis, elanud neljas, olen ettevõtja ja Casa de Baile tantsukeskuse asutaja ning kord võtsin nõuks käivitada idufirma Brasiilias. Kas ja kuidas see õnnestus – sellest raamatus. Vamos! Lähme seikleme!

“Peresidemed uute alguste kommipoes” Hannah Lynn

Pool raamatut lugesin ära ja siis sain lõpuks aru, miks ta mulle pisut tuttav tundus. Kunagi olin esimest osa lugenud. Raamatupoe kirjeldusest sain teada, et vahepeal on veel üks osa ilmunud, mida ma vist polegi lugenud. Võib-olla. Pean uurima. Selline lihtsake sari, aga ladusalt loetav. 7/10

Õnnemull, milles kommipoeomanik Holly Berry hulbib, lõhkeb plaksuga, kui kohale jõuavad tormituuled. Isale oma äris töö pakkumine annab ootamatu tagasilöögi, Holly kohtumine tema kallima Beni perekonnaga lööb vankuma kogu suhte ning kui Hollyga sama katuse alla kolib tema majanaabri uus silmarõõm, näib naisele, et ta võib ilma jääda nii oma kodust kui ka parimast sõbrast. Ent seegi pole veel kõik, suurimat väljakutset on elu varuks hoidnud … Varem on ilmunud „Uute alguste kommipood“ (2022) ja „Armastuslugu uute alguste kommipoes“ (2024).

“Kõrvitsavürtsi kohvik” Esimene raamat , Laurie Gilmore

Ütlme nii, et suhtkoht naiivseke raamat. Lihtsake. Lootsin pisut enamat, aga noh, lugesin siiski viisakalt lõpuni. Misasi seal TikTokis sentsatsiooni põhjustas, jäigi mulle arusaamatuks. 5/10

Dream Harbori sarja esimene raamat Maailma vallutanud TikToki sensatsioon nüüd eesti keeles! Kui Jeaniele prantsatab sülle pensionile jääva tädi armastatud Kõrvitsavürtsi kohvik väikelinnas nimega Dream Harbor, haarab ta kohe kinni võimalusest igav kontoritöö maha jätta ja uuesti alustada. Logan on kohalik talumees, kes üritab vältida iga hinna eest Dream Harbori kuulujuttudesse sattumist. Jeanie saabumine pöörab Logani rutiinse elu pea peale. Esialgu ei taha mees ärritavalt rõõmsameelse uusasukaga tegemist teha, kuid ometi tõmbab miski teda seletamatult naise poole. Kas päikeseline Jeanie suudab panna pahura, kuid nägusa Logani endasse kiinduma või on see suurlinna tüdruk leidnud ainsa inimese Dream Harboris, keda tema võlud ja kõrvitsavürtsilated külmaks jätavad…? „Kõrvitsavürtsi kohvik“ on põnevusega vürtsitatud armastusromaan, kus hubases väikelinnas kohtuvad kohalik pahur talumees ja päikeseline uustulnuk. Kindlasti midagi „Gilmore’i tüdrukute“ fännidele! * Laurie Gilmore kirjutab väikelinnaromantikat. Tema Dream Harbori sari toob meieni isemoodi linnaelanikud, hubased tegevuspaigad ja õhkamapaneva romantika. Talle meeldivad raamatud, kus valitseb täiuslik tasakaal armastuse ja kire vahel, ja selle poole püüdleb ta ka oma teostes. Kui sa oled unistanud Stars Hollow’s elamisest (või oodanud kannatamatult, millal Luke ja Lorelai ometi teineteist leiavad!), on tema raamatud kahtlemata mõeldud just sulle.

“See muudab kõike” Helen McGinn

Ei olnud šedööver, aga mulle meeldis. Meeldis just sellepärast, et tegelased mitte lihtsalt ei seigelnud Roomas, vaid läbi nende seikluste tutvustas autor lugejatele Rooma kunsti ja arhitektuuri. Ka toitusid. Lisaks ilusate lõppudega isiklikud lood. 7/10

Kas esimene armastus tuleks jätta minevikku või kestab see igavesti … Õed Annie ja Jess on harjunud, et nende ema Julia on spontaanne. Kui aga Julia teatab, et sõidab Rooma oma esimese kallima Patrickuga kohtuma, läheb ta nende arvates liiale. Ema pole kunagist kallimat ligi 50 aastat näinud. Tütred otsustavad ema kaitsmiseks samuti Rooma minna. Seejuures jätavad nad emale ütlemata, et hoiavad tal silma peal! Julia ja Patricku armastuses oli kõike: nii võimast tunnet kogetakse vaid korra elus. See lõppes aga traagiliselt ja mõjutas kogu edasist elu. Esimest armastust on raske unustada, kuid mõnikord – tõesti ainult mõnikord – annab elu võimaluse juba sündinud lugu ümber kirjutada. Kui Igavene Linn vallandab oma võlujõu, saavad vanadest saladustest, sõpradest ja armulugudest uued võimalused ja unistused. Rooma reisilt tagasi koju Inglismaale jõudes ei jää miski enam endiseks. Helen McGinn on blogi ja raamatu „The Knackered Mother’s Wine Club“ autor ja ta kirjutab iganädalast veiniveergu ajalehele Daily Mail. Ta esineb eksperdina nii telesaadetes „Saturday Kitchen“ kui „This Morning“. Tänu oma veiniblogile teenis ta Fortnum & Masoni aasta veebikirjutaja ja Red Magazine’i parima blogija auhinnad. Tema soojad ja elulusti täis romaanid võidavad lugejate südameid paljudes paikades.

Pere pesamuna 19

Nüüdsest on mul siis kodus vanur-teismeline, ehk siis päris suur ja sõltumatu inimene veel pole, aga lausteismeline ka mitte. Hormoonid on pisut rohkem kontrolli all, toad seisavad puhtamad ja vastutustundega on päris hästi. No ja see on siililegi selge, et ta on mulle üks ütlemata armas inimene. Kohtume mitte just liiga sageli. Näen teda põhiliselt hommikul korraks kooli saates ja siis heal juhul õhtul peale tööd, paljudel puhkudel päris hilja õhtul ja siis ta õpib … ja kui reedel kooli läheb, kohtume tavaliselt uuesti pühapäeva õhtul. Elab vahepeal oma elu. On päevi, kus tunnen talle südames kaasa, sest koolipäevad on pikad ja pingelised. Midagi pole aga teha, sest kobedamat gümnaasiumi valides teadis ta väga hästi, et pigutada tuleb märksa rohkem, kui mõneski teises koolis.

Mõni päev enne päris sünnipäeva võtsime vastu külalisi. Laupäeval käis oma pere ehk vennad peredega, pühapäeval olid sõbrad, esmaspäeva õhtul käis isaga väljas söömas ja pärast tulid meile koogile. Sünnipäevanädalala käis koos õega kohvikus tähistamas ja minu õde tuleb siis, kui kuu pärast on minu sünnipäev. Ta on üks neiu 3-st tädist, kes käib oma õetütart alati õnnitlemas.

Noored on meil aga vahvad, nagu vanurid. Täistavad sünnipäeva pühapäeva päeval, õigeks ajaks koju ja hommikul kooli. Mind kodust välja ei komandeerita, sest keegi peab ju ometi toidupoolega toimetama ja hea isuga noormeestele kotlette praadima. Selles vanuses noortega pole muud, kui et soe toit ette ja kõhud kenasti täis. Pisut näksimist juurde ja lõpetuseks tort. Nalja ja naeru jagus mitmeks tunniks ja kolmanda gümnaasiumiaasta alguseks on klassikaaslastest sõbrad ka mulle mõnusalt tuttavamaks saanud. Neid on väga tore tunda ja nende tegemistele kaasa elada.

Igatahes oli see viimane ühega algav sünnipäev. Järgmisel aastal juba 20!!! Päriselt?

Päev enne tütre sünnipäeva on mul vanema poja kaasa sünnipäev. Läksime peale tööd teda õnnitlema. Poeg õpetas oma tütrele parasjagu matemaatikat, mille Kirke võttis siis sujuvalt üle. “Väikesest” õekesest on kasu. Minia emme ja õed olid samala ajal külas käimas ja nii me seal siis sõime erinevaid kooke….et ma ei jäänud enam õhtul suurest magusalaksust magamagi :D Kingituse andsin sügisel üle, ehk siis aeda said istutatud 4 kaunist hortensiat, mis loodetavasti kasvavad võimsateks põõsasteks ja kaunistavad nende maja juures sissesõiduteed.

Beebitüdruk- 3 kuud

Ekstra me seda seekord ei tähistanud, sest noored koos beebiga käisid samal ajal Kirke sünnipäeval ja pildid said meil tehtud. On ikka nunnupall, vaata ja imetle. Kogu aeg tahaks kudistada ja kallistada ja musutada. Süsimust juuksepahmakas ja suured silmad meenutavad nii väga tema isa samas vanuses.

Põhjamaade kirjanduse nädal

See on üks tore, aga väsitav nädala. Eriti siis, kui sinu nädala graafikus 6 tööpäeva ja nendest kaks kümnetunnised. Annad hommikupoolikuti endast kogu energia tundidesse, mida teen lasteaialastest alaustades põhikooli lõpuni ja siis kiiruga kaks ampsu lõunat ning kella 14-st letti tööd tegema. Need, kes olid aga kaheni letis- lähevad vaikseid sisetöid kõpitsema. Tore on ikkagi, sest lapsed on vahvad, igal vanusel omad head ja üllatused, aga lapsed on minu vastu helded ja proovile ei pane. Eks mul ole ka korralaik enesekehtestamise oskus. Nädalaga oli mind kuulamas 285 last/noort ja paras ports õpetajaid. Ega õpetajad lapsi kuulama ei tooks, kui huvitav poleks :P Lugemisel olid: väiksematele Oskarssoni “Koer, kass ja hiir” ja suurematele Helmsdali “Kui kõmiseb kõu”. Mõlemad Fääri saarte autoritelt.

Ja segane nagu ma olen, tekitan endale alati tööd juurde. Tulevad Muumihommikud ja varsti kohe Jõuluhommikud. Tänu taevale ütles mulle sügisel üks kolleeg, et lõpeta oma rööprähklemine ja võta detsembris esimesel võimalausel puhkust. Ja nii ma tegingi, sest muidu kärssan läbi nii, et toss taga. Varasemad aastad on seda näidanud päris valusalt. Seega ma ootan nüüd pikkisilmi oma puhkusejuppi enne jõule, aga esialgu tuleb teha veel palju tööd.

Muumihommikud

Muumid said sel aastal 80 ja siis ma otsustasingi veel aasta lõpus teha lasteaialastele Muumihommikuid. Loen muumilugusid, teeme muumivõimlemist, rägime muumidest, uurime raamatuid, vaatame muuminõude näitust ja lõpuks saavad kõik endale muumiküpsist nosimiseks. Küsivad ikka, kust sa nii häid küpsiseid said :P No kust sain, ikka ise küpsetasin. Inimesel poleks nagu muud teha, aga lastele toob see väike küpsis palju rõõmu ja minul hea meel, et Muumihommikud osutusid populaarseks.

Kohtumine Heelia Sillamaaga

Nagu enne igat tundmatut kohtumist, nii ka seekord – pisut pabistasin. Ei, pabistasin on vale sõna, pigem olin kõhevil, teadmatuses. Kuulama olid kutsutud kohalaiku riigigümnaasiumi 11. ja 12. klass koos emakeeleõpetajatega. Tööl vaadati mind pisut imelikult, kui ütlesin, et tahan gümnasistidele kutsuda rääkima Heelia, et pakkuda noortele midagi elulist, lõbusat ja harivat. Imelikult sellepärast, et keegi ei teadnud Heeliast midagi. Arusaadav, generatsioon on hoopis teine- keskmine vanus meie kollektiivis on 55 aastat. Mina aga olen aktiivne vanur, kasutan sotsiaalameediat ja olen noorema generatsiooni tegemistega piisavalt hästi kursis. Jälgin nagu korralaik instamemm huvitavaid inimesi ja olen seda meelt, et ka noortelt on palju õppida. Heeliat olen Instagramis aastaid jälginud ja sealt saingi mõtte, et kutsuks ta meie noortele õige rääkima. Igatahes kui Heelia kohale jõudis, oli ta täpselt sama armas ja soe inimene, nagu ma temast arvasingi. Tund kohtumist läks nii kiiresti, et kui noortel poleks olnud käsk kooli tagasi minna, oleks jutustanud veel pikalt. Kohtumise lõpus jagas Heelia heldelt kõigidele soovijatele oma viimati ilmunud raamatut “Filtriteta filtritest” ja soovijaid oli väga palju. Autogrammisaba muljetavaldavalt pikk. Õpilased ja õpetajad tänasid. Õpetajad tänasid mind veel nädala hiljemgi, kui kohtusime. Jah, 110% õnnestunud kohtumine, kui abituriendid teatasid, et see oli nende gümnaasiumiaastate parim loeng/kohtumine. Ma olen harva enda korraldatud asjade üle nii elevil ja uhke, aga seekord oli kõvasti põhjust.

Raamatuesitlus Pille Petersoo ” Nami-Nami Pille maailma koogid”

Ma peaaegu et oleks koju ära läinud, aga kuna kolleeg pani mulle kärbse pähe, et läheks ikka kuulama, siis otsustasin jääda. Kodus ei oota niiehknaa tavaliselt keegi. Tütar tuleb kas minust hiljem või ei tule üldse, ehk siis läheb sinna või tänna ööseks.

Kokkuvõtteks oli enam-vähem tore kuulamine. Pille tutvustas oma uut raamatut ja rääkis igasugustest endaga ja toitudega ja Nami-Namiga seotud asjadest. Küpsist ja teed/kohvi pakuti ka. Peale tööpäeva kulus väike amps ära.

Leedu Riiklik Sümfooniaorkester. Brahms ja Mahler

Sellele kontserdile minek tuli isegi kiiremini, kui üleöö. Ennelõunasel ajal tööl olles sain lapse klassivennast sõbra emalt kirja, et tal 2 piletit pakkuda, sest jäi haigeks. Oleme selle perega mõlemad klassikamuusika fännid ja sageli samadel kontserditel, aga sellele kontserdile mul pileteid polnud. No mis teha, rahakotti tuleb samuti vaadata, sest piletid tuleb valdavalt pikalt ette osta, mis tähendab – mitmu piletit korraga. Ja nüüd siis pakkumine, kus hind eriti soodne, sest nende perel on ostetud toetaja sarjapilet. Ronisin kiirelt teisele korrusele oma armsa kolleegi juurde, kellega valdavalt kontserditel käime ja pakkusin temale teist piletit. Pisukese mõtisklemise järel otsustasime kasutada juhust ja minna. Reedene õhtu ikkagi ja me tegelikult mõtlesime, et läheks meie kohalikku kinno, aga jätsime targu piletiostu viimasele minutile. Hea, et jätsime. Kontsert oli väga, väga hea ja Mahler eriti muljetavaldav. Tulime saalist välja ja pea oli muusikalises pilves. Isegi rongisõit viimase suslaga tundus kummalaiselt lühike.

Novembris saabus ERSOle külla Leedu Riiklik Sümfooniaorkester koos oma asutaja ja peadirigendi Gintaras Rinkeviciusega. Estonia kontserdisaalis antakse kontsert, kus kavas on Gustav Mahleri esimene sümfoonia. Teose sünnilugu viib Kasselisse, kus Mahler komponeeris oma esimese vokaaltsükli „Rändselli laulud“. Tsükli atmosfäär kandub esimesse sümfooniasse ning teoste sisulist ja muusikalist seost on helilooja ise korduvalt esile toonud. Mahleri sümfoonia kõrval on kontserdi kavas Brahmsi esimene klaverikontsert, mis tuleb esitusele leedu pianisti Lukas Geniušase soleerimisel.

kava

Johannes Brahms
Klaverikontsert nr 1 d-moll, op. 15

Gustav Mahler
Sümfoonia nr 1 D-duur

November on pime ja kuna lund pole, siis ka värvitu. Korraks tuli natuke lund, kuskil 20-nda kuupäeva paiku ja sulas suhteliselt ruttu ära. Ah, peaasi, et libe pole. Mõned miinustes ööd/hommikud olid kuu jooksul, aga päeval ikka plussis, vihmane ja tatine.

Pojatütrega õpime ikka õhtuti vene keelt. Helistab mulle ja siis ma õpetan hääldust või tõlgin. Tema on mul peres neljas vene keele õppija. Kahte poega olen samuti järjepidevalt õpetanud, aga Kirke on saanud ise hakkama mõne üksiku erandiga. Paistab, et pojatütar saab samuti laias laastus hakkama. Liiga palaju abi ei vaja. Kunagi õpetasin üht sõbranna poega, käis meil külas järelaitamises. Õppis ära ja nautis ilmselt meil olles rahulikku keskkonda :D Koju ei kiirustanud. Mõistetav, kui kodus oli veel 2 tittedest õde ja mõni aasta noorem vend.

Nii, mis veel?

Kuu viimasel reedel läksin peale tööpäeva Tallinna poodlema. Muide esimest korda poodlesin musta reede raames. Küll aga ei ostnud ma midagi sellepärast, et oli odav. Ikka seda ostsin, mis oli ammu plaanis või peab minema aasta lõpus jõuluvana kingikotti ja kasutasin juhust, et osta soodsamalt. Lisaks sain suure annuse jõulutunnet, sest kui liigud ruumides jõulukaunistuste ja kaupade vahel, läheb meelest ära vihmane tänav. Isegi raekoja plats pole nii trööstitu, kui kuusk särab ja samal päeval avatud jõululaat kogub tuure.

Korra kohtasin Kaubamajas isegi oma tüdrukut, kes lõpetas kohvikus õppimise(millegipärast on seal peale kooli mugav keskenduda ja õppida) ja varsti asutas ta ennast Tartu poole teele Üle-eestilise neidudekoor Leelo nädalalõpu laagrisse. Kehv ilm, pimedus, metsik autodevool linnas ja kogu tee Tartusse tipptunnil…..ta ei taha ilmselt tükk aega autoga Tartu sõita.

Ise läksin sööma vastavatud Anni Arro kohvikusse Hooaeg, mis asub kaubamaja kahe korpuse vahel galeriis. Mõnus interjöör ja hea toit. Küll mitte liiga odav. Julgen soovitada ja kesklinnas liikudes lähen ka ise sinna ehk tagasi. Loodan et pisut logisev teenindus on tingitud koha värskusest. Väga meeldis, et lauanõudena ja ka seintel oli kasutuses Anni õe keraamika ja portselan. Söögiriistad olid kaubamärgilt Sabre Paris ja neid müüakse Kaubamaja koduosakonnas ja tegelikult saab selle tootja nuge-kahvleid-lusikaid ka Tablescape-st.

Edasi võtsingi suuna koduosakonda, kus sai nautida nii Arro portselani kui tekitada endale jõulukaupade vahel lumeta jõulutunnet.

Arro keraamika

Kaubamajas on muidugi alati midagi vaadata ja imetleda, just koduosakonnas.

Viru keskuse aatriumis on nagu alati, Sishi jõuludekoratsioonide võlumaailm. Sealt leiab kindlasti igaüks midagi endale sobivat.

Raamatupoodi jõudsin loomulikult ka.

Korraks käisin restoran “Päris”-es, et osta sealt jõulupakki panemiseks prantsuse teed ja siis juba läbi jõulutuledes Rottermanni rongijaama.

29. novembril sõitsin aga hommikul Tallinna, sain kokku oma põhikooliaegse pinginaabriga, kellega me polnud 14 aastat kohtunud ja koos istusime siis Balti jaama lähedal kohvikus Rocket Bean. Mina polnud sel hommikul veel süüa jõudnud, tema ka ja selles kohvikus pakutakse väga head kohvi.

Mõne aja pärast läksime tagasi jaama, et sõita Neljiärvele klassikokkutulekule. Jah, enamust sellest seltskonnast, kes kohale tulid….olin ma näinud viimati põhikooli lõpus. Ajendi kokkusaamiseks andis meile klassiõde, kes elab üle 20 aasta Ameerikas ja oli üle väga pika aja Eestis käimas. Põhikooli lõpetas meid 32 või 34, kohale tuli 14 inimest. Päris hästi. Tore oli, rõõmu tegi, et kõik saavad oma elus hakkama vaatamata sellele, et keerulisi aegu on elu jooksul kõigil ette tulnud. Kahte neidu ei tundnud ära, pidin nime küsima. Õhtul sõitsime koos minu pinginaabriga üle Tallinna Raplasse meile.

Koju jõudes tekkis mul pisuke segadus, et kust on tekkinud jalatsiriiulile kuuseokkad. Mõtlesin, et küllap tütar võttis ülevalt kapist jõuluasju ja sealt pudenes. Siis aga nägin ka põrandal parasjagu kuuseokkaid ja lõpuks koitis. Kui on midagi sellist kahtlast, on poeg käinud salaja ja toonud mulle tuppa kuuse. Vaatasin elutuppa…ja seal see kaunitar seisiski. Seda ta mulle õhtul kirjuts ja uuris, kas ma olen kodus ja millal tulen ning lubas järgmisel päeval külla tulla. Niisama.

Hommikul saatsin pinginaabri rongile, et ta saaks külastada Tallinnas Piparkoogimaania näitust ja sõita laevaga tagasi koju Soome, Hämenlinna. Ise toimetasin koduseid asju, kuni poeg tuligi oma elukaaslasega külla. Kutsusid mind Haapsallu :P. Aastavahetus on sisustatud.

Selle kuu raamatud: Tähelepanek – mida rohkem aasta lõpp läheneb, seda vähem jõuan ma lugeda.

“Kauged tunnid” Kate Morton

Seni loetud Kate Mortoni raamatud on mulle väga meeldinud. Ei tulnud pettuda ka selles loos. Ehk ei läinud see lugu kohe esimestest lehekülgedest “käima”, aga tasa ja targu ta aina keris ennast huvitavamaks ja huvitavamaks. 9/10

Edie Burchill ja tema ema elavad teineteisest justkui mööda, ja kui ühel pühapäeva pärastlõunal saabub aastakümneid kaotsis olnud kiri, hakkab Edie kahtlustama, et ema emotsionaalne distantseeritus varjab vana saladust. Miks ei taha ema rääkida elust Milderhursti lossis, kuhu ta kolmeteistaastasena juhuse tahtel sattus, kui paljud Londoni lapsed sõja jalust evakueeriti? Miks eitab ta minevikku nii kangekaelselt, et on valmis koguni valetama?

Kate Mortoni lummav lugu tütre teekonnast ema minevikku on tummine lugemine, heas mõttes vanamoodne romaan. Autor toob lugejani sõjaaegse maaelu pildid ja helid, õõvastava Mudamehe, ekstsentrilised õed Blythe’id, kummitusliku lossi ja välksõjast räsitud Londoni. Järk-järgult tulevad ilmsiks salajane armastus, mahavaikitud kuriteod, hullumeelsus ja kangekaelne eitamine. Põnev kuni lõpuni, autor veab lugejat (taas!) meisterlikult ninapidi, aga ei võta lootust, et viimaks paljastub tõde mineviku „kaugetel tundidel” juhtunu kohta.

Auhinnatud kirjanik Kate Morton (snd 1976) on üks New York Timesi ja Sunday Timesi enimmüüdud autor. Tema seitse romaani – „Maja Rivertonis” (eesti k 2009), „Unustatud aed” (2013), „Saladuse hoidja” (2014), „Järvemaja” (2016), „Kellassepa tütar” (2020), „Kojutulek” (2024) ja „Kauged tunnid” – on avaldatud rohkem kui neljakümne viies riigis ja kolmekümne kaheksas keeles ning müügimenult on need kõik olnud maailmas esikohal.

“Minu Bali. Elu on tseremoonia” Juta Raudnask

Tegelikult ütles kohalaik seal, et elu on tseremoonia ja tseremoonia on elu. Mida ma raamatust arvasin….üldjoontes meeldis. Juta kirjutamistel olen tegelikult silma peala hoidnud juba sellest ajast, kui nad kunagi ammu oma esimese lapsega(üsna väike oli alles) ümbermaailmareisile suundusid ja pidasid blogi. Esiteks oli huvitav, teiseks hästi kirjutatud ja kolmandaks väga heade fotodegam mis minu jaoks on ühe reisiloo juured esmane vajadus. Edasi lugesin kõiki Juta poolt kirjutatud reisi/toidu teemalaisi raamatuid. “Minu Balai” lugemise eel olid mul seega ootused vägagi kõrged. Päris nii aga ei läinud. Raamat oli hea, aga oli lehekülgi, kus lugesin diagonaalais. Vast oli mulle liiga palju kohalikke tseremooniate kirjeldusi. Ilmselgelt olen aastate jooksul nende kohta juba piisavalt kuulnud ja näinud. Aga…palaju enamat sain ma teada Jutaga tehtud podcastidest. Üks neist Estraveli reisipodcast ja teine Petrone Prindi podcast. Need lähevad mul kindlasti ülekuulamisele, et märkmeid teha. 7/10

Mul on kahju inimestest, kes tulevad nädalaks Balile, veedavad päevi hotellis kirjude kokteilide taga ja tormavad higistena läbi turismimagnetite. See ei ole päris Bali – mitte see, millest mina teile kirjutan. Bali jaoks tuleb võtta aega. Õigesti tunnetatuna on Balil olemine justkui see aeg päevast, mille veedad mediteerides. Puhastav, rahustav, kirgastav…
Minu Bali on maagiline kultuur iidsete tseremooniate ja rituaalidega, rollerisõidud palmisalude vahel, kodu jagamine troopilise faunaga ja elustiil, mis toetab meie kui biohäkkerite pikaealisuse püüdlusi nii oma tempo, toidu, looduse kui vaimsusega.
Kõik pole aga lõpuni zen, isegi Balil mitte. Saan eluohtliku allergilise reaktsiooni, eksin esimest korda elus rollerit juhtides ära, kohtan peopesasuuruseid ämblikke, söön pesukausist mineraalvee ja seasüdame suppi, võitlen niiskushallitusega, näen, kuidas kohalikud transis väänlema hakkavad, endal silmad pahupidi, ja leian end kose all röökimast.

“Edeni trööstiköök” Tilly Tennat

Klassikaline naistekas, aga selline tore ja muhe, kust parajast bitchist saab pai tüdruk, machomehest hea poiss ja nad elavad elu lõpuni õnnelikult koos :) Tõsisemate raamatute vahele tuleb sellised puhkamiseks ikkagi lugeda. 7/10

Edenit tabavad oma lapsepõlve suvemajja naastes vastakad tunded – ta on hiljuti kaotanud ema ning loodab, et Sea Glass Bay suudab tema murtud s?dant ravida. K?laelanikud tervitavad Edenit avas?li ning ta seab nende aitamiseks sisse kogukonnaköögi, kus pakub oma uutele sõpradele koduseid toite.
Id?lli lõhub kutsumata k?laline – nägus ja otsekui marmorist tahutud Cam, kes tahab osta maat?ki, millel asub Edeni kogukonnaköök. Kui Cam Edeni kutse peale triiksärgi käised ?les käärib ja talle appi läheb, hakkavad sädemed lendama ja köögis läheb väga kuumaks.
Siis aga kaob Cam ilma ette hoiatamata…
Kas Eden suudab ?le saada ka sellest kaotusest ning kõigest hoolimata päästa köögi, mis aitas tal päästa iseennast?

Tilly Tennant elab koos oma perega Staffordshire’is. Pärast mitut kohutavat töökohta otsustas Tilly järele anda kirele kirjutamise vastu ning asus õppima inglise keelt ja loovkirjutamist. Ta kirjutas oma debüütteose aastal 2007 esimesel ülikooliaegsel koolivaheajal ega ole sellest saadik kirjutamisest loobunud.

Eesti keeles on ilmunud kaks Tilly Tennanti kirjutatud raamatut: „Kohvik Saialille sadamas“ ja „Kodu Rukkilillemajas“.

“Suvi Applemore`is” Rachael Lucas

Applemore lugude kolmas raamat. Olin vist kolmandiku läbi lugenud, kui sain aru, et aa, tegelased on valdavalt tuttavad ja see tundub olevat järgmise pereliikme lugu. Tore lihtne lugemine. 8/10

Mida teeksid sina, kui miljonär, kellega sul oli üheöösuhe, osutub su uueks majanaabriks? …

Läbi ja lõhki kontrollifriigist Charlotte Fraser astub korraks mugavustsoonist välja: tal on linnas üheöösuhe. Pole ju mingit võimalust, et ta oma tillukeses Šoti mägismaal asuvas kodukülas megaseksika Rob Jonesiga kokku puutuda võiks …

Tagasi koju jõudes on ta otsustanud kätte saada Midsummer House’i, unelmate kinnisvara, mis sobiks ideaalselt ta puhkemajade äri kroonima – olgugi et see tähendab leppimist ekstsentrilise omaniku pisut kummalise nõudmisega elada majas kolm kuud, sellal kui omanik ise reisile läheb, et järele mõelda ja müügi osas lõplik otsus teha.

Kõrge lennuga börsimaakler Rob Jones on parasjagu ootamatult ilma uue projektita, kui ta tädi Frances, kes pole endast ammu märku andnud, korraga helistab ja nõu küsib. Mees pole pärast peresidemeid purustanud tragöödiat oma jalga mägismaale tõstnud, kuid otsustab siiski suhteid parandada ja Applemore’i suunduda, et tädi majas peatuda ja remonditöödel abiks olla.

Nii juhtubki see, mis ei pidanud juhtuma: Charlotte ja Rob elavad ootamatult ühe katuse all. Kuna mõlemal on põhjust paigale jääda, tuleb mängu tahtejõud: kes annab alla ja kolib esimesena välja? Rob taipab, et Charlotte on otsustanud juhtunut saladuses hoida – aga kui lihtsaks või keeruliseks see nendevahelist tugevat tõmmet arvestades osutub?

Applemore’i külakese nõiduslik keskkond hakkab Robile mõjuma ja mees küsib endalt, kas ta elus seatud prioriteedid on ikka õiged olnud … ent mis saab Charlotte’i plaanidest Midsummer House’iga, kui mees otsustab paigale jääda?

“Vaikuse võlu” Florian illies

“Punase” sarja raamatud on valdavalt väga head. Täitsa minu tassikesed teed. Küll aga ei saanud ma sõbraks selle sakslasest autori raamatuga. Vaatamata sellele, et ma kunstiajalugu vägagi armastan, pingutasin lugeda pisut üle poole ja siis andsin alla. Ma saan aru, et see oli ülistuslaul maalikunstnik Friedrichile, aga…poole raamat oeale oli mul pilt loost nii selge ja ära nämmutatud, et ma rohkem tõesti seda kunstlikku venitamist lugeda ei jaksanud. Ehk läks ka autor ise liiga kunstiajaloolasespetsiifiliseks ja ilukirjandus, kui selline, läks juba kaduma. 6/10

“Vaikuse võlu” on kirjutatud tähistamaks 250 aasta möödumist maalikunstnik Caspar David Friedrichi (1774–1840) sünnist, kuid see ei ole kindlasti tavapärane elulooraamat. See kirjanduslik mosaiik kirjeldab veidrate juhtumite ja värvikate lugude kaudu, kuidas Friedrich ning tema maalid on inimesi ja maailma mõjutanud vähem ja rohkem ootuspärasel moel: kuidas tema maalid tõid sakslaste hinge igatsuse ja muutusid maastikeks Disney “Bambis”, kuidas Friedrichit ülistati ja vahepeal pea täielikult unustati ning milliseid keerulisi teekondi on läbi teinud tema maalid. “Vaikuse võlu” maalib pildi inimesest maalide taga ning kunsti kirjust peegeldusest ühiskonnas.

Florian Illies (snd 1971) on saksa kunstiajaloolane, kirjastaja, ajakirjanik ja kirjanik. Tema teostest on varem eesti keeles ilmunud raamatud „1913. Sajandi suvi” ning “Armastus vihkamise aegu”.

“Ühe mantli lugu. 50 000-DOLLARISE MANTLI JÄLGEDES: KÄSITÖÖ, LUKSUS JA KINNISIDEED” Meg Lukens Noonan

Seda raamatut tahtsin lugeda päris ammu, aga ikka tulid teised raamatud vahele. Nüüd, kui hakkasin õmblema tütrele korralikku klassikalist, villasest kangast rätsepamantlit, tundus aeg olema rohkem kui õige. Eks ma olen isegi seda meelt, et see oskus on hääbuv ja korralaiku villase mantli õmblemine on kunst omaette. Päris mitu aastat olen vaadanud mantleid poes…ja ei leia sealt ülearu palju selliseid, mis vääriks oma hinda või üldse ostmist. Sellisel korralikust kangast ja korralikult individuaalõmblusena oskajana tehtud mantel on eelkõige kaunis, aga ka vastupidav, loodussäästlik ja eksklusiivne. Eks seda näitab ka sügisel uue voodri saanud, mind ja tütart oma 25 aastat teeninud kunagise Klementi vabriku kašmiirvillasest pikk klassikalise lõikega mantel. Nüüd käib kindlasti vaat et teist samapalju. Ainus vahe, et ta on siiski tulnud masstööstusest, aga tol ajal tehti ka vabrikus väga korralikke mantleid. Praeguseid – vormituid, voodrita, nööpideta, õlakuteta, korralaiku töötluseta massmantleid, mis vööga kokku tõmmatud ja valdavalt kedagi ei kaunista…ma ei ole nõus ostma. Nimesi nimetamata, aga meie kohalik brand, kes nimetab pikendatud õlaga, kraeta ja nööpideta, laia varrukasuuga (küll vähemalt voodriga) mantlit moeloominguks, ma selleks nimetada ei julgeks. Vaadates erinevaid presenteeringuid, siis enam vähem ok istub see mantel vaid piitspeenikeste modellide seljas ja siiski vaid musta vätvi tootena. Kes vähegi toekam naine, näeb selles manlis välja nagu heinasaad või tundub see paksu hommikumantlina. Seda muljet võimendab kimono-lõige. Pealegi meie kliimas lai varrukasuu pole kuigivõrd praktiline. Aga see selleks. Mainitud raamat on ood rätsepatööle ja villatööstusele ning lambakasvatusele.

„Ühe mantli lugu“ viib meid ühe ülihinnalise mantli saamisloo jälgedes tundelisele teekonnale moe ja rõivakunsti ajalukku. Reis saab alguse Peruus Andide kõrgmäestikus, seal kasvatasid inkad juba sajandeid enne konkistadooride saabumist pühasid loomi vikunjasid, kelle imepehmest ja kašmiiristki kallimast villast valmistatakse ülihinnalist kangast. Niisugune riie kattis president Kennedy ajal Valge Maja sohvasid ja 20. sajandi keskel, kui USAs ei olnud midagi uhkemat kui vikunjavillane mantel, kandsid niisugust rõivast Marlene Dietrich, Greta Garbo, Leonard Bernstein, Nat King Cole ja paljud teised.

Edasi liigume Firenzesse maailmakuulsa Stefano Ricci moeateljeesse, kus valmistatakse ülipeent siidi, reisi saateks legendid siidiusside kasvatamise algusaegadest. Itaaliast võtame kursi Prantsusmaale kuulsasse Dormeuil’ töökotta, kus aegade vältel on kootud kangast kuningate, presidentide ja filmitähtede rõivastamiseks. Saame teada, kuidas sündisid kuulsad kangavabrikud ja kuidas mõjutas rõivamoodi Suur Prantsuse Revolutsioon, aga ka seda, kuidas kuulsate tootjate kangaid osavalt võltsida saab.

Inglismaal külastame ateljeed, kust tellisid oma rõivad Charles Dickens ja Winston Churchill. Saame teada, mida tõi rõivatoomise jaoks kaasa tööstuslik pööre ja kuidas rajati Londonis West Endis asuvad Savile Row rätsepaärid, milles õmmeldi rõivaid Windsori hertsogi, Gary Granti ja teiste stiiliikoonide jaoks. Loeme sellest, kuidas mõjutas ehtne inglise rätsepatöö 1980. aastatel USAs Wall Streeti börsimaaklereid ning millal ja miks hakkas moemaailmas domineerima Itaalia. Seejärel läheme külla 150 aasta vanusesse nööbitöökota, kus valmistatud nööpidega kuubesid kannab ka prints Charles, saateks lood sellest, millal ja miks nööbid üldse kasutusele võeti ning mil moel mõjutas see toonast demograafilist olukorda.

„Ühe mantli lugu“ viib meid sajanditevanusesse luksuse ja pühendumuse maailma, kus välditakse kiirmoodi ja kõike, mis põgusaks pruukimiseks mõeldud. See raamat on ülistuslaul elule, kus asjadel on jääv väärtus.