Soe, valge ja mõnus suvine aeg möödub meie kliimas kiiremini, kui me seda sooviksime. Alles me ootasime valget aega ja juba lähebki taas pisitasa pimedamaks. Käes on kesksuvi, juuli. Päris kurta siiski oleks patt ja olen tänulik sellegi eest, mis antakse. Juuni õnnistas mind puhkuse ajal mõnusate ilmadega, mõnusate kohtumiste ja käimistega. Juuli esmesest päevast läksin jälle tööle ning avastasin, et ma üleliia kurb ei olegi. Mul on südamerahu, stabiilsus ja rõõm. Juba see teeb rõõmu, et vaba päeva hommikul saad pikemalt lesida voodis, kõrval kohvitass tüki tumeda šokolaadiga ja lugemiseks hea raamat.
Et siis juuli algas töiselt, aga esimesel nädalavahetusel käis jälle puhkamine läbisegi asjatamisega. Korra käisime laste vanavanemate juures maal. See oli armas käimine ja vastastikune rõõm kohtumisest. Vanaisa sai juulis 87, seega tuleb käia külas, kuni on kelle juures käia.
Tikkisin masinaga ühele põllele teksti, saatsin ära ühe arve, maksin arve(lihtsalt nii nummi musliin oli müügis, millest meie pere beebile õmmelda) ja lõpuks!!!! sain valmis meie eeslmise aasta perefotode albumi, mille saatsin trükki. Sellega juhtus nii, et pidin nad valmis saama juba jaanuari alguses, aga….jõudes peaaegu valmis selgus, et lehekülgede limiit on 120 ja mul oli veel hulga pilte, mis pidid albumisse mahtuma. See tähendas siis seda, et sisuliselt pidin alustama otsast ja vahepealsete fotode hulka kärpima. Sellepeale läks mul tuju ära ja isuke seda teha kadus tükiks ajaks. Kuni siis pool aastat hiljem sain aru, et ise ta ikka kuidagi valmis ei saa, hüppa või pükstest välja. Istusin ühel laupäevasel õhtul poole ööni arvutis ja valmis ta saingi. Noneh, oleks võinud ammu sellega tegeleda, aga eiiiii, ikka lükkasid edasi. Poeg vahepeal ikka küsis, et kaugel see meie album on ja mina vastasin, et ei ole kaugel, kodus arvutis :P Üks poeg sai oma jao kohe kätte, teine sai siis, kui kohtusime. Üle-eelmise aasta album tuli märksa õhem. Möödunud aastal juhtus lihtsalt nii sündmusterohke aasta olema, et materjali sai väga palju. Praeguse aasta saaki saan hinnata alles detsembris, aga näha on, et see tuleb jälle õhem.
Juuli algus lõbustas meid “imeliste” ilmadega. Minule, kui puhkuselt tööle minejale, sobisid nad muidugi oivaliselt, sest meil tööruumides läheb suvesoojaga ikka tapvalt palavaks ja õhuvaeseks. Temperatuur langes ja vihma kallas taevaluukidest raevukalt ja ootamatult. Tööle minnes võisid aga südamerahus laulda – “Las kallab….”.
Noorim lapselaps tähistas oma viimast minisünnipäeva ja augusti alguses tähistame tema esimest sünnipäeva.
Minu vanim lapselaps viibis paar nädalat koos võimlemisrühmaga Itaalias Gymnfest-il. Jälgisin seda üritust Instas ja no väga muljetavaldav ja suure osavõtjate arvuga võistlus. Neil läks seal väga hästi. Suurte rühmade võistlusel said lausa teise koha ja esimest kohta välja ei antudki. Laps ise ülearu happy ei olnudki. Kohutvalt palav oli, meeletu rahvas ja kehvavõitu majutus ning toitlustus. Eks meie lapsed on harjunud Eesti tasemega ja Itaalia selle kõrval oli kehvake. Ikkagi, nii tore, et neil hästi läks. EuroGymil osales 25 rahvust, 5387 osalejat ja 266 rühma ning esindatud olid mitmed erinevad võimlemislad.
Juuli esimese nädala lõpuks sain eelvalmidusse veel kaks albumit. Meie eelmise suve nn tüdrukutereisist Helsingisse ja Linnanmäki lõbustusparki ning albumi oma poja ja tema kaasa beebiootusest, sest selle sessiooni tegin ma neile ise ja albumist saab beebi esimeseks sünnipäevaks valmis kena mälestus vanematele. Augusti alguses teeme fotosessi nüüd siis juba aastase tirtsu ja vanematega. Kuu lõpuks olid need kaks albumit valmis ja lisaks valmis album meie esimesest Ahvenamaa reisist ning pooleli jäi album esimesest Korfu reisist. Ühesõnaga olen sattunud albumite tegemise soonele.
Endiselt sadas iga päev ja oli jahe, aga….lubas paranemist ….ja vedaski. Merepäevade nädalalõpuks läks ilm taas ilusaks ja soojaks.
Kui töönädal sai läbi, mõtlesin nädalavahetusel vähemalt ühe päeva olla kodus ja puhata. On nagu selle asjaga on, sest keegi kuskil alati naerab sinu plaanide üle. Otsustasin olla nädalavahetusel hoopis aktiivne, sest laupäeva hommikul seadsin sammud rongijaama, et sõita Tallinna Merepäevadele. Tütar ühines minuga Kasemetsa peatusest, sest tema asjatab merekatel kolmas aasta vabatahtlikuna. Sel aastal tegeles sotsmeediaga ja meretaksodega.
Pea lõunani asjatasime Lennusadamas ja Noblessneris koos. Mina hoidsin lapse asju, kes ise tegi aga igasuguseid intervjuusid sotsmeedia tarvis. Mingil hetkel vajati teda meretaksode kaile ja mina jäin üksi melu nautima. Kõht kiskus tühjaks ja mõtlesin midagi süüa. Ega seal midagi normaalse hinnaga ei müüda, võetakse viimast ja iga törts on hingehinnaga. Otsustasin lõpuks võtta lihtsalt bataadifriikad, mis maksid lausa 7€. Ära ma nad sõin, aga selle raha eest oleks nad võinud küll paremad olla. Sellest moraal, et kui ainus eesmärk on pappi kühveldada, siis milleks neid hästi teha. On nagu on, küll ostavad. Jah, isegi friikad annab tuksi keerata. Nojah, isegi üliaplad kajakad ei üritanud neid mult ära varastada.
Edasi otsustasin minna Noblessneri lava poole, et kuulata peagi algavat kontserti, kus laulis Marianne Leibur ja teda saatis akordionist Robert Rebane, kes ei ole selle vana Rebase poeg. Saatuse tahtel istusin ühe pika pingi otsale….ja selle teisest otsast vaatas mulle vastu üks minu väga armas sõbranna, kes oli elu keerdkäikude tõttu väga pikkadeks aastateks radarilt kadunud. Me olime mõlemad nii üllatunud ja õnnelikud selle kohtumise üle, et veetsimegi ülejäänud päeva õhtuni koos. Käisime koos purjetamas ja hiljem nautisime Rita Ray kontserti Kalaranna laval. Meil oli niiiiiii paljust rääkida. Kunagisi aegu meenutada ja vahepeal olnust rääkida. Merel oli kaif ja õhtune Rita Ray kontsert oli super. Milline hääl ja power ikka ühe väikese naise sees. Hilisõhtul jalutasime koos rongijaama, kust mina suundusin rongi peale ja sõbranna läbi vanalinna oma koju. Oleme üksteist taas üles leidnud!!!
Järgmisel hommikul magasin ennast välja, tegin vinks-vonks korda ja sõitsin Kasemetsa, kust laps mind auto peale korjas ja sõitsime tema noormehe koju suurele sünnipäevade peole. Noormees sai 20 ja tema täditütar 19. Pidu peeti sugulaste ringis koos. Tore päev oli ja väga palav päev oli. Sauna jätsin vahele, sest õues oli niigi saun. Vastu õhtut sõitsin koos peol kohatud omakandi hea tuttavaga autoga koju. Tore päev vahva seltskonnaga.
Esmaspäevast jälle tööl, aga läksin pisut varem koju, sest Tallinnast tulid kaks meistrit, kelle näitus meil tööl mitu kuud vitriinis inimesi rõõmustas. Aeg oli kõik karud ja muud loomad ära viia ja osa neist järgmisele näitusele saata. Kuna nad on ka minu sõbrannad, tegin kiirelt ahjus mustsõstramuffineid ja mõned suupistevaagnad. Sõbrannad tulid muidugi nii, et kotid olid lookas. Eksole, saime kõvasti head ja paremat süüa ning juttu jätkus kauemaks.
Nädalalõpp oli mitmekesine, ehk puhkasin ja käisin külas. Laupäeva võtsin palavast töönädalast taastumiseks ja lugesin läbi lisaks kodutöödele ühe hea raamatu. Pühapäeval võtsin aga jalad selga ja sõitsin üle Tallinna Järvekülla pojale külla, et veeta aega oma armsatega. Pisike tupsu saab järgmise kuu alguses aastaseks ja on tõeline isa suust kukkunud rosin.
Tütart sel suvel ma eriti ei kohta, sest tema on kas pealinnas tööl või seikleb kuskil ringi. Noore, äsja kooli lõpetanud neiu normaalne elu. Pool kuud olen siin jälginud tema piinu edasiste valikute langetamise osas. Päris keeruline on kui 3 ülikooli 4-le erialale kandideerides tuli kõigilt teade “vastu võetud”. Kõva konkurentsiga ülihea tulemuse tegi ta Sisekaitse Akadeemiasse ja ütles koha ära – TalTech-i kasuks. TalTechis ühtles ära riigiteaduste eriala, teise suuna võttis vastu. Viimasena saabusid lõpuks ka TÜ õigusteaduskonna vastused, kuhu ta sai samuti sisse ja jälle tekkis dilemma – kas minna siiski TalTechi või valida TÜ. Peavalu, ma ütlen. Mina ka ei tea, mis õige oleks ja tänase lõpetaja nahas olla ei soovi. Oleks-poleks. Tegelikult tänases kiirelt muutuvas maailmas keegi ei teagi, mis on päris õige. Kahte võimalikku otsustamise päeva ta aga piinelda ei soovinud ja valis TÜ Õiguse, mis oligi tegelikult juba ammusest ajast tema esimene mõte, mida ülikoolis õppida. Pere on oma pesamuna üle uhke. Sügisest on meie peres taas üks ÜLIõpilane.
Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna 2027. aastal valmiv uus Tallinna õppehoone/ Kauss Arhitektuur OÜ
Uuel nädalal läks ilm tavapäratult ja ütleks, et üsna ebameeldivalt jahedaks. +12 oleks nagu juuli teises pooles vähevõitu? Ja sajab, muudkui sajab + hull tuul. Kogu asja juures on heaks pooleks see, et niikuinii olen enamuse ajast tööl ja +12 on kindlasti parem variant, kui +35 või enam. Ja ei maksa arvata, et tööruumides meil siis jahedamaks läheb. Oh ei. Endiselt palav ja õhupuudus.
Kuu eelviimane nädalavahetus käes. Nädalast endast pole midagi rääkida – päeval tööl, õhtul kodus toimetamas või lugemas. Tirts käis korra koos kaaslasega kodus. Õhtul tulid, hommikul läksid, et suunduda edasi Saaremaale Ooperipäevadele.
Nädalavahetuse ühe päeva võtsin lihtsalt puhkamiseks ja jooksvate kodutööde tegemiseks. Teisel päeval olin asjalik. Koristasin üht kahest kangakapist, otsides samal ajal midagi, millest aplikatsioone teha. Nimelt ostsin kaltsarist hiljuti mõnusa pikema voodriga vihmailma jope, aga seal hämaras poes ei märganud, et seljal olid vaevuaimatavad plekid. Võimalik, et keegi ei märkakski, aga mulle piisab, et ma ise tean. Seega otsisin ja leidsin. Kapis oli üks ports vihmailma kangaste reste. Kunagi ammu Tartust sain spordirõivaste tootmisjääke. Sealt leidsin 2 sobivat värvi – kollase ja pruuni – ja nendest nikerdasin valmis plekivarjajad. Ei midagi erilist – lilled ja lehed. Võttis üsna palju aega, kuni detailid said lõigatud, lisaks kahepoolsest liimiriidest samasugused detailid ja siis nad said kõik koos jope peale triigitud. Mingiks teiseks päevaks jätsin nende masinaga kinniteppimise. Et siis üks hea jopik saab kandmiskõlbulikuks ja vihma meil jagub.
Lõpetasin ära kingituseks mineva fotoalbumi ja saatsin trükki. See oli üks vajalik tegevus, et album enne kinkimist ikka kohale jõuaks. Õhtu lõppes aga marjade puhastamisega ja sügavkülma paigutamisega. Peale 9 õhtul toodi 5 kg musti sõstraid. No ise tellisin, eks, aga ma ei oodanud neid pühapäeva õhtul veerand kümme :P Siiski, pigem on see ju rõõm – talveks väärt marjad külmikus olemas. Mulle niiiiii väga maitsevad mustad sõstrad. Mingi hetk saan ka vaarikaid ja siis on külmikust marjaruum otsas. Õnneks ma marjadest muud sinna ei ihaldagi. Võib-olla natuke astelpaju siiski võtaks.
Kuu viimasel kolmapäeval läksin töölt otse pealinna. Sõbrannaga sööma ja pärast kinno. Mmagasin jaanuaris maha filmi “Hamnet” ja ma tahtsin väga seda vaadata. Lugesin vahepeal läbi selle raamatu. “Hamleti” ainetel kirjutatud lugu ja väga meeldis. Ühtäkki avastasin, et pool aastat hiljem näidatakse seda filmi kinos “Sõprus” ja täpselt üks kord. Mis siin enam mõelda. Kutsusin sõbranna kaasa ja minek. Enne filmi istusime “Päris” Parag-Deli-Restos. Minu pretsedenditu lemmik Tallinnas. Mitte kunagi pole pettunud – ei toidus, ei teeninduses ja atmosfäär on seal alati mõnus.
Film oli muidugi väga hea. Suurepärane näitlejate töö ja kurbilusvalus lugu. Väga liigutav. Nüüd peaks vist siia otsa “Hamleti” läbi lugema.
Kuu eelviimasel õhtul tuli mulle külla naabrinaine. Meil on kombeks ikka koos aega veeta, kui üks meist on reisil käinud või siis ühel meist on sünnipäev olnud. Seekord rääkis naabrinaine oma Prantsusmaa külakeses veedetud nädalast koos trennikaaslastega. Peaks vist tagasi trenni minema :P, sest see on ka minu vana trenniseltskond. Mingi hetk oli lihtsalt selline, kus pidin erinevatel põhjustel trennist loobuma. Nojah, nii me siis istusime ja lobisesime, nautisime virsikuid kreemise kitsejuustu ja mandlitega ning vaatasime rõdult, kuidas kuumaõhupall tahtis meile külla sõita :) Järgmisel päeval tööl selgus tõsilugu, et sõitis ka mu kolleegi poeg, kes tegigi selle võtte taevast maale.
Selline sai seekord juuli. Töine, väikeste kõrvalepõigetega.
Raamatud juulis: 9 raamatut, pole paha suve kohta.
“Rajaveeri reisihutud I” Christopher Rajaveer
Väga-väga lobe raamat! No päriselt meeldiv ja rõõmuslik lugemine. Ei mingit pessimismust ja vingu. Huvitavad tähelepanekud, lühikeses tekstis suur amps sisu. Esiotsa imestasin, et vat kus on noormehel head kunsti- ja kultuurialased teadmised. Tasapisi tiksus välja, et teisiti see olla ei saanudki. Punkt üks- ta on lõpetanud Tallinna Prantsuse Lütseumi ja ma tean, millest ma räägin, mu tütar lõpetas just suve hakul sama kooli. Sealt saab. Kõike. Keelt, kultuuri, kunsti, teadmisi, laia silmaringi ja mida kõike veel. Lisaks õppis poiss Tartus kunstiajalugu ja itaalia keelt mingi aeg. Kipume teadma ju teda valdavalt näitlejana, kel lavaka haridus. Mnjah, vaimukas ja värvikas ja andekas noorsand. Raamatus on lisaboonus heade fotode näol. Oi kuidas ma siunan reisiraamatuid, kus kehva kvaliteediga fotod, väheinformatiivsed fotod või siis ainult “sa vaata vaata mind”- fotod. Igatahes ootan nüüd tema vol.2 raamatut. 10/10
Mina, Christopher Rajaveer, armastan maailmas ringi reisida. See on minu hobi. Aastate jooksul on minu hobi sisse kujunenud veel üks hobi – reisijuttude kirjutamine. Olen seni jaganud oma kirjutisi vaid Facebooki sõpradele. Nemad on mind kiitnud ja innustanud ning nõudnud: „Christopher, sa pead „Rajaveeri reisijutud“ raamatuna avaldama!!“
Nüüd ongi 2018. aasta reiside esimestest väikestest Facebooki teadetest alguse saanud tänaseni kestev „Rajaveeri reisijuttude“ postituste seeria esimeseks raamatuks vormunud.
Parimat kaasarändamist.
“Oliivipuu” Lucinda Riley
Sellel autoril lihtsalt ei olegi kehvi raamatuid. Punkt. Tore, et vaatamata autori hiljutisele lahkumisele siit ilmast, koorub ikka välja teoseid, mida poldud seni meie emakeelde tõlgitud. “Oliivipuu” on jälle üks perekonnalugu, kus nii palju risti-põiki põimunud tegelasi, et üllatustest puudust juba ei tule. Aga elu vist ongi selline. Võib-olla. Huvitav oli suure osa raamatu puhul vaade sündmustele läbi noore, vaid 13-aastase, aga väga arenenud noormehe silmade. Mis siin jutustada, tuleb ise lugeda. On seda väärt. 10/10
Räägitakse, et kõik, kes esimest korda Pandorasse tulevad, leiavad selle katuse all viibides armastuse.
Kakskümmend neli aastat on möödas ajast, mil noor Helena veetis maagilise puhkuse Küprosel, kus ta esimest korda armus. Kui ta saab ristiisalt päranduseks nüüd juba laguneva maja, mida kutsutakse Pandoraks, pöördub ta koos perega sinna tagasi.
Aga Helena teab, et Pandora idülliline ilu katab saladuste võrku, mida ta abikaasa Williami ja poeg Alexi eest on varjanud. Keerulises vanuses kolmeteistkümneaastast Alexit vaevavad täiskasvanuikka jõudmisega kaasnevad muutused ja tugev soov kaitsta armastatud ema. Samas tahab ta iga hinna eest teada saada tõde oma pärisisa kohta …
Kui Helena kohtab juhuslikult oma lapsepõlvekallimat, saab alguse sündmuste ahel, mille tõttu tema minevik ja olevik ähvardavad põrkuda. Nii Helena kui ka Alex teavad, et kui Pandora saladused on paljastatud, pole nende elu enam kunagi endine.
Haarav lugu ühe suguvõsa saladustest ja unustamatust suvest Küprosel rahvusvahelise menuki „Seitsme õe” sarja autorilt Lucinda Rileylt.
“Venuse saladus” Pia Rosenberger
Ajalooline romaan. Armastust, mütoloogiat, kunsti ja isegi krimi. Raamatus oli kõike. Köitev, tempokas, põnev. Ja huvitavad maali tõlgendused. Mida kõike võib Boticelli maalidelt välja lugeda. Väga meeldis. 9/10
Mira on elanud neli aastat Maremma dominikaanlaste kloostris. Kui Lorenzo de Medici ta tagasi Firenzesse kutsub, kardab Mira, et mälestused, mis ta elu igaveseks muutsid, kerkivad taas esile. Õnneks jäävad mälupildid Pazzide atentaadist Medicite perekonnale uduseks. Miral seisab ees kihlus Enzo di Pierfrancesco de Mediciga, sellele keskendumise asemel veedab ta aga pigem aega hoopis Sandro Botticelli töökojas. Uurides taimi, abistab ta kunstnikku „Primavera“ loomisel, kuid kohtab seal iga kord ka ilusat kaardiväelast Riccardot. Lisaks poseerib ta isegi Botticellile. Kui aga üks kolmest graatsiast leitakse surnuna ja veel üks modell ära kaob, hakkab Mira mõtlema, mis on tegelikult „Primavera“ tähendus ja kas ta ehk ka ise ohus ei ole …
“Päevalillepoisid” Sam Wachman
Ma ei oskagi selle raamatu kohta seisukohta võtta. Jah, ma ei ütle, et see oleks halb raamat, samas ei tunne ka seda, et peaks taevani kiitma. Mida head on sõjas? Mida head on laste kannatustes? Tegelikult kõige olulisem sõnum tuli minu jaoks esile raamatu viimastel lehekülgedel. See, kuidas tõsise sõjatraumaga lapsed kohanevad võõras riigis ja kuidas nad õpivad koledusest välja tulema, mitte sinna kinni jääma. Ja ma ei räägi siin nendest, kes sõja puhkedes lihtsalt võtsid jalad selga ja põgenesid. Need põgenikud ei jõudnud koledusi näha. Ma räägin nendest, kes jäid esmalt koleduste keskele, nägid jäledusi, jõhkrusi, kogesid reetmist ja põgenemist, lähedase surma. Väljusid sellest küll füüsiliselt elusana, aga kas ka hingeliselt? Kurb ja valus. 9/10
Kõigest 25-aastane kirjanik Sam Wachman on loonud haruldase fenomeni: sõjaromaani, mis on ühtaegu nii ajatu kui ka täpselt hetkes.“ – Washington Post
Kaheteistaastase Artemi elu Ukrainas Tšernihivis on üpris tavaline. Tema päevadesse mahub kooli kõrval ka vanaisa abistamine päevalillefarmis, joonistamine visandiplokki – see on hinnaline kingitus tema Ameerikas töötavalt isalt – ja koos väikese venna Juriga jões ujumine. Vargsi on poiss hakanud tundma romantilist tõmmet oma parima sõbra Viktori vastu ja muretseb nüüd, et suureks kasvades ei ole tema elu kunagi tavaline.
Ühel veebruariööl ärkavad Artem ja Juri plahvatuste peale – algab sõda, mis rebib poiste elu pooleks – ajaks enne ja ajaks pärast sõja algust. Sissetungivad venelased hävitavad nende kodu, tapavad ema ja vanaisa ning vennad jäävad omapäi. Lootuses ühineda Poola jõudnud isaga algab põgenemine läbi ägava maa, kaasas vaid seljakotid ja usaldus üksnes teineteise vastu. Ümbritsetuna surmast ja hävingust on Artem kindel – mis ka ei juhtuks, peab ta ennast ja oma venda elus hoidma.
“Aju vabadus” Jaan Aru
Nagu ikka, Jaan Aru saamatud on silmiavavad, arukad, arusaadavad ja huvitavad. Tekitavad nii sisemisi, kui väliseid diskussioone ja arutlusi. Panevad mõtlema, kinnitavad enda peas tiirlevaid mõtteid. See konkreetne raamat peaks olema kohustuslik lugemine täiskasvanutele(lapsevanematele) ja mõtlemisvõimelistele noortele – selles mõttes, et ega 6-aastane veel sellest raamatust läbi ei näri. Ealiselt mõtlemisvõimelisele. 10/10
Ajuvabaduse ja aju vabaduse vahe on väike. Me tahame olla vabad, aga selleks peame teadma, mis teeb meid vabaks, ja samuti seda, mis võib meie vabaduse röövida.
Miks me ei ole enam vabad, kui oleme end kaevanud mõtteauku või meid vaevab kinnisidee? Mil määral laseme end algoritmidel juhtida? Raamatus selgitatakse, mis on inimarus sellist, mida peab tehisaru ajastul kaitsma, ja püütakse näidata, kuidas seda teha.
„Vaimne vabadus on teha tarku ja ka rumalaid otsuseid … ise. Ise otsustan, ise teen, ise vastutan.“ Loe intervjuud Jaan Aruga Rahva Raamatu blogist.
Muusik Raul Ojamaa soovitab: „Aru kirjeldab hästi, kuidas meie aju toimib, mida ta vajab arenemiseks, mitmekülgseks ja sügavaks mõttetööks ning kuidas sotsiaalmeedia ja tehisaru, kui nad on ebaeetilistel eesmärkidel häälestatud, seda kõike pärsib.“
“Viimane armastuslaul” Lucinda Riley
Ilus Rileylik lugu. Väga meeldis. Huvitavaid nüansse on sisse toodud ja puudutatud teemasid, mida ilukirjanduses sageli ei leidu. Näiteks düsleksia ja sellega toimetulek. Isegi kui autorit pole enam elavate kirjas, tuleb sealt endiselt pärleid. 10/10
Armumine võib olla suurim risk …
Haarav lugu armastusest ja kaotusest, tegevuspaikadeks Iirimaa metsik rannik ja 1960. aastate glamuurne London.
Kui Sorcha O’Donovan kohtab vaesuses virelevat muusikut Con Dalyt – erakordselt nägusat noormeest, keda nende pisikeses alevis Lääne-Corki tuulisel rannikul peetakse heidikuks –, pole tema elu enam endine.
Con satub Londonis rokkbändiga The Fishermen kullasoonele, aga nende elu muutub tundmatuseni, kui pead tõstab kuulsuse sünge pool, ja mineviku saladused ähvardavad hävitada kõik, mille nimel mees on pingutanud.
Kakskümmend aastat hiljem nõustub The Fishermen taas kokku tulema, et esineda Wembley staadionil heategevuskontserdil „Music for Life”. Aga Con on olnud juba üle kümne aasta kadunud. Ainult üks inimene saab välja uurida, mis minevikus juhtus, ning vaid tema teab, kui oluline on paljastada tõde.
Sest kui Con Daly peaks välja ilmuma enne, kui faktid on päevavalgele toodud, võib ajalugu korduda ja tuua kaasa veelgi traagilisemad tagajärjed …
Rahvusvahelise menusarja „Seitse õde” autor Lucinda Riley kirjutas „Viimase armastuslaulu” veel Lucinda Edmondsi nime all ning seda on nüüd töödelnud ja toimetanud Harry Whittaker, Lucinda poeg ning romaani „Atlas. Pa Salti lugu” kaasautor.
„„Viimane armastuslaul” mõjub, nagu oleks leidnud ammu kadunud aarde … See on lihtsalt imeline. Siin on olemas kõik see, mida me Lucinda romaanides armastame: emotsionaalne sügavus, mitmekülgsed tegelased, üllatused ja ootamatud pöörded ning eelkõige armastus. Ta kirjutab armastusest nii õrnalt. Mulle meeldis see väga – ühelt poolt kui järjekordne suurepärane Riley romaan, aga ka seetõttu, et see tundub kingitusena … Viimane naeratus, suudlus ja liigutav hüvastijätt.” – Santa Montefiore, „Deverillide kroonika” autor
„Haaras mind juba esimesest leheküljest. Suurepäraselt kujutatud peresuhted ja meeliköitev armastuslugu panid mind lausa ennastunustavalt lehti pöörama. See on ehtne Lucinda Riley lugu – tõeline maiuspala kõigile tema fännidele.” – Karen Swan, „Hispaania lubaduse” autor
“Suur suvi” Ewald Arenz
Mul ei klikkinud kohe ära, et selle raamatu on kirjutanud autor, kes kirjutas ka raamatu “Armastus halbadel aegadel”, mis oli ülihea raamat. Nii ka see. Geniaalse väljendusoskuse ja mõttemaailmaga kirjanik. Lihtsalt geniaalsed lood, mõlemad ja samas on raamatud täiesti erinevatel teemadel. Viimasel ajal on kuidagi palju raamatuid kätte sattunud, mille puhul ma hakkan ülistuslaulu laulma ja see teeb tegelikult rõõmu.
Südamlik lugu noortest, koos nende murede, rõõmude, pahanduste ja õnnestumistega. ma ei oska midagi isegi öelda, seda peab lihtsalt ise lugema. 10/10
Esimene hüpe, esimene armastus, esimene katsumus.
Lõõgastavat suve ei paista Friederile tulevat – ees on järeleksamid matemaatikas ja ladina keeles. Seega tuleb tal loobuda perekondlikust puhkusereisist. Õppima peab ta pealegi oma karmi vanaisa juures. Kuid õnneks on olemas Alma, Johann – ja Beate, tüdruk pudelrohelises trikoos. Nendel nädalatel saab Frieder kogeda kõike: sõprust ja hirmu, aupaklikkust ja usaldust, armastust ja surma. Suur suvi, mis vermib kogu ta elu.
Teravapilguliselt, targalt ja alatasa õnnestavalt jutustab Ewald Arenz hetkedest, mis meid igaveseks muudavad.
*
Ewald Arenz on sündinud 1965 Nürnbergis. Ta on õppinud inglise ja ameerika kirjandust ja ajalugu ning töötab õpetajana ühes Nürnbergi gümnaasiumis. Tema romaane ja näidendeid on tunnustatud arvukate auhindadega. Kirjanik elab oma perega Fürthi lähedal.
“Neli armastuskirja” Niall Williams
Võtsin üpris pikalt hoogu, et seda raamatut lugeda. Tuttavate puhul kuulsin erinevaid arvamusi. Kes ütles, et ei meeldinud üldse, jättis pooleli, kes ütles nii ja naa ja oli mõni ka selline, kes ütles – väga hea. Jäin neid viimaseid uskuma, sest nad on kvaliteetkirjanduse lugejad. Ei kahetsenud. Raamat oli sügav, nüansirikas, poeetiline, keeleliselt rikkalik, sisult huvitav ja kaasahaarav. Et siis mina julgen samuti soovitada. 9/10
“Armastuses muutub kõik, ja kõik jääbki muutuma. Pole vagusiolekut, südamekella seiskumist, kus õnnehetk jääb igavesti kestma, on vaid iha ja vajaduse lakkamatult surisev edasiliikumine, mis kerkib ja langeb, kerkib ja langeb, tulvil kahtlusi, siis jälle veendumusi, mis muutuvad iga hetkega ning millest saavad jälle kahtlused.”
Nicholas Coughlan ja Isabel Gore on teineteise jaoks loodud – nad lihtsalt ei tea seda veel, sest saatus ei vali sugugi alati kõige lihtsamat või ilmsemat teed tõelise armastuseni. Keset metsikut ja kaunist Iirimaa loodust on mõlemad kogenud nii südamevalu kui ka rõõmu, enne kui nende teed ristuvad. Et veenda noormeest ja neidu järgima oma südame kutset ja minema sinna, kuhu nad on määratud minema, on vaja mitmeid pealtnäha juhuslikke sündmusi – ja võib-olla ka tõelist imet …
Lüüriline, õrn ja mõttetihe „Neli armastuskirja“ tegi kohe pärast esmailmumist 1997. aastal selle autorist Niall Williamsist (s 1958) ühe Iirimaa hinnatuma kirjaniku. See on maagilise realismi võtmes romaan saatusest, leppimisest ning igapäevaelu tragöödiatest ja imedest. Ennekõike on see aga meeltülendav lugu armastusest, usaldusest ja usust, hetke püüdmisest, sisetunde uskumisest ning oma südame järgimisest, ükskõik kuhu see ka ei viiks.
2024. aastal jõudis kinoekraanile samanimeline film, kus peaosades Pierce Brosnan, Helena Bonham Carter ja Gabriel Byrne.
“Armastuse idioodid” Emma hamberg
Väga omapärane raamat. Kõik tegelased on paraja kiiksuga ja kes meist seda siis poleks, eks :D Siiski, siiski, raamat on elust enesest. Kurbusest, rõõmust, sisemistest trellidest, üksinudsest, kibestumisest, elujanust, lapsepõlvetraumadest, kaotamistest ja leidmistest, kaotustest, raamatutest, kirjandusest…..ja muidugi armastusest. Ja jäljetult kadunud puust Alicest.
…”Memento vivere”, ütleb ta. “Ma tean seda. ” Ära unusta elada!””. “See võib mul vahest meelestära minna,” sosistab Simona. “Nagu oleksin ma just selle koha pealt dementne. Kõik muu püsib meeles. Peaks selle oma ülesannete nimekirja panema. Ära unusta elada.” 9/10
Simona suudab kõike kontrollida! Ta kirjutab nimekirju asjadest, mida meeles pidada ja mida meelest tõrjuda. Kõik arved maksab ta ära õigel ajal, üheltki lastevanemate koosolekult ei puudu, juhatab saekaatrit ja kasvatab üksi teismelist Albinit. JP on vanade raamatute vahel sündinud ja koos isaga antikvariaadis kasvanud. Kuid nüüd on antikvariaadiga ühel pool, 30 000 raamatut tuleb ära anda ja ruumid vabastada, niisiis istub JP koos kassiga autosse, et sõita külla, kus tema lugu tegelikult kunagi algas. Gertrudist sai omal ajal raamatukoguhoidja, sest ta oli introverdist kirjandussõber. Mitte nagu praegu, kui selle ameti pidaja peab olema ekstravertne sündmuste korraldaja ja raamatukogu nimetatakse kohtumispaigaks, kusjuures silmas ei peeta kohtumist kirjandusega. Kuid nüüd on Gertrud pensionär, kes elab tagasitõmbunult koos oma hingesugulasega: kastanipuuga, mille nimi on Alice B. Toklas.
„Armastuse idioodid” on lugu kolmest inimesest, kes teavad enda meelest täpselt, kuidas end päästa. Ent kui Gertrudi kastanipuu ilma igasuguse loogilise seletuseta jäljetult kaob, lendavad kõik juhised tuulde. Kontroll kaob ja seda ei leitagi enam üles, 30 000 raamatut nõuavad tegelemist ja südamed hakkavad nii hullusti peksma, et maapind vappub.
Emma Hamberg (snd 1971) on Rootsi kirjanik, illustraator, stsenarist ja meediategelane, menukate feelgood-raamatute autor.
„Tõeline rõõmusüst kõigile, kes soovivad lugemisest mõnu tunda.” – BTJ
„Elujaatav lugu kirglikust armastusest, Prantsuse köögist ja elust maal.” – Aftonbladet
