Käevõrude lainel

Mõni aeg tagasi siin otsustasime taastada pundi naistega meie kunagise padjaklubi tegevuse, millega ühel ajal sai alguse ka seesinane blogi. Niiet aastat seitse tagasi siis. Mingi hetk hakkas meie seltskonnas sündima järjest lapsi, enamusel muutus elu hirmus kiireks ja vahepeal tekkis ilmselgelt ka teemade ümber lahkhelisid. Kellele meeldis vaid kudumise teema , kellele midagi muud, aga klubilise tegevuse mõte oli siiski erinevad tegevused ja nii saigi otsustatud teha paus. Nüüd aasta alguses oli aeg küps minna asjaga edasi.
Esimesel korral saime lihtsalt kokku ja pidasime plaane. Panime kirja, milliseid teemasid võiks üldse ette võtta ja kui sageli on meil reaalselt aega koos käia.
Järgmisel korral oli asi juba konkreetsem. Tegime reaalselt valmis esimese shamballa käevõru, mille tegemist Inge meile lahkelt õpetas.
Ma ise ei ole mingi eriline ehtefriik, aga teatud sorti ehteasjakesed mulle kohe täitsa meeldivad. Nii juhtus just selle käevõruga, et tegin esimese valmis ja tekkis isu teha veel ja veel. Vaatad aga pärleid ja lood omi mustreid. Eks sellepärast tegin kohe mitu tükki järjest, et õpitut kinnistada. Kui korra teed ja jätad sinnapaika, siis kipub see meelest minema.
Kuu lõpus saame jälle rõõmalt kokku ja siis on meil plaanis juba uus tegevus.

Minu esimene, mille tegin kaugelt mitte klassikalise shamballana, vaid minule omasena hõbepärlitega miksides

Teine sai tütrele, nagu need shamballad enamasti käivad, sädelevatest pärlitest ja seekord roosa

Kolmas on võrdselt esimesega minu lemmikute hulgas. Eelkõige valguses omapäraselt helendavate pärlite pärast. Lapsele meeldis see samuti väga ja nii tegime kauba, et kanname seda kordamööda.

Ja need kolm tegin korraga, kingituseks. Igaüks on tehtud mõeldes just konkreetse inimese stiilile ja maitsele.